Harilik võilill

Allikas: Vikipeedia
Harilik võilill
Loewenzahn pae.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Astrilaadsed Asterales
Sugukond: Korvõielised Asteraceae
Triibus: Cichorieae
Perekond: Võilill Taraxacum
Liik: Harilik võilill
Ladinakeelne nimetus
Taraxacum officinale

Harilik võilill (Taraxacum officinale) on korvõieliste sugukonda võilille perekonda kuuluv mitmeaastane ühekojaline rohttaim.

Harilik võilill on kollektiivliik, mis jaotatakse suureks arvuks pisiliikideks. Eestis on leitud 165...170 hariliku võilille pisiliiki.

Pisiliike[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Taraxacum brachyglossum, lühikeelne võilill
  • Taraxacum isophyllum, võrdlehine võilill
  • Taraxacum microlobum, väikesehõlmane võilill
  • Taraxacum platyglossum, lamedakeelene võilill
  • Taraxacum psammophilum, liiv-võilill
  • Taraxacum pseudofulvum, ebaruuge võilill
  • Taraxacum scanicum, skoone võilill
  • Taraxacum stellare, täht-võilill
  • Taraxacum tenellisquamum, habras võilill
  • Taraxacum tenuilobum, peenehõlmane võilill

Rahvapärased nimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi,

Eluvorm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühekojaline mitmeaastane rohttaim. Kasvab 5...70 cm kõrguseks. Taimedel on valge piimmahl, mis võib olla mürgine. Võililled alustavad õitsemist mais, kui paiselehtede aeg läbi saab.

Seemnetega õis

Õis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimel esinevad ainult keelõied, mis koonduvad tihedasse paljuõielisse korvõisikusse.

Õisikul on kuni 2 cm pikkune hallikas- kuni puhasrohelistest süstjatest lehtedest (neist osal kilejas ääris või vööt) koosnev üldkatis. Õied on kollased, keskosas pikakarvalise krooniga. Äärisõitel esineb sageli alumisel pinnal violetjas vööt. Õietolm võib esineda või puududa.

Õitseb peamiselt maist juulini, vahel teist korda augustis ja septembris. Võilill on putuktolmleja.

Vili[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seemnis, mille põhivärv on hall, kuid varjund kollakas, rohekas või pruunikas. Ülaosas on ta kaetud teravate ogakestega. Seemnise laiem osa on 0,3-0,5 cm pikkune, nokk aga 0,7-1,3 cm pikkune. Seemnisel on valgetest lendkarvadest pappus, mis on 0,6-1 cm pikkune.

Taraxacum-officinalis-plant.jpg
Võilille lehed sügisel

Leht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt on lehed kaarjalt sulglõhised, sulghõlmised kuni jagused lihtlehed, hõredalt karvased kuni paljad, värvuselt rohirohelised. Lehehõlmad on allakäändunud tippudega, sageli hambulised. Lehe tipuhõlm on teistest mõnevõrra suurem. Leheroots on tugev, esiletungiv, sageli erepunane kuni violetne.

Kõik lehed asetsevad juurmise kodarikuna.

Vars[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimel on pikk õõnes õisikuvarb, mis on korvõisiku all tihedalt kaetud võrkjate villkarvadega.

Maa-alune osa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhteliselt jäme vertikaalselt sügavale mulda tungiv peajuur väheste külgjuurtega. Juurekael on enamasti karvane.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼-3 aastat, kuivas ruumis kuni 12 aastat.

Levik ja ohtrus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võilill on levinud laialdaselt kõikidel mandritel peale Antarktika, suhteliselt vähe leidub teda ka Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on tulnukana. Eestis väga sage, kuid eelkõige inimesest mõjustatud kasvukohtadel. Osa kollektiivliigi alla hõlmatavaid mikroliike on meil pärismaised, osa aga tulnukad.

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda.

Koht ökosüsteemis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taim on väga heaks toiduks taimtoidulistele loomadele, kõrge söödaväärtusega. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit. Kollektiivliigina pole Eestis ohustatud, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimed sisaldavad mõruaineid, kuid siiski söövad kariloomad neid meeleldi. Kohati kasvatatakse karjamaadel ka kultuurtaimena. Eriti väärtuslik on võilillesilo, mis suurendab veiste piimatoodangut. Siiski võivad osad liigid suures koguses sööduna põhjustada loomadel tervisehäireid.

Piimmahl sisaldab rohkesti kautšukit.

Väärtuslik meetaim.

Jämedad juured kõlbavad praetult kohvi aseaineks, keelõisi kasutatakse tubaka lisandina.

Noori lehti ja keelõisi tarvitatakse salatina või supilisandina, vahel ka ravimtaimena. Kasutatakse peamiselt juuri, mis sisaldavad vaikaineid, lima, eeterlikku õli jne.

Taime kasutatakse ravimitööstuses ravimpillide valmistamisel, aga ka ravimina söögiisu tõstmiseks, kõhukinnisuse vastu ja sapierituse soodustamiseks. Värske piimmahl on ravimiks maksa-, neeru-, põrna- ja nahahaiguste korral, muuhulgas kaotab allergikutel sügelemise.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]