Assüüria

Allikas: Vikipeedia

Assüüria oli vanaaja piirkond Mesopotaamia põhjaosas Tigrise jõe ülemjooksul tänapäeva Põhja-Iraagi aladel. Piirkond on nime saanud Assuri linna järgi (ka linna kaitsejumaluse nimi on Assur). 2. aastatuhandel eKr kujunes seal Assüüria riik, võimas akadite kuningriik, millest hiljem sai Uus-Assüüria suurriik, mis 8. ja 7. sajandil eKr hõlmas osaliselt või täielikult muu hulgas tänapäeva Iraagi, Süüria, Liibanoni, Türgi ja Iraani ala, ulatudes Väike-Aasiast Zagrose mägedest ning Kaukasusest Pärsia lahe ja Nuubiani. Assüüria oli ka varem olnud suurriik.

Assüüria riik eksisteeris alates 25. sajandi lõpust või 24. sajandi algusest[viide?] või 23. sajandist eKr[viide?] kuni aastani 612 eKr[viide?] või 608 eKr.

Riigi pealinn oli algselt Assur, hiljem Niineve, kuhu üks riigi viimaseid valitsejaid Assurbanipal rajas umbes 20 000 savitahvliga raamatukogu.

Riik sai alguse Akadi riigi lagunemise järel, kui akadid jagunesid kahe riigi, Põhja-Mesopotaamias asunud Assüüria ja Lõuna-Mesopotaamias paiknenud Babüloonia vahel.

Vanaaja Assüüriat ja kogu Mesopotaamiat uuriv teadusharu assürioloogia eristab Assüüria ajaloos kolme ajajärku (enne 7. sajandit eKr on aastaarvud ligikaudsed). Vana-Assüüria ajajärgul (23.–15. sajandil eKr[viide?] või 20. sajandist eKr kuni 14. sajandi alguseni eKr[viide?]) valitses Assüüria suuremat jagu Põhja-Mesopotaamiast ja ka osa Väike-Aasiast. Kesk-Assüüria perioodil (15. sajandist eKr kuni aastani 911 eKr) impeeriumi mõjujõud kahanes, kuid vallutuste käigus see saavutati taas. Rauaaegne Uus-Assüüria impeerium (911 eKr kuni 612 eKr[viide?] või 609 eKr[viide?]) laienes edasi, kuni ta Assurbanipali ajal (668–627 eKr) valitses mõne aastakümne vältel kogu Viljakat Poolkuud ja ka Egiptust. Seejärel alistus Assüüria Uus-Babülooniale ja Meediale, mille omakorda vallutas Ahhemeniidide riik (Pärsia).

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Assüüria on saanud nime riigi algse pealinna Assuri järgi (akadi 𒀸𒋗𒁺 𐎹 Aššūrāyu; araabia أشور (Aššūr); heebrea אַשּׁוּר (Aššûr), aramea ܐܬ݂ܘܿܪ ( Aṯur)).

Assüüria on olnud tuntud ka Subartu nime all ning pärast impeeriumi langemist, 605. aastast eKr kuni 7. sajandi lõpuni pKr Athura, Süüria (kreeka Syria) ja Assuristani nime all. Ladinakeelne nimi on olnud Assyria.

Assüürlaste järjepidevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva süürlased, Põhja-Iraagi, Põhja-Süüria, Kagu-Türgi ja Loode-Iraani kristlik vähemus, on assüürlaste järeltulijad.[1][2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Assüüria alal oli neandertallaste kultuur, mille iseloomulikud leiud pärinevad Shānidari (Şanederi) koopast.

Vanimad neoliitikumi arheoloogilised leiukohad Assüürias on Jarmo (umbes 7000 eKr) ja Tall Ḩassūnah (Ḩassūnah' kultuuri keskus, umbes 6000 eKr).

Varadünastiline periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Assüüria riigi varajasest ajaloost on kindlalt teada vähe. Kogu Assüüriale nime andnud iidne Assuri linn eksisteeris hiljemalt enne 3. aastatuhande keskpaika (umbes 2600–2500) eKr. Tol ajal oli see tõenäoliselt siiski sumerite juhitud halduskeskus, mitte iseseisev riik. Esimene kuningate nimekirjadest tuntud Assüüria valitseja on Tudija (Tudia), Ebla kuninga Ibriumi kaasaegne. Nimekirja andmetel elas Tudija 25. sajandi lõpus või 24. sajandi alguses eKr. Tudija ja Ibrium sõlmisid leppe, mis lubas assüürlastel kasutada ametlikult Ebla kontrolli all olnud kaubandusposte Levandis.[3]

Tudiyale järgnes Assüüria troonil Adamu ja tema järel veel kolmteist valitsejat (Jangi, Suhlamu, Harharu, Mandaru, Imšu, Haršu, Didanu, Hanu, Zuabu, Abazu, Belu ja Azarah), kellest ei ole teada midagi peale nime. Varajased kuningad nagu Tudija, keda allikad nimetavad ka "telkides elavateks kuningateks", olid tõenäoliselt iseseisvad poolnomaadsete karjakasvatajate valitsejad.

Nagu paljud linnriigid läbi Mesopotaamia ajaloo, oli ka Assur tõenäoliselt pigem oligarhia kui monarhia. Võimu kandja oli "linn"; kolm peamist võimuorganit olid vanematekogu, päriliku võimuga kuningas ja eponüüm. Valitseja juhatas vanematekogu ja viis ellu selle vastu võetud otsused. Siiski ei kutsutud teda akadi keeles kuningat tähistava sõnaga šarrum, vaid hoopis iššiak Assur ehk 'Assuri teenija' (teenijat tähistav sõna on [[laen (keeleteadus)|laen]] sumeri sõnast ensi(k)). Sõna šarrum oli reserveeritud linna kaitsejumalusele Aššurile, kelle peapreestriks ehk "teenijaks" kuningas oli. Kolmas võimukandja, eponüüm ehk limmum, andis sarnaselt Vana-Kreeka ja Vana-Rooma arhontidele ja konsulitele oma nime aastale. Eponüüm valiti igal aastal loosi teel ja tema vastutas linna majanduse juhtimise eest. Lisaks oli tal õigus arreteerida kodanikke ja konfiskeerida kinnisvara. Nii eponüümi institutsioon kui ka valitseja tiitel iššiak Assur säilisid tseremoniaalsete iganditena kogu Assüüria ajaloo vältel.[4]

Akadi ülemvõim (2334–2154 eKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akadi impeeriumi ajal (2334–2154 eKr) allusid assüürlased, nagu teisedki akadid, Akadi riigile. Nuzist leitud kiilkirjatahvlid võimaldavad väita, et Assur oli tol ajal piirkondlik halduskeskus. Sargon I valitsemisaja lõpul toimus Assüürias ülestõus, mille Akadi kuningas veriselt maha surus.

Akadi impeerium langes 2154. aastal eKr majandusliku allakäigu, sisepoliitiliste tülide ja rändrahva gutilaste sissetungi koosmõjul. Et gutilaste valitsemine on kindlalt teada ainult Lõuna-Mesopotaamia puhul, siis on võimalik, et ajavahemikus 2154–2112 eKr oli Assüüria iseseisev, kuigi tollest ajast ei ole Assüüria kohta muid teateid kui üks kuningate nimekiri.

Uri III dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 2112 eKr sai Assüüriast osa Sumeri Uri III dünastia suurriigist. Sumeri ülemvõim kestis tõenäoliselt kuni 21. sajandi keskpaigani eKr.

Vana-Assüüria periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Assüüria

Assüüria riigi loomine klassikalise antiigi traditsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klassikalise antiigi ajaloolased dateerisid Assüüria riigi loomise tavaliselt 23.–21. sajandisse eKr. Georgios Synkellos tsiteerib oma "Kronograafiates" Sextus Julius Africanust, kes paigutab Assüüria asutamise aastasse 2284 eKr. Seevastu väidab Aemilius Surat refereeriv vanarooma ajaloolane Marcus Velleius Paterculus, et Assüüria rajati 1995 aastat enne seda, kui Makedoonia kuningas Philippos V sai 197 eKr toimunud Kynoskephalai lahingus roomlastelt lüüa, ehk aastal 2192 eKr.[5] Diodoros Sikeliotes on jäädvustanud veel kolmanda, tõenäoliselt Ktesiaselt pärineva traditsiooni, mis peab Assüüria rajamise ajaks 1306 aastat enne Assur-Nasirpal II troonile asumist 883 eKr ehk aastat 2189 eKr.[6] Eusebios mainib neljandatki versiooni, mille andmetel Assüüria sai alguse Ninose troonile asumisega aastal 2057 eKr ("Kroonika" armeeniakeelse tõlke järgi 2116 eKr). "Excerpta Latina Barbari" paigutab Assüüria rajamise aastasse 2206 eKr ning nimetab riigi rajajana Belost. Lisaks märgib Herodotos, et assüürlaste valitsemisaeg kestis 520 aastat, mis teeb algusaastaks 1132 eKr; see märgib küll pigem impeeriumi kui kuningriigi enda loomist.[7]

Ühtse riigi kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed kirjalikud teated Assüüria kuningatelt pärinevad 21. sajandist eKr. Tol ajal koosnes Assüüria mitmest linnriigist ja väikestest akadite kuningriikidest. Esimeseks tõeliselt linlikuks Assüüria kuningaks peetakse tavaliselt Ušpiat (umbes 2030 eKr). Talle järgnesid Apiašal, Sulili, Kikkija ja Akija, kellest pole midagi täpsemat teada.

Aastal 1975 eKr rajas Puzur-Assur I uue dünastia, mille valitsejad Šalim-ahum (suri 1946 eKr), Ilušuma (1945–1906 eKr), Erišum I (1905–1867 eKr), Ikunum (1867–1860 eKr), Sargon I, Naram-Sim ja Puzur-Assur II on jätnud kirjalikke ülestähendusi Aššurile, Adadile ja Ištarile pühendatud templite ehitamise kohta. Eriti Ilušuma oli nähtavasti võimukas ja vallutushimuline valitseja, kes võttis ajavahemikus 1945–1906 eKr ette palju sõjaretki Lõuna-Mesopotaamiasse, rünnates iseseisvaid Sumeri-Akadi linnriike ja asutades kolooniaid Väike-Aasias. Sama muster kordus järgneva ajaloo jooksul Assüüria ja Babüloonia rivaliteedi raames veel korduvalt; Babüloonia rajas alles 1894 eKr emorlaste prints Sumuabum. Seniajani olid Assüüria kuningate peamisteks vastasteks põhja pool Väike-Aasias elanud hurrilased, idas olevad gutilased, kagus asetsevad eelamlased, läänes paiknevad emorlased ja Lõuna-Mesopotaamias asuvad Sumeri-Akadi linnriigid, sealhulgas Isin, Ur ja Larsa.

Ulatuslikud kontaktid olid Assüürial heti ja hurri linnadega Väike-Aasias Anatoolias. Samuti asutasid assüürlased ajavahemikus 1945–1740 eKr kolooniaid Kapadookiasse (näiteks Kaneš (tänapäeva Kültepe)). Need "sadamad" (karum) olid küll seotud Anatoolia linnadega, kuid paiknesid neist lahus ja neil oli eraldi maksusüsteem. Selline korraldus pidi kujunema pika Assüüria ja Anatoolia linnade vahelise kaubanduse tulemusel, kuigi arheoloogilised ja kirjalikud tõendid sellise kaubavahetuse kohta puuduvad. Assüüriast pärit metall (võib-olla plii või tina) ja tekstiilid vahetati Anatoolias väärismetallide vastu.

Assüüria tugevnemine Šamši-Adad I ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1813 eKr kõrvaldati võimult senine akadist valitseja Erišum II ja trooni usurpeeris emorlaste väljarände käigus Khābūri jõe deltalt Šamši-Adad I (valitsemisaastad 1813–1791 eKr). Kuigi tänapäeval peetakse Šamši-Adad I päritolult emorlaseks, väidab Assüüria kuningate nimekiri teda põlvnevat kohalikust kuningast Ušpiast. Šamši-Adad I seadis oma poja Išme-Dagani lähedal asuva Ekallatumi linna troonile ning säilitas assüürlaste Anatoolia kolooniad. Seejärel õnnestus tal alistada Eufrati jõe ääres paiknev Mari kuningriik ja anda selle valitsemine oma teise poja Jasmah-Adadi kätesse. Selle tulemusel ulatus Assüüria riik nüüd üle kogu Põhja-Mesopotaamia ning hõlmas alasid Väike-Aasias ja Põhja-Süürias. Kuningas asus elama Khābūri jõe orgu rajatud uude pealinna Šubat-Enlilisse.

Pärast Šamši-Adad I surma päris Assüüria trooni Išme-Dagan, samal ajal kui Marit valitsenud Jasmah-Adad langes Zimrilimi korraldatud riigipöörde ohvriks. Uueks kuningaks saanud Zimrilim sidus end lõunas pead tõstva Babüloonia riigi valitseja Hammurapiga, millele Išme-Dagan vastas liiduga Babüloonia vaenlastega. Võimuvõitlus kestis ilma selgete tulemusteta terve kümnendi. Nagu Šamši-Adad I, oli ka tema poeg Išme-Dagan hea sõdalane, kel peale Babüloonia rünnakute tagasilöömise õnnestus edukalt võidelda ka nii turukkude ja lullubitega (kes olid vahepeal kallale tunginud Ekallatumile) kui ka Ešnunna kuninga Dadušaga ning Iamhadiga (tänapäeva Aleppo).

Assüüria Babüloonia võimu all[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alles pärast Mari, Larsa ja Ešnunna vallutamist suutis Hammurapi lõpuks allutada ka Išme-Dagani järetulijad ning Assüüria kuulus alates 1756. aastast eKr Babülooniale. Koos Hammurapi saabumisega lõppes Assüüria äritegevus Anatoolia kolooniates, tõenäoliselt sellepärast, et eksport suunati ümber Babülooniasse. Assüüria kuningavõim küll juriidiliselt säilis, ent kolm Išme-Daganile järgenud emorlasest valitsejat (Mut-Aškur (Išme-Dagani poeg, kes sõlmis abielu hurrilaste kuningannaga), Rimuš ja Asinum) olid Hammurapi vasallidena täielikult Babülooniast sõltuvad.

Dünastia taastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hammurapi järglase Samsu-Iluna valitsemisajal kaotas Babüloonia taas võimu Assüüria üle. Pärast akadist asehalduri Puzur-Sini korraldatud riigipööret, mille käigus saadeti pagenduse viimane emorlasest kuningas, Šamši-Adad I pojapoeg Asinum, puhkes Assüürias kodusõda. Puzur-Sini kaasabil haaras kõigepealt võimu Assur-dugul, kuid jätkuva võimuvõitluse tõttu oli järgemööda troonil veel viis lühiajalist valitsejat (Assur-apla-idi, Nasir-Sin, Sin-namir, Ipqi-Ištar ja Adad-salulu). Babüloonia oli nähtavasti liiga nõrk, et Assüürias toimuvasse sekkuda ja seda enda huvides ära kasutada. Umbes 1720 eKr haaras valitsusohjad Adasi, kel õnnestus Assüüria lõplikult Babüloonia ülemvõimu ohust vabastada. Adasi ajas babüloonlased ja emorlased Assüüriast välja ning babüloonlaste võim Mesopotaamias üldse hakkas 18. sajandi lõpust eKr kiiresti vähenema. Siiski suutsid emorlased vähemalt Babüloonias ja Lõuna-Mesopotaamias võimu hoida kuni 1595. aastani eKr, mil Babüloonia vallutasid Zagrose mägedest tulnud kassiidid.

Adasile järgnesid Assüüria troonil Bel-bani (1700–1691 eKr) ning teiste seas Libaja (1960–1674 eKr), Šarma-Adad I (1673–1662 eKr), Iptar-Sin (1661–1650 eKr), Bazaja (1649–1622 eKr), Lullaja (1621–1618 eKr), Šu-Ninua (1615–1602 eKr), Šarma-Adad II (1601–1599 eKr), Erišum III (1598–1586 eKr) ja Šamši-Adad II (1585–1580 eKr). Neist valitsejatest ei ole palju teada, kuid nähtavasti oli Assüüria tol ajal võrdlemisi tugev ja stabiilne riik. Isegi kui Babülon 1595 eKr kassiitide kätte langes, jäi Assüüria puutumata; esimese kassiidi valitseja Agum II ja tolleaegse Assüüria kuninga Erišum III vahel sõlmiti leping. Samamoodi ei valmistanud Assur-ninari I-le (1547–1522 eKr) kahekümne viie valitsemisaasta jooksul probleeme ei vastrajatud Mitanni riik Väike-Aasias, hettide riik Assüüriast idas ega Babüloonia lõunas. 16. sajandi lõpupoole eKr sõlmisid Puzur-Assur III (1521–1498 eKr) ja Babüloonia kassiidist kuningas Burna-Buriaš I kahe riigi vahelise piirileppe. Lisaks korraldas Puzur-Assur III Assuris suurejoonelised taastamistööd: linn sai uued müürid, lõunas paiknevad elurajoonid liideti juba kindlustatud linnaga. Kuujumal Sinile ja päikesejumal Šamašile püstitati 15. sajandil eKr uued templid. Puzur-Assur III-lt võttis valitsusohjad üle Enlil-nasir I (1497–1483 eKr).

Assüüria Mitanni ülemvõimu all[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitanni riigi tekkimine 16. sajandil eKr viis lõpuks mitanni-hurri piirkondliku ülemvõimuni 15. sajandil eKr. Mitannilased olid indoeuroopa rahvas, kes vallutas endistel hurrilaste aladel Väike-Aasias ja moodustasid neil valitseva klassi (hurrilased kõnelesid hurri keelt, mis ei olnud suguluses ei semi ega indoeuroopa keeltega ning moodustas koos urartu keelega hurri keelkonna). Mõni aeg pärast võimeka Puzur-Assur III surma, tõenäoliselt Nur-ili (1483–1471 eKr) valitsemisajal, langes Assüüria Mitanni kuninga Sauštatari saagiks. Sauštatar rüüstas Assuri ja muutis Assüüria suuresti vasallriigiks, kuigi kohalik monarhia ja omavalitsus säilis. Mitanni kuningad ei olnud alati huvitatud Assüüria sisetülide lahendamisest (näiteks Nur-ili poja Assur-šaduni (1470 eKr) tõukas juba tema esimesel valitsusaastal troonilt Assur-rabi I ning sarnane saatus tabas viiskümmend aastat hiljem Assur-nadin-ahhe I, kelle reetis tema vend Enlil-nasir II). Vähemalt teatud perioodidel olid Assüüria kuningatel vabad käed ka välispoliitika kujundamisel (näiteks Assur-bel-nišešu (1417-1409 eKr) ja Babüloonia Karaindaši vaheline piirileping). Assur-rim-nišešu (1408-1401 eKr) ja Assur-nadin-ahhe II (1400-1391 eKr) olid viimased Assüüria valitsejad, kes kuuletusid Mitanni riigile. Assur-rim-nišešu poja Eriba-Adad I troonileasumisega 1390 eKr hakkasid sidemed Mitanniga lõdvenema.

Mitanni ülemvõimu ajast pärit kümneid kiilkirjas tekste, milles on registreeritud päikese- ja kuuvarjutuste kuupäevad, on kasutatud pidepunktidena teise aastatuhande alguse Babüloonia ja Assüüria kronoloogia paikapanemisel ("kõrge kronoloogia", "keskmine kronoloogia" ja "madal kronoloogia").

Assüüria uus esiletõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolased on Kesk-Assüüria riigi tekke dateerinud kas Vana-Assüüria langemisega või Assur-uballit I trooniletõusuga 1365. aastal eKr.

Taasiseseisvumine ja taastumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eriba-Adad I võimule tuleku ajaks oli Mitanni võim Assüüria üle tunduvalt kahanenud. Eriba-Adad I kaasati liitlasena Mitannis käivasse kodusõtta Tušratta, Artatama II ning tolle poja Šuttarna II vahel. Selle tulemusel rollid vahetusid: Eriba-Adad I suutis veelgi vähendada Mitanni mõju Assüüriale ja tal oli isegi mõningane mõjuvõim Mitanni siseasjades.

Mitanni kontroll lõppes täielikult Assur-uballit I (1365-1330 eKr) ajal: sel valutsejal õnnestus Assüüria tugevnemise ja loodest suureneva hetiitide surve koosmõjul taastada Assüüria täielik iseseisvus. Assüüria suutis kassiitide Babüloonia, Mitanni, hurrilaste ja hetiitide arvelt kiiresti muutuda suurriigiks. Assur-uballiti tütar Muballitat-Šerua abiellus Babüloonia kuningaga. See abielu viis küll traagiliste tagajärgedeni: Babüloonia õukonnas tekkinud intriigide tulemusel kuningas mõrvati ning troonile asetati uus isehakanud valitseja. Assur-uballit tungis kohe Babülooniasse, et oma väimehe eest kätte maksta, kukutas uue kuninga ning andis võimu üle õiguspärasele troonipärijale Kurigalzu II-le. Seejärel ründas ja võitis Assur-uballit vaatamata hetiidi valitseja Suppiluliuma I vastuseisule Mitanni kuningat Mattiwazat. Sellega olid Assüüria võimu alla langenud endised Mitanni ja hurrilaste alad.

Aastal 1329 eKr astus Assur-uballit I järel troonile Enlil-ninari (1329-1308 eKr), kes kirjades hetiitide kuningatele nimetas end "Suureks Kuningaks" (sharru rabû). Enlil-ninarit ründas kohe Babüloonia Kurigalzu II, kelle tema isa oli troonile aidanud. Assüüria kuningas suutis siiski Babüloonia vägesid võita, pannes piiri viimase üritustele Assüüria endale alistada ning korraldades vasturetki vaenlase territooriumile. Nii kasvas Assüüria territoorium Babüloonia arvel. Enlil-ninari järeltulija Arik-den-ili (umbes 1307 eKr – 1296 eKr) kindlustas Assüüria võimu veelgi ning sõdis edukalt Zagrose mäestikus idas, allutades lullubid ja gutilased, ning Levandis, alistades aramealased.

Assüüria laienemine ja suurriigi teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arik-den-ilile järgnes Adad-ninari I (1295-1275 eKr), kelle valitsemisega algas Assüüria kiire ekspansioon. Ta tegi Tigrise ja Zabi jõe ühinemiskohas paiknenud Kalhust (Piiblis arvatavasti Kelah, praegu Namrūd) uue pealinna ja viis läbi suuremahulisi ehitusi nii Assuris kui ka provintsides. Ta laiendas Assüüria laienemist loode suunas hetiitide ja hurrilaste maade arvelt, peamiselt Hanigalbati arvelt, mida Mitanni ja hetiitide riik üritasid ebaõnnestunult säilitada puhvertsoonina. Lisaks laiendas Adad-ninari I Assüüria mõjuvõimu lõunas, annekteerides osa Babülooniale kuulunud territooriume.[8] Kuigi Adad-ninari valitsusaja lõpupoole suutsid hetiidid osa kaotatud aladest tagasi võita, olid assüürlased selleks ajaks huvitatud rohkem sellest, et säilitada idapoolsed kaitseliinid pealetungivate mägihõimude vastu.

Aastal 1274 eKr tõusis troonile Salmanassar I, kes osutus suurepäraseks sõdalaskuningaks. Ta rüüstas tugevat Urartu riiki Kaukasuses, alistas Zagrose mägedes mässama hakanud gutilased ja ründas Mitanni ja hurrilaste alasid (Hanigalbat), mille käigus õnnestus kuningas Šattuaral küll lõigata Assüüria väed ära toidu- ja joogivarudest, ent nad suutsid vihases lahingus piiramisrõngast välja murda ning võita nii kuningas Šattuarat kui ka tolle liitlasi hetiite ja aramealasi, hävitades viimaks täielikult hurrilaste riigi ning tehes lõpu selle 300 aastat kestnud ülemvõimule Mesopotaamia põhjaosas.[9] Nimetatud võit andis Assüüriale kontrolli Süüriasse ja Anatooliasse viivate kaubateede, hea põllumajandusliku maa ja rikaste linnade ning nende kogenud sõjavägede üle. Sellega oli Assüüriast saanud mastaapne ja mõjuvõimas impeerium, mis kujutas endast suurt ohtu nii Egiptuse kui Hetiidi riigi huvidele, aidates ehk sellega kaasa viimaste vahelise rahu sõlmimisele. Lisaks oli Salmanassar I, nagu tema isagi, suur ehitaja, kes laiendas veelgi Kalhu linna.

Salmanassari poja ja troonipärija Tukulti-Ninurta I (1244–1208 eKr) saavutused ületasid kaugelt kõigi eelkäijate omasid. Esmalt taastas Tukulti-Ninurta Assüüria kontrolli vahepeal uuesti mässama hakanud gutilaste ja Tigrise ülemjooksul asunud hurrilaste väikeriikide üle ning võttis ette võidukaid sõjaretki Urartu vastu. On siiski tõenäoline, et viimast ei suudetud kunagi lõplikult Assüüriale allutada.[10] Seejärel saavutas Tukulti-Ninurta I oma tähtsaima võidu, vallutades Babüloonia, võttes sõjavangi selle kuninga Kaštiliaš IV (kelle ta enda väitel ainuisikuliselt vangi võttis (kelle "kuninglikul kaelal ma trampisin, justkui oleks see jalapink"[11]) ning valitsedes Sargon I aegse tiitli "Sumeri ja Akadi Kuningas" all seitse aastat mõlemat kuningriiki.[12] Nii sai Tukulti-Ninurta I-st esimene põline mesopotaamlane Babüloonia troonil (riigi rajasid emorlased, kellele järgneskassiidi dünastia). Võidukas assüürlane laskis lammutada Babüloni kaitsemüürid, tappa suure osa linna elanikest, röövis ja riisus kogu linna ja eelmaldas Esagila templist linna kaitsejumaluse Marduki kuju. Dur-Katlimmust leitud tekstide hulgas on Tukulti-Ninurta kiri suurvesiir Assur-iddinile, mis teavitab viimast kuninga väejuhi Šulman-mušabšu ning tolle eskorditava endise Babüloonia kuninga Kaštiliaši, tema abikaasa ja saatjaskonna peatsest saabumisest.[13] Oma sõdadest Babüloonia ja Eelami vastu kirjutas Tukulti-Ninurta I poeemi. Pärast Babüloonia mässu laskis ta rüüstata Babüloni templid, mida peeti rängaks pühaduseteotuseks. Seoses sellega halvenesid suhted Assuri preesterkonnaga, mistõttu Tukulti-Ninurta otsustas ehitada uue pealinna Kar-Tukulti-Ninurta.

Ajutine allakäik ja taasleitud stabiilsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ent suurte tegude eest maksid nii Tukulti-Ninurta kui ka tema rajatud impeerium kallist hinda. Õukonnas ja impeeriumis vallandunud mäss viis 1208. aastal eKr Tukulti-Ninurta mõrvani ja troonile asus Assur-nadin-apli (1207–1204 eKr). Järgnes järjekordne ebastabiilne periood Assüüria ajaloos. Babüloonia vallutamine ning suursugused ehitusprojektid olid välja kurnanud riigi majanduslikud ja demograafilised ressursid ning järgnevad paarkümmend aastat olid täis sisepoliitilisi tülisid. Probleemide koosmõjul kadus eelneva kolme kuninga ajal saavutatud hiilgus sama kiiresti, kui see oli tulnud. Sellegi poolest rajas Assüüria 13. sajandil saavutatud võim, kuigi lühiajaline, baasi selle tulevastele saavutustele, seda nii poliitilisel kui kultuurilisel maastikul.[14]

Kuid 11. sajandi lõpus tegi uus kuningas vaid sümboolseid ja edutuid pingutusi taasvallutuda Babülooniat, mille kassiididest kuningad olid kasutanud ära Assüüria keerulist olukorda ja vabastanud end viimase võimu alt. Sellele vaatamata ei ohustanud järgmise kolme valitseja (Assur-ninari III, Enili-kudurri-usur ja Ninurta-apla-Ekur) ajal Assüüriat veel võõrväed, kuigi Ninurta-apla-Ekur (1192–1180 eKr) oli trooni usurpeerinud Enlil-kudurri-usurilt. Oma ebatavaliselt pika valitsusaja jooksul suutis järgmine kuningas Assur-Dan I (1179–1133 eKr) olukorra Assüürias uuesti stabiliseerida ja säilitada sõbralikud suhted nii Babüloonia kui kateiste naabritega. Ometi langes Assüüria peale tema surma veel kord sisetülide küüsi, kui Assur-Dani poeg Mutakkil-Nusku anastas võimu oma vennalt ja õiguslikult troonipärijalt Ninurta-tukulti-Assurilt (1133 eKr) ning sundis ta Babülooniasse põgenema.

Ent usurpaator Mutakkil-Nusku suri juba samal aastal (1133 eKr), jättes trooni kolmandale vennale Assur-reš-iši I-le (1133–1116 eKr), kes andis Assüüriale taas kord uue hingamise. Koos hetiitide riigi kokkukukkumisega seoses früüglaste (keda Assüüria annaalides tuntakse Muški nime all) pealetungiga hakkasid nii Babüloonia kui ka Assüüria oma käsi sirutama endiste aramealaste alade järele (tänapäeva Süüria), mis varem olid olnud hetiitide tugeva kontrolli all. Assüüria kuningas Assur-reš-iši I oli seal edukam, võites korduvalt Nebukadnetsar I vägesid. Lisaks õnnestus Assüürial vallutada ja annekteerida ka varem hetiitidele kuulunud alad Väike-Aasias ja praeguses Süürias.

Tiglat-Pileser I ja Kesk-Assüüria impeerium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Assur-reš-iši poeg Tiglat-Pileser I (1115–1077 eKr) võistleb Šamši-Adad I ja Assur-uballit I-ga au eest olla esimese Assüüria impeeriumi rajaja. Ta valitses 38 aastat ning oli üks edukamaid Assüüria väejuhte ja valitsejaid.

Esimese sõjaretke suunas ta früüglaste vastu, kes olid üle ujutanud luvide kuningriigid Kommageenes, Kiliikias ja Kapadookias ning ajanud hetiidid välja Assüüria provintsist Subartust (Meliddust lõunas).

Hiljem võeti ette retk Vani järve ääres paikneva Urartu vastu ning selle lõpuks suudeti endale kuuletuma panna ka Meliddu. Viiendal valitsemisaastal ründas Tiglat-Pileser uuesti Kommageenet, Kiliikiat ja Kapadookiat ning oma võidud graveerida vaskplaatidele, mis ta asetas vastvallutatud Kiliika kaitsmiseks ehitatud kindlusesse.

Võidulainel Assüüria kuninga järgmine sihtmärk oli Põhja-Süürias elavad aramealased. Kontroll Vahemereni viiva kaubatee üle kindlustati hetiitide linna Pethori (Eufrati ja Sajuri jõe ühinemiskohas) enda valdusesse võtmisega. Sealt edasi suundus Tiglat-Pileser I vallutama Kaanani/Foiniikia linnu (Byblos, Sidon, Arvad), kus ta võttis ette merereisi mööda Vahemerd ning tappis nahiru, mille A. Leo Oppenheim tõlgib narvaliks. Tiglat-Pileser I oli pühendunud jahimees ja suur ehitaja.

Levinud arvamuse kohaselt oli mitmele jumalusele, sealhulgas Assurile ja Hadadile, pühendatud templite taastamine tema eestvõtmine.[15] Valitsemise lõpuks oli ta lisaks kõigele suutnud kaks korda alistada Babüloonia, võtta eneselegi auväärse tiitli "Sumeri ja Akadi kuningas" ja sundida babüloonlased endale andamit maksma. Samas jättis Tiglat-Pileser I trooni ja igapäevase valitsemise Babüloonia kuninga kätesse.

Assüüria suhteline madalseis tumedal ajajärgul (1075–912 eKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Tiglat-Pileser I surma 1076 eKr algas Assüüria ajaloos suhtelise allakäigu ajastu. Aastad 1200 kuni 900 eKr olid Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias, Vahemere maadel ja Balkani poolsaarel tume ajajärk, mida iseloomustasid suured rahutused ja massiline rahvasteränne. Semiidi rahvad (sealhulgas aramealased, kaldealased ja sutealased) liikusid Assüüria naaberaladele läänes ja lõunas. Indoeuroopa rahvad, sealhulgas meedlased ja pärslased, liikusid Assüüria naaberaladele idas, asendades põliselanikud gutilased ning avaldades survet eelamlastele ja mannealastele (iidsed mitte-indoeuroopa tsivilisatsioonid praeguse Iraani territooriumil); Assüüriast põhjas vallutasid indoeurooplastest früüglased hetiitide alad; urartulased (armeenlased) tõstsid pead Kaukasuses ning kimmerlased ja sküüdid Musta mere ümber. Egiptus oli jagunenud ja segaduses ning iisraellased võitlesid vilistidega võimu pärast Kaanani lõunaosa üle.

Vaatamata näilisele nõrkusele suutis Assüüria jääda võrdlemisi terviklikuks, hästi kaitstud maaks, millel oli maailma parimad sõdalased. Oma stabiilse kuningavõimu ja kindlate piiridega oli ta paremas olukorras kui potentsiaalsed vastased Egiptus, Eelam, Früügia, Urartu, Pärsia ja Meedia. Assüüria kuningad, sealhulgas Assur-bel-kala, Eriba-Adad II, Assur-rabi II, Assur-Nasirpal I, Tiglat-Pileser II ja Assur-Dan II suutsid kaitsta Assüüria valdusi ja hoidsid riigi sel tormisel ajajärgul stabiilsena. Kuningad püüdsid nähtavasti peaasjalikult hoida riiki turvalise ja kompaktsena ning vajaduse korral tungisid naaberriikide aladele. Näiteks kui aramea hõimud Assur-rabi II (1013–972 eKr) ajal vallutasid Pitru ja Mutkinu, mille assüürlased olid endale allutanud ja seejärel koloniseerinud Tiglat-Pileser I juhtimisel, võttis Assüüria kuningas ette retke aramealaste vastu, mille jooksul jõuti välja Vahemereni. Oma saavutuse mälestamiseks püstitas Assur-rabi II Ataluri mäe lähedale steeli.[16] Samamoodi võttis aramealaste ja teiste hõimurahvaste Assüüria lähedusest väljatõrjumiseks ette karistusretki Assur-Dan II (935–912 eKr), kes keskendus Assüüria riigi ülesehitamisele selle loomulikes piirides Tur Abdinist kuni Arbela taguste mägedeni. Ta lõi riigiasutusi kõigis provintsides ja varustas elanikkonda atradega, mis tõi kaasa rekordilise viljasaagi.

Ühiskond Kesk-Assüüria riigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kesk-Assüüria riigil oli probleeme kaubateede kaitsmisega; Anatoolia metallikaubandust kontrollisid nüüd hetiidid ja hurrilased. Samuti olid mende kontrolli all Vahemere äärsed sadamad, laevaliiklus Pärsia laheni viivatel jõgedel oli aga kassiitide kontrolli all. Sellele vaatamata käis laiaulatuslik kaubandus kõigi naabritega, näiteks Assüüriast põhjas ja läänes paiknevatelt aladelt toodi suurtes kogustes sisse metallimaake ja puitu. Teisalt olid just majanduslikud ja kaubanduslikud huvid tihti sõdade peapõhjuseks.

Assüüria keskmist riiki iseloomustavad pikad ja pidevad sõjad, mille käigus Assüüria muutus suuresti sõdalasühiskonnaks. Riik oli hästi organiseeritud ning kindlalt kuninga kontrolli all. Samas sõltus kuningas nii linnade kodanik- ja preesterkonnast kui ka maad omavatest ülikutest. Just viimaste osatähtsust Assüüria ühiskonnas illustreerivad hästi tollest ajast pärinevad dokumendid ja kirjad. Suurmaaomanikest ülikud varustasid Assüüria sõjaväge hobustega. Assüürias, mis vajas vähem kunstlikku niisutamist kui Babüloonia, oli hobusekasvatus laialt levinud. Säilinud on põhjalikud õpetused hobuste kasvatamise ja treenimise kohta.[17]

Kesk-Assüüria tähtsamaid linnad olid Tigrise jõe äärsed Assur, Kahlu (Nimrud) ja Ninive. Pronksiaja lõpul oli Ninive Babülonist veel tunduvalt väiksem, kuid sellele vaatamata oma umbes 33 000 elanikuga üks tolleaegse maailma suuremaid linnu. Assüüria impeeriumi õitsenguaja lõpuks oli elanike arv kordades kasvanud, ulatudes 120 000-ni. Kõikidel vabadel meestel lasus sõjaväekohustus (ilku-teenistus).

Uus-Assüüria suurriigi ajajärk (911–610 eKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Assüüria
Uus-Assüüria suurriigi laienemine

Territoriaalsest võimust suurriigiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uus-Assüüria suurriigi alguseks peetakse üldiselt Adad-ninari III (911–892 eKr) trooniletulekut. Adad-ninari III allutas kesksele Assüüria kontrollile alad, mis seni olid olnud vaid nominaalsed vasalliriigid, alistas ja küüditas põhjas tülikaks muutunud aramealased, uushetiidid ja hurrilased, võitis Babüloonia kuningaid Šamaš-mudammiqit ja Nabu-šuma-ukinit ning võttis enda kontrolli alla Hīti ja Zanqu linna Mesopotaamia keskosas koos suure maa-alaga Diyālá jõest põhja pool. Tema järeltulija Tukulti-Ninurta II (891–884 eKr) suutis Assüüria valdusi laiendada kuni Zagrose mäestikuni, alistades äsja saabunud pärslased ja meedlased ning tungides ka Väike-Aasia keskossa.

Assurnasirpal II (883–859 eKr) oli metsik ja halastamatu valitseja, kes liikus ilma suuremat vastupanu kohtamata läbi Arami, Kaanani ja Väike-Aasia kuni Vahemereni, vallutades ja nõudes andamit teiste seas Aramilt, Foiniikialt ja Früügialt. Ta surus maha Adad-ninari II poolt allutatud meedlaste ja pärslaste mässud Zagrose mägedes. Assurnasirpal II viis Assüüria pealinna üle Kalhusse. Seal püstitatud paleed ja templid annavad tunnistust assüürlaste kasvanud jõukusest ning teaduse, arhitektuuri ja kunsti arengust. Lisaks laskis Assurnasirpal II ehitada mitu hästi kaitstud linna, sealhulgas Imgur-Enlili (Bālawāt), Tušhani, Kar-Assur-Nasirpali ja Nibarti-Assuri. Peale sõjapidamise ja ehitamise on ajalooannaalidesse talletatud ka Assur-Nasirpal II elav huvi botaanika ja zooloogia vastu.

Salmanassar III (858-823 eKr) muutis Babüloonia taas kord Assüüria vasalliriigiks ning võitis Aramit, Iisraeli, Urartut, Foiniikiat, mitut uushetiidi riiki ja araablasi, pannes kõiki neid Assüüriale andamit maksma. Aastal 853 eKr toimunud Qarqari lahingus õnnestus tal võita 12 riigi (sealhulgas Egiptuse, Iisraeli, Hamati ja Foiniikia) koalitsioonivägesid. Assüüria väed jõudsid oma lõputute sõjaretkede käigus välja Vani järve ning Kaukasuse ja Tauruse mägedeni. Salmanassar III allutas oma eelkäijate poolt vallutatud, ent seni peaasjalikult iseseisvateks jäetud alad Assüüria kontrollile, nii et oma 27. valitsemisaastaks valitses ta kogu Mesopotaamiat, Levanti, Lääne-Iraani, Iisraeli, Jordaaniat ja suurt osa Väike-Aasiast. Sellele vaatamata päris Šamši-Adad V (822–811 eKr) kodusõdadest laastatud riigi, mistõttu tema esimesed valitsusaastad kulusid troonipärimisega seotud ebakõlasid lahendades. Salmanassar III elu viimasel kuuel aastal juhtis juba kõrges vanuses kuninga asemel vägesid väejuht (turtānu) Dayyan-Assur. 826. aastaks eKr oli Šamši-Adad V vend Assur-danin-pal algatanud mässu, millega liitus 27 tähtsamat linna, sealhulgas Ninive. Mäss kestis kuni 820. aastani eKr, takistades ajutiselt Assüüria edasist laienemist. Alles pärast siseprobleemide lahendamist sai Šamši-Adad V pöörata oma tähelepanu väljapoole, viies läbi edukaid sõjaretki Babüloonia territooriumile ja allutades enda kontrollile Babüloonia aladele elama asunud aramea ja kaldea hõimud.

Šamši-Adad V-le järgnes Adad-ninari III, kes troonile tuleku ajal oli alles poisike. Seetõttu oli impeeriumi juhtimine kuni 806. aastani eKr Šamši-Adad V lese ja Adad-ninari III tema ema, kuulsa kuninganna Semiramise (Šammuramat) käes. Šammuramat hoidis riigi koos ja suutis võidelda nii pärslaste kui ka meedlaste vastu. Kui Adad-ninari III lõpuks valitsusohjad enda kätte võttis, vallutas ta kõigepealt Levandi, tehes seal elanud aramealastest, foiniiklastest, vilistidest, iisraellastest, uushetiitidest, moabitest ja edomlastest enda alamad. Seejärel pöördus ta idas oleva Iraani poole, alistas pärslased, meedlased ja mannealased ning jõudis välja Kaspia mereni. Kolmas suurem sõjaretk oli suunatud lõunasse, et sundida Babülooniat andamit maksma. Järgmised ohvrid olid Mesopotaamia edelaosa asustanud kaldea ja sutu hõimud, kes alandati vasalliseisusesse. Nende järel langesid Mesopotaamiast lõunasse jäävates kõrbetes elanud araablased.

Adad-ninari III suri ootamatult 782 eKr ja impeerium langes ajutisse stagnatsiooni. Salmanassar IV-l (782–773 eKr) tundub olevat olnud vähe autoriteeti ja võidud nii Urartu kuninga Argišti I kui ka aramealaste ja uushetiitide üle on omistatud Šamši-ilu nimelisele väejuhile. Ka järgmine ametlik valitseja Assur-dan III (772–755 eKr), osutus võrdlemisi nõrgaks juhiks, kelle peamiseks mureks oli siseriiklike mässude mahasurumine Assuris, Arrapkhas ja Guzanas. Lisaks möllas Assuri-dan III valitsusajal Lähis-Idas katk ja toimus pahaendeline päikesevarjutus. Aastal 754 eKr asus troonile Assur-ninari V, kelle valitsusaeg oli samuti täis mässe ja revolutsioone, mistõttu jääb annaalidest mulje, et kuningas lahkus oma Ninive paleest harva, võib-olla ainult 750 eKr toimunud sõjaretkele Väike-Aasiasse. Aastal 745 eKr kukutas Tiglat-pileser III (745–727 eKr) lõpuks senise, aina nõrgeneva dünastia, viies Assüüria uuesti tõusuteele.

Ekspansioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiglat-pileser III

Juba oma esimesel valitsusaastal suutis Tiglat-Pileser III taasallutada Assüüria kontrollile kogu Babüloonia, Dur-Kurigalzust Pärsia laheni. Valitsusaja lõpuks oli ta täielikult taastanud Assüüria endise võimsuse – alistatud olid Urartu, Pärsia, Meedia, Mannea, Babüloonia, Araabia, Foiniikia, Iisrael, Juudamaa, Samaaria, Palestiina, Nabatea, Kaldea ja hulk uushetiidi riike – Assüüria suurriik ulatus Kaukasuse mäestikust Araabia kõrbeni ja Kaspia merest Küproseni. Suure edu tagasid riigis ette võetud reformid, mille käigus muudeti senine ajutisel teenistusel baseeruv armee alaliseks sõjaväeks. Lisaks sai Tiglat-Pileser III ajal aramea keelest Assüüria impeeriumi lingua franca, mis asendades seni ametlikus asjaajamises käibel olnud akadi keele.

Tiglat-Pileser III-le järgnes Salmanassar V lühike valistusaeg (726–723 eKr). Salmanassari tõenäoliselt ainukeseks saavutuseks jäi Samaaria vallutamine.[18] Seevastu tõenäoliselt usurpaatorist[19] Sargon II (722–705 eKr) juhtimise all algas Assüüria kõige kuulsusrikkam ajajärk. Vaatamata probleemidele nii kodus kui ka impeeriumis ja kogu Lähis-Ida regioonis laiemalt (näiteks usurpatsioonile järgnenud sisetülid, kaotus Deri lahingus,[20] Früügia ja Urartu laienemine), mis viisid pea lakkamatute sõdadeni, oli Sargon II tähelepanuväärselt edukas. Tema valitsemisaja lõpuks 705 eKr moodustasid läänepoolsed alad Anatooliast kuni Juudamaani Assüüria provintsidi ning Assüüria südamaast itta jäävad alad hoiti kontrolli all, Früügia kuningriigiga olid sõlmitud sõbralikud suhted, Urartu rüüstatud ja selle kuningas võidetud,[21] ja mis peamine, aastatel 710707 eKr suutis Sargon II taasvallutada vahepeal Marduk-apla-iddina II (piiblist tuntud kui Merodak-Baladan) juhtimisel iseseisvunud Babüloonia.[22] Sargon suri Assüüria kuninga kohta võrdlemisi ebatavalist surma, langedes ootamatult 705 eKr kimmerlaste vastu peetud lahingus.

Pax Assyria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sargon II mantlipärijat Sanheribi (705–681 eKr) peetakse ühest küljest halastamatuks valitsejaks, kes laskis peaaegu täielikult maatasa teha iidse Babüloni linna, rüüstas Iisraeli ja võttis piiramisrõngasse Juudamaa. Teisalt toimus Sanheribi võimuletulekuga pööre Assüüria välispoliitikas. Impeerium oli seoses Sargoni laiaulatuslike vallutustega saavutanud oma optimaalsed piirid ja vallutusretkede ajajärk hakkas lähenema lõpule. Oma 24 valitsemisaasta jooksul võttis Sanherib ette vaid kümme sõjaretke, mis on eelkäijate traditsioone arvestades väike arv. Kõik need olid vähemal või rohkemal määral seotud Assüüriale alluvatel territooriumidel lokkavate mässude maha surumise või piirialade kindlustamisega.[23] eetõttu on Hallo nimetanud järgnevat seitsekümmet aastat pax Assyriaca perioodiks.[24]

Suhtelist stabiilsust häirisid siiski jätkuvad probleemid Babülooniaga. Aastaid kestnud rahutuste käigus tapsid babüloonlased ja meedlased Sanheribi Babüloonia troonile seatud poja Assur-nadin-šumi.[25] Siiski viis Sanheribi otsus Babülon hävitada lõpuks ka tema enda vältimatu hukuni. Kaheksa aastat pärast linna purustamist langes Sanherib oma poegade poolt korraldatud õukonnaintriigide ohvriks.[26]

Võimu üle võtnud Asarhaddon (ka Esarhaddon) (680–669 eKr) jätkas mõningal määral Sanheribi ajal katkenud vallutusretkede traditsiooni, võttes ette retked Kaukasuse mägedesse, hävitades selle käigus täielikult Urartu riigi ning tüdinenuna Egiptuse pidevast survest impeeriumi edelapiiril ületades Siinai kõrbe ja vallutades 671 eKr Memphise. Kuigi ta suutis tol ajal Egiptust valitsenud nuubialased ja etiooplased pagendada, ei õnnestunud tal poliitiliselt mõranenud ja väiksemateks omavalitsusteks jagunenud riigi üle siiski täielikku kontrolli saavutada. Kaks aastat hiljem ette võetud retk seal lõkkele löönud rahutuste lämmatamiseks osutus aga saatuslikuks ja Asarhaddon suri teel Egiptusesse 669 eKr. Võimul oldud üheteist aasta jooksul jõudis Asarhaddon tuua Mesopotaamiasse rahu, hoides impeeriumi kaitstud ja varem vallutatud rahvaid kindlalt Assüüria kontrolli all. Lisaks laskis ta uuesti üles ehitada oma isa käsul hävitatud Babüloni linna.

Pärast Asarhaddoni surma jagunes impeerium tema kahe poja, Assurbanipali (669–627 eKr) ja Šamaš-šum-ukini vahel. Kui viimane sai endale vaid Babüloonia, siis vähem või rohkem Assuribanipalile kuuletuvad alad ulatusid Kaukasuse mäestikust põhjas Nuubiani lõunas ja Küprosest läänes Pärsiani idas. Tõenäoliselt just sellest võib otsida põhjust, miks Šamaš-šum-ukin 652 eKr venna vastu mässu tõstis. Assuribanipalil õnnestus hävitada nii vend kui tolle liitlased. Babüloonia troonile seati asevalitsejana Kandalanu ja mässu toetanud Eelam kannatas Assüüria rünnaku käigus kaotusi, mis viisid Eelami kui Lähis-Idas mõjuvõimsa poliitilise mängija peaaegu täieliku kadumiseni.[27] Veel enne sekeldusi Eelami ja Babülooniaga suutis Assurbanipal lõpetada isa alustatud võitluse Egiptuse vastu ning võitis seda annekteerida üritanud Nuubia kuningat Tantamanit. Lisaks ohtrale sõjategevusele ehitas Assuribanipal suuri raamatukogusid, templeid ja paleesid.

Assurbanipali valitsemisaja lõpuks oli Assüüria saavutanud oma absoluutse kõrghetke. Idas olid löödud Eelami kuningriik; mannealased, iraani pärslased ja meedlased oli Assüüria vasallid. Lõunas oli okupeeritud Babüloonia, allutatud kaldealased, araablased, sutud ja nabatlased, teisalt oli hävitatud Nuubia suurriik ja Egiptus sunnitud regulaarselt andamit maksma. Põhjas olid tagasi löödud sküüdid ja kimmerlased, vasalliriikideks muudetud Urartu, Früügia, Karduusia ja mitmed uushetiidi riigid ning Lüüdiaga sõlmitud sõbralikud suhted. Läänes olid alistunud Aramea, Foiniikia, Iisrael, Juudamaa, Samarra, Küpros, Kiliikia, Kapadookia ja Kommageene. Assüüria oli oma võimu tipus ja näiliselt tugevam kui iial varem.

Sellegipoolest olid pikad sõjad Babüloonia, Eelami ja nende liitlastega ning impeeriumi üle kontrolli saavutamiseks ja hoidmiseks vajalikud pidevad sõjaretked riiki tõsiselt kurnanud. Nii majanduslikud võimalused kui ka inimressursid olid otsakorral, pideva rüüstamise all kannatanud provintsid ei olnud enam võimelised riigikassat täitma ja hiigelsuure territooriumi kontrollimiseks ning kaitsmiseks vajaliku sõjaväe komplekteerimine muutus aina keerulisemaks.

Impeeriumi lagunemine ja Assüüria kuningriigi lõpp (627–605 eKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Assurbanipali surma 627 eKr võtsid Assüürias võimust pikaajalised ja verised kodusõjad. Assur-eti-ilani kukutati 623 eKr, pärast neli aastat kestnud sõda Sin-šumu-liširiga, Assüüria väejuhiga, kes istus veel samal aastal Babüloonia troonile. Kuid juba 622 eKr hiljem langes temagi riigipöörde ohvriks ning trooni hõivas Sin-šar-iškun (622–612 eKr). Viimane seisis kogu oma valitsemisaja vastamisi rahutustega Assüüria sisemaal, mis andsid võimaluse massiliseks ülestõusuks Babüloonias. Lisaks keeldus osa Assüüria ida- ja põhjapoolseid provintse andamit maksmast ning paljud vasalliriigid ja kolooniad kasutasid võimalust iseseisvus taastada. 620. aastaks eKr oli Nabopolassar Babüloonias selle saavutanud. Sin-šar-iškuni katse Nabopolassar kukutada nurjas Assüürias lõkkele löönud järjekordne ülestõus, mis sundis suurema osa Assüüria armeest kodumaale tagasi pöörduma. Tagasi jõudes ühinesid sõdurid Niineves mässavate rahvahulkadega. Kuid Assüüria haavatavat seisundit ei suutnud täielikult ära kasutada ka Nabopolassar, kelle katsed Assüüria sisemaale tungida löödi tagasi.

Olukorrast Assüürias oli vahepeal kasu lõiganud Kyaxares Suur, kellel õnnestus Meedia Assüüria kontrolli alt vabastada ning ühendada meedlased, pärslased ning järelejäänud eelamlased ja mannealased üheks suureks riigiks. Koos babüloonlaste, sküütide ja kimmerlastega ründas Meedia 616 eKr Assüüriat ning pärast nelja aastat verist võitlust ja pikaajalist piiramist langes pealinn Ninive liitlasvägede kätte. Võitluse käigus hukkus küll Assüüria kuningas Sin-šar-iškun, ent Assüüria polnud veel täielikult murtud. Troonile asus Assur-uballit II (612–609 eKr), kes võitis mõned järgnevatest lahingutest ja viis pealinna üle Harranisse. Kuid 614 eKr langes ka Harran. Assur-uballit II ja tema egiptlasest liitlane Necho tegid 609 eKr veel viimase ebaõnnestunud jõupingutuse, et linn tagasi võtta ning impeerium päästa.[28] Assüüria kui iseseisev poliitiline üksus kadus maailmakaardilt sootuks, järgmised kolm aastat nägid vaid egiptlaste ja assüürlaste väe jäänuste nurjunud katseid sissetungijad Assüüriast välja tõrjuda. Ka need lõppesid, kui aastal 605 eKr alistasid babüloonlased Karkemiši all Egiptuse väe koos selle viimaste järelejäänud assüürlastest toetajatega.

Assüüria pärast suurriigi langemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 605 kuni 539 eKr oli Assüüria Babüloonia ja Meedia kontrolli all.[29] Endised suured ja säravad pealinnad Ninive ja Kahlu olid varemetes, Assur ja Arbela kannatanud suuri kahjusid (kuigi nende hilisem taastumine lubab oletada, et purustused polnud hävitavad). Seevastu Harran, Guzana ning mitmed teised suuremad ja väiksemad linnad suutsid sõdade ja raskuste kiuste püsima jääda.

Järgnevad kakssada kümme aastat kuulusid assüürlaste alad Pärsia ehk Ahhemeniidide riigi koosseisu Athura ja Mada satraapiatena.[30] Pärslaste valitsemise all toimus maa kiire toibumine, mis päädis uue õitsenguperioodiga. Assüüriast sai Pärsia riigile tähtis põllumajandus- ja halduskeskus, mis maksis Pärsia kuningale iga-aastast andamit, sealt pärit mehed moodustasid olulise osa pärslaste sõjaväest ja töötasid pärslaste grandioossetel ehitustel. Aastal 520 eKr toimus Assüürias siiski suur, kuid edutu Pärsia-vastane ülestõus.[31] Et pärslased olid elanud sajandeid assüürlaste ülemvõimu all, on nende kunstis, infrastruktuuris ja halduses märgata tugevaid Assüüria mõjutusi. Varajased Pärsia kuningad identifitseerisid end isegi Assurbanipali järeltulijatena ning Mesopotaamias kasutusel olnud aramea keel jäi ka Ahhemeniidide ajal lingua franca''ks. Teisest küljest ei viinud assüürlaste uus õitseng vanade suurlinnade taastamiseni. Kreeka kirjaniku ja palgasõduri Xenophoni tunnistuse järgi oli Ninive veel 200 aastat pärast selle hävitamist hüljatud ja varemetes.[32]

Aastal 330 eKr langes Assüüria Aleksander Suure kätte ja pärast viimase surma muutus osaks Seleukiidide riigist. Assüüria nimetati ümber Süüriaks.[33] 150. aastaks eKr oli maa üle kontrolli saavutanud Partia riik, mis nimetas seda Athuraks. Järgnevasse ajajärku jääb Assüüria kultuuri ja identiteedi teatav elavnemine. Assuri linn suutis saavutada vähemalt osalise autonoomia, misjärel piirkonnas tekkis mitmeid uusassüüria väikeriike (sealhulgas Adiabene, Osroene ja Hatra).[34]

Ent aastal 116 pKr langesid need roomlaste saagiks ja Assüüriast sai kaheks aastaks Rooma riigi provints, kuigi Rooma kontroll piirkonns üle kestis mõnevõrra kauem. Roomlased ja partlased võitlesid Assüüria ja ülejäänud Mesopotaamia pärast kuni 226. aastani, mil ülemvõimu saavutas hoopis Sassaniidide riik. 1.–3. sajandil hakkasid assüürlased oma vana usku kristluse vastu vahetama.

Pärast islami pealetungi 7. sajandil kadusid nii Assüüria kui geopoliitiline üksus kui ka nimi "Assüüria". Araablaste võimu all islamiseerus kogu Mesopotaamia ning piirkonda asus elama palju araablasi, kurde ja türklasi. Põlised assüürlased muutusid vähemusrahvuseks, kuid hoidsid tugevalt kinni nii oma assüüria-aramea keelest kui ka ristiusust. Assur kuulus assüürlastele kuni 14. sajandini, mil Timur tegi linnas etnilise puhastuse. Selle tagajärjel vähenes assüürlaste arv tunduvalt, ent rahvus jäi püsima. Esimese maailmasõja ajal türklaste ja kurdide korraldatud genotsiidi järel võitlesid assüürlased taas kord oma vabaduse eest. Veel hiljemgi on kristlastest assüürlasi taga kiusatud ja massiliselt tapetud, näiteks Simele veresaunas (1933), Iraani islamirevolutsiooni ajal (1979) ja Şaddām Ḩusayni Al-Anfāli kampaania käigus (1986–89). Seetõttu on suur osa assüürlasi just viimase saja aasta jooksul emigreerunud. Diasporaa ja põgenike kogukonnad eksisteerivad praeguseks Euroopas (eriti Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Prantusmaal), Põhja-Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal, Liibanonis, Kaukasuse ning endise Levandi piirkondades. Assüüria rahva arvukuse kohta puuduvad kindlad andmed ning erinevad hinnangud varieeruvad väga suures ulatuses, pakkudes assüürlaste koguarvuks keskeltläbi 2–4 miljonit inimest.[35] Hinnangute suhtelisust näitab seegi, et kui Esindamata Rahvaste Organisatsiooni andmetel on ainuüksi 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjast alates riigist lahkunud ligikaudu 250 000 assüüria päritolu inimest, siis globalsecurity.org[36] väidab, et Iraagis elabki ühtekokku ainult umbes 200 000 assüürlast.

Keel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiilkirjatahvel

3. aastatuhandel eKr arenes kogu Mesopotaamias välja kultuuriline sümbioos sumerite ja semiitidest akadlaste vahel. Sellega seoses oli laialt levinud kakskeelsus. Sumeri keele mõju akadi keelele ja vastupidi on ilmne igal tasandil, alates suurest hulgast laensõnadest kuni kahe keele lauseehituslikule, morfoloogilisele ja fonoloogilisele lähenemisele. 2. aastatuhandel eKr asendas akadi keel Mesopotaamias kasutatava kõnekeelena sumeri keele peaaegu täielikult, viimane jäi kuni 1. sajand pKr kasutusele vaid religioonis, kirjanduses ja teaduses.

Niisiis rääkisid assüürlased alguses akadi keele kohalikku assüüria murret, mis erines akadi keele babüloonia murdest. Akadi keel kuulus semi keelte idasemi harru; semi keeled omakorda moodustasid ühe kuuest afroaasia keelkonna harust. Vanimad akadikeelsed raidkirjad pärinevad Vana-Assüüria perioodist. Kirjutamisel kasutati sumeri-akadi kiilkirja. Assüüria murdes tähendati üles peamiselt õigusliku, ametliku, religioosse ja praktilise sisuga tekste (näiteks meditsiin, instruktsioonid).

Akadi keele assüüria murde areng jaguneb neljaks põhietapiks:

Paljuski tänu alistatud rahvaste massilisele küüditamisele, mille käigus suur hulk aramea keele kõnelejaid asustati ümber Assüüria aladele[37], muutus Uus-Assüüria ajajärgul Lähis-Idas lingua franca'ks aramea keel. 7. sajandi alguses eKr oli kogu Assüüria valitsev klass tõenäoliselt kakskeelne – akadi keel säilis ennekõike sotsiaalse staatuse näitajana ent igapäevasel suhtlusel eelistati akadi mõjutustega idaaramea keelt.[38] Kuid koos Assüüria suurriigi ja pealinnade hävitamisega kadus ka suur osa riigi kakskeelsest eliidist, akadi keel suri kõnekeelena täielikult välja, kuigi viimased akadikeelsed raidkirjad pärinevad veel 1. sajandist eKr. Seevastu idaaramea murded, nagu ka akadi ja Mesopotaamias kasutusel olnud aramea ees- ja perekonnanimed on assüüria rahva hulgas tänapäevani säilinud.

Pärast üheksakümmend aastat kestnud ponnistusi on Chicago ülikool välja andnud 21-köitelise assüüria keele sõnaraamatu, mis oma vormilt ja sisult on küll rohkem entsüklopeedia kui sõnaraamatu moodi.[39]

Kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lamassu Assurnasirpal II paleest Kalhus

Nagu Babüloonia, nii ka Assüüria arhitektuuri mõjutas Sumeri-Akadi (ja teatud ulatuses ka Mitanni) stiil. Sellele vaatamata arenes Assüürias üsna varakult välja omapärane ja originaalne ehituskunst. Paleed olid kaetud värviliste seinakaunistustega, hakati ehitama tsikuraate koos kahe torni ja värviliste emailplaatidega, arenes Mitannilt laenatud pitserigraveerimise kunst. 13. ja 10. sajandi vahel eKr tekkis uue kunstivormina tänapäeva koomiksikultuurile sarnanev komme graveerida kiviplaatidele rida sõja- ja jahipidamist kujutavaid pilte. Pildid jooksid ülemisest vasakust nurgast alumisse paremasse nurka, iga pildi alla oli lisatud seda selgitav pealkiri. Pildiread ja suurepärased graveeritud pitsatid näitavad, et Assüüria kunst hakkas tasapisi ületama Babüloonia oma.

Suur osa tänapäevani säilinud Assüüria kunstiteostest pärineb Uus-Assüüria ajajärgust. Nimrudis, Khorsabadis ja Ninives kuninglikke paleesid ehtinud madalreljeefid kujutavad peaasjalikult veriseid võitlusstseene, sealhulgas vallutatud rahvaste julma kohtlemist. Ent kas need peegeldavad impeeriumi igapäevast reaalsust, on mõnevõrra küsitav, pigem on alust arvata, et verdtarretavad pildid täitsid propagandaeesmärke – kaunistasid need ju ruume, kus kuningas korraldas kõrgeid audientse. Lisaks leidub relieefidel ka teistsuguseid, näiteks jumalaid ja jahipidamist kujutavaid stseene. Haruldased on Balawatist leitud metallist väravakaunistused, mille originaalsuuruses koopiad on tänapäeval nähtavad Londonis Briti Muuseumis.

Detail Salmanassar III rajatud palee väravalt Balawatis

Uus-Assüüria perioodil jõudis kõrgpunkti ka raidkunst, mille väljapaistavaimaks näiteks on tiibade ja inimese peaga härja kujud ehk lamassi (ainsuses lamassu), mis valvasid kuninglike paleede sissepääse. Huvitav on assüürlaste komme teha lamassu viie jalaga, et nii eest kui ka kõrvalt vaadates oleks alati näha neli jalga.

Tänu Nimrudist leitud kuninglikele hauapanustele on tänapäeva jõudnud ka mõned näited assüürlaste suurepärasest ehtekunstist.

Lisaks on ajaloolaste hulgas diskussiooni tekitanud 1850. aastal Austen Henry Layardi poolt Nimrudist leidud kvartsist lääts, mis praegu asub Briti Muuseumis. Nimelt on osa teadlasi arvanud, et lääts võis pärineda varajasest teleskoobist, mis aitaks ühtlasi seletada Assüüria astronoomide imekspandavat täpsust. Seevastu suurem enamik pooldab ideed, et läätse võisid suurendusklaasina kasutada näiteks juveliirid või oli see koguni lihtsalt dekoratiivne kaunistus.

Assüüria taasavastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Assuri varemed (1909)

Antiikajaloolastel oli vaatamata kreeklaste ja assüürlaste vahelistele kontaktidele arhailisel ajajärgul[40] endise Assüüria suurriigi eksistentsist ja ajaloost vaid võrdlemisi ähmane ettekujutus. Teadmine, et enne Pärsia impeeriumi valitsesid kogu Lähis-Ida assüürlased, oli küll olemas, ent suurem osa üksikasju oli vajunud unustuse hõlma. Tõenäoliselt varaseim kreeka kirjanduse viide Niinevele ja selle langemisele 612 eKr pärineb hesioodilisest korpusest.[41] Koos Phokylidese viitega “rumalale Niinevele”[42] lubab see oletada, et jutud suursuguse linna õnnetust lõpust olid arhailisel ja klassikalisel ajajärgul Kreekas võrdlemisi levinud.[43] Samuti kirjutas Berossos juba 3. sajandi alguses eKr Assüüria üleskirjutustel põhineva raamatu Babüloonia ja Assüüria ajaloost, kuid see ei leidnud Kreeka-Rooma ühiskonnas eriti laia kõlapinda ega suutnud piiri panna Mesopotaamiaga seotud müütide levikule (näiteks. Belus, Ninus, Semiramis, Sardanapalos, Paabeli torn). Kolmekümne kuue Assüüria kuninga nimi, Ninusest Sardanapaloseni, on jäädvustatud Hieronymuse "Kroonikas". Siiski ei ole neist peaaegu ükski identifitseeritav ajaloolise isikuna.

Seega oli kuni Assüüria taasavastamiseni 19. sajandi keskpaigas sellest kunagisest suurest ja õitsvast rahvast teada äärmiselt vähe, kui võtta arvesse pikka ja kuulsusrikast ajalugu. Sellele vaatamata kirjutas Byron seda ümbritseva illusiooni põhjal poeemi "Sanheribi häving" (1815) ja Eugène Delacroix maalis oma visiooni Sardanapalose surmast (1827).

Ajaloolaste vaatevälja tõusis Assüüria uuesti alates 1845. aastast, kui Austen Henry Layard alustas väljakaevamisi vanas Assüüria pealinnas Kalhus (praegune Namrūd) ning leidis kõigepealt kuningapalee koos suursuguste kujude ja reljeefidega. Mõni aeg hiljem avastas Layard arheoloogiliste uuringute käigus Niinevest Sanheribi "Uue Palee" ning Assurbanipali raamatukogu. Namrūdist ja Niinevest leitud muistised viidi hoiule väljakaevamisi sponsoreerinud Briti Muuseumi Londonis, mille Assüüriaga seotud muististe kollektsioon on nüüdseks tõenäoliselt maailma suurim.

Sargon II palee Dur-Sharrukinis. Kunstniku rekonstruktsioon

Prantslaste toetusel ning Paul-Émile Botta ja Victor Place'i juhtimisel toimusid väljakaevamised Dur-Šarrukinis (Khorsabad). Suurem osa Sargon II paleest avastatud muististest langes laevahuku ja piraatide ohvriks; pääsenud objektid asuvad Pariisis Louvre'i Muuseumis. Aastatel 1928–1935 ameeriklaste poolt läbi viidud uute kaevamiste käigus avastatud leiud on jagatud Chicago Orientalistikainstituudi, Iraagi Rahvusmuuseumi ja Briti Muuseumi vahel.

Assüüria vanimas pealinnas Assuris algas uurimistöö sakslaste eestvõttel aastal 1898. Väljakaevamistega alustati 1900, alguses Friedrich Delitzschi ja hiljem Robert Koldewey ning Walter Andrae juhtimisel. Assurist tuli päevavalgele üle 16 000 kivitahvli, mis praegu asuvad Berliinis Pergamoni Muuseumis.

Seoses suure hulga raidkirjatahvlite leidmisega algasid 19. sajandi keskpaigas ka rahvusvahelised pingutused kiilkirja ja akadi keele dešifreerimiseks. 1857. aastaks oli võimalik leitud tekste suuremate probleemideta lugeda.

Esimestest väljakaevamistest ja akadi keele dešifreerimisest möödunud pooleteise sajandiga on assürioloogid tükk tüki haaval uuesti kokku pannud vahepeal peaaegu täielikult unustuse hõlma vajunud Assüüria tsivilisatsiooni kultuuri ja ajaloo.

Assüüria kuningad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Assüüria kuningate loend

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Saggs (1984:290) märgib: "Assüüria impeeriumi hävitamine ei pühkinud maa pealt selle elanikke. Need olid peamiselt talupojad, ja kuna Assüürias paiknevad Lähis-Ida ühed paremad maad nisu kasvatamiseks, siis Assüüria talupoegade järeltulijad rajasid võimaluse avanedes vanade linnade kohale uusi külasid ning jätkasid põlluharijaelu, pidades meeles kunagiste linnade traditsioone. Seitsme- või kaheksasaja aasta pärast, mitmesuguste saatuse keerdkäikude järel, said nendest kristlased."
  2. Parpola 2000
  3. Sollberger 1980: 129–155.
  4. Larsen, Mogens Trolle (2000). The old Assyrian city-state. – Hansen, Mogens Herman. A comparative study of thirty city-state cultures: an investigation, Copenhagen Polis Centre, lk 77–89.
  5. Velleius. Rooma Ajalugu 1.6.6. [1]
  6. Diodoros Sikeliotes. Ajalooline Raamatukogu, 2.21.8. [2]
  7. Herodotos 1.95.[3]
  8. Munn-Rankin 1975: 274–277.
  9. Munn-Rankin 1975: 279–282.
  10. Mull-Rankin 1975: 284–286.
  11. Grayson 1972: 108 (ARI § 716).
  12. Mull-Rankin 1975: 286.
  13. Frei 2003: 112.
  14. Munn-Rankin 1975: 274.
  15. Tiglat-Pileser I-se Assurist, Kileh Sherghati templi alt, leitud raidkiri, I.61-III.10 (ingliskeelne tõlge Sayce 1888: 92jj [4]
  16. Olmstead 1921: 352.
  17. Ebeling 1951.
  18. ABC 1 i.28.
  19. Kuhrt 1995: 497.
  20. Deri lahingu tulemuste kohta on kolm versiooni. Uus-Babüloonia kroonika (ABC 1B I.2, ABC 1 I.41-2 [5] väidab, et lahingu võitis Eelami kuningas Humbanigaš, kui Marduk-apla-iddina II väed olid alles teel võitluspaiga poole. Vastupidine seisukoht (Babüloonia võit) on jäädvustatud Marduk-apla-iddina käsul graveeritud silindril (Gadd 1953: 124, 128). Seevastu assüürlaste versiooni järgi said Eelami ja Babüloonia koalitsiooniväed Deris Sargon II-se käest hoopis lüüa (Assuri harta ehk K. 1349 16–17).
  21. Kuhrt 1995: 497–9.
  22. ABC 1B ii.1-1'.
  23. Kuhrt 1995: 499, 501.
  24. Hallo ja Simpson 1998: 137.
  25. Brinkman 1975: 92.
  26. Brinkman 1975: 95.
  27. Kuhrt 1995: 500.
  28. Hallo & Simpson 1998: 146.
  29. Kuigi üldiselt on arvatud, et Assüüria alasid valitsesid pigem babüloonlased, on viimase aja avastustele tuginedes põhjust väita et Babüloonia päris küll impeeriumi läänepoolsed osad kuni Tigrise jõeni, kuid selle idapoolsed valdused, koos põlise Assüüria südamaaga Assurist põhjas, jäid meedlaste kontrolli alla (Parpola 2000: 4 [6]).
  30. Parpola 2004: 18.
  31. Parpola 2000: 4–5.
  32. Xenophon, Anabasis 2.4.27jj ja 3.4.7–12.
  33. Nimede Assüüria ja Süüria kohta vt. Rollinger, R. 2006. The Terms 'Assyria' and 'Syria' Again. – Journal of Near Eastern Studies, 283–287. [7]
  34. Parpola 2004: 20.
  35. Parpola 2004 (toetudes allikale Deniz 1999) hindab assüürlaste arvu alla kahele miljonile, Esindamata Rahvaste Organisatsioon ([8]) pakub 3,3 miljonit ning SIL Ethnologue ([9], 1994) umbes 4,25 miljonit.
  36. [10]
  37. Parpola 2004: 9.
  38. Parpola 2004: 11–2.
  39. Chicago Ülikool [11]
  40. Kreeklasi mainitakse korduvalt Assüüria kuninglikes annaalides ja kirjades, sealhulgas NL 69 (vt Saggs 2001, Parker 2000 [12]; Sargon II annaalid 117-9; ja SAA 07 048 [13]. Lisaks annavad otsesest suhtlusest märku 8. sajandil eKr kasvavad assüüria mõjud kreeka kultuuris ja kirjanduses (vt Burkert 1984, Penglase 1994, West 1997).
  41. Aristoteles. Hist. Anim. 8.18 (601b). Aristoteles omistab viite Hesiodosele endale, kuid viimane suri tõenäoliselt aastaid enne Niineve linna langemist. Kuigi viite allikaks on pakutud nii Herodotost (Rawlinson 1885: 35, vrd. Olson 1987: 495–6) kui ka Herodorost (Kuhrt 1982: 544, 551 n.42), pärineb see kõige tõenäolisemalt mõnest hilisemast Hesiodosele omistatud poeemist (Drews 1973: 6).
  42. Dion Chrysostomos 36.13. [14]
  43. Teada oli nähtavasti rohkem kui Niineve langemine, nimelt lubas Herodotos kirjutada Mesopotaamia ajaloost kirjutada terve raamatu (Hdt. 1.106 & 1.184), ent kahjuks jäi lubadus täitmata.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Burkert, W. 1992. The Orientalizing Revolution: Near Eastern Influence on Greek Culture in the Early Archaic Age. London and Cambridge, MA.
  • Drews, R. 1973. The Greek Accounts of Eastern History. Washington, MA.
  • Ebeling, E. 1951. Bruchstücke einer mittelassyrischen Vorschriftensammplung für die Akklimatisierung und Trainierung von Wagenpferden. Berlin.
  • Frei, J. 2003. 'De la confrontation à l'entente cordiale: Les relations assyro-hittites à la fin de l'âge de Bronze (ca. 1250-1180 av. J. C.)', in G. Beckman, R. Beal ja G. McMahon (eds.) Hittite Studies in Honor of Harry A. Hoffner Jr.: on the Occasion of his 65th Birthday. Winona Lake, Ind.
  • Grayson, A.K. 1972. Assyrian Royal Inscriptions, Vol.1. Wiesbaden.[15](lüh. ARI)
  • Grayson, A.K. 1975. Assyrian and Babylonian Chronicles. Locust Valley, N.Y. (lüh. ABC)
  • Hallo, W.W. & Simpson, W.K. 1998 (2nd ed.). The Ancient Near East: A History. London.
  • Kuhrt, A. 1982. 'Assyrian and Babylonian Traditions in Classical Authors: A Critical Synthesis', in H.J. Nissen and J. Renger (eds.), Mesopotamien und seine Nachbarn: politische und kulturelle Wechselziehungen im Alten Vordasien vom 4. bis 1. Jahrtausend v.Chr. Berlin.
  • Kuhrt, A. 1995. The Ancient Near East, c. 3000–330 BC 2. London.
  • Munn-Rankin, J.M. 1975. 'Assyrian Military Power 1300–1200 BC', CAH 2.2, 274–306.
  • Olmstead, A.T. 1921. 'Shalmaneser III and the Establishment of the Assyrian Power', Journal of the American Oriental Society, 41, 345–382.
  • Olson, S.D. 1987. 'Aristotle Hist.Anim. 8.18.3 and the Ἀσσύριοι λόγοι of Herodotus', Historia Zeitschrift für Alte Geschichte, 36, 495–496.
  • Parpola, S. 2000. 'Assyrians after Assyria', Journal of The Assyrian Academic Society, 12, 1–16. [16]
  • Parpola, S. 2004. 'National and Ethnic Identity in the Neo-Assyrian Empire and Assyrian Identity in Post-Empire Times', Journal of Assyrian Academic Studies, 18, 5–22. [17]
  • Penglase, C. 1994. Greek Myths and Mesopotamia: Parallels and Influence in the Homeric Hymns and Hesiod, London.
  • Rawlinson, G. 1885. The History of Herodotus. New York.
  • Saggs, H. W. F. 1984. The Might that was Assyria. London, ISBN 0-283-98961-0
  • Sollberger, E. 1980. 'The So-Called Treaty between Ibla and 'Ashur' ', Studii Eblaiti, 3.
  • West, M.L. 1997. The East Face of Helicon: West Asiatic Elements in Greek Poetry and Myth. Oxford.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]