Samblikud

Allikas: Vikipeedia

Samblikud on omapärane eluvorm – sümbioos –, mis koosneb seentest ja fotobiontidest (vetikatest ja/või tsüanobakteritest).

Sisukord

1 Taksonoomia
2 Kasvukeskkond
3 Sümbioos
4 Ehitus
5 Paljunemine
6 Samblikud rahvameditsiinis
7 Viited
8 Vaata ka
9 Kirjandus
10 Välislingid

[redigeeri] Taksonoomia

Süstemaatikas arvatakse samblikud enamasti seente hulka.

Samblikud arvatakse olevat ühed vanemad organismid kuival maal.

[redigeeri] Kasvukeskkond

Samblikud on pinnase suhtes vähenõudlikud. Neid võib leida nii troopilistes vihmametsades kui ka toitainevaesemates kasvukohtades (lumepiiril kõrgmägedes, tundrates, kõrbetes).

Suure tallusega põõsas- ja lehtsamblikud on saastuse suhtes tundlikumad kui väikese ja liibunud tallusega liigid.

Samblikud on vastupidavad nii kuumale, külmale kui ka veepuudusele, kuid õhupuhtuse suhtes on nad erakordselt tundlikud. Samblikud ei talu linnades levivaid gaase, nõge ega tahma. Seetõttu saab samblike kadumise või säilimise järgi otsustada õhu puhtusastme üle.

Seene ja vetika kooselu tasakaal on kergesti rikutav. Mitmed gaasilised saastajad kahjustavad või hävitavad samblikus vetikkomponendi, mille tagajärjel hukkub kogu taim.

[redigeeri] Sümbioos

Samblike suur vastupidavus igasugustes kasvukohtades tuleneb sellest, et nad koosnevad seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest ja/või tsüanobakteritest. Enamasti kuulub sambliku moodustanud seen kottseente hulka, fotobionte on aga teada 25 perekonda rohevetikaid ja 15 perekonda tsüanobaktereid.^[1]

Kuigi samblikud on harmoonilise kooselu sümbol, on samblikus peremeheroll seene käes.

Seeneniidid on võimelised imema endasse õhuniiskust ja võtma keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ei suuda aga ise endale vajalikke toitaineid valmistada.

Samblikus elavad vetikad sisaldavad kloroplaste (nii-öelda päikesepatareisid). Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb.

Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos.

[redigeeri] Ehitus

Kasvuvormi järgi jaotatakse samblikud koorik-, leht- ja põõsassamblikeks.

Värvilt on samblikud hallikad, rohekad või pruunikad, harvem kollakad.

Samblikutel ei ole lehti, juuri ega varsi. Varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha kutsutakse talluseks.

Samblikud on nagu väikesed käsnad, mis imevad endasse kõik, mis on vihmavees lahustunud, ning hoiavad seda siis ka kinni.

[redigeeri] Paljunemine

Samblikud paljunevad rakisetükikestega ning rakise pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil. Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid. Nende tootmine võib toimuda kahte tüüpi viljakehades – apoteetsiumides või periteetsiumides. Kui eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukkub.

Samblike kasv on väga aeglane. Aastane juurdekasv ulatub maksimaalselt millimeetriteni ja nii võib isegi kümnesentimeetrise läbimõõduga samblikukorp tegelikult olla aastakümneid või isegi sajandeid vana.