Armeenia majandus

Allikas: Vikipeedia

Armeenia majandus tugineb kahele sektorile: tööstusele ja põllumajandusele. Riigis on tähelepanuväärsed vase-molübdeeni ja polümetalliliste maakide, boksiidi, ehituskivi ja mineraalvee varud, samuti väärismetallide (kuld) ning pool- ja vääriskivide leiukohad. Arenenud on sünteetilise kautšuki tootmine, tekstiili- ja toiduainetööstus, ehitusmaterjalide tootmine ning masinaehitus.

CIA World Factbooki teatel oli Armeenia sisemajanduse koguprodukt 2010. aastal (ostujõu pariteedi alusel) 17,27 miljardit USA dollarit, SKP elaniku kohta aga 5800 dollarit[1].

SKP struktuur on sama allika põhjal järgmine: 31,4% teenustesfäär, — 46,6% tööstus, 22% põllumajandus[1].

Nõukogude ajal loodi Armeenias tänapäevane tööstus. Armeenia tootis NSV Liidu siseturu tarbeks tööpinke ja tehaseseadmeid, tekstiili ja muud tööstustoodangut, saades vastu tooraineid ja elektrienergiat. Põllumajandus arenes suurte agrotööstuskomplekside toel.

Karabahhi konflikt, üleliiduliste majandussidemete katkemine ja Türgi-Armeenia piiri sulgemine viisid 1990. aastate alguses tõsise majanduslanguseni. Paljud tehased ja vabrikud seiskusid tooraine ja elektrienergia nappuse tõttu, põllumajandus pöördus tagasi väiketootmise juurde. Pärast Armeenia taasiseseisvumist algatati terve rida turumajandusreforme, teiste seas erastamine, hinnakujundusreform ning üleminek säästlikule eelarvepoliitikale. Paraku muutsid geograafiline isolatsioon, piiratud ekspordiressursid ja peamiste majandussektorite monopoliseeritus riigi eriti tundlikuks maailmamajanduse kriiside ja Venemaa majanduslanguse suhtes. 1994. aastal algatas Armeenia valitsus IMF-i toetusel majanduse liberaliseerimise programmi, mis lubas vähendada vaesust, aeglustada inflatsiooni, stabiliseerida riigi valuuta ning erastada suurema osa väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid.

1970. aastatel rajatud Metsamori tuumaelektrijaam suleti pärast Spitaki maavärinat 1988. aastal, ehkki jaam ise kannatada ei saanud. Üks Metsamori kahest tuumareaktorist pandi 1995. aastal taas tööle, kuid Armeenia valitsusele on rahvusvaheline surve reaktori peatamiseks selle ohtlikkuse tõttu. Tuumajaam katab 40% Armeenia elektrienergia vajadusest, hüdroenergia annab veel ligikaudu 25%. Armeenia energeetikasektor sõltub endiselt Venemaa abist. Paljud energeetikaobjektid Armeenias kuuluvad Vene omandusse või alluvad Vene juhtimisele. Sealhulgas läksid 2002. aastal erastatud jaotusvõrgud 2005. aastal Venemaa Ühendatud Energiasüsteemide omandusse.


2007. aastal valmis gaasijuhe maagaasi toomiseks Iraanist[2]. Iraani gaasitarneid kavatsetakse suurendada, kui 2010. aasta aprillis valmib Jerevani soojuselektrijaam[1].

Suurima osa Armeenia eksporditoodangust moodustavad malm, töötlemata vask, molübdeen ja muud värvilised metallid. Väliskaubanduse tõsist tasakaalutust, mille tingib majanduslik isolatsioon naabermaade Türgi ja Aserbaidžaani poolt, kompenseerivad rahvusvaheline majandusabi (sealhulgas armeenia disporaalt), välismaal töötavate armeenlaste rahaülekanded ning otsesed välisinvesteeringud. 2003. aastal liitus Armeenia WTO-ga. Vaatamata silmapaistvale majanduskasvule püsib töötuse määr kõrgel[1].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]