Harilik aspar

Allikas: Vikipeedia
Harilik aspar
Illustration Asparagus officinalis0b.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Asparilaadsed Asparagales
Sugukond: Asparilised Aparagaceae
Perekond: Aspar Asparagus
Liik: Harilik aspar
Ladinakeelne nimetus
Asparagus officinalis

Harilik aspar (köögiviljana spargel; Asparagus officinalis) on aspariliste sugukonda aspari perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimel on lühikeste harunemata juurtega risoom. Risoom suudab taime 15–20 aastat kasvatada. Selle ülemisest osast arenevad jämedad võrsed.

Vars[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noor võrse ehk n-ö küünis sirgub maa-aluse juure küljes.

Hariliku aspari õied

Täiskasvanud aspari vars puitub. Tugevasti harunenud vars on püstine ja võib kasvada 1,5 – 2 m kõrguseks. Taime varrel kasvavad helerohelised, kaharad, 3–6 kaupa kimpu kogunenud 1–3 cm pikkused ja 1 mm laiused, lehtede ülesandeid täitvaid harud ehk kladoodid.

Õis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiselt on harilik aspar kahekojaline taim. Leidub aga ka vorme, millel samal taimel on nii isas- kui emasõied, samuti mõlemasooliste õitega taimi. Õied on kellukakujulised, rohekasvalged kuni kollakad, 4,5–6,5 mm pikad, paiknevad kas üksikult või 2-3 kaupa. Õiel on 6 alusel osaliselt kokku kasvanud õielehte.

Vili[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vili on kolmekambriline, väike, punane mari, mille läbimõõt on 6–10 mm. Igas kambris on 1-2 musta seemet.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduslikult kasvab ta rannikul Põhja-Hispaaniast kuni Loode-Saksamaani, samuti Briti saartel. Eestis leidub seda looduslikult läänesaarte rannikul ja laidudel. Mõned autorid käsitlevad meitsikut asparit iseseisva liigina Asparagus prostratus.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik aspar on Vahemeremaade idaosast pärit. Seda on kasutatud üle 2000 aasta, esialgu ainult ravimtaimena. Vana-Kreekas oli harilik aspar üks armastusejumalanna Aphrodite tunnuseid. Sellega pärjati vastabiellunuid ja ehiti pulmaloože.

Ammu enne Vana-Kreeka ja Vana-Rooma tsivilisatsiooni oli spargel väidetavalt levinud juba Vana-Egiptuses.

Arvatakse, et sparglit hakati köögiviljana kasvatama kõigepealt Vana-Roomas. Spargli kirjeldusi võib kohata Rooma õpetlaste töödes, näiteks Plinius Vanema "Loodusloos". Vanad roomlased tõid esile spargli virgutavat toimet, muutes nukrad ja sünged lõbusateks ja elurõõmsateks. Spargli omadustele pühendati sel ajal terveid traktaate. Hariliku aspari ladinakeelses nimetuses viitab sõna officinalis raviotstarbele. Roomlased hindasid seda taime nii väga, et kandsid seda amuletina kaelas. Maailma vanimas säilinud kokaraamatus, Apiciuse 3. sajandi teoses "De re coquinaria" on spargli küpsetamise retsept.

Keskajal kasvatasid taime peamiselt araablased, Euroopas oli ta unustatud. Louis XIV ajal läks spargli kasutamine taas moodi. Alates 17. sajandist on aretatud hulk sorte, mida tänapäeval eelkõige Euroopas, Mehhikos, USA-s ja Taivanil kasvatatakse.

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval kasvatakse lõviosa sparglist Hiinas. Maailma suuruselt teine sparglitootja on Peruu, kes on ka maailma suurim sparglieksportija. Suurim spargliimportija on USA, kes on ise tootmise poolest koos Mehhiko ja Saksamaaga maailma neljas kuni kuues riik.

Toiteväärtus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Spargel kartulite ja kastmega
François Bonvin "Natüürmort sparglitega"

Spargel on rikas valkude, mineraalainetest raua, seleeni, kaaliumi, naatriumi ja fosfori poolest. Äsjakorjatud roheline spargel on valgest sparglist vitamiinirikkam. Sparglis on foolhapet; vees lahustuv vitamiini S-metüülmetioniin; C-, A- ja B-vitamiine.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku aspari söödav osa on noor võrse ehk küünis. Harunenud vars enam söögiks ei kõlba. Peamine tarbimishooaeg kestab märtsist juuni lõpuni.

Toiduks sobivad noored võrsed. Söögiks sobivate sparglite jaotus:

  • lilla (mõne allika järgi violetne) spargel
  • roheline spargel
  • valge spargel

Rahvameditsiinis kasutatakse asparit südamepuudulikkuse, maksa- ja neeruhaiguste ning podagra korral.

Köögiviljana kasvatatakse Eestis harva, tihedamini ilutaimena. Süüakse paarkümmet sparglisorti kolmesajast.

Uriin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Spargli mõju sööja uriinile on täheldatud juba ammu. John Arbuthnot kirjutas 1735 oma teoses "Essee toitude loomusest" ("An Essay Concerning the Nature of Aliments"): "asparaagus ... muudab uriini lõhnavaks (eriti kui ta on valgena lõigatud) ja sellepärast on mõned arstid kahtlustanud, et see ei ole hea neerudele. Kui nad vanemaks saavad ja puituma hakkavad, kaotavad nad selle omaduse, aga siis nad ei ole enam nii nauditavad."

Marcel Proust kirjutas: "Asparaagus muudab minu pissipoti lõhnaõlipudeliks."

Enamik inimesi seda lõhna siiski ei tunne. Kahtlustati, et osa inimesi seedib sparglit kuidagi teistmoodi, nii et nende uriin ei lõhna pärast spargli söömist. Alates 1950. aastatest on seda teaduslikult uuritud, kuid alles 1989 selgitati välja, et kõigi sparglit söönud inimeste uriin on ühtemoodi lõhnav, kuid kõigest 22% inimestest on geen, mis võimaldab seda lõhna tajuda.

Mõned aspari koostisained metaboliseeruvad, andes uriinile lõhna mitmesuguste väävlit sisaldavate laguproduktide tõttu. Nende hulka kuuluvad tioolid, tioestrid ja ammoniaak. 1987. aasta uurimus tegi kindlaks kuus keemilist ainet, mis koos lõhna moodustavad: metaanetiool, dimetüülsulfiid, dimetüüldisulfiid, bis(metüültio)metaan, dimetüülsulfoksiid ja dimetüülsulfoon. Neist kaks esimest on kõige teravama lõhnaga, aga kaks viimast muudavad lõhna magusaks. Esimese selleteemalise uurimuse tegi juba 1891 Marcel Nencki, kes eraldas üksnes metaanetiooli ja pidas seda kogu lõhna eest vastutavaks.

Kõik need ained tekivad asparaagushappe ja selle derivaatide lagunemisel, sest see on ainus asparile ainuomane keemiline aine, mis väävlit sisaldab. Noored taimed sisaldavad asparaagushapet rohkem, sellepärast on noorte taimede söömise järel mõju tugevam. Bioloogiline mehhanism, kuidas asparaagushape nendeks aineteks laguneb, on esialgu veel ebaselge.

Harilik aspar laiatarbekultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alan Alexander Milne'i teoses "Karupoeg Puhh" kasvatas Notsu asparit.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]