Vaarikas

Allikas: Vikipeedia
Harilik vaarikas
Wild Rubus idaeus.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Rosales
Sugukond: Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond: Roosilised Rosoideae
Perekond: Murakas Rubus
Liik: Harilik vaarikas
Ladinakeelne nimetus
Rubus idaeus
L.

Harilik vaarikas (Rubus idaeus) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv põõsaliik.

Levik ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik vaarikas on looduslikult levinud Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas, Siberis, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Levilas kasvab ta tavaliselt viljakamatel, huumusrikastel muldadel, sageli esineb neid massiliselt raiestikel, metsasihtidel ja -servadel, lagendikel jm.[1]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koguvili
Õis
Lehed
Kultuursordi kollased viljad

Püstine põõsas kasvab üldjuhul 1,0–1,5 (2,0) m kõrguseks, ladvaosa on tavaliselt lookas. Esimese aasta võrsed on kaetud väikeste harjastega. Lehtedeks on sulgjad liitlehed, mis on 12–20 cm pikkused, 10–13 cm laiad, 3–5 (7) lehekesega. Lehekesed on terava tipuga, piklik-munaja kujuga, kuni 8 (10) cm pikkused, laius kuni 4 cm, ümara või südakujulise alusega, ebakorrapärase saagja servaga, pealt peaaegu karvadeta, alt valgete pehmete karvadega.[1]

Õied on valged, umbes 1 cm läbimõõduga, viietised, koondunud väikesearvuliselt õisikutesse. Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili. Erinevalt murakast, irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt. Viljad on tavaliselt punased, kultuursortidel ka kollased.[1]

Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab.

Õied meeldivad mesilastele.

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes marjakultuurina. Vaarikas ja pampel ehk aedmurakas moodustavad muraka perekonnas eraldi alamperekonna.

Vaarikas annab kergesti juurevõsusid, mistõttu on ta aias üsna tülikas, levides kiiresti algselt kasvukohalt edasi.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaarikas on väärtuslik põõsas, sest temast saab kasutada kõiki osi: lehti, varsi, õisi ja vilju. Vaarikalehetee alandab paistetust ning sellest tehtud kompress leevendab silmapõletikku.

Vaarika viljadel on meeldiv maitse ja aroom, mistõttu neid tarbitakse laialdaselt nii toorelt kui ka töödeldult. Viljad sisaldavad vähesel määral salitsüülhapet, millel on higistamajav toime. Viljadest valmistatakse toor- ja keedumoosi, želeed, siirupit, mahla, likööri, veini jms.[1]

Marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toitained[2]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 85,9 g
Kalorsus 54,5 kcal
Valgud 1,4 g
Lipiidid 1,4 g
Süsivesikud 11,3 g
Fruktoos 1,22 g
Glükoos 0,75 g
Kiudained 4,4 g
Tuhk 0,5 g
Toiteelemendid[2]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Naatrium (Na) 2,0 mg
Kaalium (K) 228,0 mg
Kaltsium (Ca) 19,7 mg
Magneesium (Mg) 17,0 mg
Fosfor (P) 38,0 mg
Raud (Fe) 0,55 mg
Vask (Cu) 0,11 mg
Tsink (Zn) 0,34 mg
Jood (I) 0,4 μg
Mangaan (Mn) 1,2 mg
Kroom (Cr) 0,8 μg
Seleen (Se) 0,19 μg
Nikkel (Ni) 17,9 μg
Vitamiinid[2]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C 24,0 mg
A 3,5 RE
β-karoteen 42 µg
B1 0,03 mg
B2 0,05 mg
B3 0,75 mg
B5 0,24 mg
B6 0,09 mg
E 1,4 mg
Folaadid 15,0 µg
Biotiin 1,9 µg
(1 mg = 1000 µg)
Võrse

Eestis kasvatatavad sordid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis kasvatatakse järgmisi sorte:[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Raspberry, raw". www.foodcomp.dk, Kasutatud 14.01.2011. (inglise)
  3. Soovitussortiment aastast 2010..