Timur

See artikkel räägib väepealikust, teiste sellenimeliste kohta vaata artiklit Timur (eesnimi).

---

Timur (ka Lonkur Timur (Timurlenk) või Tamerlan; 9. aprill 1336 Kešis Samarkandist lõunas – 15. veebruar või 18. veebruar 1405) oli mongoli päritolu Turkestani väepealik.

Tema isa oli maaomanik ja ka poeg pidi selleks saama. Aga Timur oli püsimatu, ta armastas sõdurielu ja võttis juba noores eas osa võitlustest, millest ei olnud Tšagatai riigis puudus. Vürstid võitlesid vürstide vastu, khaanivõim oli nõrk. Võim läks kiiresti ühe valitseja käest teisele, kuni 1369. aastal haaras Samarkandis võimu Timur, kes tolleks ajaks juba osav sõdur ja poliitik. Aastate jooksul vallutas ta Hiiva ja Buhhaara ning alistas kogu Lääne-Turkestani. Siis tungis ta Pärsiasse, mis oli toona killustunud väikesteks riikideks, ja sundis seal peale oma võimu. Edasi võitles ta Armeenias, Kurdistanis ja Iraagis. Aeg-ajalt oli ta sunnitud pöörduma tagasi koju, et kohalike valitsejate iseseisvust kärpida. Igat vastuhakku karistas Timur väga karmilt. Mongoli viisil võis ta olla halastamatu, vali ja metsik. Kui tema karistas, siis pidi see hirmutama rahvaid pikaks ajaks. Torne laskis ta ehitada pealuudest ja mälestussambaid laipadest ning elus vangidest.

Pärast Il-Khanaadi alistamist pööras Timur oma tähelepanu ka Kiptšaki riigile. Seal oli khaan Usbek (Uzbek) edukalt valitsenud aastatel 1313-1346. Ta toetas Egiptuse kaliifi Il-khaani vastu, edendas kaubandust ja hoolitses Aasovi mere sadamate eest. Tema teine järeltulija Džanibeg võttis ette õnnelikke sõjakäike Ungarisse, Poolasse ning Il-Khanaati. Tema ajal oli Kiptšak jõudnud oma vägevuse ning kuulsuse tippu. Kui ta 1357. a. suri, algasid võitlused aujärje pärast ja Kiptšaki võimsus langes kiiresti. Batu-khaani otseseid järeltulijaid enam ei olnud, viimase valitseja kolme venna pärijad tahtsid igaüks saada Kiptšaki trooni endale. Ühed neist valitsesid kirgiisi stepis, Araali järvest kirde pool, teised lääne pool, usbekkide maal, ja kolmandad kalmõkkide maal, Araali järve ümbruses. Kiptšakis ei olnud rahu ligi 20 aastat; 15 valitsejat oli seal selle lühikese ajaga, kuni viimaks kalmõkkide khaan Toktamiš (Tohtamõš) 1376. a. Timuri abiga võimu enda kätte haaras.

Vene vürstid, kes olid segaduste ajal maksukoormast vabanenud, heideti uuesti alla. Edasi püüti nihutada piire lõuna poole. Toktamiši väed tungisid Horezmi, mis seisis Timuri valitsuse all. Timurit vihastas see tänamatus. Ta asus 1390. a. Samarkandist suure sõjaväega teele, põrkas Toktamiši vägedega Volga (Etil`i) ääres kokku ja lõi ta väe puruks. Toktamiš taganes Venemaale, kogus sealt uue väe, et astuda uuesti vastu tugevale vastasele, sai aga 1395 uuesti lüüa. Timur võttis talt ta riigi ja ta võimu ning nimetas Kiptšaki khaaniks uue mehe.

Siis asus Timur vallutama Indiat. Raskete võitluste järel ta heitis alla India põhjapiiril asuvad rahvad, edasi vallutas Multani pooleaastase piiramise järel, siis Lahori ja viimaks ka Delhi. Suure saagiga pöördusid võitjad 1399. a. Samarkandi tagasi. Tuli pöörata tähelepanu läände, kus osmanite võim oli tõusmas. Osmanid olid türklased, kes enne olid asunud Kaspia merest ida pool ja 1220. aastal olid taganenud mongolite eest Väike-Aasiasse. Il-Khaani nõrkust kasutades olid nad 1300. a. paiku alistanud kogu Väike-Aasia ja rajanud suure riigi. 1389. a. asus troonile Bayezid, kes võitis korduvalt Ida-Rooma riiki. Edasi lõi ta liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur, kes oli Indiast vaenlaste plaani nurjaajamiseks tagasi tõtanud, lõi esiteks Egiptuse väe Süürias puruks ja siis verises lahingus Ankara juures 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid. Kogu Lääne-Aasia tunnustas nüüd Timuri valitsust ja isegi Egiptus võttis vastu ta ülemvalitsuse.

Nii oli „lombak“ Timur (Timur-lenk) uuesti ühendanud mongoli maailmariigi kolm läänepoolset põhiosa, nimelt Tšagatai, Kiptšaki ja Il-khanaadi, ja veel laiendanud nende piire. Edasi kavatses ta teha mongolid uuesti valitsejaks ka Hiinas. Samarkandi kurultail 1404. a. teatas ta, et talle jääb veel üks suur ettevõtmine: Hiina riigi vallutamine. Juba oli ta ajanud kokku 200 000-mehelise sõjaväe, juba oli ta sellega jõudnud Otrar`ini (Sõr-Darja ääres), kui surm tegi lõpu ta kavatsustele (1405. a.). Temas oli veel kord kehastatud mongolite vana sõjakus ja taltsutamatu vallutamis- ning valitsemishimu. Timuriga lõpeb mongolite vägevuse ajajärk. Tema riik oli nii lähedalt ühendatud ta isikuga, et see ei võinud kesta temata. Timur oli mees, kes ühendas kõik väejuhid. Väed hoiti koos sõjasaagiga, iga juht kogus endale mehi iseseisvalt ja sai saagist teatud osa. Kui ei olnud sõda, ei olnud võimalik ka vägede pidamine. Kadus autoriteetne ülemjuht, kes võis viia väed võidukäikudele, siis kadusid ka väed ja kadus ka suurriik.

Välislingid

fr: Vaidetavalt osutus Tamerlan(e) europiidseks inimeseks, kui kaevati lahti tema haud, uuriti tema skeletti ja tehti geneetilised uuringud. Seega on praeguseks tema mongoliidne paritolu kahtluse alla seatud.