Põldosi
| Põldosi | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Lehtsooneostaimed Monilophyta |
| Klass |
Kidad Equisetopsida |
| Selts |
Osjalaadsed "Equisetales" |
| Sugukond |
Osjalised Equisetaceae |
| Perekond |
Osi Equisetum |
| Liik |
Põldosi |
| Binaarne nimetus | |
|
Equisetum arvense L. | |
Põldosi (Equisetum arvense) on osja perekonda kuuluv mitmeaastane eostaim.[1]
Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]
Põldosja rahvakeelsed nimetused on lambanisa, lehmanisa, seatilk, tilkhain; põldosja suvivõsude kohta on öeldud ka konnakuusk, põldkuus ja oravasaba.[viide?]
Levila ja kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]
Põldosi kasvab kõikjal Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvab põldosi põldudel, jäätmaadel ja aedades umbrohuna.[1] Põldosi ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.[2]
Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Põldosja eoslad on varretud ja paiknevad eoslehe alumisel küljel. Eospea koosneb ainult eoslehtedest, need on kuuekandilised ja kilpjad. Eospea pikkus võib olla kuni 3,5 cm. Eoslad avanevad pikipraoga. Eosed on kerajad, klorofülliga, valmivad aprillis ja mais. Tegemist on tuullevijaga.
Põldosja lehed on väikesed ja kasvavad männasena silinderjalt ümber varre tupena kokku. Lehed kasvavad vahelduvalt. Lehtede tuped on mustjaspruunide hammastega, millel on kitsas kilejas ääris, hammaste arv on vastavalt varre soonte arvule (8¼12). Eellehed enamasti on ühesugulised, maapealsed, rohelised ja harunenud. Isaseelleht on emaseellehest väiksem ja vähem harunenud. Vahel võib emaseellehest areneda ka isaseelleht.
Põldosja maapealne vars on üheaastane, lüliline, õõnsate sõlmevahedega ning välimisel pinnal esinevad sooned ja sügavad vaod, milles õhulõhed. Varre rakud on ränirikkad ja seetõttu karedad. Võsud jaotuvad kevad- ja suvivõsudeks. Kevadvõsu on kollakas või helepruun, oksteta ja õhulõhedeta, mahlakas ja sile, kannab eospäid, mis peale eoste valmimist kuivab. Suvivõsu on okste ja õhulõhedega, roheline, eospeadeta, läbimõõt kuni 3 mm, püstine või tõusev, harva lamav. Oksad asuvad männastes, suunatud võrse tipu poole, enamasti ei harune, on nelja-, harvem kolme- kuni kuuekandilised. Võrse tipp on pikalt oksteta. Põldosja kevadvõsu kõrgus võib olla kuni 20 cm ja suvivõsul kuni 40 cm. [3]
Risoom on tugevasti harunev, kandiline, ilma keskkanalita ja värvuselt must. Mõned harud võivad olla moondunud kerajateks mugulateks. Risoomi harud püstised ja jagunevad maapinna ligidal arvukateks maapealseteks varteks. Risoom võib tungida mullas kuni 2 m sügavusele. Juured kinnituvad üksikult risoomi sõlmedele ja on tugevasti harunenud. [2]
.jpg)
.jpg)
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Ravimina kasutatakse põldosja suviste võrsete maapealset osa, milleks on ürt. Ürt tuleb lõigata maha 5–10 cm kõrguselt maapinnast. Droog tuleb kuivatada kohe 10 cm paksuse kihina varjualuses, pööningul või kuivatis. Säilimisaeg kotis või puunõus on kuni neli aastat. [4] Droog on hallikasroheline, lõhnata ja pisut hapuka maitsega. [1]
Toiduks võib tarvitada eoseid kandvaid kevadisi võrseid.
Põldosjaürt toimib uriinieritust suurendavalt ja kuseteid desinfitseerivalt. Seetõttu leevendab põldosi kuseteede bakteriaalseid ja põletikulisi haigusi, aitab vabaneda põie- ja neerukividest. Esmajoones kasutatakse seda taime südame-, neeru- ja ka põiehaigustega kaasnevate tursete puhul. Välispidisel kasutamisel soodustavad põldosjakompressid haavade paranemist. [5] Välispidiselt kasutatakse põldosjapreparaate ka suu loputamiseks ja kuristamiseks suu- ja kurgupõletike puhul ning kauaaegsete haavandite, mädaste haavade ja furunkulite raviks. Poorse või rasvase näonaha korral tehakse põldosjatõmmisest ööseks näomähiseid. Põldosja vannid aitavad jalgade higistamise vastu. Tänu kolloidsetele omadustele hoiavad põldosjapreparaadid ära ka põiekivide tekke. Kuna räniühendid tagavad sidekoe, veresoonte ja luude normaalse talitluse, siis soovitatakse põldosjaürti tarvitada südame-ja ajuveresoonte ateroskleroosi korral. Räni võime ühineda C-vitamiiniga, mida on taimes 778 mg%, aitab organismil jagu saada tuberkuloosist ja teistest haigustest.[4] Põldosja soovitatakse kasutada ka uriinipidamatuse, veetõve ja uuriste puhul. [6]
Päevane annus on 2–4 g (harvem kuni 10 g) droogi. [1]
Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]
Põldosja ei ole lubatud tarvitada ägeda neeru- või neeruvaagnapõletiku korral. Suurtes annustes ja pikaajalisel kasutamisel ärritab see neerukude. Suur ränihappesisaldus võib põhjustada soolade ladestumist organismis. Ei tohi tarvitada järjest üle 1–2 nädala. [1]
Mõned retseptid[muuda | muuda lähteteksti]
1 spl peenestatud droogi tuleb valada üle 1 klaasi veega, keeta nõrgal tulel 10 minutit, lasta jahtuda 10 minutit ja seejärel kurnata. Juua 1/2 klaasi kolm korda päevas uriinierituse suurendamiseks. Kasutada võib ka kompressina halvasti paranevate haavade korral. [5]
Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Sisaldab 0,5–1% flavonoidglükosiide, mille aglükoonideks on luteoliin, kvertsetiin ja kempferool. Põldosja on käsitletud ka farmakognostilistes klassifikatsioonides saponiindroogina, kuna põldosja ürt sisaldab 5% triterpeenseid saponiine. [1] Lisaks kuuluvad põldosja keemilisse koostisse alkaloidid (nikotiin, palustriin), orgaanilised happed (akoniit-, õun- ja oblikhape), tanniinid, vaik, karoteenid, vitamiinid, ränihape (5–25%, sh u 10% lahustuval kujul), kohvhappe derivaadid (klorogeen-, dikafeoüülmesotartraathape). [7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ain Raal. "Farmakognoosia", kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.
- ↑ 2,0 2,1 [1]
- ↑ [2].
- ↑ 4,0 4,1 Tatjana Gorbunova. "Ravimtaimeatlas", Tallinna Raamatutrükikoda, 1996.
- ↑ 5,0 5,1 Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", kirjastus: Varrak, 2013.
- ↑ Linda Henno. "Rahvameditsiini käsiraamat", kirjastus: Kodutrükk, 2003.
- ↑ Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", kirjastus: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Vikisõnastiku artikkel: põldosi |
- Põldosi andmebaasis eElurikkus
