Lääne-liivaboa
| Lääne-liivaboa | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 Lääne-liivaboa Iisraelis
|
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Eryx jaculus Linné, 1758 |
Lääne-liivaboa (Eryx jaculus) on boalaste sugukonna perekonda Eryx kuuluv maoliik.
Levinud Balkani ja Väike-Aasia rannikuäärsetel alade, Edela-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Tegemist on ainsa boalasega Euroopas. Eelistab kuiva elukeskkonda, sageli elab kultuurmaastikel või liivastes kohtades. Toitub peamiselt pisiimetajatest, harva sööb ka linnupoegi, sisalikke ja nälkjaid. Lääne-liivaboa on elussünnitaja.
Sisukord |
Välimus [muuda]
Täiskasvanud lääne-liivaboad on kuni 80 sentimeetrit pikad, harva ka pikemad. Maol on väga jäme keha ja lühike tömp saba. Saba moodustab enamasti vähem kui 10% keha üldpikkusest. Pea kehast väga ei eristu ja läheb nina poole teravamaks, ninamik on kiilu kujuline. Silmad on väikesed ja pupillid tõmbuvad ereda valguse käes pilujaks.[1]
Keha keskosas paikneb ristipidi 40–50 (mõnikord ka rohkem) väikesemõõdulist soomust. Soomused on väikese kiiluga ja läikivad. Kõhukilbised on väga kitsad, mitte laiemad kui kolmandik keha laiusest. Isendite värv võib olla väga erinev: tavaliseim värvus on kahvatuhall, kuid madu võib olla ka tuhmkollane, pruunikas või punakas. Keha katavad tumedad laigud, mis tihti liituvad ja moodustavad korrapäratu mustri. Paljudel isenditel on silma ja suunurga vahel tume triip ning tagurpidi "V" kujuline laik kuklal. Kõhualune on enamasti kahvatukollane või valge.[1]
Paljunemine [muuda]
Lääne-liivaboad saavad suguküpseks kolme aastaselt. Emasloom toob ilmale 6–20 12–15 sentimeetri pikkust poega, kes on täiskasvanutega sama värvi.[1]
Levik ja elukeskkond [muuda]
Levib Lääne-Albaanias, Makedoonias, Lõuna-Bulgaarias, Türgi Euroopa osas, Küklaadidel ja veel mõnel Kreeka saarel, Väike-Aasia rannikualadel, Kaspia mere läänerannikul, Edela-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Isolatsioonis olevad populatsioonid on veel Põhja-Bulgaarias ja Kagu-Rumeenias, kuid Rumeenia populatsioon võib olla välja surnud.[1]
Eelistab elada kuivadel paksu mulla või liivakihiga aladel. Elutseb peamiselt kultuurmaastikel, laugetel randadel ja liivastes orgudes. Lääne-liivaboa tegutseb peamiselt öösiti, kevadel ja sügisel mõnevõrra ka päevasel ajal. Peidab end peamiselt näriliste urgudes, kuid koheva pinnase korral võib ka maasse kaevuda ja sealt saaki varitseda. Enamasti jahib ta saaki siiski urgudes. Sööb peamiselt närilisi, kuid ka linnupoegi, sisalikke ja harva ka nälkjaid. Suuremad saakloomad kägistab enne söömist surnuks. Maapinnale tuleb peamiselt öösel või hämarikus ja liigub siis väga kiiresti, samas kui päeval maapeale sattudes liigub aeglaselt.[1]
Viited [muuda]
Kirjandus [muuda]
- Edwin Nicholas Arnold Euroopa kahepaiksed ja roomajad Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004 ISBN 998570147X
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lääne-liivaboa |
- Sand Boa, Eryx jaculus (Linnaeus, 1758) European Field Herping Community (EFHC)
