Lääne-liivaboa

Allikas: Vikipeedia
Lääne-liivaboa
Lääne-liivaboa Iisraelis
Lääne-liivaboa Iisraelis
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Ülemsugukond: Booidea
Sugukond: Boalased Boidae
Alamsugukond: Liivaboalased Erycinae
Perekond: Liivaboa[1] Eryx
Liik: Lääne-liivaboa
Ladinakeelne nimetus
Eryx jaculus
Linné, 1758

Lääne-liivaboa (Eryx jaculus) on boalaste sugukonna liivaboa (Eryx) perekonda kuuluv maoliik.

Levinud Balkani ja Väike-Aasia rannikuäärsetel alade, Edela-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Tegemist on ainsa boalasega Euroopas. Eelistab kuiva elukeskkonda, sageli elab kultuurmaastikel või liivastes kohtades. Toitub peamiselt pisiimetajatest, harva sööb ka linnupoegi, sisalikke ja nälkjaid. Lääne-liivaboa on elussünnitaja.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-liivaboal klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[2]:

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskasvanud lääne-liivaboad on kuni 80 sentimeetrit pikad, harva ka pikemad. Maol on väga jäme keha ja lühike tömp saba. Saba moodustab enamasti vähem kui 10% keha üldpikkusest. Pea kehast väga ei eristu ja läheb nina poole teravamaks, ninamik on kiilu kujuline. Silmad on väikesed ja pupillid tõmbuvad ereda valguse käes pilujaks.[3]

Lääne-liivaboa

Keha keskosas paikneb ristipidi 40–50 (mõnikord ka rohkem) väikesemõõdulist soomust. Soomused on väikese kiiluga ja läikivad. Kõhukilbised on väga kitsad, mitte laiemad kui kolmandik keha laiusest. Isendite värv võib olla väga erinev: tavaliseim värvus on kahvatuhall, kuid madu võib olla ka tuhmkollane, pruunikas või punakas. Keha katavad tumedad laigud, mis tihti liituvad ja moodustavad korrapäratu mustri. Paljudel isenditel on silma ja suunurga vahel tume triip ning tagurpidi "V" kujuline laik kuklal. Kõhualune on enamasti kahvatukollane või valge.[3]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-liivaboad saavad suguküpseks kolme aastaselt. Emasloom toob augustis-septembris ilmale 6–20 12–15 sentimeetri pikkust poega, kes on täiskasvanutega sama värvi.[3][1]

Levik ja elukeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-liivaboa.

Levib Lääne-Albaanias, Makedoonias, Lõuna-Bulgaarias, Türgi Euroopa osas, Küklaadidel ja veel mõnel Kreeka saarel, Väike-Aasia rannikualadel, Kaspia mere läänerannikul, Edela-Aasias ja Põhja-Aafrikas ning Armeenias. Isolatsioonis olevad populatsioonid on veel Põhja-Bulgaarias ja Kagu-Rumeenias, kuid Rumeenia populatsioon võib olla välja surnud.[3]

Armeenias leidub selle liigi alamliik Eryx jaculus familaris Jerevanis, Širaki, Aragatsotni, Armaviri, Kotajkhi, Ararati, Vajotsh Dzori, Sjunikhi ja Tavuši maakonnas.[4]

Eelistab elada kuivadel paksu mulla või liivakihiga aladel. Elutseb peamiselt kultuurmaastikel, laugetel randadel ja liivastes orgudes. Lääne-liivaboa tegutseb peamiselt öösiti, kevadel ja sügisel mõnevõrra ka päevasel ajal. Peidab end peamiselt näriliste urgudes, kuid koheva pinnase korral võib ka maasse kaevuda ja sealt saaki varitseda. Enamasti jahib ta saaki siiski urgudes. Sööb peamiselt närilisi, kuid ka linnupoegi, sisalikke ja harva ka nälkjaid. Suuremad saakloomad kägistab enne söömist surnuks. Maapinnale tuleb peamiselt öösel või hämarikus ja liigub siis väga kiiresti, samas kui päeval maapeale sattudes liigub aeglaselt.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Loomade elu 5, lk 259. Tallin, Valgus, 1985.
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann. Roomajate andmebaas - Eryx jaculus veebiversioon (vaadatud 04.10.2013) (inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Arnold 2004, lk 201–202
  4. TADEVOSYAN'S HERPETOLOGICAL RESOURCES (THR), Veebiversioon (vaadatud 17.12.2013) (inglise keeles)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Edwin Nicholas Arnold Euroopa kahepaiksed ja roomajad Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004 ISBN 998570147X

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]