Vagelpimemadu

Vagelpimemadu
	;
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Roomajad Reptilia;
Selts	Soomuselised Squamata;
Alamselts	Maolised;
Infraselts	Scolecophidia;
Sugukond	Pimemadulased Typhlopidae;
Alamsugukond	Asiatyphlopinae;
Perekond	Xerotyphlops;
Liik	Vagelpimemadu;
Binaarne nimetus
	Xerotyphlops vermicularis; (Merrem, 1820)
Sünonüümid
	Anguis lumbricalis Daudin, 1803; Typhlops vermicularis Merrem, 1820; Typhlops flavescens Bibron & Bory in Bory, 1833; Typhlops vermicularis — Duméril & Bibron 1844; Argyrophis vermicularis - Gray 1845; Typhlops syriacus Jan in Jan & Sordelli 1864; Typhlops persicus Blanford, 1874; Typhlops lumbricalis - Schreiber, 1875; Typhlops vermicularis — Boulenger, 1887; Typhlops vermicularis — Boulenger, 1893; Typhlops vermicularis — Engelmann, et al 1993; Typhlops vermicularis — McDiarmid, Campbell & Touté, 1999;

Vagelpimemadu (Xerotyphlops vermicularis) on pimemadulaste sugukonda Xerotyphlops perekonda kuuluv mao liik.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Varem on vagelpimemaod liigitatud pimemao perekonna maoliigina Typhlops vermicularis Merrem, 1820^[1].

Hedges, Marion, Lipp, Marin ja Vidal liigitasid vagelpimemaod 2014. aastal Asiatyphlopinae alamsugukonda Xerotyphlops perekonda.^[2]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud Balkani poolsaarel, Kreeka saartel, Edela-Aasias ja Kaukaasias. On peamiselt mullaeluline, eelistab kuivi madala taimestikuga piirkondi, toitub peamiselt väikestest selgrootutest, vahel ka suurematest putukatest.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanud vagelpimemaod kasvavad kuni 40 sentimeetri pikkuseks. Välimuselt ei sarnane see madu ühegi teise Euroopas elava maoga. Keha on silinderjas ja saba pool veidi jämedam, pea on kehast eristamatu. Pea ülaosas paiknevaid silmi katavad soomused, nii et näha on ainult kaks musta täppi. Saba on väga lühike (laius ja pikkus on võrdsed) ja tipneb ogaga. Teravaotsalist saba kasutab maapinnal liikudes ankruna. Isastel on saba mõnevõrra pikem kui emastel.^[3]

Soomused paiknevad ristipidi ja neid on ümber keha 21–24 rida. Suuri kõhukilbiseid ei ole. Värvuselt on madu pruunikas, enamasti kollaka, roosaka või punase toonivarjundiga. Mao kõht on ülejäänud kehast veidi heledam.^[3]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Emased munevad 4–8 piklikku kollakasvalget muna, mille otsad on teravnenud. Munad on 11–25 millimeetrit pikad.^[3]

Levik ja elukeskkond[muuda | muuda lähteteksti]

Vagelpimemadusid leidub Balkanil Dugi Otoki saarel, Edela-Montenegros, Lääne-Albaanias, Põhja-Makedoonia kirde osas Vardari orus, Lõuna-Bulgaarias, Türgi Euroopa osas ja Kreeka saartel (Ándrosel, Chíosel, Euboial, Kalymnosel, Korfu, Kýthiral, Lèrosel, Lesbosel, Megistil, Náxosel, Pátmosel, Rhodosel ja Skýrosel), Edela-Aasias ja Kaukaasias^[3] ning Armeenias.

Armeenias leidub seda liiki Jerevanis, Širaki, Aragatsotni, Armaviri, Kotajkhi, Ararati, Vajotsh Dzori, Sjunikhi, Lori ja Tavuši maakonnas.^[4]

Vagelpimemadu eelistab kuiva, madala taimestikuga avatud rohtunud elupaika, kus leidub mõningaid kive. Sarnaselt vihmaussidega ronib ta kitsastesse pinnaseurgudesse. Suvel kaevub sügavamale maasse ja kevaditi võib teda leida maa seest kivi alt. Vahel on neid leitud mere äärest ja viljatutelt aladelt. Maapinnale tuleb peamiselt videvikus või vihmase ilmaga, päeval teeb seda harva.^[3]

Vagelpimemadu sööb peamiselt väikseid selgrootuid, eriti sipelgaid ja nende vastseid. Harva sööb ka väiksemaid ämblikke, sadajalgseid, mardikaid ja kilke.^[3]