Nõmm-liivatee
| Nõmm-liivatee | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Thymus serpyllum L. |
Nõmm-liivatee ehk üldkeeles nõmmeliivatee (Thymus serpyllum) on huulõieliste sugukonna liivatee perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas õistaim.
Sisukord |
Nimi [muuda]
Ladinakeelne perekonnanimi Thymus tuleneb Theophrastosel esineva, arvatavasti liivateed tähendava, kreekakeelse sõna θύμος (thymos) ladinapärasest kujust. Liigiepiteet serpyllum on muu hulgas Plinius Vanemal esinev liivateed tähistav ladina sõna, mis on laenatud kreeka sõnast ἕρπυλλος (herpyllos), mis arvatavasti tähendas liivateeliiki Thymus sibthorpii[1][2].
Eestis on nõmm-liivateed kutsutud nimedega punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee ja rabanduserohi.
Morfoloogia [muuda]
Nõmm-liivatee on 3–10 cm kõrgune pool-kääbuspõõsas.
Õied [muuda]
Mõlemasugulised lühiraolised ühe sümmeetriateljega õied on koondunud tihedasse peajasse õisikusse. Nii tupp kui ka kroon on liitlehised. Tupp on kellukjas, tavaliselt lilla, kuni 4 mm pikkune, karvade ja näärmetäppidega kaetud putkeosaga. Kroon on erksavärviline, roosakaslilla, harvem valkjas, 5–7 mm pikkune[3].
Viljad [muuda]
Viljad on ellipsikujulised beežikad 0,6 mm pikkused pähklikesed[3].
Lehed [muuda]
Nõmm-liivateel on suhteliselt paksud lihtlehed, elliptilised või veelgi kitsamad, ümardunud tipuga. Lehed on tavaliselt paljad, ülaküljel läikivrohelised, alaküljel tuhmimad, veidi valkjad. Alaküljel on selgesti nähtavad ka näärmetäpikesed. Lehed asetsevad varrel vastakuti[3].
Varred [muuda]
Nõmm-liivateel on peenikesed, lamavad, puitunud, ruljad või veidi neljakandilised tüved, millel on rohkesti tõusvaid või püstiseid enamasti rohtseid, õisi kandvaid harusid. Viimased on õisiku alusel kaetud pikkade karvadega[3].
Maa-alune osa [muuda]
Nõmm-liivateel on rohkesti harunev hästi arenenud sammasjuurestik. Sellest on osa küllaltki maapinna lähedal, kuid osa võib tungida ka 0,5 m sügavusele mulda[3].
Paljunemine [muuda]
Nõmm-liivatee paljuneb seemnetega, mis valmivad alates augustist. Taime varred juurduvad ja nii laieneb leviala igal aastal 1–3 cm võrra. Paljundada saab ka vegetatiivselt varrepistikutega[3].
Kasvukoht [muuda]
Eelistab liivast pinnast. Eestis kasvab mererannas liivikutel, nõmmedel ja teistel kuivadel kasvukohtadel.
Kasutamine [muuda]
Kasutatakse ürti, mis koosneb lehtedest ja õitest. Kogutakse õitsemise ajal.
Nõmm-liivateel pole nii tõhus köhavastane mõju kui aed-liivateel, kuid tal on rögalahtistav ja palavikku alandav toime ning teed kasutatakse gripivaevuste leevendamiseks. Välispidiselt leevendab limaskesta- ja nahapõletikke ning kõrvaldab ebameeldiva lõhna suus.
Toiduainetetööstuses maitsestatakse nõmm-liivatee pulbri või eeterliku õliga lihakonserve. Õli on kasutusel parfümeeriatööstuses.
Nõmm-liivatee on väga hea meetaim.
Ajalugu [muuda]
Nõmm-liivateed tunti juba antiikajal. Dioskorides kiitis nõmm-liivateed kui head vahendit "raske hingamise", nägemisnõrkuse, isupuuduse ja kõhuusside vastu. Taimest saadud eeterlikku õli kasutati Esimese maailmasõja ajal sõdurite haavu ja haiglaruume desinfitseeriva vahendina. Nõukogude Liidus raviti nõmm-liivatee tõmmisega kroonilisi alkohoolikuid. See parandas haigete enesetunnet, kergendas pohmelust, vähendas südamepekslemist ning hirmutunnet ja värinaid[4].
