Harilik astelpaju

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Astelpaju (perekond)

Harilik astelpaju
Hippophae rhamnoides3.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Saxifragales
Sugukond: Hõbepuulised Elaeagnaceae
Perekond: Astelpaju Hippophaë
Liik: Harilik astelpaju
Ladinakeelne nimetus
Hippophaë rhamnoides
L.

Harilik astelpaju (Hippophaë rhamnoides) on hõbepuuliste sugukonna astelpaju perekonda kuuluv põõsaliik.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hippophae rhamnoides.jpg

Põõsas või puu, 3–9 m kõrgune. Oksad asteldega. Lehed lineaalsed, 0,5 cm laiad ja 3–8 cm pikad, hõbedaselt hallikasrohelised.

Kahekojaline taim, emas- ja isasõied eraldi taimedel. Emas- ja isastaimi on võimalik eristada üksnes õiepungade järgi. Emasõiel pole kroonlehti, näha on vaid kollased emakasuudmed. Isasõite kroonlehed on pruunikad, soomusja kattega.

Viljaks on väikeste õlirikaste seemnetega lihakas luuvili. Värvus varieerub kultuursortidel kahvatukollasest oranži ja punaseni. Viljad kinnituvad tihedalt ja tugevalt võrsele, mis teeb saagi koristamise keeruliseks.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduses kasvab Euroopast Siberini, Hiina ja Põhja-Indiani.

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik astelpaju on ainuke astelpaju perekonda kuuluv liik, millest aretatud sorte seni viljade saamiseks kasvatatakse[1]. Vahepeal läänemaailma jaoks unustusehõlma vajunud taim taasavastati 1930. aastate Venemaal Barnaulis asuvas Siberi aiandusinstituudis. Eestis on hakatud astelpaju tööstuslikult kasvatama ning marjadest saadusi tootma viimasel kümnendil.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on mitmekesine põllumajanduskultuur, mille viljelemine on väga keskkonnasäästlik ning suurem osa taimest on erinevatel viisidel kasutatav. Koduaedades kasvatatakse ilupuu ja majapõõsana. Kuna on mullastiku suhtes vähenõudlik, on katsetatud mahajäetud põlevkivikarjääride haljastamist astelpajuga[2]. Astelpaju marjadest ning seemnetest toodetud õli on tervislik.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Legendid räägivad, et vanad kreeklased lisanud astelpaju lehti ja noori oksi võistlushobuste sööda hulka, mis hobustele nii hästi mõjunud, et karva kohe läikima löönud. On proovitud tänapäeva hobustegi peal – töötab tõesti. Astelpaju lehed olnud lemmiktoiduks ka lendavale ratsule Pegasusele, siit ka astelpaju nimi Hippophae (kr. k. hippos – hobune; phaos – särav, läikiv).[viide?]

Marju, lehti, koort ja seemnetest saadud õli on kasutatud juba ammustest aegadest – ravivahendina on astelpaju leidnud mainimist Tiibeti kroonikates juba 800 aastat e. Kr. [viide?]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kivistik, J, Pomoloogia. Puuviljad ja marjad Eestis, Tea, Tallinn, 2010
  2. Rekultiveerimisest Eesti põlevkivibasseinis