Adelheid

Allikas: Vikipeedia
Adelheid
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keisrinnast ja pühakust; eesnime kohta vaata artiklit Adelheid (eesnimi); samanimeliste isikute ja asjade kohta vaata lehekülge Adelheid (täpsustus)

Adelheid ehk Adelaide (umbes 931 Burgundia16. detsember 999 Seltzi klooster Alsace'is) oli Saksa-Rooma keisrinna ja katoliku pühak.

Ta oli Ülem-Burgundia kuninga Rudolf II tütar, kes abiellus 947 16-aastaselt poliitilise lepingu tulemusena Itaalia printsi Lothario II-ga[1]. Kuningannana hoolitses Adelheid vaeste eest.

Aastal 950 Adelheidi abikaasa mürgitati. Koos oma poja Adalbertoga kuningaks saanud Berengario II tegi Adelheidile ettepaneku abielluda Adalbertoga. Kui Adelheid sellest keeldus, vangistas Berengario Adelheidi 951 Garda lossi torni. Adelheidil õnnestus põgeneda ning ta siirdus koos tütre Emmaga Canossasse. Sealt kutsus ta appi Saksa kuninga Otto I, kes oli kasvatanud Adelheidi venda Konradit. Otto saavutas Berengario üle võidu, abiellus ta 951 kuningalinnas Pavias Adelheidiga ning hakkas ise Lombardia-Itaalia kuningaks, jättes asekuningaks Berengario. Aastal 962 kroonis paavst Johannes XII Otto ja Adelheidi Roomas keisriks ja keisrinnaks. Otto suri 973.

Adelheid ja Otto said neli last, kelle seas oli keiser Otto II. Adelheidi heldekäelisus vaeste vastu põhjustas õukonnas pahameelt ning keisrinna oli sunnitud isegi mõneks ajaks õukonnast lahkuma. Cluny kloostri abti Majoluse vahelesegamine tõi ta küll õukonda tagasi, kuid vaid 983 aastani, mil suri Adelheidi poeg Otto II. Otto III regendiks sai tema ema Theophano, kes pagendas keisrinna. 991. aastal Theophano suri ning regendiks sai Adelheid[1].

Adelheid oli haritud ja oskas nelja keelt. Ta avaldas riigi poliitikale nii Saksamaal kui ka Itaalias suurt mõju. Adelheid rajas arvukalt kloostreid ja edendas Cluny reformi. Adelheidi südameasjaks oli slaavi hõimude ristiusustamine. Aastal 995 tõmbus ta tagasi Seltzi kloostrisse Alsace'is.

Aastal 1097 kuulutas paavst Urbanus II Adelheidi pühakuks. Tema mälestuspäev on 16. detsember.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Pühakuteraamat, Perioodika, Tallinn, 1995, lk 6