Canterbury Anselm

Allikas: Vikipeedia
Canterbury Anselm

Canterbury Anselm ehk Anselm Canterburyst (1033 – 21. aprill 1109) oli Itaalia päritolu filosoof, teoloog ja kirikuisa, kes tegutses aastatel 10931109 Canterbury peapiiskopina.

Anselm on tuntud eelkõige oma ontoloogilise argumendiga Jumala olemasolu tõestuseks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varane elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anselm sündis Aosta linnas tollases Burgundia kuningriigis praeguse Põhja-Itaalia aladel jõuka aadliku perre. Tema karm ja vägivaldne isa Gundulf oli sünni poolest langobard, kuid oma religioosse suuna sai Anselm pigem oma voorusliku ema Ermenbergi käest[1]. Nooruses avaldas Anselm soovi minna kloostrisse, teda ei võetud vastu, kuna saadi teada, et tal puudub selleks isa nõusolek[2] . Peale ema surma muutus kooselu isaga talumatuks.

Bec'i klooster[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anselm lahkus kodust 1059. aastal ja rändas mööda Burgundiat ja üle Alpide Prantsusmaale. Juba õpingute ajal kohalikus benediktiini kloostris ja eraõpetajate käe all, oli Anselm tutvunud ühe oma aja kuulsaima õpetlase, Pavia Lanfranc'i, tööde ja õpetustega. Huvitatuna oma kaasmaalase, kes oli alates 1046. aastast Bec'i benediktiini kloostri prior, tuntusest, jõudis Anselm Normandiasse praegusel Põhja-Prantsusmaal. Peale aastat Avranches'is astus Anselm 27-aastasena noviitsina Bec'i kloostrisse. Anselm õppis Lanfranc'i juhendamise all mitu aastat, kuid pidas aeg-ajalt nõu sealt lahkuda. Hiljem on ta tunnistanud, et tundis, et Lanfranc'i suuruse kõrval ei ole tema jaoks ruumi.

1062. aastal võttis Lanfranc hertsog William II palvel vastu vastavatud Caeni kloostri abti ametikoha. Kuna Anselm oli tol ajal Becis suure au sees, nimetati ta 1063. aastal prioriks [3]. Priorina sai Anselm suurepäraselt hakkama tänu oma laialdastele teadmistele inimestest ning põletavast innust nende hingelise heaolu parandamisel. Seda eriti noorte juures, kelle suhtes proovis ta liigsetest piirangutest hoiduda. Abtiga tema liigsest rangusest rääkides tõi ta välja analoogia puust, mida pügatakse igalt poolt nii, et tal pole võimalik kuhugi kasvada ja see vaikselt kärbub[3]. Nendel aastatel kirjutas Anselm oma esimesed filosoofilised tööd Monologium ja Proslogium, mille ta saatis esmalt tunnustuse saamiseks Lanfranc'ile ja palus tollel käsikirjad tulle heita, kui ta nendega rahul ei peaks olema [3].

Prioriametiti pidas Anselm kuni 1078. aastani, mil suri Bec'i kloostri asutaja ja esimene abt Herluin ja Anselmist sai tema järeltulija [3]. Herluin'ist jäi klooster suhteliselt viletsasse seisu. Anselmi ajal hakkas Bec'i rahaline seisukord annetuste ja kloostrisse asunud inimeste vara arvel kosuma. Kloostri kasvavale jõukusele ja mainele lisandus peale normannide vallutusretki ka suured alad Inglismaal. Anselmi kohus abtina oli neid alasid aeg-ajalt külastada, kus ta võitis oma malbe loomu ja eeskujuliku käitumise tõttu inglise rahva poolehoiu. Samuti külastas ta Lanfranc'i Canterburys, kus ta suurte austusavaldustega vastu võeti. Teda hakati nägema Lanfranc'i järglasena Canterbury peapiiskopi ametikohal[3].

Canterbury peapiiskop ja William II[muuda | redigeeri lähteteksti]

William II

Peale Lanfranc'i surma 1089. aastal võttis kuningas William II piiskopivõimu, keeldudes määramast uut järglast. 1092. aastal tuli Anselm Chesteri krahvi Hugo d'Avranches'i kutsel Inglismaale ning jäi sinna peaaegu neljaks kuuks. Krahv jäi järgneval aastal äkitselt haigeks ning kutsus Anselmi uuesti Inglismaale, kust William teda enam lahkuda ei lubanud. Andes väga vastumeelselt järele ülikute ja kirikutegelaste survele, nimetas William Anselmi peapiiskopikohale. Peale pikki vaidlusi nõustus Anselm koha vastu võtma ja olles oma kohustused Normandias täitnud, pühitseti Anselm 1093. aastal Canterbury peapiiskopiks[3]. Ametisseastumise eest nõudis Anselm, et William taastaks ametikoha omandi, võtaks kuulda tema spirituaalset nõu ja tunnistaks paavstina Urbanus II-te Clemens III asemel. Nõudmised täidati ainult osaliselt ning viimana nõue viis Anselmi kuningaga tõsisesse vastuollu[3].

Kirikueeskiri nägi ette, et kõrgeid vaimulikke ei saa pühitseda ilma ametipaela (pallium) paavsti käest vastu vastu võtmiseta. Kuningas William aga ei lubanud Anselmil Rooma minna. Ta ei olnud Urbanust paavstina tunnistanud ja oli säilitanud oma õiguse takistada paavstil ilma tema loata oma alama tunnistamist[3].

Asja arutamiseks kutsuti kokku kirikutegelasteat ja ülikutest koosnenud nõukogu, mis soovitas Anselmil kuningale järele anda. Anselm jäi aga endale kindlaks ning arutamine lükati edasi. Samal ajal saatis William Rooma saadikud, kes tunnistasid Urbanust paavstina ja leppisid kokku, et paavst saadab kuningale legaadi koos peapiiskopi ametipaelaga. Salamisi lootis William, et Rockinghamis peetaval nõukogul valitaks piiskopiks Anselmi asemel keegi teine, kuid Anselmi populaarsus sundis kuningat tema tingimustega osaliselt leppima. Anselm sai oma ametipaela 10. juunil 1095. aastal Canterbury katedraali altarile jäetuna, mitte kuninga käest[3].

Mõni aasta hiljem tekkisid uued tülid Williamiga. Anselmil õnnestus läbi suurte raskuste ja korduvate palvete saada kuninga vastumeelne nõusolek Rooma paavsti nõu kuulama minekuks. Oktoobris 1097 asus Anselm Rooma poole teele ning William haaras uuesti piiskpivõimu, hoides seda oma surmani. Anselm võeti Urbanuse poolt suurte austusavaldustega vastu, kuid paavst ei soovinud Anselmi ja kuninga omavahelisse tülisse sekkuda[3].

Roomast lahkunud, veetis ta oma endise õpilase St. Salvadori kloostri abti Johni kutsel mõnda aega Schiavi külas, kus ta lõpetas oma uurimuse lunastuse teemal – Cur Deus homo[3]. Sel ajal külastas Anselm ka Capua linna piiramist, kuhu saabus peatselt pärast teda ka paavst. Anselm leidis sõdurite hulgast suurt imetlust. Isegi krahv Rogeri saratseenidest sõjamehed Sitsiiliast tõstsid ta suure au sisse. Paljud neist oleksid ka end ristida lasknud, kui see poleks nende käskija tahte vastu olnud[3]. Hiljem kutsus paavst Anselmi oktoobrikuus Baris toimuvale suurele nõukogule, kus Anselm kaitses Püha Vaimu protsessiooni doktriini Kreeka kiriku esindajate vastu. Anselm elas suure osa oma eksiilist Lyons'is ning tegeles seal aktiivse kirikutööga, kuna William ei lubanud isegi ekskommunikatsiooni ähvardusel Anselmi Inglismaale tagasi[3].

Investituuritüli ja Henry I[muuda | redigeeri lähteteksti]

Henry I

Kuningas William tapeti aastal 1100. Tema järeltulija Henry I vabandas Anselmi ees, kuna oli lasknud end kroonida Londoni piiskopil Maurice'il ning kutsus Anselmi Inglismaale tagasi. Peagi tekkisid aga vastuolud, kuna kuningas tuletas meelde "tava", et Anselm pidi temalt isiklikult saama investituuri peapiiskopi ametile. Samas keelas paavsti reegel igasuguse investituuri vastuvõtmise[3]. Henry keeldus oma eelkäijate õigusest loobumast ja saatis mitu saadikut paavst Paschalis II juurde, kuid paavst kinnitas kõigil kordadel oma reeglit. Henry jäi endale kindlaks, ning 1103. aastal läks Anselm ise koos kuninga saatkonnaga Rooma, kus paavst otsustas taas paavstireegli kasuks ja määras kirikust väljaheitmise kõigile, kes seda rikkunud olid, välja arvatud Henryle[3].

Kuna anselmil lubati Inglismaale naasta ainult kuninga tingimustel, jäi ta Lyons'i paavsti otsust ootama. 1105. aastal ekskommunikeeris paavst Henry. Sellele järgnenud kokkuleppel võimaldati Anselmil Inglismaale naasta ning tühistada kõigi ebaseaduslikult ametisse määratud kirikutegelaste ekskommunikatsioon[3].

1107. aastaks lõpetati kaua kestnud investituuritüli Londoni konkordaadiga. Kuningas Henry taganes oma õigustest ennistada ametisse piiskoppe ja abte, kuid jättis endale õiguse nõuda neilt hüvitist kirikule kuuluva sekulaarse omandi eest. Viimased kaks aastat oma elust veetis Anselm peapiiskopi kohuseid täites. Anselm suri 21. aprillil 1109[3].

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anselmi on peetud esimeseks õpetlasest filosoofiks kristlikus teoloogias, tema eelkäijat Scotus Eriugenat peetakse rohkem spekulatiivseks ja müstilisema poole kalduvaks. Anselmi teoseid iseloomustab mõistuse ja ilmutuse vahelise seose loomine ja ratsionaalse ususüsteemi väljatöötamine[4]. Anselm püüdis kristlikku teadvust mõista läbi mõistuse ning töötada välja kristliku usuga seotud mõistatavaid tõdesid. Anselmi väitel on arusaamise eelduseks kristlik teadvus ning peale usu leidmist tuleb uskumusi püüda mõistuslikult seletada [4]. Anselmi vaadete põhialused sisalduvad traktaadis De Veritate ("Tõest"). Seal kinnitab ta absoluutse tõe, milles kogu muu tõde sisaldub, olemasolu, milleks on Jumal. Jumal on kõigi asjade ja mõtete vundamendiks. Jumalast saab Anselmi teooria põhiline osa, mistõttu on tarvis tema olemasolu mõistuslikult tõestada[4].

Anselm on oma teostes Monologium ja Proslogium kirja pannud mitmeid filosoofilisi tõestusi. Esimeses tõestuses toetub ta realismi alustele, mis on mõningal määral sarnased Augustinuse kasutatutele[4]. Anselm väidab, et asju saab nimetada "heaks" mitut moodi ja mitmes määras. See oleks võimatu, kui ei oleks olemas mingit absoluutset headust, mille kaudu headust mõõta. Sama käsitlus hõlmab ka omadusi nagu "suur" (great) ja "õiglane" (just). Seda arutluskäiku kasutades väidab Anselm, et olemasolu oleks võimatu, kui ei oleks mingit olendit, millest see alguse saab. See absoluutne Olend, see headus, õiglus ja suurus on Jumal. Anselm ise ei ole selle mõttekäiguga siiski väga rahul, kuna see põhineb a posteriori argumendil ja on seega induktiivne[4].

Ontoloogiline argument[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatus Proslogium sisaldub tema tuntuim jumalatõestus – ontoloogiline argument. Anselmi ontoloogiline argument põhineb "suurima mõeldava olendi" kontseptsioonil. Argument ise kõlas järgmiselt:

Inimene on suuteline kujutlema suurimat mõeldavat olendit. Suurim mõeldav olend eksisteerib ideena inimese peas. Reaalne eksistents on suurema väärtusega, kui eksistents ainult ideena. Järelikult saame me kujutleda olendit, kes on suurem kui suurim mõeldav olend. Olendit, kes eksisteerib ka reaalselt. Aga ei saa olla olemas suuremat olendit, kui suurim kujutletav olend. Järelikult eksisteerib suurim kujutletav olend ka reaalsuses[5].

Anselm arvab, et mõned inimesed ei mõista Jumala olemasolu, kuna nad ei ole Jumala mõiste tähendusest aru saanud. Kui mõista Jumalat, kui suurimat kujutletavat olendit, ei ole võimalik tema olemasolu eitada[5].

Ontoloogiline argument avaldati esimest korda 1070ndatel aastatel. Sellest ajast on olnud see paljude diskussioonide teemaks, seda on kritiseeritud juba avaldamise ajal munk Gaunilo poolt tema teoses Liber pro Insipiente[5]. Argumendi põhiliseks kitsaskohaks on eeldus, et olemasolu on mõõdetav väärtus. Gaunilo kriitikat on korranud ja arendanud mitmed hilisemad filosoofid, nagu Aquino Thomas ja Immanuel Kant. Anselm on hiljem koostanud veel mitmeid argumente Jumala tõestuseks kosmoloogilistelt ja teleoloogilistelt alustelt[5].

Oma teistes teostes püüdis Anselm luua mõistuslikke põhjendusi kristlikele loomise ja kolmainsuse doktriinidele. Esmalt arutles ta kolmainsuse üle, väites, et inimesed ei ole võimalise Jumalat tajuma muud moodi, kui analoogia kaudu. Analoogiana kasutas ta inimese eneseteadvust[5]. Teadvuse, mälu ja teadvuse kummaline kahetine loomus viitavad Isa ja Poja suhetele. Nende kahe (mälu ja teadvuse) ühine armastus, mis tuleneb nende omavahelistest suhetest, sümboliseerib Püha Vaimu. Muud teoloogilised doktriinid pärispatust ja vabast tahtest on Anselm arendanud Monologiumis ja muudes uurimustes[5].

Cur Deus Homo[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoses "Cur Deus Homo" selgitab Anselm mõistuslikku vajadust kristliku lunastuse järele. Tema filosoofia põhineb kolmel positsioonil:

  • Lepitus on vajalik Jumala au ja õigluse tõttu.
  • Seda lepitust on võimalik anda ainult läbi Jumal-inimese Jeesuse isiku läbi.
  • Selline lepitus on täeliselt antav läbi Jumal-inimese vabatahtliku surma[6].

Anselm seletab oma mõttekäigu lahti, alustades väitega, et kõik inimese teod on Jumala auks. Kui eksisteerib patt, siis see riivab Jumala au. Inimesel endal ei ole võimalik Jumalat lepitada, kuid seda Jumal nõuab. Kuna Jumal on lõpmatu, siis peab igasugune tema au riivamine samuti olema lõpmatu. Seetõttu peab ka lepitus olema lõpmatu ehk kaaluma üles kõik, mis pole Jumal[6]. Kuna inimene ei ole lõpmatu, saab selliseid lepitusi pakkuda ainult Jumal ise, ning kuna lepitust vajab inimene, siis tuleb lepitust pakkuda inimese kujul. Anselm järeldab, et lepitust on võimalik saada ainult läbi patuta Jumal-inimese Jeesuse. Kuna tema on patuta, on tema passioon vabatahtlik, ning seega tema ohvri väärtus lõpmatu. Seega on Jumala õiglus jalule seatud ja tema arm inimesele taastatud[6].

Sel teoorial on olnud kristlike kirikute doktriinis suur mõjuvõim, pannes aluse roomakatoliku kiriku kontseptsioonile tegude väärtusest ja evangeelsele doktriinile asenduskaristusest, mille arendas välja John Calvin. Anselm erines eelnenud filosoofidest oma rõhuasetuse tõttu eelkõige Jumala headusele ja õiglusele, mitte Jumala ja Saatana konkurentsile[7].

Tunnustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anselm kuulutati Rooma-katoliku kirikus pühakuks 1494. aastal paavst Aleksander VI poolt. Anselmi sünniaastapäeva 21. aprillil tähistatakse Rooma-Katoliku, anglikaani ja luteri kirikutes kui Püha Anselmi päeva. Anselm kuulutati Kiriku Õpetajaks 1720. aastal paavst Clemens XI poolt. Keskajal ei leidnud Anselmi teosed hilisemaga võrreldavat tunnustust, kuna tema tööd ei olnud nõnda rafineeritud ja seotud, kui Aquino Thomase või Eriugena teosed[4].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Rule, Martin. (1883). The life and times of St. Anselm : Archbishop of Canterbury and Primate of the Britains. London: Kegan Paul, Trench. 
  2. Church, R. W. (1888). Saint Anselm. London: Macmillan. 
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 Hasse, F. R. - Life of Anselm, archbishop of Canterbury (translated from german by rev. William Turner M.A.)(London, 1850)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Encyclopedia Britannica 11th edition vol.2 (1911)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 St. Anselm - Proslogium; Monologium; An appendix in behalf of the Fool by Gaunilon; and Cur Deus Homo (translated from latin by Sidney Norton Deane, B.A.) (Chicago, 1910)
  6. 6,0 6,1 6,2 St. Anselm "Cur Deus Homo" (London)
  7. Welch, A. C. "Anselm and His Work" (Edinburgh, 1901)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Rule, Martin. The life and times of St. Anselm, archbishop of Canterbury and primate of the Britains (Volume 1), London, 1883
  • Church, R. W. Saint Anselm, London, 1879
  • Hasse, F. R. Life of Anselm, archbishop of Canterbury (translated from german by rev. William Turner M.A.), London, 1850
  • Encyclopedia Britannica 11th edition vol.2, 1911
  • St. Anselm, Proslogium; Monologium; An appendix in behalf of the Fool by Gaunilon; and Cur Deus Homo (translated from latin by Sidney Norton Deane, B.A.), Chicago, 1910
  • St. Anselm, Cur Deus Homo, London
  • Welch, A. C. Anselm and His Work, Edinburgh, 1901