Canterbury Anselm

Allikas: Vikipeedia
Canterbury Anselm

Canterbury Anselm ehk Anselm Canterburyst (umbes 103321. aprill 1109) oli Itaalia päritolu filosoof, teoloog ja kirikuisa, kes tegutses aastatel 10931109 Canterbury peapiiskopina.

Anselm on tuntud eelkõige oma ontoloogilise argumendi poolest Jumala olemasolu tõestuseks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Anselm sündis Aosta linnas tollases Burgundia kuningriigis praeguse Põhja-Itaalia aladel jõuka aadliku peres. Tema karm ja vägivaldne isa Gundulf oli sünni poolest langobard, kuid religioosse suuna sai Anselm pigem oma voorusliku ema Ermenbergi käest[1]. Nooruses avaldas Anselm soovi minna kloostrisse, aga teda ei võetud vastu, kuna saadi teada, et tal puudub selleks isa nõusolek[2] . Pärast ema surma muutus kooselu isaga talumatuks.

Beci klooster[muuda | muuda lähteteksti]

Anselm lahkus kodust 1059. aastal ja rändas mööda Burgundiat ja üle Alpide Prantsusmaale. Juba õpingute ajal kohalikus benediktiinikloostris ja eraõpetajate käe all oli Anselm tutvunud ühe tolle aja kuulsaima õpetlase Pavia Lanfranci tööde ja õpetustega. Huvitatuna oma kaasmaalase, kes oli alates 1046. aastast Beci benediktiinikloostri prior, tuntusest, jõudis Anselm Normandiasse praegusel Põhja-Prantsusmaal. Pärast aastat Avranchesis astus Anselm 27-aastaselt noviitsina Beci kloostrisse. Anselm õppis Lanfranci juhendamise all mitu aastat, kuid pidas aeg-ajalt nõu sealt lahkuda. Hiljem on ta tunnistanud, et tundis, et Lanfranci suuruse kõrval ei ole tema jaoks ruumi.

1062. aastal võttis Lanfranc hertsog William II palvel vastu vastavatud Caeni kloostri abti ametikoha. Kuna Anselm oli tol ajal Becis suure au sees, nimetati ta 1063. aastal prioriks [3]. Priorina sai Anselm suurepäraselt hakkama tänu oma laialdastele teadmistele inimese kohta ja suurele soovile inimeste hingelist heaolu parandada. Seda eriti noorte juures, kelle suhtes proovis ta liigsetest piirangutest hoiduda. Abtiga tema liigsest rangusest rääkides tõi ta välja analoogia puuga, mida pügatakse igalt poolt nii, et tal pole võimalik kuhugi kasvada, ja puu vaikselt kärbub[3]. Nendel aastatel kirjutas Anselm oma esimesed filosoofilised tööd "Monologium" ja "Proslogium", mille ta saatis esmalt tunnustuse saamiseks Lanfrancile ja palus tal käsikirjad tulle heita, kui ta nendega rahul ei peaks olema [3].

Prioriametit pidas Anselm kuni 1078. aastani, mil suri Beci kloostri asutaja ja esimene abt Herluin ja Anselmist sai tema järeltulija [3]. Herluinist jäi klooster suhteliselt viletsasse seisu. Anselmi ajal hakkas Beci rahaline seisukord annetuste ja kloostrisse asunud inimeste vara arvel kosuma. Kloostri kasvavale jõukusele ja mainele lisandusid pärast normannide vallutusretki ka suured alad Inglismaal. Anselmi kohus abtina oli neid alasid aeg-ajalt külastada, kus ta võitis tänu malbele loomule ja eeskujulikule käitumisele inglise rahva poolehoiu. Samuti külastas ta Lanfranci Canterburys, kus ta suurte austusavaldustega vastu võeti. Teda hakati nägema Lanfranci järglasena Canterbury peapiiskopi ametikohal[3].

Canterbury peapiiskop ja William II[muuda | muuda lähteteksti]

William II

Pärast Lanfranci surma 1089. aastal võttis kuningas William II piiskopivõimu, keeldudes määramast uut järglast. 1092. aastal tuli Anselm Chesteri krahvi Hugo d'Avranchesi kutsel Inglismaale ja jäi sinna peaaegu neljaks kuuks. Krahv jäi järgmisel aastal äkitselt haigeks ja kutsus Anselmi uuesti Inglismaale, kust William teda enam lahkuda ei lubanud. Andes väga vastumeelselt järele ülikute ja kirikutegelaste survele, nimetas William Anselmi peapiiskopikohale. Pärast pikki vaidlusi nõustus Anselm koha vastu võtma. Kui Anselm oli oma kohustused Normandias täitnud, pühitseti ta 1093. aastal Canterbury peapiiskopiks[3]. Ametisseastumise tingimusena nõudis Anselm, et William taastaks ametikoha omandi, võtaks kuulda tema spirituaalset nõu ja tunnistaks paavstina Urbanus II Clemens III asemel. Nõudmised täideti ainult osaliselt ja viimane nõue viis Anselmi kuningaga tõsisesse vastuollu[3].

Kiriku eeskiri nägi ette, et kõrgeid vaimulikke ei saa pühitseda ilma ametipaela (pallium) paavsti käest vastu võtmiseta. Kuningas William aga ei lubanud Anselmil Rooma minna. Ta ei olnud Urbanust paavstina tunnistanud ja oli säilitanud õiguse takistada paavstil ilma tema loata oma alama tunnistamist[3].

Asja arutamiseks kutsuti kokku kirikutegelastest ja ülikutest koosnenud nõukogu, mis soovitas Anselmil kuningale järele anda. Anselm jäi aga endale kindlaks ja arutamine lükati edasi. Samal ajal saatis William Rooma saadikud, kes tunnistasid Urbanust paavstina ja leppisid kokku, et paavst saadab kuningale legaadi koos peapiiskopi ametipaelaga. Salamisi lootis William, et Rockinghamis peetaval nõukogul valitaks Anselmi asemel piiskopiks keegi teine, kuid Anselmi populaarsus sundis kuningat tema tingimustega osaliselt leppima. Anselm sai ametipaela 10. juunil 1095 Canterbury katedraali altarile jäetuna, mitte kuninga käest[3].

Mõni aasta hiljem tekkisid Anselmil Williamiga uued tülid. Anselmil õnnestus läbi suurte raskuste ja korduvate palvete saada kuninga vastumeelne nõusolek Rooma paavsti nõu kuulama minekuks. Oktoobris 1097 asus Anselm Rooma poole teele ja William haaras uuesti piiskopivõimu, hoides seda oma surmani. Urbanus võttis Anselmi suurte austusavaldustega vastu, kuid paavst ei soovinud Anselmi ja kuninga vahelisse tülli sekkuda[3].

Roomast lahkunud, veetis ta oma endise õpilase St. Salvadori kloostri abti Johni kutsel mõnda aega Schiavi külas, kus ta lõpetas uurimuse lunastuse teemal – "Cur Deus homo"[3]. Sel ajal külastas Anselm ka Capua linna piiramist, kuhu saabus peatselt pärast teda ka paavst. Anselmile sai sõdurite hulgas osaks suur imetlus. Isegi krahv Rogeri saratseenidest sõjamehed Sitsiiliast tõstsid ta suure au sisse. Paljud neist oleksid ka end ristida lasknud, kui see poleks nende käskija tahte vastu olnud[3]. Hiljem kutsus paavst Anselmi oktoobrikuus Baris toimuvale suurele nõukogule, kus Anselm kaitses Püha Vaimu protsessiooni doktriini Kreeka kiriku esindajate vastu. Anselm elas suure osa eksiilist Lyonis ning tegeles seal aktiivse kirikutööga, kuna William ei lubanud isegi ekskommunikatsiooni ähvardusel Anselmi Inglismaale tagasi[3].

Investituuritüli ja Henry I[muuda | muuda lähteteksti]

Henry I

Kuningas William tapeti aastal 1100. Tema järeltulija Henry I palus Anselmilt vabandust, et oli lasknud end kroonida Londoni piiskopil Maurice'il, ning kutsus Anselmi Inglismaale tagasi. Peagi tekkisid aga vastuolud, kuna kuningas tuletas meelde "tava", et Anselm pidi temalt isiklikult saama investituuri peapiiskopi ametile. Samas keelas paavsti reegel igasuguse investituuri vastuvõtmise[3]. Henry keeldus oma eelkäijate õigusest loobumast ja saatis mitu saadikut paavst Paschalis II juurde, kuid paavst kinnitas kõigil kordadel oma reeglit. Henry jäi endale kindlaks, ning 1103. aastal läks Anselm ise koos kuninga saatkonnaga Rooma, kus paavst otsustas taas paavstireegli kasuks ja määras kirikust väljaheitmise kõigile, kes seda rikkunud olid, välja arvatud Henryle[3].

Kuna Anselmil lubati Inglismaale naasta ainult kuninga tingimustel, jäi ta Lyoni paavsti otsust ootama. 1105. aastal ekskommunitseeris paavst Henry. Sellele järgnenud kokkuleppel võimaldati Anselmil Inglismaale naasta ja tühistada kõigi ebaseaduslikult ametisse määratud kirikutegelaste ekskommunikatsioon[3].

1107. aastaks lõpetati kaua kestnud investituuritüli Londoni konkordaadiga. Kuningas Henry taganes oma õigustest ennistada ametisse piiskoppe ja abte, kuid jättis endale õiguse nõuda neilt hüvitist kirikule kuuluva sekulaarse omandi eest. Elu viimased kaks aastat veetis Anselm peapiiskopi kohuseid täites. Anselm suri 21. aprillil 1109[3].

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Anselmi on peetud esimeseks õpetlasest filosoofiks kristlikus teoloogias, tema eelkäijat Scotus Eriugenat peetakse rohkem spekulatiivseks ja müstilisema poole kalduvaks. Anselmi teoseid iseloomustab mõistuse ja ilmutuse vahelise seose loomine ning ratsionaalse ususüsteemi väljatöötamine[4]. Anselm püüdis kristlikku teadvust mõista läbi mõistuse ning töötada välja kristliku usuga seotud mõistetavaid tõdesid. Anselmi väitel on arusaamise eelduseks kristlik teadvus ning pärast usu leidmist tuleb uskumusi püüda mõistuslikult seletada [4]. Anselmi vaadete põhialused sisalduvad traktaadis "De Veritate" ("Tõest"). Seal kinnitab ta absoluutse tõe, milles kogu muu tõde sisaldub, olemasolu, milleks on Jumal. Jumal on kõigi asjade ja mõtete vundamendiks. Jumalast saab Anselmi teooria põhiline osa, mistõttu on tarvis tema olemasolu mõistuslikult tõestada[4].

Anselm on teostes "Monologium" ja "Proslogium" kirja pannud mitmeid filosoofilisi tõestusi. Esimeses tõestuses toetub ta realismi alustele, mis on mõningal määral sarnased Augustinuse kasutatutega[4]. Anselm väidab, et asju saab nimetada "heaks" mitut moodi ja mitmes määras. See oleks võimatu, kui ei oleks olemas mingit absoluutset headust, mille kaudu headust mõõta. Sama käsitlus hõlmab ka näiteks omadusi "suur" (great) ja "õiglane" (just). Seda arutluskäiku kasutades väidab Anselm, et olemasolu oleks võimatu, kui ei oleks mingit olendit, millest see alguse saab. See absoluutne Olend, see headus, õiglus ja suurus on Jumal. Anselm ise ei ole selle mõttekäiguga siiski väga rahul, kuna see põhineb a posteriori argumendil ja on seega induktiivne[4].

Ontoloogiline argument[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatus "Proslogium" sisaldub tema tuntuim jumalatõestus – ontoloogiline argument. Anselmi ontoloogiline argument põhineb "suurima mõeldava olendi" kontseptsioonil. Argument ise kõlas nii:

"Inimene on suuteline kujutlema suurimat mõeldavat olendit. Suurim mõeldav olend eksisteerib ideena inimese peas. Reaalne eksistents on suurema väärtusega kui eksistents ainult ideena. Järelikult saame me kujutleda olendit, kes on suurem kui suurim mõeldav olend. Olendit, kes eksisteerib ka reaalselt. Aga ei saa olla olemas suuremat olendit kui suurim kujutletav olend. Järelikult eksisteerib suurim kujutletav olend ka reaalsuses[5]."

Anselm arvab, et mõned inimesed ei mõista Jumala olemasolu, kuna nad ei ole Jumala mõiste tähendusest aru saanud. Kui mõista Jumalat, kui suurimat kujutletavat olendit, ei ole võimalik tema olemasolu eitada[5].

Ontoloogiline argument avaldati esimest korda 1070. aastatel. Sellest ajast on olnud see paljude diskussioonide teemaks, seda on kritiseerinud juba avaldamise ajal munk Gaunilo oma teoses "Liber pro Insipiente"[5]. Argumendi põhiliseks kitsaskohaks on eeldus, et olemasolu on mõõdetav väärtus. Gaunilo kriitikat on korranud ja arendanud mitmed hilisemad filosoofid, näiteks Aquino Thomas ja Immanuel Kant. Anselm on hiljem esitanud veel mitmeid argumente Jumala tõestuseks kosmoloogilistelt ja teleoloogilistelt alustelt[5].

Oma muudes teostes püüdis Anselm luua mõistuslikke põhjendusi kristlikele loomise ja kolmainsuse doktriinidele. Esmalt arutles ta kolmainsuse üle, väites, et inimesed ei ole võimelised Jumalat tajuma muud moodi kui analoogia kaudu. Analoogiana kasutas ta inimese eneseteadvust[5]. Teadvuse, mälu ja teadvuse kummaline kahetine loomus viitavad Isa ja Poja suhetele. Nende kahe (mälu ja teadvuse) ühine armastus, mis tuleneb nende omavahelistest suhetest, sümboliseerib Püha Vaimu. Muid teoloogilisi doktriine pärispatust ja vabast tahtest on Anselm arendanud "Monologiumis" ja muudes uurimustes[5].

"Cur Deus Homo"[muuda | muuda lähteteksti]

Teoses "Cur Deus Homo" selgitab Anselm mõistuslikku vajadust kristliku lunastuse järele. Tema filosoofia põhineb kolmel positsioonil:

  • Lepitus on vajalik Jumala au ja õigluse tõttu.
  • Seda lepitust on võimalik anda ainult läbi Jumal-inimese Jeesuse isiku läbi.
  • Selline lepitus on täieliselt antav läbi Jumal-inimese vabatahtliku surma[6].

Anselm seletab oma mõttekäigu lahti, alustades väitega, et kõik inimese teod on Jumala auks. Kui eksisteerib patt, siis see riivab Jumala au. Inimesel endal ei ole võimalik Jumalat lepitada, kuid seda Jumal nõuab. Kuna Jumal on lõpmatu, siis peab igasugune tema au riivamine samuti olema lõpmatu. Seetõttu peab ka lepitus olema lõpmatu ehk kaaluma üles kõik, mis pole Jumal[6]. Kuna inimene ei ole lõpmatu, saab selliseid lepitusi pakkuda ainult Jumal ise, ning kuna lepitust vajab inimene, siis tuleb lepitust pakkuda inimese kujul. Anselm järeldab, et lepitust on võimalik saada ainult läbi patuta Jumal-inimese Jeesuse. Kuna tema on patuta, on tema passioon vabatahtlik, ning seega tema ohvri väärtus lõpmatu. Seega on Jumala õiglus jalule seatud ja tema arm inimesele taastatud[6].

Sel teoorial on olnud kristlike kirikute doktriinis suur mõjuvõim, pannes aluse roomakatoliku kiriku kontseptsioonile tegude väärtusest ja evangeelsele doktriinile asenduskaristusest, mille arendas välja John Calvin. Anselm erines eelnenud filosoofidest oma rõhuasetuse tõttu eelkõige Jumala headusele ja õiglusele, mitte Jumala ja Saatana konkurentsile[7].

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Anselm kuulutati Rooma-katoliku kirikus pühakuks 1494. aastal paavst Aleksander VI poolt. Anselmi sünniaastapäeva 21. aprilli tähistatakse roomakatoliku, anglikaani ja luteri kirikutes kui Püha Anselmi päeva. Anselm kuulutati Kiriku Õpetajaks 1720. aastal paavst Clemens XI poolt. Keskajal ei leidnud Anselmi teosed hilisemaga võrreldavat tunnustust, kuna tema tööd ei olnud nõnda rafineeritud ja seotud kui Aquino Thomase või Eriugena teosed[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rule, Martin. (1883). The life and times of St. Anselm : Archbishop of Canterbury and Primate of the Britains. London: Kegan Paul, Trench.
  2. Church, R. W. (1888). Saint Anselm. London: Macmillan.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 Hasse, F. R. – Life of Anselm, archbishop of Canterbury (translated from german by rev. William Turner M.A.)(London, 1850)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Encyclopedia Britannica 11th edition vol.2 (1911)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 St. Anselm – Proslogium; Monologium; An appendix in behalf of the Fool by Gaunilon; and Cur Deus Homo (translated from latin by Sidney Norton Deane, B.A.) (Chicago, 1910)
  6. 6,0 6,1 6,2 St. Anselm "Cur Deus Homo" (London)
  7. Welch, A. C. "Anselm and His Work" (Edinburgh, 1901)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rule, Martin. The life and times of St. Anselm, archbishop of Canterbury and primate of the Britains (Volume 1), London, 1883
  • Church, R. W. Saint Anselm, London, 1879
  • Hasse, F. R. Life of Anselm, archbishop of Canterbury (translated from german by rev. William Turner M.A.), London, 1850
  • Encyclopedia Britannica 11th edition vol.2, 1911
  • St. Anselm, Proslogium; Monologium; An appendix in behalf of the Fool by Gaunilon; and Cur Deus Homo (translated from latin by Sidney Norton Deane, B.A.), Chicago, 1910
  • St. Anselm, Cur Deus Homo, London
  • Welch, A. C. Anselm and His Work, Edinburgh, 1901