Esimene ristisõda

Esimene ristisõda toimus aastatel 1096–1099. Sõjas osalesid prantsuse ja saksa talupojad, feodaalid, moslemid ning seldžukid.

Ristisõja kuulutas välja 1095 Prantsusmaal Clermontis paavst Urbanus II, kes vastas Bütsantsi keisri Alexios I palvele. Eesmärgiks oli moslemite väljatõrjumine Pühalt Maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt. Peagi sai sellest Prantusmaa rüütlite ettevõtmisest üleeuroopaline üritus, kus osalesid nii rüütlid kui talupojad mitmetest rahvustest. 1099. aastal Jeruusalemm vallutati ja rajati Jeruusalemma Kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike. Ehkki need maad püsisid ristisõdijate käes vähem kui kakssada aastat, oli Esimene Ristisõda äärmiselt tähtis verstapost Eurooplaste ekspansioonis. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati.

Ristiusu levitajatel oli selline teekond: Prantsusmaa, Püha-Rooma keisririik, Rooma, Ungari, Bütsantsi keisririik, Konstantinoopol, Antiookia ja Jeruusalemm. Ristisõdijaid tuli ka meritsi ja maitsi kõikjalt Euroopast, nii üksi kui gruppidena. Esimesed ristisõdijate väed, mis Bosporuse väina juurde jõudsid, hävitati. Neile järgnes paremini organiseeritud sõjavägi, mis 1099. aasta juulis Jeruusalemma vallutas.

Vaata ka

• Teine ristisõda
• Kolmas ristisõda
• Neljas ristisõda