Ukraina ajalugu

Ukraina lipp ja vapp

Ukraina ajalugu on ülevaade Ukrainamaa ja Ukraina ajaloost.

Kiievi-Vene (1054–1132)

Eelajalugu

Vanimad jäljed inimestest praeguse Ukraina aladel pärinevad Acheuli kultuurist varases paleoliitikumis, umbes 900-800 000 aastat tagasi. Asustus liikus ebaühtlaste lainetega läänest itta. Arheoloogide arvates olid need inimesed pitekantroopused, kuid ehkki nende tööriistu on leitud Taga-Karpaatiast, Dnestri-äärsetelt aladelt, Žitomiri oblastist, Donbassist ja Krimmist, pole asukate endi jäänuseid säilinud. Keskmisel kiviajal asusid Ukrainas neandertallased, kes kuulusid Moustier' kultuuri.

Homo sapiens'i varaseim asusutus Ukrainas pärineb ajast 32 000 eKr, see asus Krimmi mägedes ning kuulus Gravette'i kultuuri. By 4500 eKr õitses neoliitiline Cucuteni-Tripolje kultuur laial alal, mis hõlmas osa tänapäeva Ukrainast, sealhulgas Tripolje ja kogu Dnepri-Dnestri piirkonna. Rauaajal elasid sealkandis kimmerlased, sküüdid ja sarmaadid. 700-200 eKr kuulus see ala Sküüdi kuningriigile.

Hiljem rajati Musta mere kirderannikule Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja Bütsantsi kolooniad nagu Tyras, Olbia ja Hermonassa. Varasemad neist sündisid 6. sajandil eKr ning mõned kestsid 6. sajandini pKr. Goodid jäid Ukraina aladele kauaks, kuid sattusid 370. aastatel hunnide surve alla. 7. sajandil oli Ida-Ukraina Volga bolgarite riigi keskus. Sajandi lõpul rändas enamik bolgarite hõime eri suundades ning nende maale asusid kasaarid.

Keskaeg

 Pikemalt artiklis Ukraina keskaeg

Kiievi-Vene

Ukraina territooriumil moodustus 9. sajandil esimene slaavlaste riik - Kiievi-Vene Suurvürstiriik.

Kiievi-Vene riigi sünni kohta on mitmesuguseid teooriaid. Ühe kohaselt asutasid riigi varjaagide hulka kuuluvad russid, kes asusid esmalt Laadoga ja Novgorodi ümbrusse, seejärel liikusid aga järk-järgult lõunasse, jõudes Kiievini umbkaudu 880. aastaks. Kiievi-Vene riik hõlmas tänapäevase Lääne-Ukraina, Valgevene ja jäi suuremalt jaolt nüüdisaegse Venemaa territooriumile. Russide ülemkihi pärinemist Skandinaavia varjaagidest väidab ka "Ajalike aastate kroonika".

10.-11. sajandil kujunes Kiievi-Vene Euroopa suurimaks ja võimsaimaks riigiks. Järgnenud sajandeil pani see aluse ukrainlaste ja venelaste rahvuslikule identiteedile. Kiiev, tänapäeva Ukraina pealinn, sai russide tähtsaimaks linnaks.

Leedu suurvürstiriik 13. –15. sajandini

Leedu suurvürstiriik 1434. aastal

Kiievi vürstiriik

11. sajandi keskpaigas lagunes suurvürstiriik osastisvürstide omavahelises võimuvõitluses. Seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide iseseisvumise tulemusena kujunes iseseisev Lääne-Euroopale orienteeritud Kiievi vürstiriik.

 Pikemalt artiklis Kiievi vürstiriik, Galiitsia-Volõõnia vürstiriik, Slaavi vürstiriikide loend

Kiievi vürstiriik, Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigis

Kiievi vürstiriik eksiteeris iseseisvalt kuni 1362. aastani, mil liitus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga ning moodustas 2/3 Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi territooriumist oma lääneslaavi päritolu elanikkonnaga. Aastatel 1471-1654 kuulus Ukraina koos Valgevenega Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi koosseisus Rzeczpospolita riiki.

Bogdan Hmelnõtski

 Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik, Galiitsia, Puna-Vene

15. sajandi lõpuks ühendas Moskva Suurvürstiriigi Kirde-Vene maad lõplikult. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga Lääne-Vene maade valitsemise pärast.

Aastatel 1500–1503 toimunud Moskva-Leedu sõja tulemusel kaotas Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik 1503 sõlmitud Blagoveštšenski vaherahuga Moskva Suurvürstiriigile suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, mille hulgas olid Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast — ligikaudu 1/3 territooriumist.

Aastatel 1507–1508 toinunud Moskva-Leedu sõja tulemusel tunnistas Leedu, Vene ja Žemaitija 1508. aastal kõiki Moskva vürsti Ivan III seniseid vallutusi.

 Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda

Kasakad

 Pikemalt artiklis Kasakad

Ukraina lõunaosas, Musta mere ääres ja Doni jõe deltas kujunes 15.–16. sajandil piirkondades, kus puudusid linnad ning kuhu ei ulatunud Moskva tsaaririigi ega Rzeczpospolita Leedu suurvürstiriigi keskvõim, põgenenud pärisorjadest kasakaühiskond. 16. sajandi poliitilise kaose tõttu muutus kasaklus massiliseks. Kaitseks tatarlaste ja türklaste vastu organiseerisid kasakad sõjaväeüksused (vataga) ja rajasid kindlustatud laagreid (sitš). Nende keskus oli Zaporižžja Sitš, mis 16. sajandi lõpus rajati ühele Dnepri saarele. Selle järgi sai nime ka nende riigitaoline moodustis.

Uusaeg

16.–17. sajandil oli tänapäeva Ukraina elanikkond Poola-Leedu ühendriigi koosseisus, kuid valdavalt vene õigeusutunnistusega ukraina ja litviinide elanikkond oli allasurutud olukorras Poolas ja Leedus valitsenud katoliku usu ja poola-leedu aadelkonna poolt.

Hetmaniriik ja Zaporižžja Sitš

 Pikemalt artiklis Bogdan Hmelnõtski

 Pikemalt artiklis Zaporižžja Sitš

Perejaslavi raada

1648. aastal alustati Ukraina hetmani Bogdan Hmelnõtski juhtimisel võitlust Ukraina iseseisvumiseks Poolast, kuid pärast nelja-aastast iseseisvat võitlust oli Ukraina sunnitud pöörduma abisaamiseks Moskva tsaaririigi poole, kelle abi eest võitluses nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma Moskva tsaaririigi protektoraadi alla. 8. jaanuaril 1654 otsustas Perejaslavi raada, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnõtski, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Samal aastal puhkes Poola–Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik Pinski ja [[Vilo], kasakad Bogdan Hmelnõtski juhtimisel tungisid Lvivi alla.

Samal aastal kuulutas Rzeczpospolitale sõja Rootsi ja hõivas suure osa Rzeczpospolitast (vt. Uputus (Poola)), isegi Varssavi ja Krakovi. Moskva tsaaririik soovis vältida Rootsi liigset tugevnemist ja sõlmis 24. oktoobril 1656. aastal Rzeczpospolitaga Wilno rahulepingu.

1657. aastal suri hetman Hmelnõtski, kellel polnud head järglast, sest tema poeg Juri Hmelnitski oli veel väga noor. 21. oktoobril 1657. aastal valiti Korsuni raadal uueks hetmaniks Hmelnõtski lähikondlane Ivan Võgovski (Iwan Wyhowski).

 Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik (1658–1659)

Ivan Mazepa

Andrussovo vaherahu

1657. aastal Ukraina hetmaniks (1657-1659) saanud Ivan Võgovski alustas uuesti sõjategevust Venemaaga, kuid sellele järgnenud Vene-Poola sõda (1657-1667) lõppes Ukraina jaoks kaotusega ning Venemaa ja Poola vahel sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Ukraina Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jaotati kahe riigi vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

Ukraina liitumisega Moskva tsaaririigiga sattusid Ukraina elanikud vene õigeusu kultuuriruumi, kuid kaotasid seni Poola-Leedu ühendriigis olnud piiratud iseseisvuse, jäädes Vene tsaaririigis valitsenud Vene tsaaride ainuvalitsuse alla.

Põhjasõda

Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman (1687-1709) Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaa tsaaririigiga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga.

1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina sama pärast edukat sõja lõppu Venemaaga iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotus Poltava lahingus lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.

 Pikemalt artiklis Poltava lahing

Venemaa keisrinna Katariina II ajal piirati Ukraina kasakate iseseisvust ja nende juhi hetmani ametikoht likvideeriti 1764. aastal. Katariina valitsemisajal hakati piirama ka ukrainlaste rahvusteadvust, Ukraina nimetati ametlikult ümber Väike-Venemaaks.

Uusim aeg

Mõhhailo Gruševski

Ukraina pärast Venemaa Keisririigi lagunemist

1917. aasta novembris, pärast Petrogradis bolševike koraldatud Oktoobrirevolutsiooni, Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist ja Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu võimuletulekut, kuulutasid ukraina rahvuslased välja oma iseseisva Ukraina Rahvavabariigi (URV) Ukraina Keskraada (7. november 1917 – 29. aprill 1918) juhtimisel, mille juhiks oli Mõhhailo Gruševski. Vaatamata Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisele pidi URV siiski olema föderatsioonis Venemaaga. 17. detsembril Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik küll tunnustas Ukraina Rahvavabariiki, kuid juba 25. detsembril kuulutas Harkivis kogunenud I Üleukrainaline Nõukogude Kongress Ukrainas välja nõukogude vabariigi. Kohe algas Ukraina idaosas relvastatud võitlus ühelt poolt Keskraada ning teiselt poolt Ukraina nõukogude vabariigi ja seda toetavate Venemaa bolševike jõudude vahel.

5. veebruaril 1918. aastal hõivasid ukraina bolševike ja neid toetava Nõukogude Venemaa Punarmee väed Kiievi ning kuu lõpuks jäi Ukraina Rahvavabariigi vägede kätte vaid ala Volõõnias, Žitomirist läänes. URV oli sunnitud otsima abi väljastpoolt. Reaalsete liitlastena tulid antud olukorras kõne alla ainult Keskriigid ning 12. veebruaril esitaski URV valitsus neile palve sõjalise abi saamiseks.

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918)

Saksa okupatsioon

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Ukrainas

Kuna enamiku Lääne-Ukrainat olid Esimese maailmasõja tulemusena okupeerinud sõjakuberner välimarssal Hermann von Eichhorni juhitavad Saksamaa Keisririigi väed, ei olnud Ukraina RV valitsusel Ukraina territooriumi üle kontrolli. Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati Ukraina RV Keskraada ning Ukrainas moodustati hetman Pavlo Skoropadski valitsus. Analoogselt sõltus Saksamaa okupatsioonivägedest ka Valgevene, kus Saksa vägede hõivatud Minskis kuulutas 9. märtsil Suure Valgevene Raada Ülevalgevenelise Kongressi Täitevkomitee välja Valgevene Rahvavabariigi, mis sõltus täielikult Saksa okupatsioonivõimudest.

Simon Petljura

Ukraina iseseisvumine

3. märtsil 1918. aastal Brest-Litovskis Venemaa Nõukogude Vabariik ja Nelikliidu vahel sõmitud Brest-Litovski rahulepingu 6 punkti alusel kohustus Venemaa Nõukogude Vabariik «koheselt sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga ja tunnustama Ukraina ja Nelikliidu riikide vahel sõlmitud rahulepingut». Samuti pidi Venemaa Nõukogude Vabariik puhastama Ukraina territooriumi «vene vägedest ja vene Punakaardist». Täiendavalt kohustus Nõukogude Venemaal lõpetama igasuguse Ukraina Vabariigi valitsuse- ja riigiasutuste vastase agitatsiooni.

Rindejoon Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal

1918. aasta novembris aga, pärast Novembrirevolutsiooni Saksamaal ning vägede lahkumist Ukrainast, alustasid Ukraina rahvuslaste väed Ukraina vabastamist Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi sõjaministri Simon Petljura juhtimisel. Ukrainaga ühines ka enne sõda Austria-Ungari ühendkeisririigi koosseisus olnud aladel iseseisva riigi moodustanud Lääne-Ukraina Rahvavabariik.

Baltimaadest ja Valgevenest tagasitõmbuvate Saksa vägede kannul alustas läänesuunal 17. novembril liikumist Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänearmee, millele olid antud aga juhised lahinguist sakslastega hoiduda. Väed jõudsid taanduvate saksa vägede kannul 10. detsembriks joonele Daugavpils–Minsk–Slutsk–Šatsõlka.

14. detsembril 1918. aastal vabastasid Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi väed Kiievi seda kaitsnud Pavlo Skoropadskit toetanud vägedest, millesse kuulus ca 3000 Vene ohvitseri ja mille juhid olid krahv Fjodor Keller ja vürst Aleksandr Mihhailovitš Dolgorukov. Linna kaitselahingute ajal tapeti 8. detsembril Kiievis Sofia väljakul Bogdan Hmelnitski ausamba juures lasuga selga kindral krahv F. A. Keller, kes oli juba määratud Eesti-Vene piiralal asuva monarhistliku Pihkva Põhjakorpuse juhatajaks.

Osa Ukraina Musta mere äärsest Odessa piirkonnast jäi aga Ukraina- ja ka nõukogudevastaste jõudude valdusesse kindralmajor Aleksei Grišin-Almazovi juhtimisel, keda toetasid Odessas paiknenud Prantsuse ekspeditsiooniväed ja laevastik.

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda (1919–1920)

1920. aasta maikuust kuni juunikuuni oli Ukrainas Poola vägede okupatsioon. Selle aluseks oli 21. aprillil 1920. aastal Ukraina Rahvavabariigi juhi Simon Petljura ja Poola Vabariigi juhi Józef Piłsudski sõlmitud koostöölepe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura juhitud Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist abi võitluses Nõukogude Venemaaga.

Ukraina NSV

 Pikemalt artiklis Golodomor

 Pikemalt artiklis Vinnitsa massimõrv, Katõni massimõrv

Poola-Nõukogude sõja lõpetas 1921. aasta märtsis sõlmitud Riia rahuleping, mille järel Zbrutši jõest läände jääv osa Ukrainast liideti Poolaga ning idapoolsest moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuuluv Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Ukraina NSV lipp.

Ukraina rahvuslikud ideaalid kestsid maailmasõdade vahelisel ajal edasi ning isegi levis suurele segaasustusega alale idas ja lõunas, mis liideti Ukraina NSV-ga. Nõukogude võimu varastel aastatel (kuni 1930. alguseni) elas Ukraina kultuur üle taassünni tänu bolševike kultuuripoliitikale, mis kandis nime korenizatsija ("kohalikustamine"). Neil aastail rakendus üle kogu vabariigi võimas ukrainastamisprogramm. Kiirelt arenev ukrainakeelne haridussüsteem tõstis järsult ukrainakeelse maaelanikkonna kirjaoskust. Samal ajal rändasid vastharitud ukrainlased linnadesse, mis ukrainastusid kiirelt nii rahvusliku koosseisu kui ka hariduse poolest. Samamoodi laienesid ukrainakeelne kirjastustegevus ning Ukraina kultuurielu tervikuna.

"Kohalikustamise" raames soodustati ukraina keele kasutamist töökohtadel ja riigiasjus ning kohaliku tööjõu värbamist. Ehkki partei- ja valitsusaparaat oli algselt peamiselt venekeelne, moodustasid etnilised ukrainlased Ukraina kommunistliku partei liikmeskonnast enam kui poole. Nende arv kasvas, kui kommunistliku parteiga liideti borotbistid, varem Ukraina sõltumatuse eest seisnud rahvuslik mittebolševistlik kommunistlik partei.

Vaatamata kogu Nõukogude Liidus toimunud usuvastasele kampaaniale loodi Ukrainas rahvuslik õigeusu kirik nimega Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik. Algselt nägi bolševistlik valitsus rahvuslikus kirikus tööriista Vene õigeusu kiriku allasurumiseks, millesse režiim alati kahtlustavalt suhtus, kuna kirik oli olnud revolutsioonieelse Vene tsaaririigi üks ideoloogiline alustala ja suhtus uude valitsusse vaenulikult. Seepärast tolereeris valitsus Ukraina uut kirikut mõnda aega ning see omandas Ukraina talurahva seas arvukalt järgijaid.

1934. aasta foto DnieproGESi hüdroelektrijaamast, Nõukogude industrialiseerimise ühest suurprojektist Ukrainas.

Nõukogude majanduspoliitika muutust kiire industrialiseerimise suunas tähistas Jossif Stalini esimene viisaastak. Industrialiseerimine tõi traditsiooniliselt põllumajanduslikus Ukrainas kaasa järsu majandusliku ja ühiskondliku murrangu. Esimestel viisaastakutle Ukraina tööstustoodang neljakordistus, vabariigi tööstuses toimus rekordiline areng, Maaelanikkonna massiline sisseränne tööstuskeskustesse kergitas linnaelanikkonna osakaalu rahvastikus 19%-lt 34%-le.

Samas olid tööstuse eelisarendamisel rasked tagajärjed talurahvale, mis oli ukraina rahva demograafiline selgroog. Et rahuldada riigi kasvanud vajadusi toiduvarude järele ja rahastada industrialiseerimist, alustas Stalin Nõukogude Liidu põkkuamajanduse kollektiviseerimist. See mõjutas ulatuslikult Ukrainat, "Nõukogude Liidu viljaaita". 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul liitis riik talupoegade maad ja loomad ühismajanditesse. 1929. aastast rakendati jõupoliitikat, kasutades maade ja varade konfiskeerimiseks vajaduse korral sõjaväge ja salapolitseid.

Paljud hakkasid kollektiviseerimisele vastu, talurahvas osutas võimudele meeleheitlikku vastupanu. Mitmedki pigem tapsid oma karja, kuid ei andnud seda ära ühismajandeisse. Jõukamad talupojad tembeldati "kulakuteks", tagurlikeks riigi vaenlasteks. Kümned tuhanded hukati ning umbes 100 000 perekonda küüditati Siberisse ja Kasahstani.

Sunniviisilisel kollektiviseerimisel oli hävitav mõju põllumajanduse tootlikkusele. Sellele vaatamata tõstis Nõukogude valitsus Ukraina tootmisnorme 1932. aastal 44%, tagades sellega, et normi ei suudetud täita. Nõukogude seaduste kohaselt ei saanud ühismajandi liikmed viljateragi, kuni nad ei täitnud tootmisnorme. Sageli nõudsid võimus ühismajandeilt nii kõrgeid makse, et nälg muutus üleüldiseks.

Stalini korraldatud näljahädas surnud ja karistussalkade tapetud ukrainlaste täpne arv on tänini teadmata. KGB arhiivide ja Vene ajaloolaste viimase aja uurimuste andmeil oli neid vähemalt seitse miljonit. Ukraina ajaloolased hindavad hukkunute arvuks üheksa miljonit või enam. 25% Ukraina elanikkonnast suri näljahädas, mida tuntakse nime all holodomor ja on hüütud ka "Ukraina holokaustiks".

Nõukogude Liit varjas seda genotsiidi ning veel 1980. aastail tunnistas vaid, et kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi. Tänapäeval on holodomori lõpuks tunnistatud. Väljaspool Nõukogude Liitu on seda näljahäda peetud välditavaks, tahtlikuks genotsiidiks.

Industrialiseerimise ja kollektiviseerimsiega kaasnes ka ulatuslik kampaania "natsionalistlike kõrvalekallete" vastu, mis Ukrainas tähendas rünnakut rahvusliku poliitilise ja kultuurilise eliidi vastu. Esimene puhastuslaine 1929. ja 1934. aasta vahel oli suunatud partei revolutsionääridest põlvkonna pihta, kelle seas Ukrainas oli palju ukrainastamise pooldajaid. Järgmise poliitilise puhastuse laine 1936.-38. aastal likvideeris suure osa uuest poliitilisest põlvkonnast, mis oli asendanud esimese, vähendades Ukraina kommunistliku partei liikmeskonda lõpptulemusena poole võrra. Ukraina poliitiline juhtkond asendati suuresti Venemaalt saadetud kaadritega, keda Stalini puhastuste ajal roteeriti. 1931. aastal lõpetati ukrainastamispoliitika, see asendus ulatusliku venestamisega; järgnenud aastakümne vältel hukati või vangistati umbes neli viiendikku Ukraina kultuurieliidist, intellektuaalidest, kirjanikest, kunstnikest ja vaimulikest. Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulike ja juhtkonna massiline arreteerimine lõppes kiriku likvideerimisega 1930. aastal.

Galiitsia ja Volõõnia Poola võimu all

Lviv piiramise lõpetamine Poola vägede poolt novembris 1919 ja Poola piir Zbrutši jõel sõja lõpul, sinisega tähistatud Ida-Galiitsia jäi Poola kätte.

 Pikemalt artiklis Poola ajalugu (1918–1939)

 Pikemalt artiklis Varssavi rahu (1920)

Pärast Esimese maailmasõja lõppu puhkes senise Austria-Ungari provintsi Galiitsia idaosas ja Vene keisririigile kuulunud Volõõnias Poola-Ukraina sõda. Ukrainlased pidasid neid alasid enda omaks, kuna sealseis maapiirkondades olid ukrainlased enamuses, poolakad aga pidasid neid Poola idapoolseiks piiriprovintsideks, mis kuulusid nende riigile juba Rzeczpospolita aegadest. Sõja võitis Poola ning nende võimu vaidlusalustel maadel kinnistas Riia rahuleping pärast Poola teist võitu Poola-Nõukogude sõjas.

Sõdadevahelisel ajal jagunes Galiitsia II Rzeczpospolita kolme vojevoodkonna vahel: Lwówi vojevoodkond, Stanisławówi vojevoodkond ja Tarnopoli vojevoodkond. Volõõnias loodi aga Wołyńi vojevoodkond. Poola võimud surusid alla Ukraina rahvusenamuse ja konflikt jätkuks 1930. aastatelgi, osalt Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni terroriaktsioonide tõttu. Pinge tõusis veelgi, kui piirialadele, eriti Volõõniasse, asustati tuhandeid poolakaid.

Poola võim neis provintsides lõppes 1939. aastal, kui Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolale ühiselt kallale tungisid. Pärast Lvivi lahingut vallutasid Punaarmee üksused piirkonna pealinna Lvivi. Järgnesid rahvasaadikute nõukogude valimised Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes ning nii Ida-Galiitsia kui ka Volõõnia annekteeris Nõukogude Liit.

Ukraina Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon NSV Liidus, Ukraina Riigikomissariaat

 Pikemalt artiklis OUN

Ukraina NSV Liidu kooseisus

 Pikemalt artiklis Ukraina NSV

Ukraina taasiseseisvumine

• Oranž revolutsioon

Välislingid

• TOPICS IN UKRAINIAN HISTORY, Internet Encyclopedia of Ukraine