Ungari kuningriik

Allikas: Vikipeedia
Magyar Királyság (ung)
Regnum Hungariae (ld)
Ungari kuningriik
1000–1946
Ungari kuningriigi lipp   Ungari kuningriigi vapp
Lipp Kuninglik vapp
Ungari kuningriik
Valitsusvorm monarhia
Osa Austria-Ungarist
Pealinn Budapest;
Pressburg (tänapäeva Bratislava);
Buda;
Székesfehérvár;
Debrecen;
Esztergom
Religioon katoliku kirik, hiljem kalvinism, luterlus ja muud
Pindala 325 411 km2
Rahvaarv (1790) 8 000 000
Ajalugu
 –István Püha kroonimine
 –Osmanid okupeerivad Buda
 –Ungari revolutsioon
 –Austria-Ungari kompromiss
 –Trianoni rahuleping

1000
1541
1848
1867
1920
Riigikeel(ed) ungari, ladina, saksa
Rahaühik forint (1325),
taaler
Austria kulden (1754–1867),
Austria-Ungari kulden (1867–1892),
Austria-Ungari kroon (1892–1918),
Ungari kroon (1919–1926),
pengö (1927–1946),
adópengő (1946)

Ungari kuningriik asutati aastal 1000, kui 896. aastal loodud Ungari vürstiriik István Püha juhtimisel kuningriigiks ülendati.

Ungari valitsusvorm muutus monarhiast vabariigiks aastal 1918 ja taas aastal 1946, kui likvideeriti kuningriik ja loodi Ungari vabariik. Suurema osa oma ajaloost hõlmas riigi territoorium peale Ungari pärusmaade ka Transilvaaniat, Horvaatiat-Slavooniat ja territooriumi, mida tunti kui sõjaväestatud piiritsoon.

Nimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiliskeskajal kasutati ladina keelseid mõisteid "Natio Hungarica" ja "Hungarus" kogu elnikkonna suhtes, kuid István Werbőczy Tripartitumi järgi kasutati mõistet "Natio Hungarica" ainult privilegeeritud aadelkonnal (olenemata rahvusest), kui Ungari Püha Krooni subjektidele.

Saksa-Rooma riigi, Ungari ja Poola kuningriigi piirialad ca 1000. aastal

Ladina Regnum Hungariae/Vngarie (Regnum tähendas kuningriiki); Regnum Marianum (Püha Maarja kuningriik); või lihtsalt Hungaria oli nimekuju, mida kasutati ametlikes dokumentides kuningriigi algusest kuni 1840. aastateni.

Saksakeelset nime (Königreich Ungarn) kasutati 1849. aastast kuni 1860. aastateni ja ungarikeelset nime (Magyar Királyság) kasutati 1840. aastatel ja taas kord 1860. aastatest kuni 1918. aastani. Kuningriigi nimed teistes keeltes on: poola keeles Królestwo Węgier, rumeenia keeles Regatul Ungariei, horvaadi keeles Kraljevina Ugarska, sloveeni keeles Kraljevina Ogrska, tšehhi keeles Uherské království, slovaki keeles Uhorské kráľovstvo; itaalia keeles kasutati (Fiume linna jaoks) nimetust Regno d'Ungheria.

Austria-Ungaris (1867–1918) kasutati mõnikord Ungari kuningriigi poolt hõlmatud alade tähistamiseks mitteametlikku nime Transleitaania. Ametlikult kasutati Austria-Ungari keisririigi Ungari osal terminit Püha Istváni Püha Ungari Krooni maad, kuigi see termin oli kasutusel ka enne seda aega.

Ungari aastal 1190, Béla III valitsemise ajal (oranž)

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ungari ajalugu

Varane ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 9. aastast eKr kuni 4. sajandi lõpuni oli Pannoonia osa Rooma riigist, olles osa hilisemast Ungari alast. Rooma riigi laienemise viimasel etapil langes Karpaatia jõgikond mõneks ajaks Vahemere kreeka-rooma tsivilisatsiooni mõjusfääri – linnakeskused, sillutatud teed ja kirjalikud allikad olid kõik osa edust, mille suur rahvasteränne lõpetas.

Esimeste saabujate hulgas olid hunnid, kes Attila juhtimisel ehitasid üles võimsa impeeriumi. Attilat käsitleti kui ungarlaste esivanemate valitsejat, siiski on see väide tänapäeval enamiku uurijate poolt tagasi lükatud[viide?]. Pärast hunnide võimu kadumist tulid Pannooniasse germaanlastest idagoodid ja siis langobardid, ning gepiidid asustasid Karpaatia jõgikonna idaosa ligikaudu 100 aastat. 560. aastatel asutasid avaarid Avaari kaganaadi, riigi, mis säilitas selles piirkonnas ülemvõimu rohkem kui kaks sajandit ja omas sõjalist jõudu rünnakuteks kõigi oma naabrite vastu. Avaari kaganaati nõrgendasid pidevad sõjad ja väline surve ning lõpuks lõppes avaaride 250 aastane võim, kui kaganaat vallutati frankide poolt Karl Suure juhtimisel läänest ja bulgaaride poolt Krumi juhtimisel idast. Kumbki neist kahest, ega keegi muu ei olnud võimeline looma piirkonnas püsivat riiki kuni äsjaühinenud ungarlased Arpadi juhtimisel asustasid alates 895. aastast Karpaatia jõgikonna. Arpadi juhitud jõud oli hinnanguliselt umbes 400 000 inimest, koosnedes seitsmest ungari hõimust, ühest kabari hõimust ja mõnest väiksemast hõimust.

Ungari kuningriik koosnes tänapäeva Ungari, Transilvaania (tänapäeval Rumeenias), Slovakkia, Ruteenia (tänapäeval Ukrainas), Vojvodina (tänapäeval Serbias), Burgenland (tänapäeval Austrias), Slavoonia, Horvaatia, Dalmaatsia (tänapäeval Horvaatias) ja mõnest väiksemast territooriumist ümber tänapäeva Ungari piiride.

Vaatamata katkestusele, mille põhjustas mongolite invasioon aastal 1241, arenes Transilvaania järgnevate sajandite kestel selgelt eristuvaks autonoomseks üksuseks Ungari kuningriigis, koos oma erilise vojevoodiga (või kuberneriga), oma ühtse, kuigi heterogeense juhtimisega (mis tulenes székely, saksi ja ungari kolonistidest) ja oma seadustega kuni aastani 1526, kui see tõhusalt iseseisvaks sai (vaata Ida-Ungari kuningriik).

Horvaatia ja Slavoonia provintsid, pärast 1868. aastat Horvaatia-Slavoonia autonoomne provints, omasid Ungari kuningriigis autonoomiat aastatel 1091–1918. Aga üks suurimaid 16. sajandi Ungari juriste ja riigimehi István Werbőczy pidas oma töös Tripartitum Horvaatiat Ungarist eraldi kuningriigiks.

Árpádi dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuningriigi esimesed kuningad olid Árpádi dünastiast, ja esimene kristlik kuningas oli István Püha, kes kanoniseeriti katoliku pühakuks. Ta võitles Koppany vastu ja aastal 998, Baieri abiga, võitis teda Veszprémi lähedal.

Rooma katoliku kirik sai tugevat toetust Istvánilt, kes koos kristlike ungarlastega ja Saksa rüütlitega soovis kristliku kuningriigi loomist Kesk-Euroopas. See oli tema, kes lõi Ungari raske ratsaväe, nagu oli näiteks Lääne-Euroopa suurvõimudel.

Pärast tema surma järgnes rahutuste periood ja konflikt ülemvõimu pärast kuningliku perekonna ja aadli vahel. Aastal 1051 püüdsid Saksa-Rooma riigi väed Ungarit vallutada, kuid said Vértesi mägedes kaotuse osaliseks. Saksa-Rooma riigi väed jätkasid kaotustega; teine suur lahing toimus aastal 1052 linna juures, mis nüüd kannab nime Bratislava. Enne 1052. aastat kukutati kuningas Samuel Aba poolt Saksa-Rooma riigi toetaja Peter Orseolo. See rahutuste aeg lõppes Béla I valitsusajal. Ungari kroonikud kiitsid Béla I uue valuuta hõbeteenari kehtestamise eest ja tema heatahtlikuse eest endisesse järeltulijasse vennapeg Solomoni. Termineid nobilissimus (kõige väärikam) ja nobilissima familia (kõige väärikam perekond) kasutati alates 11. sajandist Ungari kuninga ja tema perekonna suhtes, kuid ainult väheseid märgiti ametlikes dokumentides nii ära.

Teine suur Ungari kuningas, samuti Árpádi dünastiast, oli Laszlo I, kes stabiliseeris ja tugevdas kuningriiki. Tema kanoniseeriti ka pühakuks. Tema valitsemisajal võitlesid ungarlased edukalt kumaanide vastu ja vallutasid aastal 1091 Horvaatia, dünastilise kriisi tõttu Horvaatias. Ta suutis kiiresti haarata võimu Horvaatias, ta oli ka pretendent troonile asjaolu tõttu, et tema õde oli olnud abielus viimase Horvaatia kuninga Zvonimiriga. Kuigi seda ikka veel ajaloolaste hulgas arutatakse, võib julgelt öelda, et Laszlo lõi mingit liiki kahe kuningriigi vahelise personaaluniooni, kuigi kuninga võim kogu Horvaatia üle saavutati alles pärast tema järeltulija Kalmani troonileasumist. Aastal 1222 andis Andras II välja kuldbulla, mis sätestas õiguspõhimõtted.

Mongolite invasioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1241 tungisid Ungarisse mongolid ja kuigi esimesed väikesed lahingud lõppesid Ungari vägede võiduga, hävitasid mongolid Ungari väe lõpuks Muhi lahingus.

Mongolid ründasid Ungarit kolme armeega, ühega neist läbi Poola, et hoida ära võimalikku Poola abi ja võitsid Sileesia hertsogi Henryk II Vaga armeed Legnica lahingus. Lõunapoolne armee ründas Transilvaaniat, võites vojevoodi ja hävitades Transilvaania ungarlaste armee. Peaarmee Batu-khaani ja Subutai juhtimisel ründas Ungarit läbi kindlustatud Veretsky mäekuru ja hävitas 12. märtsil 1241 palatiini juhitud armee.

Vaatamata sellele, et mongolite invasioon näis olevat üllatusrünnak, teadsid ungarlased mitmest allikast, et mongolid on tulemas. Peatse invasiooni tuntumaid kuulutajaid oli munk Julianuse seltskond, kes hoiatas kuningat eelseisva invasiooni kohta, kuna oli saanud kontakti Magna Hungariaga ning nägi pärast nii Magna Hungaria kui ka Volga-Bulgaaria hävitamist varem 13. sajandil.

Aastal 1242, pärast mongolite invasiooni lõppu, rajas Béla IV arvukalt kindlustusi kaitseks tulevaste invasioonide vastu. Tänutäheks nimetasid ungarlased ta "teiseks kodumaa asutajaks", ja Ungari kuningriigist sai taas arvestatav jõud Euroopas. Aastal 1260 kaotas Béla IV Babenbergi pärilussõja, tema väed said Kressenbrunni lahingus ühendatud Tšehhi vägedelt lüüa. Siiski hävitasid Laszlo IV ja Austria väed aastal 1278 Tšehhi väed Moraavia väljal täielikult.

Aastal 1301, koos Andras III surmaga, Arpadi dünastia hääbus. Seda asendas Anjou dünastia, millele järgnesid Jagelloonid ja siis mitu mitte-dünastilist valitsejat, kellest tuntuimad olid Sigismund ja Mátyás I.

Anjou ajastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuningas Károly I
Lajos I Kangelaste väljakul, Budapestis

Kui Laszlo IV enne Andras III suri, nõudis üks teine ülik trooni endale: Charles Martel, kuningas Carlo II ja Ungari Maria (kuningas István V tütar) poeg. Kuid Andras III kindlustas võimu endale ja valitses pärast Charles Marteli surma aastal 1295 ilma ebamugavusteta. Kui Andras III aastal 1301 suri, nõudis kuninganna Maria Ungarist, kes kasvatas Charles Marteli lapsi, Ungari trooni oma pojapojale Carlo Robertole, kes oli 13 aastat vana. Võttes pärast segaduste aega kontrolli, krooniti ta lõpuks kuningaks Károly I nime all. Ta rakendas märkimisväärseid majanduslikke reforme ja võitis Maté Csaki juhitud kuningavõimule oppositsioonilist aadlit. Ungari kuningriik jõudis heaolu ja stabiilsuse ajastusse kuninga valitsemise all, kes oli juba õppinud oma vanaema keelt ja teadis ka itaalia, ladina ja prantsuse keelt. Kuningriigi kullakaevandused olid ulatuslikult töötanud ja varsti jõudis Ungari tähtsale kohale Euroopa kullatootmises. Teenarite asemele kehtestati valuutaks forint ja varsti pärast kuninga kehtestatud reforme läks kuningriigi majandus pärast selle katastroofilist olukorda 13. sajandil jälle õigele teele.

Károly I õhutas kuningas Püha Lazlo I kultust ja kasutas teda kui vapruse, õigluse, vagaduse sümbolit (tegelikult oli see monarh rüütel, kuningas ja pühak, kõik samal ajal, midagi ebatavalist), mida oli ideaalne järgida. Károly I austas ka oma onu Püha Louis Toulouse'ist ja teiselt poolt tähtsustas ta printsess Püha Margaret Ungarist ja Püha Elisabeth Ungarist kultust, mis said uue kuninga instrumentideks, lisades asjakohasust pärimissugupuule naiselike okste kaudu, seadustades sellega iseennast. Károly I taastas kuningavõimu, mis oli langenud feodaalisandate kätesse, ja siis sundis ta neid endale truudust vanduma, et nad oleksid tema poolt. Selle tarvis asutas ta aastal 1326 Püha Georgi ordu, mis oli esimene ilmalik rüütliordu maailmas, ja ühendas kõige tähtsamad aadlikud kuningriigis.

Pärast kolme korda abiellumist ja kõigi oma naiste üks teise järel kaotamist võttis ta neljandaks naiseks Poola kuninga Władysław I Lühike tütre Elisabeth Poolast. Temaga sai ta palju lapsi, kellest enamus olid posid, mis tagas perekonna järjepidevuse võimul. Kui Károly I aastal 1342 suri, asus troonile tema vanim poeg, kes krooniti Lajos I nime all. Uus kuningas jätkas oma isa teed, saades sageli nõu oma emalt, tehes sellega leskkuninganna üheks kõige mõjukamaks isikuks kuningriigis.

Enne, kui Károly I suri, korraldas ta ka oma teise poja Andrase abielu kuninganna Johannaga. Kuid kuninganna, kartes, et võõras võib võtta kontrolli tema trooni üle (tegelikult kuulusid mõlemad samale kuninglikule perekonnale), algatas vandenõu Andrase mõrvamiseks. Prints tapeti aastal 1345 ja peaaegu kohe kuulutas kuningas Lajos Naapolile sõja ja edendas esimest kampaaniat aastatel 1347–1348. Kuid sõja katkestas väga nakkava musta surma äge puhang ja Ungari väed läksid koju tagasi. Üllatuslikult kannatasid itaallased paljude surmade tõttu ja ungarlased olid vaevu mõjutatud (Lajos I naine suri sellesse). Rahulolematu Ungari kuningas jätkas sõda aastatel 1349–1350, vallutades Naapoli kuningriigi. Nähes, et võimu hoidmine kahes riigis pole võimalik, sõlmis ta kuninganna Johannaga lepingu ja jättis talle sõltumatuse. Aastakümneid hiljem saatis Lajos I edu lahinguväljal, kui ta kaitses Ungari kuningriiki väheste mongoli vägede uute rünnakute eest 14. sajandi teisel poolel.

Lajos I onu suri aastal 1370 ja pärast seda päris Ungari kuningas ka Poola kuningriigi, kuna monarhil ei olnud lapsi, kes oleksid talle troonil järgnenud. Alguses ei tunnustatud Lajost Poola kuningana ja aadelkond protestis. Isegi leskkuninganna Elisabeth oli ohus, ja tema kaaskond hukati tema Poola-visiidi ajal, kuna teda ei peetud rahva poolt poolakaks. Kuid aadliga kokku leppides sai Lajos kahe riigi uueks kuningaks. Kümmekond aastat hiljem toimus traagiline sündmus. Aastal 1382 Lajos suri, jätmata meessoost pärijaid kummalegi kuningriigile, ainult kaks tütart: Maria ja Püha Jadwiga.

Sigismundi ajastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuningas Sigismund

Lajos I hoidis alati häid ja tihedaid suhteid Saksa-Rooma keisri Karl IV-ga. Arvestades tema poja Sigismundiga kui järgmise Ungari kuningaga, nimetas ta selle oma pärijaks, ja korraldas abielu oma tütre Mariaga. Sigismund elas Lajosi õukonnas, ja õppis varsti keele ja Ungari elustiili, kuid kuninganna Elizabethile, Maria ja Jadwiga emale, ei meeldinud väga noore printsi kohalolek. Pärast Lajosi surma tegi leskkuninganna oma parima, et Sigismundi ei kroonitaks Ungari kuningaks. See tekitas kaootilise perioodi, kus väike Maria sai Ungari kuningannaks, kuid tema ema ja aadel otsustasid tema eest. Sigismund abiellus Mariaga aastal 1385, kuid varsti saadeti ta minema.

Ungari aadel kutsus Naapoli kuninga Carlo III, kes oli ainus Lajos I elusolev meessoost sugulane, ja kroonis ta aastal 1385 kui Károly II. Kuid leskkuninganna ja tema nõunikud korraldasid jälle vandenõu ning Károly II mõrvati aastal 1386. Raevunud rahvas korraldas rahutusi ning leskkuninganna ja Maria kaotasid palju toetajaid ja lõpuks võeti nad kinni ning lukustati torni. Leskkuninganna kägistati aastal 1387 ja varsti näitas Maria end Sigismundiga, kes krooniti Ungari kuningaks, omades aadli täielikku toetust.

Sigismundist sai tugev kuningas, kes tegi palju parandusi Ungari õigussüsteemi ning renoveeris paleesid Budas ja Visegradis, tuues materjale Austriast ja Tšehhiast, soovides luua kõige luksuslikumaid ehitisi kogu Kesk-Euroopas. Tema seadustes võib näha varajase merkantilismi jälgi, ja samuti tegi ta kõva tööd, et hoida aadel oma kontrolli all.

Suur osa tema valitsemisajast oli pühendatud võitlusele Osmanite riigiga, kes alustas oma piiride ja mõju laiendamist Euroopasse. Aastal 1396 võideldi Nikopolise lahingus osmanite vastu, mille kaotasid Ungari-Prantsuse väed Sigismundi ja Philippe d’Artois juhtimisel. Kuid Sigismund jätkas edukalt Osmanite vägede väljaspool kuningriiki hoidmist kogu oma ülejäänud elu.

Kaotades Ungari aadli hulgas populaarsust sai Sigismundist peagi tema võimu vastaste ohver ja Ladislaus (mõrvatud kuninga Károly II poeg) kutsuti kohale ning krooniti. Kuid kuna tseremooniat ei teostatud Ungari Püha krooniga, ja see viidi läbi Székesfehérvaris, peeti seda ebaseaduslikuks. Ladislaus püsis ainult mõned päevad Ungari territooriumil ja lahkus varsti, tekitamata Sigismundile ebamugavusi.

Aastal 1408 asutas Sigismund Draakoniordu, mille liikmeteks olid selle Euroopa piirkonna kõige olulisemad monarhid ja aadlikud sel ajal. See oli alles esimene samm sellele, mis tulemas oli: aastal 1410 valiti ta Roomlaste kuningaks, mis tegi temast kõrgeima monarhi Saksamaa territooriumil. Ta pidi tegelema Hussiitide liikumisega, religioosse reformistliku grupiga, mis tekkis Tšehhias, ja ta kutsus kokku Konstanzi kirikukogu, kus teoloogist grupi asutaja Jan Husi üle kohut peeti. Aastal 1419 päris Sigismund pärast oma venna Wenzeli surma Tšehhia krooni, saades ametliku kontrolli kolme keskaegse riigi üle, kuid ta võitles Tšehhia kontrolli üle kuni rahulepinguni hussiitidega ja kroonimiseni aastal 1436. Aastal 1433 oli ta paavsti poolt Saksa-Rooma keisriks kroonitud ja valitses kuni oma surmani aastal 1437, jättes pärijana maha oma ainsa tütre Elizabethi ja selle abikaasa. Elizabethi abielu korraldati hertsog Albrechtiga, kes hiljem samal aastal krooniti Ungari kuningaks nimega Albert I.


Hunyadi perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mátyás I vallutused läänes

Ungari kuningriigi kuldaeg oli Mátyás Hunyadi, Janos Hunyadi poja valitsemisajal. Tema hüüdnimi oli Mátyás Õiglane. Ta parandas veelgi Ungari majandust ja kasutas nutikat diplomaatiat sõjaliste toimingute asemel, kui vähegi võimalik. Mátyás ei alustanud sõda, kui see ei olnud vajalik. Aastal 1485, eesmärgiga piirata Saksa-Rooma riigi mõju ja sekkumist Ungari asjadesse, okupeeris ta Viini 5 aastaks. Pärast tema surma sai Ungari troonile Ulaszló II Jagelloonide dünastiast.

Osmanite esimese sissetungi ajal seisid ungarlased edukalt vallutamise vastu. Janos Hunyadi oli Pika sõjakäigu juht, mille käigus püüdsid ungarlased türklasi Balkanilt välja ajada; alguses oli see edukas, kuid lõpuks pidid nad tagasi tõmbuma. Aastal 1456 põhjustas Janos Hunyadi, Mátyás Hunyadi isa, Belgradi piiramise käigus Osmanite purustava lüüasaamise. 15. sajandil oli Ungari must armee muljetavaldav kaasaegne palgasõdurite armee, kus husaarid olid kõige kõgenumad sõdurid Ungari ratsaväes. Aastal 1479 hävitasid Ungari väed Pal Kinizsi juhtimisel Osmanite ja Valahhia väed Leivavälja lahingus. Ungari väed hävitasid oma vaenlasi peaaegu iga kord, kui Mátyás kuningas oli.

Aastal 1526, Mohacsi lahingus, hävitasid Osmanite riigi väed Ungari armee, ja põgeneda püüdes uppus Lajos II Doonausse. Ungari sõjaväe juht Pal Tomori sai ka lahingus surma.

Osmanite okupatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmanite surve tõttu keskvõim lagunes ja algas võimuvõitlus. Enamus Ungari valitsevast eliidist valis Janos Zapolya (10. novembril 1526). Väike aristokraatide vähemus pooldas Ferdinand I, kes oli Austria ertshertsog ja oli Lajosiga abielu kaudu seotud. Seoses eelnevate kokkulepetega, et Habsburgid saavad Ungari trooni, kui Lajos sureb pärijateta, valiti Ferdinand detsembris 1526 jäänukparlamendi poolt kuningaks.

29. veebruaril 1528 saavutas kuningas Janos I Zapolya Osmanite sultanilt toetuse. Tekkis kolmepoolne konflikt, kui Ferdinand liikus kinnistama oma võimu üle nii suure osa Ungari kuningriigi kui võimalik. Aastal 1529 jagati kuningriik kaheks osaks: Habsburgide Ungari ja "Ida-Ungari kuningriik". Sel ajal ei olnud Osmaneid Ungari territooriumil, väljaarvatud tähtsas kindluses Sremis. Aastal 1532 kaitses Nikola Jurišić Köszegi ja peatas võimsa Osmanite armee. Buda langemine aastal 1541 tähistas edasist Ungari jaotamist kolmeks osaks. Aastal 1542 mõisteti Petar Keglević, Horvaatia ja Slavoonia baan aastatel 1537 kuni 1542, parlamendi poolt Bratislavas uskmatuna süüdi oma kokkulepete tõttu Osmanite riigiga. Isegi pärast 1552. aasta otsustavat võitu Osmanite üle Egeri piiramisel, mis tõstis ungarlaste lootusi, jäi maa kuni 17. sajandi lõpuni jagatuks.

Kuigi piire nihutati sel perioodil sageli, võib kolmest osast ära tunda enam-vähem järgmisi:

  • Kuninglik Ungari, mis koosnes põhja- ja läänepoolsetest aladest, kus Ferdinand I tunnustati Ungari kuningana. Seda osa on vaadeldud kui Ungari kuningriigi järjepidevuse kandjat. See ala koos Osmanite Ungariga on suuresti kannatanud peaaegu pidevate sõdade tõttu.
Ungari kuningriigi maakondade kaart 1880. aastatel
Buda lahing (1686). Ungarlased ja Püha Liiga võtavad Buda tagasi.
  • Osmanite Ungari, mis hõlmas Alföldi (s.t. enamuse tänapäeva Ungarist, lisaks Doonau-taguste alade kaguosa ja Banaadi), ilma osata tänapäeva Kirde-Ungarist.
  • Transilvaania vürstiriik Zapolya perekonna võimu all. Pane tähele, et see territoorium, sageli Osmanite mõjualune, erines päris Transilvaaniast ja koosnes lisaks mitmetest muudest aladest, mida mõnikord kutsuti Partium.

Järgnevatel sajanditel oli arvukalt püüdeid Osmanite väed tagasi suruda, nagu kristlike vägede koalitsiooni juhitud Kolmeteistkümneaastane sõda (Pikk sõda) (29. juuli 1593 – 1604 / 11. november 1606). Nikola Zrinski talvekampaania ajal 1644. aastal põletati oluline Suleimani sild Osijekis, Slavoonia idaosas, mis katkestades türklaste varustusliini Ungarisse. Saint Gotthardi lahingus (1664) võitsid austerlased ja ungarlased Türgi armeed.

Pärast Osmanite sissetungi ebaõnnestumist Austriasse aastal 1683 läksid Habsburgid türklaste vastu rünnakule. 1683. aastal purustas keiserlik sõjavägi Poola kuninga Jan Sobieski abiga Viini all türklaste sõjaväe. Osmanite impeerium ei saanud enam Euroopas laieneda. 17. sajandi lõpuks õnnestus neil valbastada ülejäänud ajaloolise Ungari kuningriigi ja Transilvaania vürstiriigi osad. Aastaks 1686, pärast Buda lahing (1686)Buda lahingut oli pealinn Buda Euroopa abiga jälle vaba.

1703–1711

Rakoczi iseseisvussõda (1703–1711) oli esimene tähtis Ungari vabadusvõitlus Habsburgide absolutistliku valitsemise vastu. See oli grupi rikaste ja edumeelselt mõtlevate aadlike võitlus, kes tahtsid Ferenc II Rakoczi juhtimisel teha lõppu ebavõrdsetele võimusuhetele. Põhieesmärgiks oli kaitsta erinevate sotsiaalsete gruppide õigusi ja tagada maa majanduslik ja sotsiaalne areng. Negatiivse jõudude tasakaalu, Euroopa poliitilise olukorra ja sisekonfliktide tõttu suruti vabadusvõitlus lõpuks maha, kuid suutis ära hoida Ungari muutumise Habsburgide keisririigi lahutamatuks osaks, ning tema põhiseadus säilis, kuigi see oli ainult formaalsus.

Pärast Osmanite lahkumist domineerisid Ungari kuningriigis Habsburgid. Ungarlaste kasvanud vabadusiha viis Rakoczi iseseisvussõjani. Kõige tähtsam sõja põhjus oli uued ja kõrgemad maksud ning taaselustunud protestantlik liikumine. Rakoczi oli Ungari aadlik, legendaarse kangelanna Jelena Zrinski, kes oli Transilvaania valitsejanna ja veetis osa oma noorusest Austrias vangistuses, poeg. Kurutsid olid Rakoczi sõdurid. Esialgu saavutas kurutsite armee mitmed tähtsad võidud oma võimsa kergeratsaväe tõttu. Nende relvad olid enamasti püstolid, kerge saabel ja fokos (lamburikirves). Saint Gotthardi lahingos (1705) võitis Janos Bottyan otsustavalt Austria armeed. Kuulus Ungari kolonel Adam Balogh peaaegu püüdis kinni Joseph I, Ungari kuninga ja Austria keisri.

Aastal 1708 võitsid Habsburgid lõpuks Ungari peaarmeed Trencséni lahingus, ja see vähendas veelgi kurutsite armee tõhusust. Kuna ungarlased olid oma võitlused ammendanud, võitsid austerlased Prantsuse armeed Hispaania pärilussõjas. Nad said saata rohkem sõdureid Ungari rahutuste vastu. Transilvaaniast sai jälle Ungari osa alates 17. sajandi lõpust ja seda valitsesid nüüd kubernerid.

1711–1920[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungarlaste osatähtsus Ungaris (1890)
Ungari etnograafiline kaart ilma Horvaatiata (1910). Piirkondade rahvastik alla 20 inimese/km2 on arvatud lähipiirkondade hulka ja piirkond on jäetud tühjaks.

Aastal 1711 sai Austria keiser Karl VI järgmiseks Ungari valitsejaks. Siis loobuti nimetusest Kuninglik Ungari ja ala hakati uuesti nimetama Ungari kuningriigiks. Kogu 18. sajandil oli Ungari kuningriigil oma esindajatekogu (parlament) ja põhiseadus, kuid kuberneri nõukogu (Helytartotanacs, palatiini ametkond) liikmed nimetas Habsburgi monarh ja ülim majanduslik institutsioon Ungari kamber allus otse Õukonna kambrile Viinis. Ungari keele reform algas Joseph II valitsemise ajal. Ungari reformide ajastu algatas Ungari aadlik István Széchenyi, kes ehitas ühe suurima silla Ungaris, Szechenyi kettsilla.

Kuni aastani 1844 jäi riigikeeleks ladina keel. Ungari keel sai riigikeeleks ajavahemikul 1844–1849 ja lõplikult alates 1867.

1848. aasta Ungari revolutsioon

1848. aasta Euroopa revolutsioonid pühkisid ka üle Ungari. 1848. aasta revolutsioon Ungaris püüdis leevendada kaua allasurutud soovi poliitilisele muutusele nimega iseseisvus. Noorte Ungari patriootide poolt loodi aastal 1848 Ungari Rahvuskaart. Kirjanduses väljendas seda kõige paremini suurim revolutsioonipoeet Sandor Petöfi. Üks kõige kuulsamaid lahinguid, Pakozdi lahing, toimus 29. septembril 1848. Kui serbased ründasid ungarlasi lõunast aastal 1848, peatas kindral Ernö Kiss kolm Serbia rügementi ainult 72 husaariga.

Kui sõjategevus Austriaga algas, sundis Ungari sõjaline edu, mis sisaldas suure Ungari kindrali Artur Görgey geniaalseid kampaaniaid, austerlased kaitsele. Kartuses kaotada palusid austerlased Venemaalt abi, mis koos Austria vägedega surus revolutsiooni maha. 1848. aastal soovitud poliitilised muudatused suruti jälle alla kuni Austria-Ungari kompromissini.

Trianoni rahuleping: Ungari kaotas 72% oma territooriumist ning oma meresadamad Horvaatias. 3 425 000 etnilist ungarlast jäid väljapoole oma emamaad. Ungari kaotas 8 oma 10 suuremast linnast.

Austria-Ungari kompromissi järgselt sai Habsburgide keisririigist Austria-Ungari "kaksikmonarhia".

Austria-Ungari majandus muutus kaksikmonarhia eksisteerimise ajal dramaatiliselt. Tehnoloogilised muutused kiirendasid industrialiseerimist ja linnastumist. Kapitalistlik tootmisviis levis kogu keisririigis tema viiekümneaastase eksisteerimise kestel ning iganenud keskaegsed institutsioonid jätkasid kadumist. 20. sajandi alguses koges enamus keisririigist kiiret majanduslikku kasvu. RKT inimese kohta kasvas aastatel 1870–1913 jämedalt 1.45% aastas. See taseme kasv oli väga soodne võrreldes teiste Euroopa riikide nagu Suurbritannia (1.00%), Prantsusmaa (1.06%) ja Saksamaa (1.51%).

Ungari kuningriigile (millega Transilvaania oli täielikult ühendatud, samas Horvaatia-Slavoonia säilitas eristuva identiteedi ja teatud sisemise autonoomia Ungari kuningriigis) oli antud võrdne staatus ülejäänud Habsburgide monarhiaga. Kumbki kahest riigist, mis moodustasid Austria-Ungari, tegutsesid väga iseseisvalt, kuid teatud institutsioonid, eriti valitsev dünastia, kaitse, välisasjad ja rahandus ühiskulutustele, jäid ühisvalitsemise alla. See kokkulepe kehtis kuni aastani 1918, kui Keskriigid kaotasid Esimese maailmasõja.

1920. aastal sõlmitud Trianoni rahuleping

Aastal 1920 Trianoni rahulepinguga seatud uued piirid andsid 72% ajalooliselt Ungari kuningriigile kuulunud territooriumist naaberriikidele. Kasusaajad olid Rumeenia, uued riigid Tšehhoslovakkia ja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik. See jättis rohkem kui 3,5 miljonit etnilist ungarlast väljapoole uusi piire, vastupidi tingimustele, mis sätestati Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni neljateistkümne teesiga, mis olid mõeldud austama territooriumide etnilist kehtestamist.

Sõdadevaheline periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Miklós Horthy oli Ungari regent.

Pärast Rumeenia okupatsioonivägede väljaajamist aastal 1920 läks riik kodusõtta, kus Ungari antikommunistid ja monarhistid puhastasid rahvast kommunistidest, vasakpoolsetest ja teistest nende ohustajatest. Hiljem aastal 1920 parempoolsete poliitiliste jõudude koalitsioon ühines ja taastas Ungari staatuse konstitutsioonilise monarhiana. Uue kuninga valimine lükati erimeelsuste tõttu edasi ja monarhia esindajaks nimetati regent. Selleks regendiks sai endise Austria-Ungari laevastiku admiral Miklós Horthy. Uued rahvusvahelised piirid eraldasid ungari tööstuse tooraineallikatest ning põllumajandus- ja tööstustoodete endistest turgudest. Ungari kaotas 84% oma puiduresurssidest, 43% oma põllumaast ja 83% oma rauamaagist. Veelgi enam, Trianoni-järgne Ungari valdas 90% kuningriigi tehnika- ja trükitööstusest, samas oli säilinud ainult 11% puidust ja 16% rauast. Lisaks jäi 61% ennesõjaaegse Ungari kuningriigi põllumaast, 74% maanteedest, 65% kanalitest, 62% raudteedest, 64% kõvakattega teedest, 83% malmist, 55% tööstusettevõtetest, 100% kulla-, hõbeda-, vase-, elavhõbeda- ja soolakaevandustest ning 67% krediidi- ja pangaasutustest Ungari naabrite territooriumile.

Kuna enamus riigi sõjaeelsest tööstusest oli koondunud Budapesti ümbrusse, säilitas Ungari umbes 51% oma tööstustöölistest, 56% oma tööstusest. Horthy nimetas krahv Pal Teleki juulis 1920 peaministriks. Tema valitsus kehtestas numerus clausus seaduse, mis piiras "poliitiliselt ebaturvaliste elementide" (sageli olid need juudid) vastuvõttu ülikoolidesse ja, maapiirkondade rahulolematuse vaigistamiseks, astus esimesi samme suure maareformi lubaduse täitmise suunas umbes 3 850 km2 suurmaavalduse väikevaldusteks jagamisega. Teleki valitsus lahkus siiski pärast Károly IV ebaedukat püüet Ungari troon märtsis 1921 tagasi võtta. Kuningas Károly naasmine tekitas lõhe konservatiivide, kes toetasid Habsburgide taastamist, ja rahvuslike parempoolsete äärmuslaste, kes toetasid Ungari kuninga valimist, vahel. Krahv István Bethlen, sõltumatu parempoolne parlamendi liige, võttis selle lõhe ära, moodustades uue Ühtsuspartei tema juhtimisel. Horthy nimetas siis Bethleni peaministriks. Károly IV suri varsti pärast teist ebaõnnestunud püüet oktoobris 1921 troon tagasi saada. Peaministrina domineeris Bethlen Ungari poliitikas aastatel 1921 kuni 1931. Ta moderniseeris poliitilist maasinavärki, muutes valimisseadust, pakkudes tööd laienevale teda toetavale bürokraatiale ja manipuleerides valimisi maapiirkondades. Bethlen taastas korra riigis, andes äärmuslikele kontrevolutsionnääridele tulusid ja riigiameteid nende juutide ja vasakpoolsete vastase terrorikampaania lõpetamise eest. Aastal 1921 leppis ta kokku sotsiaaldemokraatide ja ametiühingutega (Bethleni-Peyeri pakt), nõustudes muu hulgas legaliseerima nende toimingud ja vabastama poliitvangid nende lubaduse eest hoiduda Ungari-vastase propaganda levitamisest, poliitiliste streikide korraldamisest ja maarahva organiseerimisest. Bethlen viis Ungari aastal 1922 Rahvasteliitu ja aastal 1927 välja rahvusvahelisest isolatsioonist, sõlmides sõpruslepingu Itaaliaga. Trianoni rahulepingu ümbervaatamine tõusis Ungari poliitilise päevakorra tippu ja Bethleni kasutatud strateegia koosnes majanduse tugevdamisest ja suhete loomisest tugevamate riikidega. Lepingu muutmisele oli Ungaris nii lai toetus, et Bethlen kasutas seda, vähemalt osaliselt, kriitika kõrvalejuhtimiseks tema majandus-, sotsiaal- ja poliitiliselt poliitikalt.

Suur depressioon põhjustas elustandardi langust ja riigi poliitiline suundumus nihkus veelgi paremale. Aastal 1932 nimetas Horthy uueks peaministriks Gyula Gömbösi, kes muutis Ungari poliiitilist kurssi tihedama koostöö poole Saksamaaga.

István Bethlen, Ungari peaminister

Gömbös allkirjastas kaubanduskokkuleppe Saksamaaga, mis juhtis Ungari majanduse depressioonist välja, kuid tegi Ungari sõltuvaks Saksa majandusest nii tooraine kui ka turgude osas. 2. novembril 1938 andis esimene Viini arbitraaž osa Lõuna-Slovakkiast ning Ruteenia, pindalaga 11 927 km2 ja rahvaarvuga 869 299 (kellest 86,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased), üle Ungarile. 5. kuni 10. novembrini okupeerisid Ungari sõjajõud rahulikult uued territooriumid. Hitler lubas hiljem kogu Slovakkia Ungarile üle anda vastutasuks sõjalise liidu eest, kuid see pakkumine lükati tagasi. Selle asemel otsustas Horthy tegeleda territooriumide revideerimisega piki rahvuspiire. Märtsis 1939 saadeti Tšehhoslovakkia vabariik laiali, Saksamaa vallutas selle ja moodustas Böömi- ja Määrimaa protektoraadi. 14. märtsil kuulutas Slovakkia end iseseisvaks riigiks. 15. märtsil kuulutas Karpaatide Ukraina end iseseisvaks riigiks. Ungari lükkas Karpaatide Ukraina iseseisvuse tagasi ning 14. kuni 18. märtsini okupeerisid Ungari sõjajõud Karpaatide Ukraina ja tagandasid Avgustin Vološini valitsuse. Seevastu tunnustas Ungari natside nukuriiki, vaimuliku fašisti Jozef Tiso juhitud Slovakkiat. Septembris 1940, kui väed olid kogunenud mõlemale poole Ungari-Rumeenia piiri, jäi sõda ära seoses teise Viini arbitraažiga. See arbitraaž andis Transilvaania põhjaosa Ungarile, pindalaga 43 492 km2 ja rahvastikuga 2 578 100 (kellest 53,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased). Transilvaania jagamisega Rumeenia ja Ungari vahel suutis Hitler leevendada pingeid Ungaris. Oktoobris 1940 algatasid sakslased Rumeenia ja Ungari vahelise vastastikuse poliitika, mis jätkus kuni Teise maailmasõja lõpuni. Ruteenia piirkonnale anti eriline autonoomne staatus kavatsusega, et (lõpuks) oleks ta russiinide omavalitsus.

Ungari Teises maailmasõjas 1941–1945[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Lõuna-Tšehhoslovakkia ja Taga-Karpaatia osade saamist sakslaste ja itaallaste vahendusel esimese Viini arbitraažiga aastal 1938, ja siis Põhja-Transilvaania saamist teise Viini arbitraažiga aastal 1940, osales Ungari oma esimestel Teljeriikide sõjaväemanöövritel aastal 1941. Ungari armee oli osaline Jugoslaavia invasioonis, saades juurde territooriume ja ühinedes nii Teljeriikidega. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa Barbarossa plaaniga Nõukogude Liitu. Ungari ühines Saksamaaga ja kuulutas Nõukogude Liidule 26. juunil sõja, sisenedes Teise maailmasõtta Teljeriikide poolel. 1941. aasta lõpul saavutasid Ungari väed idarindel Umani lahingus edu. Aastal 1943, pärast Ungari Teise armee väga suuri kaotusi Doni jõel, püüdis Ungari valitsus Liitlastega vaherahu osas läbi rääkida. 19. märtsil 1944 okupeerisid Saksa väed selle kahepalgelisuse tulemusena Ungari, mis sai tuntuks kui operatsioon Margarethe. Selleks ajaks oli selge, et Ungari poliitikat tuli survestada vastavalt Hitleri kavale hoida riik sõjas Kolmanda Riigi poolel oma strateegilise asendi tõttu. 15. oktoobril 1944 tegi Horthy sümboolse püüde eemaldada Ungari sõjast. Sakslased käivitasid operatsiooni Panzerfaust ja Horthy režiim asendati fašistliku nukuvalitsusega eesotsas saksameelse Noolristlaste juhi Ferenc Szalasiga, seega lõpetati tõhusalt võimalikud iseseisvad toimingud sõjas. Siiski muutus valitsusvorm vabariiklikuks alles kahe aasta pärast.

Üleminek vabariigile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Ungari okupeerimist aastal 1944 kehtestas Nõukogude Liit karmid tingimused, mis võimaldas tal konfiskeerida tähtsaid materiaalseid väärtusi ning kontrollida siseasju. Pärast seda, kui Punaarmee püstitas politseiorganid klassivaenlaste tagakiusamiseks, eeldasid nõukogulased, et vaesunud Ungari rahvas toetab tulevatel valimistel kommuniste. Kommunistidel läks halvasti, nad said vaid 17% häältest, tulemuseks oli koalitsioonivalitsus peaminister Zoltan Tildy juhtimisel. Nõukogude sekkumine tekitas siiski valitsuse, kes eiras Tildyt, pani tähtsatele ministrikohtadele kommunistid ning kehtestas piiravad ja repressiivsed meetmed, kaasaarvatud võitnud Sõltumatu väikemaaomanike, maatööliste ja kodanike partei keelustamine. Aastal 1945 sundis marssal Kliment Vorošilov vabalt valitud Ungari valitsust andma siseministeeriumi Ungari Kommunistliku Partei valitseda. Kommunistlik siseminister Laszlo Rajk asutas AVH salapolitsei, mis surus poliitilise opositsiooni läbi hirmutamise, valesüüdistuste, vangistamise ja piinamise maha. Aastal 1946 muudeti valitsusvorm vabariigiks. Varsti pärast monarhia lõplikku likvideerimist sundis Nõukogude Liit Ungari juhti Mátyás Rákosit võtma "palju intensiivsemat klassivõitluse joont". Tulemuseks oli kommunistlik riik, mis kestis kuni oktoobrini 1989, kui kommunistid nõustusid ära andma oma võimumonopoli, sillutades teed vabadele valimistele märtsis 1990. Tänapäeva vabas vabariigis peetakse kuningriiki üheks pikaks etapiks riigi arengus. See järjepidevuse mõte kajastub ka vabariigi rahvuslikes sümbolites nagu Ungari Püha Kroon ja Ungari vapp, mis on samad kui monarhia ajal. Mitmed pühad, ungari keel ametliku keelena ja pealinn Budapest on ka samad kui monarhia ajal, ja riigi nime ungarikeelne lühivorm (Magyarorszag) on sama kui monarhia ajal. Aastal 2000 tähistati Ungari riikluse aastatuhandet.

Riigivapid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgnevad on mõned näited sajandite jooksul kasutatud vappidest:

Coa Hungary Country History Bela III (1172-1196).svg

Vapi kõige iidsem element on kahekordne rist. Pikka aega arvati, et see oli apostelliku Ungari kuningriigi sümbol. Kõige vastuvõetavam teooria on, et se tuleb Bütsantsi mõjust, kuna rist ilmus umbes 1190. aasta paiku kuningas Béla III valitsusajal, kes oli kasvanud Bütsantsi õukonnas.

Coa Hungary Country History Imre (1196-1204).svg

Punased ja valged triibud olid Árpádi dünastia sümbol ja neid kasutati vapil esimest korda aastal 1202 kuningas Imre pitsatil. Sellel pitsatil ei olnud kahekordset risti, ainult triibud, ja punastel triipudel oli üheksa lõvi.

Coa Hungary Country History (19th Century).svg

Vapp, kus triibud vasakul ja rist mägedel paremal, ilmus Lajos I valitsemisajal (1342–1382). Kroon ilmus vapi kohale Ulászló I valitsemisajal (1440–1444). Alguses oli see ainult lihtne diadeem, kuid 1464. aasta Mátyás I pitsatil oli see rohkem Ungari Püha Krooni moodi.

Hungary large coa 1849.png

1848. aasta Ungari revolutsiooni ajal pärast Habsburgide dünastia troonilt tõukamist 14. aprillil 1849 eemaldati Püha Kroon vapilt. Järele jäänud väikest vappi kutsutakse tavaliselt Ungari regent-presidendi Lajos Kossuthi järgi "Kossuthi vapiks".

Coat of arms of Hungary.svg

Tänase Ungari vabariigi vapil, kuigi tegu on vabariigiga, on vapil kujutatud Ungari Püha Krooni, Ungari võtmesümbolit. Ungari kehtiv vapp kinnitati 3. juulil 1990, pärast kommunistliku režiimi lõppu. Vappi on kasutatud nii koos kui ka ilma Ungari Püha Kroonita, mõnikord osana suuremast, palju keerukamast vapist, ja paljud selle elemendid uatuvad tagasi keskaega.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]