Ukraina NSV

Allikas: Vikipeedia
Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
Українська Радянська Соціалістична Республіка
Украинская Советская Социалистическая Республика
19181991
Ukraina NSV lipp   Ukraina NSV vapp
Ukraina NSV lipp Ukraina NSV vapp
Kõrgeima riigivõimuorgani juhid: Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Pealinn Harkiv (19181934) ja Kiiev
Riigikeel(ed) ukraina keel, vene keel
Rahaühik rubla
Ajavöönd UTCMoskva ajavöönd
Deviis Kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Ukraina NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus. Ta oli Nõukogude Liidu asutajariik (30. detsembril 1922).

Ukraina NSV Ukraina K(b)P juhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukraina NSV kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa kodusõja ajal moodustati Ukraina territooriumil rida Nõukogude Venemaast sõltuvaid Nõukogude Vabariike: Ukraina Nõukogude vabariigi juhtkond:

Ukraina NV rahvasekretariaat Harkivis ja alates 30. jaanuarist 1918 Kiievis, alates 8. märtsist 1918 Jekaterinoslavis.

1918. aasta märtsist kuni detsembrini Saksa keisririigi vägede okupatsioon

Odessa Nõukogude vabariigi juhtkond:
Donetski-Krivoi-Rogi Nõukogude vabariigi Harkivi juhtkond:
  • 30. jaanuar18. märts 1918, Fjodor Sergejev (Федор Андреевич Сергеев (Артем)), Rahvakomissaride Nõukogu esimees;
Ajutine Tööliste ja Talupoegade Valitsus, Sudžas, jaanuarist 1919 Harkivis;
Galiitsia Nõukogude Vabariik, keskusega Ternopilis
Ukraina NSV, 1936. aastal

Poola-Nõukogude sõja lõpetas märtsis 1921 sõlmitud Riia rahuleping, mille järel Zbrutši jõest läände jääv osa Ukrainast liideti Poolaga ning idapoolsest moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuluv Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Ukraina rahvuslikud ideaalid kestsid maailmasõdade vahelisel ajal edasi ning isegi levis suurele segaasustusega alale idas ja lõunas, mis liideti Ukraina NSV-ga. Nõukogude võimu varastel aastatel (kuni 1930. alguseni) elas Ukraina kultuur üle taassünni tänu bolševike kultuuripoliitikale, mis kandis nime korenizatsija ("kohalikustamine"). Neil aastail rakendus üle kogu vabariigi võimas ukrainastamisprogramm. Kiirelt arenev ukrainakeelne haridussüsteem tõstis järsult ukrainakeelse maaelanikkonna kirjaoskust. Samal ajal rändasid vastharitud ukrainlased linnadesse, mis ukrainastusid kiirelt nii rahvusliku koosseisu kui ka hariduse poolest. Samamoodi laienesid ukrainakeelne kirjastustegevus ning Ukraina kultuurielu tervikuna.

"Kohalikustamise" raames soodustati ukraina keele kasutamist töökohtadel ja riigiasjus ning kohaliku tööjõu värbamist. Ehkki partei- ja valitsusaparaat oli algselt peamiselt venekeelne, moodustasid etnilised ukrainlased Ukraina kommunistliku partei liikmeskonnast enam kui poole. Nende arv kasvas, kui kommunistliku parteiga liideti borotbistid, varem Ukraina sõltumatuse eest seisnud rahvuslik mittebolševistlik kommunistlik partei.

Vaatamata kogu Nõukogude Liidus toimunud usuvastasele kampaaniale loodi Ukrainas rahvuslik õigeusu kirik nimega Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik. Algselt nägi bolševistlik valitsus rahvuslikus kirikus tööriista Vene õigeusu kiriku allasurumiseks, millesse režiim alati kahtlustavalt suhtus, kuna kirik oli olnud revolutsioonieelse Vene tsaaririigi üks ideoloogiline alustala ja suhtus uude valitsusse vaenulikult. Seepärast tolereeris valitsus Ukraina uut kirikut mõnda aega ning see omandas Ukraina talurahva seas arvukalt järgijaid.

1934. aasta foto DnieproGESi hüdroelektrijaamast, Nõukogude industrialiseerimise ühest suurprojektist Ukrainas.

Nõukogude majanduspoliitika muutust kiire industrialiseerimise suunas tähistas Jossif Stalini esimene viisaastak. Industrialiseerimine tõi traditsiooniliselt põllumajanduslikus Ukrainas kaasa järsu majandusliku ja ühiskondliku murrangu. Esimestel viisaastakutel Ukraina tööstustoodang neljakordistus, vabariigi tööstuses toimus rekordiline areng, Maaelanikkonna massiline sisseränne tööstuskeskustesse kergitas linnaelanikkonna osakaalu rahvastikus 19%-lt 34%-le.

Ukraina NSV, 1940. aastal
Ukraina NSV, 1940. aastal pärast NSV Liidu poolt okupeeritud Poola alade (märgitud kollasega) liitmist Ukraina NSVga

Golodomor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Golodomor

Samas olid tööstuse eelisarendamisel rasked tagajärjed talurahvale, mis oli ukraina rahva demograafiline selgroog. Et rahuldada riigi kasvanud vajadusi toiduvarude järele ja rahastada industrialiseerimist, alustas Stalin Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimist. See mõjutas ulatuslikult Ukrainat, "Nõukogude Liidu viljaaita". 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul liitis riik talupoegade maad ja loomad ühismajanditesse. 1929. aastast rakendati jõupoliitikat, kasutades maade ja varade konfiskeerimiseks vajaduse korral sõjaväge ja NKVD.

Paljud hakkasid kollektiviseerimisele vastu, talurahvas osutas võimudele meeleheitlikku vastupanu. Mitmedki pigem tapsid oma karja, kuid ei andnud seda ära ühismajandeisse. Jõukamad talupojad tembeldati "kulakuteks", tagurlikeks riigi vaenlasteks. Kümned tuhanded hukati ning umbes 100 000 perekonda küüditati Siberisse ja Kasahstani.

Sunniviisilisel kollektiviseerimisel oli hävitav mõju põllumajanduse tootlikkusele. Sellele vaatamata tõstis Nõukogude valitsus Ukraina viljavarumisnorme 1932. aastal 44%, tagades sellega, et normi ei suudetud täita. Nõukogude seaduste kohaselt ei saanud ühismajandi liikmed viljateragi, kuni nad ei täitnud varumisnorme. Sageli nõudsid võimud ühismajandeilt nii kõrgeid makse, et nälg muutus üleüldiseks.

Stalini korraldatud näljahädas surnud ja karistussalkade tapetud ukrainlaste täpne arv on tänini teadmata. KGB arhiivide ja Vene ajaloolaste viimase aja uurimuste andmeil oli neid vähemalt seitse miljonit. Ukraina ajaloolased hindavad hukkunute arvuks üheksa miljonit või enam. 25% Ukraina elanikkonnast suri näljahädas, mida tuntakse nime all holodomor ja on hüütud ka "Ukraina holokaustiks".

Nõukogude Liit varjas seda genotsiidi ning veel 1980. aastail tunnistas vaid, et kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi. Tänapäeval on holodomori lõpuks tunnistatud. Väljaspool Nõukogude Liitu on seda näljahäda peetud välditavaks, tahtlikuks genotsiidiks.

Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaasnes ka ulatuslik kampaania "natsionalistlike kõrvalekallete" vastu, mis Ukrainas tähendas rünnakut rahvusliku poliitilise ja kultuurilise eliidi vastu. Esimene puhastuslaine 1929. ja 1934. aasta vahel oli suunatud partei revolutsionääridest põlvkonna pihta, kelle seas Ukrainas oli palju ukrainastamise pooldajaid. Järgmise poliitilise puhastuse laine 1936.–1938. aastal likvideeris suure osa uuest poliitilisest põlvkonnast, mis oli asendanud esimese, vähendades Ukraina kommunistliku partei liikmeskonda lõpptulemusena poole võrra. Ukraina poliitiline juhtkond asendati suuresti Venemaalt saadetud kaadritega, keda Stalini puhastuste ajal roteeriti. 1931. aastal lõpetati ukrainastamispoliitika, see asendus ulatusliku venestamisega; järgnenud aastakümne vältel hukati või vangistati umbes neli viiendikku Ukraina kultuurieliidist, intellektuaalidest, kirjanikest, kunstnikest ja vaimulikest.[1] Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulike ja juhtkonna massiline arreteerimine lõppes kiriku likvideerimisega 1930. aastal.

Ukraina NSV territooriumi kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukraina NSV koosseisu kuulus 19241940 Moldaavia ANSV.

Ukraina NSV oli ÜRO asutajaliige (1945) ja kuulus 19481949 ÜRO Julgeolekunõukogusse. Ta võttis 1946 osa Pariisi rahukonverentsi tööst.

Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist (liidulepingu tühistamist) 1991. aasta detsembris on Ukraina taas iseseisev riik (Ukraina).

Molotovi-Ribbentropi pakt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt

Ukraina Teises maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina Teises maailmasõjas, Saksa okupatsioon NSV Liidus, Ukraina Riigikomissariaat
Next.svg Pikemalt artiklis OUN

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Encyclopædia Britannica, Ukraine article, page 51.