Valgevene ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Valgevene 21. sajandil
Euroopa aastal 814.

Valgevene ajalugu on ülevaade Valgevene ajaloolistest sündmustest ja arengutest.

Valgevene 11. sajand.

Muinasaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

6.-7. sajandil Suur Rahvasterädne ajal ilmusid tänapäevase Valgevene aladele, kus juba elasid balti hõimud, ida-slaavlased (litviinid). 8.-9. sajandil toimus idaslaavi hõimude (krivitšite, dregovitšide ja radiimitšite) massiline asumine Valgevene alale ja baltlaste assimileerimine.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiievi-Vene alad, 1015-1113

Kiievi-Vene riigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

9. sajandil tekkisid Valgevene aladel esimesed, viikingite valitsetud, idaslaavlaste vürstiriigid – Połacki vürstiriik, keskusega Połackis ja Turaŭ vürstiriik, keskusega Turaŭs. Ajalooallikatest on teada 862. aastast Połacki esmamainimine - Valgevene riikluse algus[viide?], 980. aastast mõjuvõimsa [viide?] Turaŭ vürstiriigi esmamainimine ja 1067. aastast esmakordne Minski (Mensk) linna minimine.

Valgevene alade valitsevad valitsejadünastiad olid algselt Skandinaavia päritolu Rogvolodovitšid (Рогволодовичи) (10.–11. sajand). Ida-slaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi moodustamise järel aga Rjurikovitšite valitsejadünastia haru: Vseslavitšid (Всеславичи) (12.–13. sajand).

Next.svg Pikemalt artiklis Slaavi vürstiriikide loend

Kiievi-Vene feodaalsel killustumisel eraldusid temast pärast 1021. aastat Połacki vürstiriik, 12. sajandil Smolenski ja Turovi-Pinski vürstiriik, mis hiljem omakorda jagunesid.

Valgevenet (tänapäeva Vitebskit ja Usvjatõt) läbis ka muinasaegne Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni.

Połacki vürstiriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Połacki vürstiriik, Valgevene valitsejad

11.12. sajandil toimusid Połacki vürstiriigi ja Kiievi suurvürstiriigi vahel sagedased sõjaretked eesmärgiga allutada iseseisev Połacki vürstiriik Kiievi suurvürstiriigile. Aastatel 10441066 ehitati Połackis Püha Sofia katedraal, märk iseseisvusest ja võimsusest, osa võimuvõitlusest Novgorodi Vabariigi ja Kiievi suurvürstiriigiga, kus ehitati samuti Ida-Rooma Konstantinoopoli Hagia Sophia eeskujul Novgorodi Püha Sofia katedraal ja Kiievi Püha Sofia katedraal. Majanduslike sidemetega Skandinaaviaga seotud Polotski vürstiriigis oli seisulik rahvaesindus veetše ja riiki valitsev vürst valiti teiste vürstiriikide vürstidünastiatest analoogselt Novgorodi vabariigi ja hilisema Pihkva vürstiriigiga.

Enne Läänemere ristisõdu kogusid Połacki vürstid andamit andamit neid ümbritsevatelt balti hõimudelt (žemaitid, latgalid jt.) ja vürstiriiki kuulusid ka osastisvürstiriigid: Jersika vürstiriik, Koknese vürstiriik. Liivimaa ristisõja algetapil, asudes levitama ristiusku Daugava jõe suudmes liivlaste seas, nõutas Üksküla piiskop Meinhard nõusolekut Połacki vürst Vladimir Vseslavitšilt. Liivimaa vallutamise käigus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt, püüdis Połacki vürst taastada oma mõjuvõimu liivlaste aladel (Daugava alamjooksul), tehes 1203. aastal sõjakäigu Riiale, kuid oli sunnitud 1212. aastal sõlmima Riia piiskopiga leedulaste vastase liidulepingu ning loobuma taotlustest liivlaste aladele. 1216. aastal kavandas vürst Vladimir Vseslavitš saarlastega ühist sõjakäiku Riiale, kuid suri enne sõjakäiku.

12. sajand jagunes vürstiriik maakondadeks ning 1223. aastal liideti ja muudeti Smolenski vürstiriigi osastisvürstiriigiks.

Kiievi-Vene riik ei olnud 12. sajandil stabiilse ja tugeva keskvõimuga riik ning sellest eraldus teisi riike. Suurvürstiriigi koosseisu olid selle lõpliku lagunemise ajaks jäänud Rostovi-Suzdali vürstiriik, Smolenski, Rjazani, Galiitsia-Volõõnia, Perejaslavli, Tšernigovi, Polotski, Turovi-Pinski ja Novgorodi vürstiriik. 1130. aastatel kujunes uueks slaavi vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik (nimetatud ka Rostovi-Suzdali vürstiriigiks) keskusega Vladimiris. Selle riigi juhid olid Juri Dolgoruki ja Andrei Bogoljubski. Sinna läks üle suurvürsti tiitel ja kolis ka Kiievi kirikujuht metropoliit. Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad.

Valgevene alad 1370. aastal

Mongolite invasioon Euroopasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse , Mongolite invasioon Venemaale

13. sajandi esimesel veerandil alanud mongolite invasiooni tulemusel Euroopasse ja Kagu-Venemaa aladele, Kiievi-Vene järglasvürstiriikide (Lõuna-Venemaa stepialadele ja võitsid nad 1223. aastal, Kiievi suurvürsti Mstislav III, juhitud vene-polovetsi ühisväe Kalka lahingus. Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni Novgorodini ja läänes kuni Dnepri jõeni. Aasatel 1238-1239 vallutasid nad Lõuna-Venemaa ja Kirde-Venemaa. Mongolite riigi vallutustest jäid välja Loode- ja Lääne-Venemaa alad: Novgorodi vabariik, Połacki vürstiriik, Turovi-Pinski vürstiriik ja osa Smolenski vürstiriigist.

Valgevene alad 14. sajand

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi alade laienemine kuni 1462. aastani
Next.svg Pikemalt artiklis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik
Valgevene, Smolenski ja Ukraina alad Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigis 1466. aastal

Esialgu maksid balti hõimud Połacki vürstiriigile andamit, aga Kiievi-Vene nõrgenedes hakkas olukord muutuma vastupidiseks. Pöördepunkt oli 1180. aastatel, mil leedulased lakkasid maksmast andamit ja hoopis ise korraldama rüüsteretki Połacki ja Pihkva vürstiriigi vastu, ähvardades isegi Novgorodi. Saksa ordu agressiooni ähvardus kiirendas ühendatud Leedu riigi tekkimist. Aukštaitija vürst Mindaugas ühendas 1230. aastail Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kurelaste alu.

Mindaugas ühendas 13. sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud Must-Veneks, Połacki vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast.

Leedu suurvürsti Gediminase (13161341) ajal ja 14. sajandi I poolel ühendati Kiievi-Vene riigi lagunemise, slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel, Gediminase poolt Leeduga Valge-Vene: Połacki vürstiriik (1307), Minsk, Pinsk (1318), Brest (1319), Mogiljov, Turov, Vitebsk (1330), Orša, Mozõr ja Ukrainas, Kiiev (1321). Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni).

15. sajandil oli Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik pindalalt Euroopa suurim riik, kui talle kuulusid kogu tänapäeva Valgevene, valdav osa tänapäeva Leedust ja Ukrainast ning osaliselt ka Poola, Moldova ja Venemaa. Leedulased moodustasid riigis vähemuse, enamuses olid idaslaavlased. Leedu suurvürstiriiki peetakse mitte ainult tänapäeva Leedu, vaid ka Valgevene riigi eelkäijaks.

15. sajandi lõpuks teostus täielikult kirdevene maade ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga läänevene maade valitsemise pärast. Moskva suurvürstiriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahel toimusid territooriumite valdamise eest sõjad: 1492–1494; 1500–1503; 1507–1508; 1512–1522 ja 1534–1537.

Moskva-Leedu sõda (1492–1494)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1492–1494)

Moskva-Leedu sõda (1500–1503)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1500–1503)

Moskva-Leedu sõda (1507–1508)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1507–1508)

Leedu suurvürstiriigis ja järgnevalt Rzeczpospolitas olid Valgevene alad jaotatud Navahradaki, Bresti, Minski, Mstsisłavi, Viciebski ja Połacki vojevoodkondadesse.

Rzeczpospolita[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rzeczpospolita, Poola-Rootsi sõda Poola-Vene sõda

Uusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevene alad, pärast Poola jagamist 1795. aastal

Valgevene Venemaa keisririigi koosseisus

Poola jagamised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola jagamised, Rzeczpospolita

Esimene Poola jagamine, 1772[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Esimene Poola jagamine

1763. aastal suri Poola kuningas August III. Venemaa keisririigil oli õnnestunud tõmmata Rzeczpospolita 18. sajandi I poolel Venemaa mõjusfääri, selle säilitamiseks sõlmis Venemaa liidu Preisi kuningriigiga ning üheskoos saadi 1764 troonile endale sobiv kuningas August IV (Austria-Prantsusmaa kuningakandidaadi asemel). Venemaa ja Preisimaa sekkusid ka edaspidi Poola siseasjadesse. Näiteks tõstatati nn dissidentide küsimus ehk nõuti mittekatoliiklastele (protestandid ja õigeusklikud) katoliiklastega võrdseid õigusi. 1768. aasta suvel andis Poola seim nõudmistele järele. See vallandas Poolas kodusõja, kus katoliiklased moodustasid kuningavastase liidu.

Poola jagamised, 1772, 1793 ja 1795

25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Poolas „rahu ja korra taastada“. Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil „ajalooline õigus“ teatavaile Poola aladele. Poola kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk).

Teine Poola jagamine, 1793[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teine Poola jagamine

Rzeczpospolita katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege ja Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel. Poola riigist läks Venemaa keisririigile, Valgevene Minski ja Słucki piirkonnad.

Kolmas Poola jagamine, 1795[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kolmas Poola jagamine

1794. aastal puhkes Poolas Kościuszko ülestõus. Poola regulaararmee suutis hõivata Vilniuse, Varssavi ja Krakówi. Ülestõusnute vastu astus nüüd sõtta ka Preisi kuningriik. Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogkonna monarhid otsustasid pärast Varssavi kapituleerimist, oktoobris 1795 Rzeczpospolitast pärast esimest ja teist Poola jagamist järele jäänud osa omavahel täielikult ära jagada.

Venemaa keisririik sai maad Nemunase ja Bugi jõest ja Valgevene aladel Navahrudaki piirkonna.

Venemaa keisririigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa keisririik, Venemaa Keisririigi haldusjaotus

20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevene elanikkond ei olnud 20. sajandi alguses poliitiliselt eriti aktiivne. Enamik elanikest tegeles põllumajandusega ning aktiivne linnaelanikkond moodustas vaid väikese osa Valgevene kubermangude elanikkonnast. Suurimad linnad olid Vitebsk, kus oli ligi 100 000 elanikku, ning Minsk, mis alles ligines sellele piirile. Valgevene elanikkonnal ei olnud riiklikku iseseisvuse püüdeid, sest puudusid rahvusel põhineva iseseisvuse traditsioonid, varasemad Valgevene riiklikud moodustised olid olnud vaid Poola riigi koosseisus. Venemaa keisririigi poolt läbiviidud venestamispoliitika tõttu puudusid 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise juhtfiguurid. Poliitikas oli toetus Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Parteile, mis oma poliitilises tegevuses esindas maarahva huve.

Esimese maailmasõja alguses vallutasid Saksa keisririigi väed Lääne-Valgevene nind rindejoon Vene-saksa rindel stabiliseerus 1915. aasta oktoobris joonel: DvinskBraslavPostavõSmorgonBaranovitšiPinsk. Kujunenud rindejoon püsis kuni 1918. aasta veebruarini ning jagas Valgevene kaheks, milles läänepoolses Valgevenes oli Saksa okupatsioon ja parempoolsed Valgevene alad Venemaa keisririigi vägede kontrolli all. Ida-Valgevenes, Mogiljovis, asus ka Kõrgema ülemjuhataja Nikolai II Kõrgema Ülemjuhataja Peastaap.

1917. aastal Venemaa keisririigi lagunemise ajal oli Valgevene iseseisvuse protsessid tõkestatud toimunud I maailmasõja tulemusena Valgevene poolitamisega ning 1917. aasta oktoobris Venemaal Petrogradis toimunud oktoobrirevolutsiooni järel haarasid Valgevenes võimu VSDT(b)P bolševike fraktsioon Aleksandr Mjasnikovi juhtimisel, kes Valgevene piirkonna tulevikku ei kavandanud iseseisvana, vaid kui puhverterritooriumina Venemaa sisepiirkonande ja Petrogradi kaitsel. Venemaa bolševike toel moodustati Valgevenes 1917. aasta kevadel bolševike toetatud Lääne oblast (1917–1918) ja sügisel Lääne Kommuun; 1919. aastal Nõukogude Venemaast sõltuvad Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja Leedu-Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

1917. aasta 15. detsembril koguti Valgevenes kokku Ülevalgevenemaaline kongress, millele kogunenud 1872 saadikut kiitsid heaks Valgevene iseseisvumise, kuid kongress aeti Lääne oblasti ja rinde Rahvakomissaride Nõukogu otsusega laiali.

Venemaa keisririigi lagunemisel tekkinud riigid, 1918

Valgevene Rahvavabariik (1918-1920)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgevene Rahvavabariik
Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Eestis (1919-1920)

15. novembril 1919 oli moodustatud Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Baltikumis (Асобны аддзел войскаў БНР у Балтыі), mille komandöriks sai kindral-major Stanisław Bułak-Bałachowicz.

Poola ja Valgevene NSV vahel jagatud maa (1920-1939)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda

Aprillis 1920 algas Nõukogude-Poola sõda. Punaarmee koos partisanidega hõivas enamiku maast. Et Leedus olid võimule tulnud rahvuslased, moodustati 31. juulil 1920 vormiliselt iseseisev Valgevene NSV.

Next.svg Pikemalt artiklis II Rzeczpospolita

Lääne- ja Ida-Valgevene taasühendamine 1939[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevene taasliitmine NSV Liiduga, 1940. aasta

Saksa okupatsioon 1941-1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon NSV Liidus, Idaalade Riigikomisariaat, Valgevene kindralkomissariaat, Valgevene Teises maailmasõjas

II maailmasõja-järgne Valgevene NSV (1945-1991)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgevene NSV
Valgevene NSV, 1945. aastal

Valgevene Vabariik, 1991–[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevene Vabariik, 1997

Łukašenka režiim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1994. aastast.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]