Latgale

Allikas: Vikipeedia

Latgale (latgali Latgola) on Läti ajalooline ja etnograafiline piirkond riigi idaosas.

Läti ajaloolised piirkonnad
Latgale alad, enne Liivimaa ristisõda

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muinasaegne latgalite asuala jäi liivlaste ja seelide aladest itta, ulatudes Velikaja jõeni. Latgalite läänepoolne asuala jagunes 13. sajandi alguses teadaolevalt Tālava ja Adzele maa(konda)de (läti keeles zemes) ning Koknese (koos seelide ja idaslaavlastega) ja Jersika vürstiriikide vahel. Tālava, Adzele, Koknese ja umbes pool Jersikast asusid praeguse Vidzeme alal.

Tänapäevane Latgale hõlmab Vana-Liivimaa Aiviekste-Pededze ja Daugava jõest idas asuva ala, mis pärast 17. sajandi Rootsi-Poola sõdasid jäi Rzeczpospolita koosseisu, Liivimaa vojevoodkonnana.

Esimese Poola jagamise tagajärjel 1772. aastal läks Latgale Venemaa keisririigi Vitebski kubermangu koosseisu.

Latgales räägitakse läti keelest mõnevõrra erinevat latgali keelt. Poola võimu ajal toimunud vastureformatsiooni tulemusena valitseb seal katoliku usk.

Latgale on ka vanausuliste asumispiirkond Lätis.

Suuremateks keskusteks on Daugavpils (Daugpiļs) ja Rēzekne (Rēzne).

Ajaloolised Latgale linnad

Sellele piirkonnale on iseloomulik põllumajanduse suur osatähtsus majanduses, eakate suur osakaal (noored on asunud Riiga) ning keskmisest väiksem lätlaste osakaal rahvastikus.

Latgale oli kuni 1918. aastani võrreldes teiste Läti aladega mahajäänum piirkond. Liivimaa ja Kuramaa kubermangust eristas teda madalam kirjaoskuse tase – maakonniti 47–53% Liivimaa 93–96% ja Kuramaa 85–92% vastu. Pärisorjus kaotati Latgales alles 1861 (Kuramaal 1817, Liivimaal 1819). Pärast Läti Vabariigi loomist tekkisid tingimused arengu ühtlustamiseks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]