Krimmi sõda

Allikas: Vikipeedia
Krimmi sõda
Crimean-war-1853-56.png

Toimumisaeg 1853. aasta – 1856. aasta
Toimumiskoht Must meri ja Krimmi poolsaar
Tulemus 1856. aasta Pariisi rahulepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning Ottomani provintsid Moldaavia ja Valahhia said suuresti autonoomseteks. Sõja tulemusena saavutasid Türgi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle
Osalised
Flag of Russia.svg Venemaa keisririik Flag of France.svg Prantsuse teine keisririik
Flag of the United Kingdom.svgSuurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik
Ottoman flag.svg Osmanite riik
Flag of Italy (1861-1946).svg Sardiinia kuningriik
Jõudude suurus
Venemaa poolel 720 000 (700 000 Vene armees, 3000 Bulgaaria, 2000 Serbia-Montenegro ning 1000 Kreeka leegionis) Liitlaste poolel umbes miljon meest (400 000 prantslast, 300 000 türklast, 250 000 britti ja 15 000 sardiinlast)
Kaotused
400 000–450 000 300 000–375 000

Krimmi sõda (Venemaal ka Idasõda, Восточная война) oli 1853. aasta oktoobrist 1856. aasta veebruarini kestnud sõda, mille Venemaa keisririik kaotas Prantsusmaa, Suurbritannia, Osmanite riigi ja Piemonte-Sardiinia liidule. Ka neutraalseks jäänud Austria keisririik etendas sõjas olulist osa.

Sõja ajendiks olid kristlaste õigused toona Osmanitele kuulunud Pühal maal. Prantsusmaa toetas katoliiklasi, Venemaa õigeusklikke. Pikas perspektiivis olid põhjusteks Osmanite Türgi nõrgenemine ning Prantsusmaa ja Inglismaa soovimatus teha Venemaale rohkem järeleandmisi. Krimmi sõda kuulus pikka Vene-Türgi sõdade ritta, mis algasid 16. sajandil ning lõppesid Esimese maailmasõjaga.

Suurem osa relvakonfliktidest kulges Mustal merel ja Krimmi poolsaarel, kuid väiksemad kampaaniad toimusid ka Läänemerel (Briti laevastiku blokaad), Anatoolias, Kaukaasias, Valgel merel ja Vaiksel ookeanil. 1853 alustasid Venemaa ja Türgi sõda Venemaa rolli pärast õigeusklike eestkostjana ning Venemaa purustas Sinopes Türgi laevastiku. 1854 astusid sõtta Prantsusmaa ja Suurbritannia, püüdes peatada Venemaa pealetungi. Vene kindluslinn Sevastoopol pidas piiramisele vastu enam kui aasta. Pärast Sevastoopoli langemist algasid rahuläbirääkimised ning rahu sõlmiti 1856. aasta märtsis Pariisis.

Lepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning Ottomani provintsid Moldaavia ja Valahhia said suuresti autonoomseteks. Sõja tulemusena saavutasid Türgi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle, Venemaal algatati aga laiaulatuslikud reformid. Sõjategevuse, sõja tõttu toimunud rahvasterände ja tekkinud rahvuslike liikumiste mõju oli tunda Ukrainas, Moldovas, Bulgaaarias, Rumeenias, Kreekas, Türgis, Armeenias, Gruusia, Krimmis ja kogu Kaukaasias.

Krimmi sõda on läinud ajalukku mõlema osapoole suurte diplomaatiliste, logistiliste, meditsiiniliste ja taktikaliste vigade poolest. Sõjast on tuntud ka mitmed meedikud, näiteks kaasaegse õenduse loojad Florence Nightingale ja Mary Seacole Briti poolel ning välikirurgia edendaja Nikolai Pirogov Vene poolel. Samuti oli see üks esimesi "tänapäevaseid" sõdu, kus kasutati laialdaselt raudteid ja telegraafi, ning üks esimesi sõdu, mis leidis laiaulatuslikku kajastust trükimeedias ja fotograafias; tuntud on The Timesi korrespondendi William Russelli ning fotograafi Roger Fentoni töö. Kajastust parandasid mitmed tehnilised uuendused: 1854. aasta talvel laiendasid prantslased Musta mere rannikuni telegraafivõrgu ning 1855. aasta aprillis ühendasid britid Krimmi poolsaare muu maailmaga veealuse kaabli abil. Uudiste kiire levik mõjutas avalikku arvamust ja viis valitsusevahetuseni Suurbritannias.

Kokku võitles liitlaste poolel umbes miljon meest (400 000 prantslast, 300 000 türklast, 250 000 britti ja 15 000 sardiinlast) ning Venemaa poolel 720 000 (700 000 Vene armees, 3000 Bulgaaria, 2000 Serbia-Montenegro ning 1000 Kreeka leegionis). Inimkaotused olid ligikaudu 300–375 000 liitlaste ja 400–450 000 Vene poolel.