Ukraina Rahvavabariik

Allikas: Vikipeedia
Ukraina Rahvavabariik
Українська Народна Республіка (ukraina)
19171921
Flag of Ukrainian People's Republic (non-official, 1917).svg   Coat of Arms of UNR.svg
Ukraina Rahvavabariigi lipp Ukraina Rahvavabariigi vapp
Carte de ukraine 1919.jpg
Ukraina Rahvavabariik 1919. aastal
Pealinn Kiiev
Peamised keeled ukraina keel, jidiši keel, vene keel
Rahaühik karbovanets, grivna

Ukraina Rahvavabariik oli esimene Ukraina rahva demokraatlik riik aastatel 1917–1921.

Ukraina riigi väljakuulutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta novembris peale Petrogradis toimunud bolševike poolt toime pandud Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist ja Oktoobrirevolutsiooni tulemusel Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu võimuletulekut, kuulutasid Ukraina rahvuslased välja oma iseseisva Ukraina Rahvavabariigi (ukraina keeles Українська Народна Республіка), Ukraina Keskraada (7. november 191729. aprill 1918) juhtimisel, mille juhiks oli Mõhhailo Gruševski. Vaatamata Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisele, pidi URV siiski olema föderatsioonis Venemaaga.

Mõhhailo Gruševski

Nõukogude okupatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. detsembril Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik küll tunnustas Ukraina Rahvavabariiki, kuid juba 25. detsembril kuulutas Harkivis kogunenud I Üleukrainaline Nõukogude Kongress Ukrainas välja nõukogude vabariigi. Ukraina idaosas algas ka relvastatud võitlus Keskraada ning Ukraina ja neid toetavate Venemaa bolševike jõudude vahel.

5. veebruaril 1918. aastal hõivasid ukraina bolševike ja neid toetava Nõukogude Venemaa Punarmee väed Kiievi ning kuu lõpuks jäi Ukraina Rahvavabariigi vägede kätte vaid ala Volõõnias, Žitomirist läänes. URV oli sunnitud abi otsima väljastpoolt ning reaalsete liitlastena olid antud olukorras ainult Keskriigid ning 12. veebruaril esitatigi URV valitsuse polt neile palve sõjalise abi saamiseks.

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918)

Saksa okupatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna aga enamik Lääne-Ukrainat oli Esimese maailmasõja tulemusena okupeeritud sõjakuberner välimarssal Hermann von Eichhorni poolt juhitavate Saksamaa Keisririigi vägede poolt, siis ei omanud Ukraina RV valitsus kontrolli ka Ukraina territooriumi üle. Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati Ukraina RV Keskraada ning moodustati Ukrainas hetman Pavlo Skoropadski valitsus. Analoogne sõltuvus Saksamaa okupatsioonivägedest oli ka Valgevenes, kus saksa vägede poolt hõivatud Minskis kuulutati 9. märtsil Suure Valgevene Raada Ülevalgevenelise Kongressi Täitevkomitee poolt välja Valgevene Rahvavabariik, kuid mis sõltus järgnevalt täielikult Saksa okupatsioonivõimudest.

Rindejoon Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal
Sõmon Petljura
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Ukrainas (1914–1918)

Ukraina iseseisvumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. märtsil 1918. aastal Brest-Litovskis Venemaa Nõukogude Vabariik ja Nelikliidu vahel sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu 6 punkti alusel kohustus Venemaa Nõukogude Vabariik «koheselt sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga ja tunnustama Ukraina ja Nelikliidu riikide vahel sõlmitud rahulepingut». Samuti pidi Venemaa Nõukogude Vabariik puhastama Ukraina territooriumi «vene vägedest ja vene Punakaardist». Täiendavalt kohustus Nõukogude Venemaal lõpetama igasuguse Ukraina Vabariigi valitsuse- ja riigiasutuste vastase agitatsiooni. Tekst ülaindeksina 1918. aasta novembris aga peale Novembrirevolutsiooni Saksamaal ning vägede lahkumisel Ukrainast alustasid Ukraina rahvuslaste väed Ukraina vabastamist Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi sõjaministri Simon Petljura juhtimisel.

Samuti ühines Ukrainaga ka enne sõda Austria-Ungari ühendkeisririigi koosseisus olnud ukrainlastega asustatud ning iseseisva riigi moodustanud Lääne-Ukraina Rahvavabariik Galiitsia piirkonnas.

Baltimaadest ja Valgevenest tagasitõmbuvate Saksa vägede kannul alustas läänesuunal 17. novembril liikumist Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänearmee, millele olid antud aga juhised lahinguist sakslastega hoiduda, väed jõudsid taanduvate saksa vägede kannul 10. detsembriks joonele DaugavpilsMinskSlutskŠatsõlka.

URV ei omanud reaalset kontrolli oma territooriumi üle, sest territooriumil asusid ja osalesid sõjategevuses: Saksa – Austria-Ungari, Briti – Prantsuse väed, Nõukogude Venemaa Punaarmee ja vene valgekaartlaste Anton Denikini Lõuna-Venemaa Relvajõud ning ka sageli vastavalt poliitilisele olukorrale liitlasi vahetavad algselt Ukraina Direktooriumi toetanud nn "rohelised", Nestor Mahno, Matvei Grigorjev, Ангел, Зеленый, Sokolovski, Tjutjunnik, Šepel.

Ukraina Rahvavabariigi valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina riigipeade loend

Rahvavabariigi valitsuseks oli Ukraina Rahvavabariigi Direktoorium, mis asus alates 14. novembrist 1918. aastal Bila Tserkvas, alates 14. detsembrist 1918 Kiievis, veebruarist 1919 Vinnõtsjas ning juulist 1919 Kamjanets-Podilskõiis, detsemberis 1919 ning mais-juuni 1920 Kiievis.

Direktooriumi esimees:

Ministrite Nõukogu esimees:

Ukraina isesesvussõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda (1919–1920)
Punaarmee pealetungisuunad okupeeritud Ukraina- ja Valgevenemaalt Poolale, 1920. aastal

21. aprillil 1920. aastal sõlmisid Ukraina Rahvavabariigi juht Simon Petljura ja Poola Vabariigi juht Józef Piłsudski koostööleppe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura-poolset Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõukogude Venemaaga, mille eest vastutasuks tunnustas Petljura Galiitsia liitmist Poolaga igaveseks.

25. aprillil alustasid Poola väed pealetungi Nõukogude Venemaa poolt hõivatud Ukrainale ja kiire edasiliikumise tulemusena vallutasid: 26. kp Žõtomõri, Berditševi ja Korosteni; 28. kp Žmerinka; 29. kp Vinnõtsjaja 30 kp Fastovi linna ning 6. mail 1920 Ukraina pealinna Kiievi. Nõukogude väed taandusid Dnepri jõe taha ning nõukogude Ukraina keskuseks jäi Harkivi linn.

26. mail 1920 alustasid nõukogude Edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 14. armee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski. Nõukogude Läänerinde ja Leedu väed aga hõivasid 11. juulil Minski ja 14. juulil Vilniuse. Juulikuu lõpuks hõivasid nõukogude väed kogu Valgevene ning viisid üle sõjategevuse Poola territooriumile.

Nõukogude-Poola sõja, mis toimus osaliselt ka Ukraina territooriumil lõpetas Riia rahu, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]