Nikolai II

Allikas: Vikipeedia
Nikolai II (1898)
Nikolai II (1914)
Nikolai II

Nikolai II Aleksandrovitš Romanov (Николай II Александрович; 18. mai (vana kalendri järgi 6. mai) 1868 Tsarskoje Selo17. juuli 1918 Jekaterinburg) oli Venemaa viimane keiser, Poola kuningas ja Soome suurvürst. Nikolai II valitses aastatel 1894–1917. Tema valitsusaeg lõppes 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga, misjärel vangistati ta koos perega Tsarskoje Selo Aleksandri paleesse, mis oli olnud Nikolai II ametlik residents. Pärast kolme kuud viidi perekond Tobolskisse ning siis Jekaterinburgi, mis jäi nende viimaseks peatumispaigaks. Nikolai II, ta abikaasa Aleksandra Fjodorovna, neli tütart, poeg ning väike teenijaskond lasti Uraali oblastinõukogu sõjatribunali otsusega maha 17. juulil 1918.

2000. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Nikolai II ja ta perekonna pühadeks märtriteks.

Tsareevitš[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai II ema oli Taani printsess Dagmar, kes võttis endale vene nimeks Marija Fjodorovna. Nikolai II isa oli keiser Aleksander III, kelle valitsusaja läbivaks jooneks sai tugev venestamine. Tsareevitši suhted isaga olid kehvemapoolsed. Isa kutsus poissi halvustavate hüüdnimedega. Samuti ei valmistanud ta noormeest ette tulevaseks eluks tsaarina.

Nikolai sai väga hea hariduse, tal oli suurpärane mälu. Ta tundis hästi ajalugu, rääkis prantsuse, saksa ja inglise keelt. On öeldud, et tema inglise keel oli olnud nii hea, et teda oleks võinud vabalt pidada inglise härrasmeheks. Nikolai huvitus vene kirjandusest ja muusikast. Ta pidas päevikut, kirjutades detailselt üles igapäevased tegemised. 16-aastaselt kohtus ta noore Hesseni printsessi Alixiga. Pärast seda tõotas ta endale, et abiellub temaga, minnes nii vastu vanemate soovile, kes tegid talle ettepaneku abielluda prantsuse printsessiga.

22-aastaselt läks ta ringreisile Jaapanisse, kus pääses napilt mõrvakatsest.

Kihlus, abielu ja troonipärimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai kihlus Hesseni printsessi Victoria Alix Helena Louise Beatricega 1894. aasta aprillis. Alix võttis omaks õigeusu ja vene nime Aleksandra Fjodorovna. 1894. aastal suri Aleksander III, keda arvati veel troonil olevat vähemalt 20 aastat. Nikolai tundis, et ei ole ettevalmistunud uueks rolliks Venemaa ees. Troonile saades oli Nikolai kõigest 26-aastane. Pulmad toimusid 1894. aasta novembris, mis peeti võrreldes teiste keisrite pulmadega tagasihoidlikumalt. Talvepalee uhkusele eelistas keiserlik paar Tsarskoje Selos asuva Aleksandri palee eraldatust ja lihtsust, kuhu mindi peagi elama. Paaril oli viis last:

Kroonimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai Aleksandrovitš krooniti 18. mail 1896. Moskva lähedale Hodõnka väljakule oli tulnud sadu tuhandeid inimesi, et osa võtta pidustustest ning saada ka kroonimise puhul kingitusi. Harilikult sõjaväemanöövriteks kasutataval väljakul olid tasandamata kaitsekraavid, kaevikud jne. ning rahvamasside tunglemises tallati surnuks umbes 1389, vigastada sai 1301 inimest.

Vaatamata toimunud rahvatragöödiale läks uus keiser õhtul Prantsusmaa suursaadiku juurde ballile[1].

Valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kokkupõrge Venemaa ja Jaapani vahel oli sajandivahetusel vältimatu. Venemaa ambitsioonid idas põrkasid kokku Jaapani huvidega, kes tahtis laiendada oma territooriumi läänes. Sõda hakkas üllatusrünnakuga Venemaa laevastikule Port Arturis. Algusest peale kulges sõda Venemaale suurte kaotustega. Tähtsa osa oma laevastikust kaotati Tsushima lahingus. Sõda lõppes Venemaa täieliku lüüasaamisega. Jaapaniga sõlmiti Portsmouthi vaherahu. Sõda mõjus Venemaa majandusele laostavalt. Valitses tööpuudus, töölisklassi kehv seis soodustas revolutsiooniliste ideede levikut.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Jaapani sõda

22. jaanuaril 1905 liikus Peterburis suur rahvamass preester Grigori Gaponi juhtimisel Talvepalee poole, et anda keisrile üle palvekiri. Rongkäik oli rahumeelne, kanti keisri pilte, ikoone ja riste. Talvepalee ette olid rivistatud tsaariarmee ohvitserid, kellele oli antud käsk tagada kord võimalike rahutuste puhul. Saamata aru, et rahvas oli tulnud palee ette rahumeelsete kavatsustega, avasid ohvitserid tule. Surma sai üle tuhande inimese.

Nikolai II viibis meeleavalduse ajal Tsarskoje Selos, saades juhtunust teada palju hiljem. Samuti ei teatatud Nikolaile eelmisel päeval rahva kavatsusest anda keisrile edasi palvekiri. Pärast seda sündmust anti keisrile hüüdnimi- Verine Nikolai. Revolutsiooni tõttu oli Nikolai II sunnitud tegema järeleandmisi. Ta kirjutas alla manifestile, mille tulemusena moodustati Venemaal uus riigiorgan – riigiduuma. Keisrile jäi siiski kõrgeim võim. 1905. aasta Oktoobri Manifestiga andis Nikolai II inimestele kodanikuõigused.

Venemaa hakkas taastuma Jaapani sõja laastavast mõjust. Majanduslik seis paranes. Reforme viis läbi Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin, andes talupoegadele maad asustamata aladel Siberis. Majanduslik toodang tõusis tunduvalt ning Venemaa saavutas 1914. aastaks teiste Euroopa riikidega võrreldava elatustaseme.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai II

Nikolai II abikaasa Aleksandra Feodorovna põhiliseks iseloomuomaduseks oli häbelikkus, mida soosis tema viktoriaanlik kasvatus, kuid, mis tundus õukondalstele ükskõiksuse ja üleolekuna. Suhted Nikolaiga olid väga head, mida kinnitavad siiani säilinud lõputud armastuskirjad. Keiserlikpaar pelgas intriige ja kuulujutte levitavat õukonda. Selle eest põgeneti Peterburist Tsarskoe Selosse, kus nauditi perekonna kitsast ringi. Paari esimesteks lasteks olid 4 tütart. Muret tekitas, et siiani polnud sündinud troonipärijat. Kauaoodatud poisslaps sündis 1904. aastal. Paarinädalasel lapsel avastati ravimatu haigus hemofiilia ehk vere hüübimatus, mille haigusekandjateks on naised, kuid veritsustõbi esineb ainult poisslastel. Troonipärijat Alekseid ohustas iga väiksemgi kriimustus ja kukkumine. Poiss võis pikka aega terve olla kui järsku tabas teda ninaverejooks, mis aheldas ta kuudeks voodisse. Aleksandra oli poisi juures ööd ja päevad, ning püüdis teha kõik, et oma poega aidata.

Keisriperekond ja müstika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Troonipärija Aleksei ravimatu haiguse tõttu, oli keisriperekond valmis kasutama ka parameditsiini võimalusi. Sellega seoses, kui keisriperekonnani levis kuuldus pühamehest ravitsejast Rasputinist, kutsuti ta keisrikotta troonipärijat ravima. Imekombel suutiski Rasputin Alekseid aidata. Aleksandra uskus täielikult pühamehe ravivasse jõudu, kuid keiser suhtus kahtlase taustaga ravitsejasse umbusklikult. Aleksei haigust hoiti saladusena ning paljud keisrit übritsevad inimesed ei mõistnud, mida teeb õukonnas räpakas talupoeg. Valitseja mainet hakkas rikkuma Rasputini liiderlikkus ning mõju kasv riigiasjade otsustamisel. Hoolimata kriitilistest situatsioonidest jäi perekond siiski tugevalt ühendatuks. Suviti puhati Soome lahel laeval “Standart”. Keiser oli sügavalt huvitatud fotograafiast ja filmindusest. Säilinud on arvukalt filmilõike ja fotosid, mis peegeldavad perekonna elu.

I maailmasõda ja valitsemisaja lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine serblase poolt 1914. aastal vallandas kriitilise olukorra Venemaa ja Saksamaa vahel. Saksamaa, kes seisis Austria-Ungari huvide eest kuulutas sõja Venemaale, kes protežeeris Serbiat. Saksa keiser Wilhelm II ei heidutunud mõttest, et astub sõtta oma enda sugulastega. Venemaa oli Saksamaale sunnitud vastama samaga, sõjaga. Keisri avaldust sõtta astumise kohta oli kuulama tulnud tohutu rahvahulk. Otsus võeti juubeldades vastu. Patriotism aitas leevendada lõhet valitseja ja rahva vahel. Usuti lühikesse ja võidukasse sõtta. Keiser sõitis rindele, et tõsta veelgi sõdurite moraali, autasustades tublimaid. Sõda aga kujunes oodatust pikemaks. Inimkaotused olid suured mõlemal poolel. Peterburis oli valitsus jäetud Aleksandra juhatada, kes pidas tihedat kirjavahetust abikaasaga, pidades nõu otsuste langetamisel. Samas olid keisrinna otsused mõjutatud Rasputini poolt. Keisrinna pidi eemaldama valitsusest ministrid, kes olid Rasputini vastu. Aleksandra asendas ministrid ebakompetentsete isikutega. Olukord põhjustas keisripaari omavahelisi lahkarvamusi. Rasputinit peeti süüdi Venemaad vaevavates hädades, mis viis 16. detsembril 1916 Rasputini tapmiseni. Enne surma oli Rasputin kirjutanud keisrinnale prohvetliku kirja, milles ütles, et kui ta tapetakse, tapetakse ka keisri pere.

Sõja tõttu halvenes riigi majanduslik olukord. Halvatud oli suurlinnade toiduga varustamine, mis tekitas rahvas rahulolematust, mis viisid veebruaris 1917 Peterburis avalike rahutusteni. Keiser käskis 27. veebruaril 1917 meeleavaldused maha suruda, kuid väeosad keeldusid ja paljud tsaariarmee osad läksid rahva poolele üle.

Next.svg Pikemalt artiklis Veebruarirevolutsioon

Keisrile ei pakkunud toetust enam ükski ametnik, mille tõttu ilma reaalse võimuta Nikolai II oli sunnitud 2. märtsil 1917 kell 23.40 troonist loobuma. Ta loobus troonist oma venna Mihhaili kasuks, kes järgmisel päeval keeldus keisriks hakkamast. Lõppes 304 aastat kestnud Romanovite võim.

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Ajutine Valitsus

Nikolai II arest ja tapmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Venemaa Ajutise Valitsuse valitsemise algust arreteeriti Petrogradi revolutsiooninõukogu nõudmisel 7. märtsil 1917 Nikolai II koos perekonnaga ja kuni 14. augustini 1917 viibis ta vahi all Aleksandrovski Palees, Tsarskoje Selos, hiljem saadeti edasi Tobolskisse, kus nad ka viibisid enamlaste poolt toime pandud oktoobripöörde ajal.

Next.svg Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

Enamlaste valitsus kavatses nende üle kohut mõista aga ei suutnud leida tegevuses kuriteokoossseisu, mistõttu jätkus nende vahi all hoidmine ilma seadusliku aluseta. Kevadel 1918 toimetati Nikolai Aleksandrovitš Romanov koos perekonnaga Jekaterinburgi (Sverdlovskisse). Siberis jätkuvate segaduste ajal hukati Nikolai Aleksandrovitš Romanov ja ta perekonna ning õukonna liikmed Jakov Sverdlovi ja Uraali oblastinõukogu sõjatribunali otsuse põhjal bolševike (Jankel Jurovski juhtimisel) poolt:

Pärast Jekaterinburgi vallutamist Aleksandr Koltšaki vägede alustati Nikolai Aleksandrovitš Romanovi ja tema lähedaste tapmise asjaolude kohta uurimine kohtu-uurija Nikolai Aleksejevitš Sokolovi poolt, mis toimus aastail 1919–1924[3].

Eelnev:
Aleksander III
Venemaa keiser
18941917
Järgnev:
Mihhail II
(üheks päevaks)

Seosed Eestiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai II oli viimane Eestimaa ja Liivimaa hertsog.

23.–26. juulil 1902 külastas keiser Nikolai II Tallinna.

1908. aasta mais toimus Tallinnas Nikolai II ja Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriigi kuninga Edward VII 3-päevane kohtumine, mille eesmärk oli sõlmida kahe riigi vahelised poliitilised ning sõjalised koostöökokkulepped. Riikide välisministrite juuresolekul sõlmiti leping Makedoonias muudatuste läbiviimiseks ja Osmanite riigi nõrgestamiseks[4].

Nikolai II isiklik autojuht oli aastail 1908–1911 eestlane August Adamson[5].

5. juulil 1912 toimus Paldiskis kohtumine Venemaa keisri Nikolai II ja Saksa keisri Wilhelm II vahel[6] . Wilhelm oli jahil Hohenzollern sõjalaeva Moltke saatel. Paldiski reidil Nikolai II jahil Štandart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei suutnud Esimest maailmasõda ära hoida.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Михаил Геллер. ИСТОРИЯ РОССИЙСКОЙ ИМПЕРИИ, http://www.krotov.info/history/11/geller/gell_19e.html
  2. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 259
  3. ОСКОЛКИ ИМПЕРСКОГО БЛЕСКА
  4. РЕВЕЛЬСКОЕ СОГЛАШЕНИЕ. (1908 Г.)
  5. Tema suudles tsaari. Rahvaleht, 4. mai 1933, nr. 52, lk. 5.
  6. Свидание двух императоров, foto [1]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]