Katariina II

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib valitsejast; laeva kohta vaata artiklit Jekaterina II (laev).

Venemaa keisrinna Katariina II

Katariina II (vene Екатерина II; ka Katariina Suur, vene Екатерина Великая; sünninimega Sophie Friederike Auguste, Anhalt-Zerbsti printsess; 2. mai 1729 Stettin, Preisimaa kuningriik17. november (vkj 6. november) 1796 Peterburi, Venemaa keisririik) oli Venemaa keisrinna aastatel 17621796. Ta oli Peeter III abikaasa ning Paul I ema.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna oma esimesel abielu- ja Venemaa-aastal 1745. aastal

Sophie Friederike Auguste sündis 1729. aastal Preisimaal, tollase Stettini kuberneri, Anhalt-Zerbsti vürsti Christian Augusti ja Holstein-Gottorpi printsessi Johanna Elisabethi tütrena.

Saksimaa väikevürstiriigi printsessi valis Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna oma õepojale abikaasaks põhjusel, et väikevürstiriigi printsessina ei olnud Sophie Friederike Augustel poliitilisi ambitsioone ning mõju Venemaa keisririigi õukonnale.

1744. aasta jaanuaris reisis Sophie Friederike Auguste koos emaga keisrinna Jelizaveta Petrovna kutsel Venemaale. Reis kulges Berliini ja Tallinna kaudu. Oma teise põlve nõo, Venemaa keisririigi troonipärija, suurvürst Pjotr Fjodorovitši (varasema Holstein-Gottorpi hertsogi Karl Peter Ulrichi) pruudina võttis Sophie 28. juunil 1744 vastu õigeusu, millega sai nimeks Katariina (Екатерина Алексеевна; Jekaterina Aleksejevna) ning 29. juunil toimus tema ja Pjotr Fjodorovitši kihlus. Abielu sõlmiti 21. augustil 1745 (vkj).

Katariina ning Peetri abielu oli sõlmitud riiklikel kaalutlustel, abielu ei olnud tundeabielu ja kummalgi abikaasal olid oma nn favoriidid. Rahuldamatu abielu, millest alles 1754. aastal sündis poeg, suurvürst Paul Petrovitš (tulevane keiser Paul I), ja hiljem tütar Anna (1757–1759), süvendas Katariina nümfomaaniat ja viis suheteni meestega, kes oma karjääri võlgnesid üksnes talle. Poja Paveli sünni ajal oli Katariina suhtes favoriidi Sergei Saltõkoviga. Tütre Anna sünni ajal oli ta suhtes Venemaale saadetud Saksimaa saadiku krahv Stanisław August Poniatowskiga.

Samal ajal hoidis vaimselt võimekas Katariina end kursis poliitiliste oludega ja pidas kirjavahetust valgustusajastu oluliste nimedega, eelkõige Voltaire'iga, kes on nimetanud teda "Põhjala täheks".

Keisrinna Jelizaveta Petrovna surma järel krooniti 1762. aastal Venemaa keisriks Peeter III, kes aga jätkas oma ekstsentrilist käitumist. Vaatamata keisririigi aadlikele tehtud soodustustele ja õigeusu kiriku maade riigistamisele kaotas ta poolehoidu sõjaväelaste, aadlike ning vaimulikkonna seas. Katariina aga pühendus kogu hingega vene olemuse tundmaõppimisele, liialdas usuliste kombetalitustega, tegi kõik, et väärida krooni, nagu ta on oma mälestustes tunnistanud.

Võimuletõus ja valitsemisviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna umbes 1761. aastal
Krahv Grigori Grigorjevitš Orlov umbes 1770. aastal

Pärast keisrinna Jelizaveta Petrovna surma Venemaa keisririigi troonile tõusnud Peeter III annuleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud. Vastukaaluks tema Preisi-lembusele kukutas Katariina toetuseks koondunud kaardivägi Peeter III ja kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena 14. juulil (ukj) 1762. aastal valitsejaks. Riigipöörde läbiviimisesse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise, ning kaardiväepolgu ohvitserid, kus teenis tema soosik Grigori Orlov koos oma vennaga, panid mõni päev hiljem toime Peeter III mõrva ja teiste trooninõudlejate (vt Ivan VI) vangistamise, mis jäi märgistama kogu Katariina valitsemisaega. Samuti takistas ta poeg Pauli valitsemast, väites teda memuaarides olevat koguni oma armukese Sergei Saltõkovi poja.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma esimestel valitsusaastatel viis Katariina II läbi ettevaatlikku sisepoliitikat. 1762. aastal peatas ta Peeter III poolt alustatud kirikumaade riigistamise, kuid võimu kindlustamise järel alustas ta sihikindlat siseriiklikku ümberkorralduste poliitikat.

1763. aastal teostati Senati ja selle töökorralduse reform, senine ühine senat jaotati majandusharude järgi kuueks departamendiks, moodustati ka Riiginõukogu.

Katariina II valitsemisajal asutati 1763. aastal vaeslaste varjupaigad; lisaks hooldeasutustele (5. mail 1764. aastal Õilsate Aadlineiude Ühing, Aadlineiude kasvatusselts (Воспитательное общество благородных девиц) ehk Smolnõi instituut) ja 1765. aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide (Устав мещанского училища) rajamisele, mille alusel sai võimalikuks gümnaasiumite asutamine, edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse (mis ei laienenud vaid juutidele). Lääne-Euroopa jaoks, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, oli ta valgustatud monarh ja diplomaat.

1764. aastal viis ta läbi õigeusu kiriku maade riigistamise, mille tulemusena seni kirikule (kloostritele ja peapiiskoppidele) kuulunud pärisorjad (910 866 meeshinge) ja maavaldused läksid riigi omandusse Majanduskolleegiumi valdusse. Riigitalupoegade pearahamaks laekus riigikassasse, kus eraldati vara kiriku ja kirikuasutuste (Pühim Valitsev Sinod jt) ülalpidamiseks. Riigistamise vastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka Rostovi metropoliit Arseni, keda hoiti hiljem Tallinna kindluse Harju väravatornis asuvas vanglas.

1767. aastal moodustati Venemaa keisririigis esimene seisulik esinduskogu Korralduskomisjon (Уложенная комиссия), kuid Vene-Türgi sõja ajal 1768. aastal selle tegevus peatati ning Jemeljan Pugatšovi mässu järel tegevust enam ei taastatud.

Peeter III ajal alanud aadli seisuslike õiguste laiendamine tõi kaasa talurahva olukorra halvenemise ning sellest tuleneva pahameele. Viimast õhutasid omakorda ka kuulujutud, et hea tsaar Peeter III, – kelle aadlikud sellepärast ära tapsid, et ta rahvale vabaduse tahtis anda –, on imekombel pääsenud ning tuleb varsti oma seaduslikku trooni tagasi nõudma (aastatel 1764–1773 ilmus Venemaal 7 Vale-Peetrit). Doni kasakas Jemeljan Pugatšov suutis valla päästa 18. sajandi suurima talurahvaülestõusu Venemaal.

Next.svg Pikemalt artiklis Jemeljan Pugatšovi mäss (17731775), Jaitski kasakamäss 1772, Katkumäss Moskvas 1771

Katariina II viis läbi muudatusi riigihalduses (1775. aasta kubermanguseadus (Учреждения для управления губерний Всероссийския империи (1775; teine osa 1780. aastal)), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Provintse asusid valitsema asehaldurid ning linnadele anti piiratud omavalitsemisõigus (Грамота на права и выгоды городам Российской империи (1785)). Kubermanguseaduse alusel moodustati kubermangude ametiasutused 18. sajandi lõpul levinud Charles de Montesquieu halduspõhimõtetel, – mille kohaselt pidi toimima võimude lahususe põhimõte –, kuid siiski olid Venemaa sisekubermangude seisustele ette nähtud eraldi võimuasutused. Moodustati ka sisekubermangude maakonnatasandi aadlike seisulik esinduskogu ning nende juhtorganid. Balti provintside halduserisused kaotati 1783. aastal ning taastati keiser Paul I poolt tema võimule tulles 1797. aastal.

Next.svg Pikemalt artiklis Asehalduskord

1782. aastal kehtestati Heakorra- ehk Politseimäärus (Устав благочиния или Полицейский). 1785. aastal kinnitas ja laiendas Katariina II Peeter III poolt välja antud Venemaa aadli õigusi "Armu­kirjaga Venemaa õilsa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest" (Грамота на права, вольности и преимущества благородного российского дворянства). Armukirjaga andis ta aadlike omandusse kõik maad, mis olid nende valduses ja omandusse (pärisorjusesse) nendel elavad talupojad. Aadlikud said õiguse ainuisikuliselt määrata talupoegadele kohustusi, õiguse mõista nende üle kohut ja õiguse müüa talupoegi lahus maast. Aadlikud vabastati ka kõigist maksudest, riigimaksude kogumine talupoegadelt jäi aadlike-mõisnike pädevusse.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keisrinnaks saamise järel saavutas Katariina diplomaatilise tasakaalu teiste Euroopa riikide Preisimaa, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritanniaga.

1763. aastal, pärast Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August III surma, saavutas Katariina II, koostöös Preisimaa kuninga Friedrich II-ga, diplomaatiliste võtete ja sõjalise demaršiga oma endise favoriidi krahv Stanisław August Poniatowski valimise Poola uueks kuningaks.

Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Venemaa keisririigi riigipiiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Vene-Türgi sõja (1768–1774) tulemusel sai Venemaa endale Aasovi ja osaliselt Musta mere põhjaranniku Lõuna-Ukrainas. 1744. aastal sõlmis Venemaaga lepingu Gruusia, Kahhethia ja Kharthli valitseja Irakli II.

Aastatel 1788–1790 toimus Vene-Rootsi sõda, mille lõpetanud Värälä rahulepinguga jäid püsima Uusikaupunki rahulepinguga ja Abo rahulepinguga sätestatud piirid Rootsi kuningriigiga Soomes.

Krimmi khaaniriigiga peetud sõja tulemusena ühendati 1783. aastal Venemaaga Krimm ja Kubanimaa. Nii enne Katariinat kui ka tema ajal vallutatud alad asustati, – kasvõi Potjomkini küladega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade paigutamist Volga kallastele (vt volgasakslased). Aastatel 1787–1792 toimunud järjekordses sõjas Türgiga vallutas ja liidendas Venemaa Otšakovi ja stepialad Bugi jõeni.

Kościuszko ülestõusu järel toimunud Kolmanda Poola jagamisega 1795. aastal liidendas Katariina Kuramaa hertsogiriigi ja suurema osa Leedust. Poola jagamise tulemusel sai Venemaa keisririik 8000 km² territooriumi, millel elas 7 miljonit inimest.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abielu ajal suurvürst Pjotr Fjodorovitšiga oli Katariinal kaks järglast:

Oma armukese krahv Grigori Grigorjevitš Orloviga oli Katariinal poeg Aleksei (1762–1813; pärastine krahv Aleksei Bobrinski) ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega.

Katariina soosikute seas olid krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, feldmarssal Grigori Potjomkin, rittmeister Platon Zubov, ratsaväe kaardiväeohvitser Aleksandr Lanski, Zavadovski, ratsaväe kaardiväeporutšik Vassiltšikov, kürassiiride kapten Ivan Korsakov, kaardiväekapten Aleksandr Mamontov, Potjomkini adjutant Aleksei Jermolov.

Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis. Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud oma kunagise armukese Poola kuninga Stanisław August Poniatowski trooni.

Muud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et Katariina sünnipärane eesnimi oli Sophie, kutsuti teda perekondlikult Fieke, Figge või Figchen.

Voltaire nimetas Katariinat Catherine le Grand (Katariina Suur), – meessoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikkust eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis.

Keisrinna portree järgi Venemaa keisririigi 100-rublasel paberrahal nimetatakse viimast "Katariinaks".

Katariina tiitel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katariina Teine, Venemaa, Moskva, Vladimiri, Novgorodi keisrinna ja isevalitseja, Kaasani, Astrahani, Siberi, Hersoni-Tauria keisrinna, Pihkva valitsejanna ja Smolenski suurvürstinna, Eestimaa, Liivimaa, Karjala, Tveri, Jurgorodi, Permi, Vjatka, Bulgaaria ja teiste vürstinna, Novgorodi alammaade, Tšernigovi, Rjazani, Polotski, Rostovi, Jaroslavli, Belozerski, Udorski, Obdorski, Konda, Vitebski, Mstislavski valitsejanna ja suurvürstinna ja kõigi põhjamaade ja Iveri, Kartalia ja Gruusia keisrite ja Kabardiiniamaa, Tšerkassia ja mägivürstide käsutaja ja nende pärilik valitsejanna ning valdaja.

Katariina II ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

1764. aastal tegi Katariina ringreisi Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil. Esimese vastuvõtu organiseerisid Eestimaa rüütelkond ja Narva bürgermeister Narvas. Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav, millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa emale, võrreldamatule" ("Екатерине II, матери Отечества, несравненной"). Paar päeva hiljem suundus keisrinna Paldiskisse sealset sõjasadamat üle vaatama ja seejärel Riiga, kust lahkus 15. juulil Peterburi, sest 5. juulil oli toimunud troonipretendendi Ivan VI põgenemiskatse ja tema tapmine.

3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Samas kaotati Baltikumi senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat, linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist. Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Eestimaa kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%.

3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus (mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani aastal 1796), millega muudeti Balti provintside valitsemine sarnaseks Venemaa omaga. Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur. Selle järgi nimetatakse perioodi 1783–1796 asehaldusajaks ja vastavat valitsemiskorda asehalduskorraks. Kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud said ühesugused õigused, ükskõik kas nad siis kuulusid rüütelkonda või ei. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu.

Katariina II valitsemisajal asutati Paldiski ja Võru ning Tartusse ehitati Liivimaa esimene kivisild (Tartu Kivisild).

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Võrus avatakse uue ilme saanud Katariina allee eestielu.delfi.ee 5. september 2013 (vaadatud 27.03.2014)


Eelnev:
Peeter III
Venemaa keisrinna
17621796
Järgnev:
Paul I