Katariina II

See artikkel räägib valitsejast; laeva kohta vaata artiklit Jekaterina II (laev).

---

Katariina II (ka Katariina Suur, Jekaterina II; (Екатерина II) sünninimega Sophie Friederike Auguste ; 2. mai 1729 Stettin, Preisimaa kuningriik – 17. november (vkj 6. november) 1796 Peterburi) oli Anhalt-Zerbsti printsess ning Venemaa keisrinna 1762–1796. Ta oli Peeter III abikaasa ning Paul I ema.

Elukäik

Oma teise põlve nõo, Vene troonipärija, Holstein-Gottorpi hertsogi Karl Peter Ulrichi pruudina võttis Sophie 1744 vastu õigeusu, millega sai nimeks Katariina. Abielu 21. augustil 1745 (vkj.) sai teoks nii poliitiliste kui eriti Katariina ema, Holstein-Gottorpi printsessi Johanna Elisabethi isiklike intriigide tulemusel. Katariina pühendus kogu hingega vene olemuse tundmaõppimisele, liialdas usuliste kombetalitustega, tegi kõik, et väärida krooni, nagu ta on oma mälestustes tunnistanud. Rahuldamatu abielu, millest alles 1754 sündis poeg (tulevane keiser Paul I) ja hiljem tütar Anna (1757–1759), süvendas Katariina nümfomaaniat ja viis suheteni meestega, kes oma karjääri võlgnesid ainult talle. Ühtlasi hoidis vaimselt võimekas Katariina end kursis poliitiliste oludega ja pidas kirjavahetust valgustusajastu oluliste nimedega, eelkõige Voltaire'iga, kes on nimetanud seda printsessi "Põhjala täheks".

Võimuletõus ja valitsemisviis

Peale keisrinna Jelizaveta Petrovna surma Venemaa Keisririigi troonile tõusnud Peeter III annuleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud. Vastukaaluks tema Preisi-lembusele Katariina toetuseks koondunud kaardivägi kukutas Peeter III ja kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena 14. juulil (ukj) 1762. aastal valitsejaks. Riigipöörde läbiviimisesse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise, kuna kaardiväerügemendi ohvitserid, kus teenis tema soosik Grigori Orlov vennaga, panid toime Peeter III mõrva mõni päev hiljem ja teiste trooninõudlejate (vt. Ivan VI) vangistamise, mis märgistas kogu tema valitsusaega. Samuti takistas Katariina poeg Pauli valitsemast, väites ta memuaarides olevat koguni oma armukese Sergei Saltõkovi poja.

Sisepoliitika

1764. aastal viis ta läbi kiriku maade riigistamise, mille tulemusena seni kirikule kuulunud pärisorjad ja maavaldused läksid riigi omandusse. Riigistamise vastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka Rostovi metropoliit Arseni, keda hoiti Tallinna kindluse Harju väravatornis asuvas vanglas.

1775. aasta haldusreform

Katariina viis läbi muudatusi riigihalduses (1775. aasta kubermanguseadus), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Provintse asusid valitsema asehaldurid ning ning linnadele anti piiratud omavalitsusõigus. Kubermanguseaduse alustel moodustati kubermangude ametiasutused 18. sajandu lõpul levinud Charles de Montesquieu halduspõhimõtetel, mille kohaselt pidi toimima võimude lahususe põhimõte, kuid siiski olid ette nähtud igale Venemaa sisekubermangude seisustele eraldi võimuasutused.

Haridussüsteemi edendamine

Lisaks hooldeasutustele (5. mail 1764. aastal Aadlineiude kasvatusselts («Воспитательное общество благородных девиц» ehk Smolnõi instituut) ja 1765. aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval (Устав мещанского училища) edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse peale (see ei laienenud vaid juutidele). Lääne-Euroopale, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja diplomaadina.

Kuigi Katariina arvustas pärisorjust kinnistasid tema reformid talurahva rõhutud olukorda, millega kaasnesid ulatuslikud rahutused sh. Jemeljan Pugatšovi ülestõus 1773–1775. aastal.

Välispoliitika

Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Peamisi muresid oli sekkumine Poola kui Venemaa jaoks ammuse vaenu- ja mässukolde riigiasjadesse, mis viidi lõpule Kolmanda Poola jagamisega 1795. Samal aastal liidendas Katariina Kuramaa ja suurema osa Leedut. 1783. aastal kaotati Läänemereprovintside iseseisvus, mille Paul I võimule tulles taastas. Sõdades türklaste ja tatarlastega võitis Venemaa Lõuna-Ukraina ja Krimmi. Nii enne Katariinat kui tema ajal vallutatud alad asustati, kas või Potjomkini küladega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade (pärastised volgasakslased) paigutamist Volga kallastele.

Isiklikku

Oma armukese Grigori Grigorjevitš Orloviga oli Katariinal poeg Aleksei (1762–1813), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariinal oli mitmeid soosikuid: krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, feldmarssal Grigori Potjomkin, rittmeister Platon Zubov, ratsaväe kaardiväeohvitser Aleksandr Lanski, Zavadovski, ratsaväe kaardiväeporutšik Vasiltšikov, kürassiiride kapten Ivan Korsakov, kaardiväekapten Aleksandr Mamontov, Potjomnkini adjutant Aleksei Jermolov.

Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis. Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuninga Stanisław Poniatowski trooni.

Muud

Et Katariina sünnipärane eesnimi oli Sophie, kutsuti teda perekondlikult Fieke, Figge või Figchen.

Voltaire nimetas Katariinat Catherine le Grand – Katariina Suur meessoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikku eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis.

Keisrinna portree järgi Vene 100-rublasel paberrahal nimetatakse viimast "Katariinaks".

Hiljem avastati, et ta oli hoopiski lesbi.

Katariina tiitel

„Katariina Teine, Venemaa, Moskva, Vladimiri, Novgorodi keisrinna ja isevalitseja, Kaasani, Astrahani, Siberi, Hersoni-Tauria keisrinna, Pihkva valitsejanna ja Smolenski suurvürstinna, Eestimaa, Liivimaa, Karjala, Tveri, Jurgorodi, Permi, Vjatka, Bulgaaria ja teiste vürstinna, Novagorodi ja Alammaade, Tšernigovi, Rjazani, Polotski, Rostovi, Jaroslavli, Beloozjorski, Udorski, Obdorski, Konda, Vitebski, Mstislavski valitsejanna ja suurvürstinna ja kõigi põhjamaade ja Iverskaja , Kartaalia ja Gruusia keisrite ja Kabardiiniamaa, Tšerkassia ja mägivürstide käsutaja ja nende pärilik valitsejanna ning valdaja“

Katariina II ja Eesti

1764. aastal tegi Katariina ringreisi Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil. Esimese vastuvõtu organiseerisid Eestimaa rüütelkonna ja Narva bürgermeister Narvas. Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav, millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa Emale, võrreldamatule" ("Екатерине II, матери Отечества, несравненной"). Paar päeva hiljem suundus keisrinna Paldiskisse sealse sõjasadama ülevaatuseks ja seejärel Riiga, kust lahkus 15. juulil Peterburi, sest 5. juulil oli toimunud troonipretendendi Ivan VI põgenemiskatse ja tema tapmine.

3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Samas kaotati Baltikumi senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat, linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist. Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Eestimaa kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%.

3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775 sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani 1796, misjärel Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur. Selle järgi nimetatakse perioodi 1783–1796 asehaldusajaks ja vastavat valitsemiskorda asehalduskorraks. Kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud said ühesugused õigused, ükskõik kas nad siis kuulusid rüütelkonda või ei. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu.

Tema valitsemisajal asutati Paldiski ja Võru ning Tartusse ehitati Liivimaa esimene kivisild (Tartu Kivisild).

Eelnev: Peeter III

Venemaa keisrinna 1762–1796

Järgnev: Paul I

Vaata ka

• Asehalduskord
• Paldiski maakond (kreis)
• Potjomkini küla