Oktoobrirevolutsioon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib revolutsioonist Venemaal 1917; samanimeliste sündmuste kohta Serbias vaata artiklit Oktoobrirevolutsioon (Serbia); saare kohta vaata artiklit Oktoobrirevolutsiooni saar

Boriss Kustodijev. Bolševik. 1920.

Oktoobrirevolutsioon ehk oktoobripööre ehk Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon oli Tallinnas ja Petrogradis 5. - 8. novembril (vkj 23.–26. oktoobril) 1917 toimunud revolutsioon, millega bolševikud kukutasid Ajutise Valitsuse.

Oktoobrirevolutsioon laiemas mõttes hõlmab bolševike võimu kehtestamise kogu Venemaal.

Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ning hilisem Nõukogude Liit. Alates 1927 hakati kasutama nimetust Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistati Nõukogude Liidus 7. novembril riigipühana.

Historiograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oktoobrirevolutsiooni sündmuste käsitsemisel ei pääse mööda historiograafilistest probleemidest. Nõukogude Liidus käsitleti neid sündmusi vastavalt ametlikule ideoloogiale. NLKP Ajaloo Instituut ja teisedki asutused hävitasid ja fabritseerisid oktoobrirevolutsiooniga seotud dokumente ja muid materjale. Paljud nõukogude allikad on kaheldava väärtusega, ehkki Lääne ajaloolased ja teatmeteosed sageli tuginevad ka nendele.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veebruarirevolutsiooniga oli 1917. aasta alguses Venemaal kukutatud keiser Nikolai II. Seadusandlik võim kuulus Riigiduumale ja eelparlamendile ning täidesaatev võim allus Ajutisele valitsusele. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli valitsuse eesotsas esseer Aleksandr Kerenski. Eelparlament valmistas ette Asutava Kogu tööd, mis pidi valitama 25. (12.) novembril ja võtma vastu põhiseaduse.

Paralleelsete võimuorganitena tegutsesid ka mitme erakonna esindajatest moodustatud, kuid sageli bolševike mõju all olevad esinduskogud (nõukogud) ja nende täitevkomiteed.

Venemaa osales jätkuvalt 1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas. Sõda oli riigi välja kurnanud ning süvendanud sotsiaalseid probleeme. Ajutine Valitsus ei soovinud alustada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega. Paljude väeosade sõdurite ja madruste hulgas valitsesid allumatuse meeleolud.

Revolutsiooni ettevalmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Idee alguseks on loetud Vladimir Lenini poolt 16. (3). aprillil 1917 avaldatud Aprilliteese. Alates septembri lõpust rõhutas Lenin, kes varjas end Soomes ning hiljem Petrogradis põranda all, üha rohkem võimuhaaramise vajadust. Teda toetas Petrogradis tegutsev Lev Trotski. Asi oli selles, et oli selge, et Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavuta, kuid nende soov oli saada võim täielikult endi kätte.

25. (12.) oktoobril asutati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 6.–8. novembril toimepandud riigipöörde juhtimise staap.

4. novembril (22. oktoobril) asutati Eestis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. See oli VSDTP Tallinna Komitee juurde moodustatud konspiratiivne revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.

Revolutsiooni käik Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Revolutsioon algas esmaspäeval, 5. novembril (23. oktoobril) 1917 Tallinnas. Seda juhtis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Komitee koostas üksikasjaliku tegevuskava ning kinnitas oma esimesel koosolekul juhised raudtee-, posti- ja telegraafikomissaridele. Otsustati määrata revolutsioonikomitee komissarid Tallinna raudteejaamadesse ja saata tegutsemisjuhised kõigile Eestimaa nõukogudele. Kell 21 hõivasid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel bolševike salgad Tallinnas raudteejaamad ja sideasutused, kaasa arvatud merekindluse staabi telegraafi. Sideaparaatide juurde pandi valvesse soldatid ja madrused. Merekindluse juhtkond ei jõudnud osutada mingit vastupanu. Võimu haaras Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimees oli bolševik Jaan Anvelt.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee

Järgmistel päevadel saadi võim ka mujal Eestis (Tartus 7. novembril, Narvas 8. novembril).

Revolutsiooni käik Petrogradis[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. novembril (24. oktoobril vkj) kell 9 hommikul Petrogradis saadeti kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. Kindlustamaks ühendust linnaosade vahel, lasid Lev Trotski ja Vladimir Lenin sillavahtidele palka maksta.

Samal päeval käskis Aleksandr Kerenski tuua Tallinnast Petrogradi 13. ja 15. kasakapolgu ning ühe brigaadi 44. jalaväediviisist. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee keelas Petrogradi vägesid saata. Merekindluse komandant sai range käsu mehed paigale jätta. Kindlusest anti siiski Kerenski telegrammi ärakiri salaja kasakapolkude juhatusele edasi.

7. novembri (25. oktoobril vkj)ööl võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult.

7. novembri hommikul aeti laiali eelparlament Maria palees palee komandandi, endise Balti laevastiku madruse Anatoli Železnjaki (1895-1919) poolt. Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Venemaa Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.

Ööl vastu 8. novembrit (26. oktoobril vkj) hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja "Aurora" kogupauk. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.

Alates 7. novembri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba oktoobri alguses 2. novembriks, kuid lükati siis edasi 7. novembrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongessi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.

8. novembril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ja mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulekuni.

Sündmused riigipöörde järel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutav Kogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

25. novembril toimunud Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas, Eestis said nad 40% häältest ja läänerinde sõdurite seas koguni kaks kolmandikku, aga valimisvõidu tagas esseeridele laialdane toetus talurahva seas.

18. jaanuaril 1918 kokku tulnud Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid nõukogude III kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu.

Sündmused Venemaal ja mujal maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigipööre andis bolševikele võimaluse kindlustada võimu põhiliselt Petrogradis. Moskvas oli vastupanu bolševikele suur ning nad saavutasid täieliku kontrolli linna üle alles märtsis 1918.

Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma võimu maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid. Vastuhakkajad kuulutati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks ja sabotöörideks. Vastupanu mahasurumiseks loodi 20. detsembril 1917. Erakorraline Komisjon (Tšekaa). Ajutiselt kaasati koalitsiooni vasakpoolsed esseerid, samal ajal arreteeriti parempoolseid esseere, menševikke, kadette jt. Saksa armee oli selleks ajaks jõudnud hõivata suure osa Venemaast, sest Vene sõdurid deserteerusid massiliselt. Valitsesid kaos, anarhia ja meelevaldne punane terror. Puhkes Venemaa kodusõda, algas välisriikide interventsioon Venemaale. Bolševike võim stabiliseerus 1920. a. paiku.

Sündmused riigipöörde järel Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude võim püsis Eestis kuni 1918. aasta 24. veebruarini, mil Saksamaa okupeeris Eesti. Samal päeval kuulutati välja ka Eesti Vabariik.

28. novembril 1918, mil Saksamaa oli Esimese Maailmasõja kaotanud ning Saksamaal puhkes samuti revolutsioon, viis Saksamaa oma väed Eestist välja. Eestisse tungisid suured Nõukogude Vene väeüksused. Algas Vabadussõda, mis lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahu sõlmimisega. Eesti Vabariik sai esimeseks riigiks, kes tunnustas bolševike võimu ja Nõukogude Venemaad, samuti sai Nõukogude Venemaa esimeseks riigiks, mis de jure Eesti Vabariiki tunnustas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]