Moskva-Leedu sõda (1500–1503)
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
| Teine Moskva-Leedu sõda | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
|
|||||||
| Osalised | |||||||
| Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik Vana-Liivimaa |
Moskva Suurvürstiriik, Pihkva Vürstiriik Kaasani khaaniriik |
||||||
| Väejuhid või liidrid | |||||||
| Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi suurvürst Aleksandras, ordumeister Wolter von Plettenberg | Moskva suurvürst Ivan III, vojevood Daniil Štšenja | ||||||
Teine Moskva-Leedu sõda peeti aastatel 1500–1503 Moskva suurvürstiriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi ning selle liitlaste Vana-Liivimaa ja Poola kuningriigi vahel.
Sisukord |
Eellugu ja sõja algus [muuda]
Moskva-Leedu sõda oli sõda ühelt poolt Moskva Suurvürstiriigi ja teiselt poolt Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi ning selle liitlase Vana-Liivimaa vahel, mille kutsus esile esimese püüd territoriaalsele ekspansioonile. Pärast põhjavene maade ühendamist ja tsentraliseeritud vene riigi tugevdamist kerkis Moskva vürstiriigi ette küsimus läänevene maade ühendamisest, mis olid Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi kontrolli all. Võitlus Moskva ja Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstirigi vahel läänevene maade pärast põhjustas rea vene-leedu sõdu XV—XVI sajandil. Vene-Leedu sõda aastatel 1500–1503 oli järjekorras teine.
Esimene Moskva-Leedu sõda (1487–1494) lõppes enamuse Verhovski vürstiriikide territooriumite ühendamisega Moskva vürstiriigiga; Smolensk jäi siiski Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi valdusesse. Suurvürstiriigis algas õigeusklike religioosne tagakiusamine katoliiklaste poolt. Läänevene vürstid hakkasid otsima kaitset Moskva suurvürstilt Ivan III-lt. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürsti Aleksandrase katse pöörata katoliiklaseks oma naine Jelena (Ivan III tütar) kutsus esile Ivan III rahulolematuse, ja ta hakkas võtma oma teenistusse ülejooksikuid.
Sõjategevus [muuda]
Aprillis 1500 läksid Ivan III alluvusse vürstid Semjon Ivanovitš Belski, Vassili Ivanovitš Šemjatšitš ja Semjon Ivanovitš Možaiski, koos oma valdustega, mis moodustasid märkimisväärse territooriumi Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi idaosas, koos linnadega Belaja, Novgorod-Severski, Rõlsk, Radogoš, Starodub, Gomel, Tšernigov, Karatšev, Hotiml. Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik nõudis maade tagastamist, Ivan III keeldus ja otsustas, mitte ootama jäädes Leedu, Vene ja Žemaitija sõjaväe rünnakuid, mais 1500 alustada loode-, lääne- ja edelasuunal sõjategevust.
Edelasuunal hõivasid vene väed vojevood Jakov Zaharitš Koškini juhtimisel Brjanski, Mtsenski ja Serpeiski, mille vürstid tulid Ivan III poole üle. Alistusid linnad Gomel, Novgorod-Severski, Tšernigov, Potšep, Rõlsk ja teised. Venelaste poole läksid üle vürstid Trubetski ja Mosalski.
Läänesuunal hõivasid väed endise Kaasani khaaniriigi Mahmed-Amini ja vojevood Juri Zaharitš Koškini juhtimisel Dorogobuži. Sinna liikusid ka teised vene väed Daniil Vasiljevitš Štšenja, Vassili Ivanovitš Šemjatšitši, Jakov Zaharitš Koškini ja Semjon Starodubski juhtimisel. Ühinenud vene väed Daniil Vasiljevitš Štšenja juhtimisel liikusid Smolenski alla, mis oli Leedu, Vene ja Žemaitija sõjavägede kaitse keskus Konstantin Ivanovitš Ostrožki juhtimisel. 14. juulil 1500 põhjustasid vene väed lahingus Vedroša jõel Leedu, Vene ja Žemaitija sõjaväe hävitava lüüasaamise, kes kaotasid ligi 8000 meest langenutena; vürst Konstantin Ivanovitš Ostrožki langes vangi.
Pärast lahingut Vedroša jõel jätkasid venelased võitudega: 6. augustil võttis J. Z. Koškin Putivli, 9. augustil võttis Andrei Fjodorovitš Tšeljadnin loodesuunal Toropetsi, aga Moskva suurvürsti liitlane Krimmi khaan Mengli I Girei rüüstas Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi lõunaosa, tema pojad võtsid ja põletasid Hmelniki, Kremenetsi, Bresti, Vladimiri, Lutski, Brjaslavli ning viisid sealt palju vange.
21. juunil 1501 astus Leedu, Vene ja Žemaitija poolel sõtta Vana-Liivimaa. 27. augustil lõid Liivimaa väed Wolter von Plettenbergi juhtimisel vene vägesid Seritse jõel ning 8. septembril võtsid Ostrovi. Siiski pidid nad alanud epideemia tõttu taganema. Ka Leedu, Vene ja Žemaitija vägi läks rünnakule, kuid ei suutnud võtta Opotška linna.
Sügisel läksid vene väed pealetungile nii Liivimaal kui ka Leedus, saavutades rea võite (D. V. Štšenja rüüstas Liivimaa kirdeosa ja märkimisväärset osa Eestist, vene väed võitsid orduvägesi Helme linnuse juures, Leedu, Vene ja Žemaitija vägesi Mstislavli lahingus, kuigi linna ennast võtta ei õnnestunud). Suurhordi vägede rünnak sundis Ivan III paiskama sinna vene vägesid põhjast. Vene vägede ja Krimmi khaaniriigi liitlasvägede ühendatud jõududega löödi rünnak tagasi.
1502. aasta jooksul proovis Liivimaa rüütlivägi edutult vallutada Pihkvat (kaks korda), Krasnõi Gorodokki, Irboskat. Läänesuunal piirasid vene väed Smolenskit ja Oršat, kuid suure Leedu, Vene ja Žemaitija väe lähenemine sundis Ivan III poega Dmitri Žilkat vene väed ära viima. Pärast seda tegid vene väed rea rüüsteretki Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi sügavusse (Krimmi khaani Mengli I Girei vägi (90 000 meest) ründas Leedu, Vene ja Žemaitijat ja Poolat ning tühjendas kõik Lutski, Turovi, Lvovi, Brjaslavi, Lublini, Višnetski, Beltsa, Krakovi piirkonnas), lastes seda järjekindlalt verest tühjaks. See sundis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürsti Aleksandrast suunama oma pingutused rahulepingu sõlmimisele.
Vaherahu sõlmimine [muuda]
25. märtsil 1503 sõlmiti Blagoveštšenski vaherahu kuueks aastaks. Selle järgi sai Moskva Suurvürstiriik suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, nende hulgas Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast — ligikaudu 1/3 oma territooriumist. 2. aprillil 1503 sõlmiti vaherahu Vana-Liivimaaga, mille järgi kindlustas Moskva suurvürstiriik oma piirid kuni Liivimaa-Moskva sõjani.
