Brest-Litovski rahuleping

Allikas: Vikipeedia
Kaks esimest lehekülge Brest-Litovski rahulepingust (vasakult paremale:) saksa keeles, ungari keeles, bulgaaria keeles, türgi keeles ja vene keeles.

Brest-Litovski rahuleping oli rahuleping, mis kirjutati alla 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Venemaa Nõukogude Vabariigi ja Nelikliidu (Keskriikide) vahel Venemaa Esimesest maailmasõjast väljumise kohta.

Rindejoon idarindel Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal

Nõukogude Venemaa oli sunnitud selle rahulepinguga tunnistama Soome, Eesti, Läti, Ukraina, Leedu ja Poola iseseisvumist.

Rahuläbirääkimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovisid bolševikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis ohvitseride kasiinos 19. novembril (vkj) 1917. Pärast mitut vaherahu pikendamist jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased andsid 10. veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid juba okupeeritud Väinamere saared (ultimaatumi tekstis: Moonsundi arhipelaag), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.

Vene delegatsiooni juht Lev Trotski teatas seepeale, et Venemaa lahkub läbirääkimistelt jätkamata sõda ja tegemata rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed edasiseks tegutsemiseks. Vastavalt ultimaatumis määratud päevale läks 18. veebruaril 1918 Saksa rinne idasuunas liikuma ja venelaste revolutsioonilisest korratusest haaratud väed taganesid.

Erimeelsused nõukogude juhtkonnas rahuläbirääkimistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Venemaal oli läbirääkimiste ajal võimul bolševike ja vasak-esseeride koalitsioonivalitsus, mistõttu sel ajal osaliselt veel säilinud demokraatliku valitsemisprotsessi käigus toimusid erinevate huvigruppide vahel diskussioonid ja võimuvõitlus. Venemaa Nõukogude Vabariigi valitsuses oli kolm eriarvamustel rühmitust:

Rahuleping 3. märtsil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahulepingu allkirjastajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa Keiserliku Valitsuse poolt

Austria-Ungari Keiserliku ja Kuningliku Ühise Valitsuse poolt

  • Krahv Ottokar Czernin, Keiserliku ja Kuningliku Õukonna välisminister, Tema Keiserliku ja Kuningliku Apostelliku Kõrguse salanõunik
  • Caietan Merey von Kapos-Meree, Tema Keiserliku ja Kuningliku Apostelliku Kõrguse salanõunik, erakorraline ja täievoliline saadik
  • Jalaväekindral Maximillian Ciceric von Baccani, Tema Keiserliku ja Kuningliku Apostelliku Kõrguse salanõunik

Bulgaaria Kuningliku Valitsuse poolt

Keiserliku Ottomani Valitsuse poolt

  • Tema Kõrgeausus Ibrahim Khaki Paša, Tema Kõrgeaususe Ottomani sultani täievoliline saadik Berliinis, endine suurvesiir, endine Ottomani impeeriumi Senati liige
  • Tema Kõrgeausus ratsaväekindral Zekhi Paša, Tema Kõrgeaususe Ottomani sultani kindraladjutant ja Tema Kõrgeaususe Ottomani sultani sõjaline volinik Saksamaa Keiserliku Hiilguse juures

Venemaa Nõukogude Vabariigi Valitsuse poolt

Rahulepingu punktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artikkel I
  • Venemaa ühelt poolt, ja Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi teiselt poolt deklareerivad, et nende vaheline sõjaseisukord on lõppenud. Nad otsustasid edaspidi elada koos rahus ja sõpruses.
Artikkel II
  • Lepinguosalised hoiduvad igasugusest teiste osapoolte valitsuste või valitsus- ja sõjaväeasutuste vastasest agitatsioonist või propagandast. Kuivõrd see kohustus puudutab Venemaad, siis see laieneb ka Nelikliidu poolt hõivatud alade suhtes.
Artikkel III
  • Piirkonnad, mis asuvad lepinguosaliste kindlaks määratud joonest lääne pool ja mis varem kuulusid Venemaale, ei asu enam tema ülemvõimu all; kindlaksmääratud joone asukoht on märgitud lisatud kaardil ...*, mis on selle rahulepingu oluline osa. Selle joon määratletakse täpsemalt Vene-Saksa Komisjoni poolt.
  • Puhul eespool nimetatud piirkondade suhtes, nende eelnevast Venemaaga seotusest ei tulene Venemaa suhtes mingit vastutust.
  • Venemaa hoidub nimetatud piirkonnas selle siseasjadesse mistahes sekkumisest. Saksamaa ja Austria-Ungari kavatsevad nende piirkondade tulevikku määratleda koostöös nimetatud alade elanikega.
Artikkel IV
  • Saksamaa on valmis niipea, kui sõlmitakse üldine rahu ja Venemaal on viidud läbi täielik demobiliseerimine, puhastama täielikult ala, mis asub idapool Artikkel III lõikes 1 täpsustatud joont, kuivõrd Artikkel VI lõigetes ei sätestata teisiti.
  • Venemaa teeb kõik endast oleneva, et tagada kiire Ida-Anatoolia provintsi evakueerimine ning selle Türgile korrektse tagastamise.
  • Ardahan, Kars ja Batumi ringkonnad peavad samuti olema puhastatud vene vägedest. Venemaa ei sekku nende ringkondade riiklik- ja rahvusvaheliselt õiguslikeks uuteks riikideks korraldamisse ja annab nende piirkondade elanikkonna need alad, et luua, kooskõlas teiste naaberriikidega, täpsemalt Türgiga, uus kord.
Artikkel V
  • Venemaa viib viivitamatult läbi täieliku sõjaväe demobiliseerimise, sealhulgas ka praeguse Venemaa valitsuse poolt loodud sõjalised üksused.
  • Pealegi, Venemaa viib oma sõjalaevad Venemaa sadamasse ja hoiab neid seal kuni üldise rahu sõlmimiseni või muudab need relvituks.
  • Sõjalaevad, mis jäävad Nelikliidu loal Vene riigi suveräänsuse kaitsmiseks alles, on Vene sõjalaevad.
  • Põhja-Jäämeres asuvad laevad peavad jääma sinna seniks, kuni sõlmitakse üldine rahu. Läänemeres ning Mustas meres, nii kaugele kui Vene võim ulatub, peavad miinid olema ära korjatud üheaegselt. Kaubalaevastiku liiklus on nendes merepiirkondades kõikjal üheaegselt vaba. Segakomisjoni poolt koostatakse fikseeritud vahendustasusid reguleerivad üksikasjalikud eeskirjad, eelkõige teavitatakse kaubalaevadele määratud veeteedest. Laevateed peavad olema alati vabad ujuvatest meremiinidest.
Artikkel VI
  • Venemaa on kohustatud sõlmima kohe rahu Ukraina Rahvavabariigiga ja tunnustama nimetatud riigi ja Nelikliidu riikide vahel sõlmitud rahulepingut. Ukraina territooriumilt viiakse kohe välja vene väed ja ka Vene Punaarmee. Venemaa lõpetab kogu Ukraina Rahvavabariigi valitsus- või riigiasutuste vastase agitatsiooni ja propaganda.
  • Eesti- ja Liivimaa puhastatakse samuti kohe vene vägedest ja ka Vene Punaarmeest. Eestimaa idapiiriks saab üldjuhul Narva jõgi, Liivimaa piir kulgeb üldiselt üle Peipsi ja Pihkva järve, selle edelanurgast, sealt üle Lubani järve, Lievenhofi ja Lääne-Dvina suunas. Eesti- ja Liivimaa okupeeritakse Saksamaa politseivõimu poolt seniks, kuni nendes riikides tagatakse oma ametivõimude poolt ühiskondlik julgeolek. Venemaa vabastab korraga kõik Eestimaal ja Liivimaal arreteeritud või küüditatud elanikud ja kindlustab kõigi eestimaalaste ja liivimaalaste ohutu tagasipöördumise.
  • Soome ja Ahvenamaa puhastatakse samuti kohe vene vägedest ja vene Punaarmeest ning Soome sadamad vene laevastikust ja vene mereväest. Niikaua kui jää takistab sõjalaevade vene sadamatesse viimist, võib laevadel viibida selle hädavajalik meeskond.
  • Venemaa peab viivitamatult lõpetama igasuguse Soome valitsuse või avalik-õiguslike asutuste vastase agitatsiooni ning propaganda.
  • Ahvenamaal ehitatud kindlused tuleb võimalikult kiiresti lammutada. Seoses nende saarte demilitariseerimisega ja nende sõjalise navigatsioonitehnika suhtes parandamise küsimustega Saksamaa, Soome, Venemaa ja Rootsi vahel sõlmitud erikokkulepetega peab arvestama Saksamaa nägemust sellest, et nendes küsimustes peab arvestama Läänemerega piirnevate riikide arvamusega.
Artikkel VII
  • Arvestades sellega, et Pärsia ja Afganistan on vabad ja sõltumatud riigid, peavad lepinguosalised riigid arvestama nende riikide poliitilist ja majanduslikku sõltumatust ning nende riikide territoriaalset terviklikkust.
Artikkel VIII
  • Mõlema poole sõjavangid peavad olema vabastatud ja nende kodumaale saadetud. Nendega seotud küsimuste lahendamine reguleeritakse artikkel XII sätetes ette nähtud erikokkulepetega.
Artikkel IX
  • Lepinguosalised loobuvad vastastikku oma sõjaliste kulutuste hüvitamise nõudmistest, st riiklikud sõjapidamise kulud, samuti sõjakahjude hüvitise, st neid kahjusid, mis olid tekitatud neile või nende kodanike poolt sõjategevuse piirkonnas sõjaväelise tegevusega, sealhulgas kõigi vaenlase riigi territooriumit teostatud sundkoormistega.
Artikkel X
  • Lepinguosaliste vahel jätkatakse diplomaatilise ja konsulaarkaitse suhteid kohe pärast rahulepingu ratifitseerimist. Mis puutub konsulite vastastikku vahetust, see reguleeritakse eraldi kokkulepetega.
Artikkel XI
  • Nelikliitu ja Venemaad puudutavad majanduslike suhete küsimused reguleeritakse Lisade 2–5 määruste sätetega. Seejuures Lisa 2 näeb ette Venemaa ja Saksamaa vahelisi suhteid, Lisa 3 Venemaa ja Austria-Ungari, Lisa 4 Venemaa ja Bulgaaria ning Lisa 5 Venemaa ja Türgi vahelisi suhteid.
Artikkel XII
  • Avaliku ja erasektori suhted ja sõjavangide ning interneerimist ning amnestiat ja ka vastase kaubalaevade tagastamist puudutavad küsimused reguleeritakse eraldi Venemaaga sõlmitud lepingutega, mis moodustavad üldise rahulepingu lahutamatu osa ja need jõustuvad niivõrd, kui see on võimalik, koos üldise rahulepingu jõustumisega.
Artikkel XIII
  • Käesoleva Lepingu tõlgendamisel on saksa- ja venekeelsed tekstid autentsed suhetes Saksamaa ja Venemaa vahel; ungari- ja venekeelsed tekstid on Austria-Ungari ja Venemaa vahelistes suhetes; bulgaaria- ja venekeelsed tekstid Bulgaaria ja Venemaa vahelistes suhetes ja türgi- ning venekeelsed tekstid Türgi ja Venemaa vahelistes suhetes.
Artikkel XIV
  • Käesolev rahuleping jõustub pärast selle ratifitseerimist. Ratifitseerimise dokumendid vahetatakse niipea, kui see on võimalik Berliinis. Venemaa valitsus kohustub, kui Nelikliit seda soovib, vahetama ratifitseerimisdokumendid kahe nädala jooksul. Kui teiste selle Lepingu Lisades ja muudes dokumentides ei ole ette nähtud teist tähtaega, siis käesolev Leping jõustub kohe pärast selle ratifitseerimise hetke.

Täiendusleping 27. augustil[muuda | redigeeri lähteteksti]

27. augustil 1918 sõlmisid Vene SFNV ja Saksamaa keisririik Berliinis Brest-Litovski rahulepingu kolmes osast koosneva täienduslepingu:

  • poliitilise
  • rahandusliku ja
  • eraõigusliku osaga.

Lepingu põhipunktid:

  • demarkatsiooniliini määramine Keskriikide ja Venemaa sõjavägede vahel;
  • Saksamaa ja Venemaa suhtumine Venemaa Keisririigi territooriumil tekkivate/tekkinud riikide suhtes (millega Nõukogude Venemaa loobus oma riiklikust suveräänsusest Eesti ja teiste riikide üle);
  • Saksamaa vahendustegevus Venemaa ja Türgi vahel Bakuu piirkonna tagastamiseks Venemaale ja selle eest, osa Bakuu nafta vahetamisega Donbassi kivisõe vastu Saksamaaga;
  • Saksamaa garantiid, selle kohta, et Soomest ei jätkata sõjategevust Venemaa Petrogradi suunas ning vabatastakse seal Soome kodusõjas vangistatud punaarmeelased;
  • Venemaa poolt 6 000 000 000 marga suuruse kontributsiooni tasumine Saksamaale (millest tasuti 83 533 kg kulda).

13. novembril 1918 pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni tühistas Nõukogude Venemaa Brest-Litovski rahulepingu koos kõigi lisadega, alustas sõjategevust ja püüdis taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel.

Isegi enamlaste käes vangis olles arvas suurvürst Pavel Aleksandrovitš, et vene intelligents andestab enamlastele pigem massilised tapmised kui Brest-Litovski rahu. Lepingu tühistamine pidi olema eeltingimus tulevase valge Venemaa valitsuse liitumiseks Saksamaaga Esimeses maailmasõjas[1].

Brest-Litovski rahulepingu tulemused Eestile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brest-Litovski rahulepingu järel tekkinud riigid Euroopas

21. veebruaril andis Saksa idarinde väejuhatus Venemaale teise ultimaatumi, milles nõudis vene vägede lahkumist Ukrainast, Soomest, Lätist ja Eestist. Sakslased nõudsid territooriume kuni Narva jõeni. Ultimaatumis anti aega 48 tundi vägede väljaviimiseks, kolm päeva rahulepingu sõlmimiseks ja kaks nädalat selle ratifitseerimiseks. 24. veebruaril võttis Venemaa ultimaatumi tingimused vastu, neil tingimustel oligi Venemaa sunnitud Balti kubermangud sakslastele üle andma.

„Lisa I, mis on sätestatud 3. märtsi 1918 Venemaa ja Keskriikide vahelise Rahulepingu Artikkel 3.

Kooskõlas Venemaaga sõlmitud Rahulepingu Artikkel 3. määruste sätetega, piir, mis Läänes kulgeb piki Venemaa suverääniteeti, läbib saared Dago ja Worms vahel Mohn ja mandri saarte vahel Runo ja Kuno ja segmentide kõver läbib Riia lahe, jõuab Mandrile veidi Loodes, Liivimaa Aa suust, siis see kõver jätkudes ümbritseb Riia Ida ja Üxküll (Öger Galle) [lääne], risti üle Düna. Siis läheb edasi Düna Ida kohta, kus lõppes endine Kuramaa piir, peaaegu Druja, ja selle koha ta ulatub sirgjooneliselt Edelasse joostes Strusty järvest kuni Driswjaty järve lõunaosas, jättes Driswjaty asula ise joonest Itta.
Siit rida kõverusi Kagu-edela suunas Mjelengjany lähedal Saksa poolel. Paikkonnad Widsy ja Tweretsch jääb joonest Itta. Ta läbib alates Swenziany-Lyntupy raudteeliini, umbes keskelt. Joon läheb siis mööda oja paikkonnad Michalischki ja Gerwjany poolt, mis mõlemad on jäetud Läände, edasi piki jõgesid Oschmjanka ja Loscha. Edasi jookseb mitmesugused põikeid tehes ja jõuab raudteele Wilna-Smorgon, mida ta ületab Slobodka veidi Läänes. Siin teeb rea kõverusi, joostes otse Klewisa, Saksa poolel teel Oschmjany ja Dsewenischki Ida ja Geranony Lääne poolt, piki jõgesid Opita ja Gawja kuni Niemen.
Nüüd jookseb piir allapoole mööda Niemen sängi Mosty eespool asuva punktini, ja siin on kurvides otse Lõunasse mööda Selwianka jõkke sängi, mis sellest jookseb Roshanyni, mis jääb joonest Itta. Sealt see möödub Edela suunas (mööda Temra) kuni Ukraina piirini, kus see on Prushanyni.. Siit ta läheb Borowiri (?) ja Szolzhentiza vahelt (?), Koski (?) ja Dobruschin vahelt (?), ja jookseb edasi Lääne pool Prushany - Vidoml teed, jookseb otse ja paindub Liesna jõe juures, jättes Vidoml koha Vene poolele. Piir lõpeb Liesna jõest Brest-Litovski Põhja pool, Szmolienitza ja Bobruschin jäävad Ida pool joont, Riia, Jacobstadt, Dwinsk, Svenzjany, Vilnius, Lida, Wolkowysk ja Konstantinow on Saksa poolel.
Piirjoone täiesti täpselt kindlaks määramiseks luuakse Vene-Saksa kooskõlastamise komisjoni.“

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni algas saksa vägede evakueerimine vallutatud aladelt.

16.19. novembril pidas Eesti Ajutise Valitsuse delegatsioon Berliinist määratud Saksa Vabariigi esindajaga Baltimail August Winnigiga Riias läbirääkimisi Eesti–Saksa suhete korraldamiseks. Tulemuseks oli, et 19. novembril 1918 kirjutati alla leping, milles Saksamaa esindaja Baltimail tunnustas Ajutise Valitsuse Eestis iseseisvaks võimuks.

Enne seda aga jõudis Lenini juhitud bolševike valitsus Venemaal 13. novembril 1918 ühepoolselt tühistada Brest-Litovski rahulepingu koos selle lisadega. Punaarmee alustas pealetungi lahkuvate saksa vägede järel, hoidudes samal ajal relvakonfliktidest evakueeruva saksa armeega ning püüdes taastada Brest–Litovski rahu eelset seisu sakslastele kaotatud aladel. 18. novembril tungis Punaarmee Lätisse ja 28. novembril kahe diviisiga (kokku 12 000 meest) Narva kohal üle Eesti piiri. Algas Eesti Vabadussõda.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Saksa salaluure Tallinnas. Vaba Maa, 6. september 1933, nr. 208, lk. 5.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]