Rahvusvaheline õigus

Allikas: Vikipeedia

Rahvusvaheline õigus (rahvusvaheline avalik õigus; ingl. k. public international law, law of nations, pr. k. droit de gens) on õigusharu, mis reguleerib riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide käitumist. Mõiste võttis kasutusele Jeremy Bentham (1748–1832).

Rahvusvahelise õiguse mõiste piiritlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õigusnormide, üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid.

Klassikaline rahvusvaheline õigus reguleeris piiratud hulka riikidele elulist huvi pakkunud küsimusi diplomaatia, sõja, maismaaterritooriumi ja meresõidu kohta. Tänapäeval on reguleerimisvaldkond oluliselt suurenenud, hõlmates inimõiguste, majanduse ja isegi kosmosega seotud küsimusi.

Riigisisene ja rahvusvaheline õigus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigisisene (ehk siseriiklik) õigus on ennekõike hierarhiline õigussüsteem, mida iseloomustavad keskne riigivõim, tsentraliseeritud jõu kasutamine ja võimuaparaadi jagunemine seadusandlikuks, täidesaatvaks ja õigustmõistvaks. Riigivõim tagab sanktsiooniaparaadiga kohustuste täitmise üksikisikute poolt.

Rahvusvaheline õigus on horisontaalne süsteem, kus osalejad on õiguslikult, kuigi sageli mitte poliitiliselt võrdsed. Lotuse reegli kohaselt pärinevad riikidel lasuvad kohustused nende iseendi tahtest ning piiranguid riikide suveräänsusele ei saa seetõttu eeldada. Riigid täidavad oma kohustusi vabatahtlikult ning sanktsioonide süsteem on üldiselt väheefektiivne. Kuigi rahvusvaheline õigus ei vasta ei avaliku ega eraõiguse tunnustele, paigutavad riigiõigusega tegelevad autorid ta tavaliselt avaliku õiguse alla.

Rahvusvaheline õigus ja rahvusvaheline eraõigus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvaheline eraõigus (ingl. k. private international law, choice of law) ei ole - kuigi see nimetusest nii näib - seotud rahvusvahelise avaliku õigusega, vaid on riigisisese õiguse osa, mis määrab, millise riigi õigust kohaldatakse juhul, kui õigussuhtes esineb nn. välismaine element, nt kui konkreetse riigi territooriumil abielluvad kodanik ja välismaalane.

Rahvusvahelise õiguse subjektid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt olid rahvusvahelise õiguse subjektideks ainult riigid. Tänapäeval peetakse rahvusvahelise õiguse subjektideks ka rahvusvahelisi organisatsioone ning piiratud määral füüsilisi- ja juriidilisi isikuid.

Rahvusvahelise õiguse allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelisel õigusel on kolm esmast allikat: rahvusvahelised lepingud, rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldpõhimõtted (vt Rahvusvahelise Kohtu Statuudi artikkel 38.) Kõige tähtsamad neist on rahvusvahelised lepingud, millega riigid oma põhimõtteliselt piiramatut vabadust vabatahtlikult piiravad. Rahvusvahelise lepingu puudumisel kohaldatakse rahvusvahelist tavaõigust, mis moodustub riikide pikaajalisest ning ühetaolisest käitumisest (longa consuetudo) ja nende veendumusest, et selline käitumine on õiguslikult kohustav ja ühiskonnas vajalik (opinio juris sive necessitatis). Non liquet olukorras jääb võimalus kohaldada õiguse üldpõhimõtteid. Sinna hulka kuuluvad nii rahvusvahelise õiguse põhimõtted kui ka põhimõtted, mis on ühised maailma suurtele õigussüsteemidele. Esimeste näiteks on pacta sunt servanda, hea usu ja mõistlikkuse põhimõte, teiste näiteks riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõte.

Rahvusvahelise tavaõiguse ning õiguse üldpõhimõtete sisu määratlemiseks on lubatud kasutada täiendava õigusallikana kohtuotsuseid ja õigusteadlaste teoseid. Kohtuotsused rahvusvahelise õiguse allikana võivad olla rahvusvaheliste vahekohtu- ja kohtuotsuste kõrval ka riigisiseste (ennekõike kõrgemate) kohtute otsused. Õigusteadlaste teostest tulevad kõne alla ainult kõige autoriteetsemad autorid. See on lühike nimekiri, kuhu kuuluvad näiteks Lassa Oppenheim ja Hersch Lauterpacht. Peab silmas pidama, et kuigi sageli kirjutavad õigusteadlased sellest, milline õigus peaks olema, on siin mõeldud kirjutisi sellest, milline õigus on.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kiviorg, M. et al., Rahvusvaheline õigus, 2. tr. Tallinn: Juura 2004.
  • Värk, R. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus 2005.
  • Harris, DJ. Cases and Materials on International Law, 6th ed. London: Sweet & Maxwell 2004. ISBN 0-421-78150-5.