Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus

Allikas: Vikipeedia
Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus
Toimumisaeg 16481654
Toimumiskoht Ukraina
Osalised
Ukraina Hetmaniriik
Krimmi khaaniriik
Rzeczpospolita
Väejuhid või liidrid
Bogdan Hmelnõtski
Maksim Kryvonis
Jeremi Michał Korybut Wiśniowiecki
Jan II Kazimierz Waza

Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus oli aastatel 16481654, Ukraina hetmani Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel toimunud isesvõitlus Ukrainas, Rzeczpospolita riigist.

Hmelnõtskõi saabumine Kiievisse
Hetmaniriik ja Poola 1660-ndate aastate piirides, pärast Oliwa ja Andrussovo rahulepinguid

1648[muuda | redigeeri lähteteksti]

1648. aastal alustati Ukraina hetmani Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel võitlust autonoomia saavutamiseks Ukrainale Poolast, kaasates liitlasena Krimmi tatarlased.

Ülestõusu algetapp oli võidukas, Hmelnõtskõi-tatarlaste väed lõid Poola kroonihetman Mikolaj Potocki vägesi Zhovti Vody ja seejärel Korsuni lahingus. Lisaks sõjategevusele alustasid mässu ka talupojad, kes laastasid ja rüüstasid Poola šlahtale kuuluvat vara Ukrainas.

1648. aasta juuni jõudsid Hmelnõtskõi väed Bila Tserkvani ja esitasid Rzeczpospolitale nõudmised: kasakate traditsiooniliste vabaduste taastamine, registrikasakate arvu suurendamine 12 000-ni, kasakatele tasu maksmine nende eelneva 5 teenistusaasta eest, õigeusu kiriku õiglane kohtlemine - võimaldades neil omada kirikuid ja kloostreid, nagu enne uniaadikiriku loomist. Nende nõudmiste täitmisel lubas Hmelnõtski vanduda truudust Poola kuningale. Kuna aga Poola kuningas Władysław IV Waza oli surnud 1648. aastal ja Poola Seimis toimusid uue kuninga valimine, siis jäi vastus ettepanekule venima.

Ülestõusuga alanud talupoegade mäss kandus sellel ajal aga juba Podooliasse, kus suurmagnaat Jeremi Michał Korybut Wiśniowiecki alustas omal initsiatiivil sõjategevust mässajatega, kuid purustati Maksim Kryvonise vägede poolt. 80 000-se poola väe võitmise järel liikusid ülestõusnute väed Lvivi linna peale, mille piirasid sisse ning said linnalt lunaraha. Novembrikuuks edenesid väed Zamośći linnani, ning seejärel esitas Hmelnõtski uuesti nõudmised Poola võimudele: (1) kasakate traditsiooniliste vabaduste taastamine; (2) vaba pääsu saamine Musta mereni, ilma takistusteta poola kindluste Kodaki kindlus (uk) poolt; (3) hetmani alluvus ainult Poola kuningale, mitte kohalikele Poola võimuesindajatele; (4) et amnestia laieneks kõigile ülestõusust osavõtnutele; ja (5) et, Bresti unioon ja seega ka uniaadikirik likvideeritakse. Uus, valitud Poola kuningas Jan II Kazimierz Waza lubas nõudmised täita ja ning väed pöördusid tagasi Kiievisse.

Saabunud võidukalt pärast Poola vägede võitmist ja oma nõudmiste heakskiitmist Kiievisse, võeti Hmelnõtskõi vastu seal asunud kreeka õigeusu kiriku Jeruusalemma patriarhi ja Kiievi metropoliidi poolt, kui õigeusklike eest võitlejana ning innustasid tema ambitsioone, kogu piirkonna õigeusklike eest seisjana. Hmelnõtskõi alustas diplomaatilisi läbirääkimisi Poola võimu vastase koalitsiooni loomiseks piirkonna (Moldova, Valahhia, Moskva tsaaririigi) õigeusklike valitsejatega, Doni kasakatega ja protestantidega Transilvaanias ning vürst Radziwilliga Leedus.

1649[muuda | redigeeri lähteteksti]

1649. aastal taasalustas Hmelnõtskõi sõjategevust Poolaga juba kõigi õigeusklike vabastamiseks. 1649. aasta sügisel piiras ta ümber Zborivi juures, kuningas Jan II Kazimierz Waza väed ning saavutas eduka vaherahukokkuleppe. Leppe alusel lubati kuninga poolt (1) suurendada registrikasakate arvu 40 000-ni, (2) senised Rzeczpospolita Kiievi, Tšernigivi ja Brasłaŭ vojevoodkondade alad kuulutati kasakaaladeks, mis vabastatakse Poola vägedest, juutidest ja jesuiitidest; (3) õigeusu metropoliidile antakse koht Poola Seimis; ja (4) kõigile ülestõusus osalenud šlahta sekka kuuluvatele antakse amnestia. Saavutatud vaherahuleping rahuldas uusi registrikasakaid, õigeusklikku šlahtat ja vaimulikke, kuid ei täitnud lihtrahva huvi, saada tagasi Poola magnaatidelt maa.

1650. aastal nõustus Hmelnõtskõi, tunnistama Hetmaniriigi Osmanite riigi vasalliks, mis ka aktsepteeriti 1652. aastal, kuid vasalliseisund ei toonud kaasa sõjalist abi Osmani riigi poolt.

1651[muuda | redigeeri lähteteksti]

1651. aastal sõjategevus Poola ning Hetmaniriigiga taasalgas, kuid oli ukrainlastele ebaedukas. Nad kaotasid Berestechko lahingu, Volõõnias ja sõlmisid sunnitud olukorras 1651. aasta septembris, Bila Tserkva rahulepingu. Lepingu alusel vähendati registrikasakate arvu 20 000-ni, piirati nende asumist Kiievi vojevoodkonnas. Tšernigivi ja Brasłaŭ vojevoodkondades taastati Poola administratsioon ning Poola šlahtal lubati naaseda oma valdustesse. Lepingu tingimustel, tegi Hmelnõtskõi koostööd Poola võimudega ning saatis kasakad maha suruma naaseva Poola šlahta vastu mässavate talupoegi, Kiievi vojevoodkonnas. Hmelnõtskõi tegevuse tõttu põgenesid tema aladelt talupojad ja vabad kasakad itta, Donetsi ja Doni ülemjooksule, mis oli Moskva tsaaririigi võimu all. Nende asuala, sai nende elukorralduse alusel nimetuse Sloboda Ukraina.

1652–1653[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hmelnõtskõi vägedel õnnestus lüüa Poola vägesi 1652. aastal, Batihi ja Brasłaŭ lahingus ning 1653. aastal (Žvaneci lahingus, Podoolias). Žvaneci lahingu järel, 1653. aasta detsembris sõlmitud lepinguga taastati 1649. aasta Zborivi vaherahu tingimused.

1654[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast nelja-aastast iseseisvat võitlust oli Ukraina sunnitud pöörduma abi saamiseks Moskva tsaaririigi poole, kelle abi eest võitluses nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma Moskva tsaaririigi protektoraadi alla.

8. jaanuaril 1654 otsustas Perejaslavi raada, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnõtskõi, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Dnepri alamjooksul säilis veel Zaporižžja Sitš, mis küll tasapisi kaotas oma tähtsust, kuid ei kuulunud Hmelnitski jurisdiktsiooni alla.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]