Mongolite riik

Allikas: Vikipeedia
Mongolite riik
Ihh Mongol Uls
1206–1368
Mongol Empire map.gif
Valitsusvorm Valitav monarhia
Osa Afganistan Afganistan
Armeenia Armeenia
Aserbaidžaan Aserbaidžaan
Birma Birma
Gruusia Gruusia
Hiina Hiina
India India
Iraan Iraan
Iraak Iraak
Kasahstan Kasahstan
Kõrgõzstan Kõrgõzstan
Laos Laos
Lõuna-Korea Lõuna-Korea
Moldova Moldova
Mongoolia Mongoolia
Pakistan Pakistan
Poola Poola
Põhja-Korea Põhja-Korea
Rumeenia Rumeenia
Süüria Süüria
Tadžikistan Tadžikistan
Türgi Türgi
Türkmenistan Türkmenistan
Ukraina Ukraina
Usbekistan Usbekistan
Valgevene Valgevene
Venemaa Venemaa
Vietnam Vietnam
Suurkhaan 12061227 Tšingis-khaan (esimene)
12291241 Ugedei-khaan
12461248 Güjük-khaan
12511259 Möngke-khaan
12601294 Hubilai
13331370 Togan Temür (viimane)
Pealinn Avarga, Karakorum[Märkus 1], Dadu[Märkus 2] ehk tänapäevane Peking
Religioon Tengrism (šamanism), hiljem budism, judaism, kristlus ja teised
Ajalugu
 –Loomine
 –Tšingis-khaani surm
 –Pax Mongolica[Märkus 3]
 –Killustumine
 –Yuani dünastia langemine

1206
1227
12101350
12601364
1368
Rahaühik mündid (näiteks dirhamid), paberraha (paberraha tagatiseks siid või hõbe ja Yuani Chao)

Mongolite riik (mongoli: Mongol-yn Ezent Güren ja Монголын эзэнт гүрэн, kasahhi: Моңғол қағандығы) eksisteeris 13. ja 14. sajandil ning oli suurim impeerium maailma ajaloos.[1] Kuigi riigi häll asus Kesk-Aasia steppides, ulatus see lõpuks Ida-Euroopa metsadest Jaapani mereni, võttes enda alla suure osa Siberist, Kagu-Aasiast, Hindustani poolsaarest ja Lähis-Idast. Oma kõrghetkel oli impeeriumi suuruseks 24 mln km²[2][3][4][5] ehk 16% Maa kogupindalast ning riigis elas üle 100 miljoni inimese.

Mongolite riik sai alguse, kui Tšingis-khaan ühendas tänapäeva Mongoolia aladel elavad mongoli ja turgi hõimud ning lasi end aastal 1206 kuulutada kõikide mongolite juhiks. Algasid sõjad, kus Tšingis-khaan ja tema järglased vallutasid maid kõikides suundades.[6][7][8][9][10][11] Tekkinud suurriik ühendas ida ja läänt ning mongolite hoitud rahu (Pax Mongolica) võimaldas kaupmeestel Siiditeed ilma hirmuta kasutada. Mongolid lihtsustasid suhtlemist, kauplemist ja mõtteviiside vahetust Euraasias ning seetõttu levisid kergemini ka haigused nagu katk.[12][13]

Mongolite riik hakkas lagunema pärilussõdades. Valitsevad klannid ei saavutanud üksmeelt, kas trooni pärimine peaks toimuma mööda Tšingis-khaani poja ja esmase pärija Ugedei liini või saab valitsejaks üks Tšingis-khaani pojapoegadest. Võimuvõitluses jäi peale Tolui klann, kes viis läbi verise puhastuse Ugedei ja Tšagatai toetajate seas, kuid lahkhelid jätkusid ka Tolui pärijate seas. Kui üks suurkhaan suri, kuulutasid rivaalitsevad klannide nõukogud välja oma troonipretendendi. Nii sattusid vastamisi vennad Arig Böke ja Hubilai, kes pidid võitlema omavahel ning ka teiste Tšingise poegade järglastega.[14][15] Hubilai sai valitsejaks, aga järgnenud kodusõjas ei suutnud ta taastada kontrolli Tšagatai ja Ugedei perekondade üle.

Kui Hubilai suri aastal 1294, oli ühtne riik killustunud neljaks väiksemaks khaaniriigiks, millest igaühel olid oma probleemid ja ambitsioonid: Kuldhord loodes, Tšagatai khaaniriik läänes, Ilkhanaat edelas ja Yuani dünastia tänapäeva Pekingi ümbruses.[16] Aastal 1304 tunnistasid kolm läänepoolset khaaniriiki lühikeseks ajaks Yuani dünastia sümboolset ülemvõimu,[17][18] aga kui Mingi dünastia aastal 1368 Yuani dünastia kukutas, oli Mongoli impeeriumi aeg lõplikult läbi.

Euraasia enne mongolite pealetungi, ca 1200.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mongolite riigi nimi oli nende enda keeles Ikh mongol uls (Suur Mongoolia riik).[19] 1240. aastatel kirjutas Tšingise järglane Güjük-khaan paavst Innocentius IV kirja, mille eessõnas oli kasutatud nimekuju "Suure Mongoli riigi (ulus) Dalai (vägev/ookeaniline) khaan".[20]

Hubilai ja tema venna Arig Böke võimuvõitluse järel oli Hubilail tegelik võim ainult impeeriumi idaosa üle ja seetõttu väljastas ta 18. detsembril 1271 käskkirja, millega ta rajas Yuani dünastia ja nimetas riigi ümber "Suur-Yuaniks" (Dai Yuan või Dai On Ulus). Mõnede allikate väitel oli Mongolite riigi täisnimi Dai Ön Yehe Monggul Ulus.[21]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mongolite riik 1207. aastal

Varane ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mongolid olid Turgi rahvastest rändkarjakasvatajad, kes liikusid vastavalt aastaajale Mongoolia steppides ringi. Püsivaid linnu neil ei olnud. 10. sajandil oli Mongooliat ümbritsev ala, Mandžuuria ja osa Põhja-Hiinast Liao dünastia võimu all. Aastal 1125 kukutas Jini dünastia Liao dünastia ja üritas saavutada võimu Liao endise territooriumi üle Mongoolias. Jini dünastia suutis edukalt vastu seista mongoli hõimude rüüsteretkedele, mille juhiks oli sel ajal Khabul-khaan ehk Tšingis-khaani vaarvanaisa. Mongoolia platood asustasid sel ajal viis tugevat hõimu: kereiidid, Khamag mongolid, naimanid, mergid ja tatarlased. Jini valitsejad, kelle eesmärgiks oli hoida hõimud võimalikult nõrgad ja seega oma valdustest kaugel, õhutasid vaenu mongolite ja tatarlaste vahel. Khabuli järglane Ambaghai-khaan hukati, kui tatarlased ta reetsid ja hiinlaste kätte andsid. Mongolid vastasid rüüsteretkega ning Jini dünastia üritas aastal 1143 samaga tasuda, kuid nende vasturünnak ebaõnnestus. Aastal 1147 muutsid hiinlased oma poliitikat ja sõlmisid mongolitega vaherahu. Mongolid jätkasid rüüsteretkedega tatarlaste vastu, et oma langenud khaani eest kätte maksta. Järgnes pikk ja verine konflikt, kuid tatarlaste ja hiinlaste armeed saavutasid aastal 1161 mongolite üle võidu.[22]

Tšingis-khaan[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tšingis-khaan, Tšingisiidid

Tšingis-khaan, sünninimega Temutšin, oli mongoli väepealiku poeg. Tal oli raske lapsepõlv ning kui rivaalitsev hõim röövis ta noor naise Börte, ei jäänud Temutšin käed rüpes istuma. Ta ühendas Turgi rahvastest vaenutsevad mongoli-turgi rändhõimud oma juhtimise alla ning päästis mergide hõimu käest oma naise. Pärast seda võitis ta naimane ja tatarlasi.[23]

Temutšin ei lubanud võidetud vaenlasi ilma oma loata rüüstata ja vägistada. Ta andis sõjasaagi eelisjärjekorras mongoli sõdalastele, selle asemel et anda kõik aristokraatidele.[24] Selline kord vihastas Temutšini onusid, kes pidasid teda õige juhi asemel jultunud poisikeseks. See vastuolu levis mongolite väejuhtide ja muu kõrgklassi seas ning mitmed Temutšini lähedased liitlased pöörasid talle selja. Kuid Temutšin triumfeeris koos talle lojaalseks jäänud vägedega oma onude üle ning aastatel 1203–1205 hävitas ta vaenulikud hõimud ja vallutas nad. Aastal 1206 krooniti Temutšin kurultai (nõukogu/üldkoosolek) ajal Yekhe Mongol Ulus'i (Suure Mongoli riigi) suurkhaaniks ning seda sündmust peetakse Mongoli riigi alguseks.[23] Seal võttis ta enda tiitliks "Tšingis-khaan" (üldine juht).

Mongolid katapuldiga. Miniatuur Rashid al-Din'i kroonikast.

Varane ülesehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mongolite riik 1227. aastal, Tšingis-khaani surma ajal

Tšingis-khaan muutis sõjaväe ülesehitust, jagades sõdurid uutesse üksustesse nagu arban (10 sõdurit), zuun (100), myangan (1000) ja tumen (10 000). Asutati Kheshig ehk paleevalve, mis jagati päevavahetuseks (khorchin, torghud) ja öövahetuseks (khevtuul).[25] Ta pani lojaalsed mehed kõrgetele kohtadele, näiteks armeeüksuste juhtideks, kuigi mitmed tema liitlased olid pärit vähetähtsatest klannidest. Võrreldes oma lojaalsetele kaaslastele antud sõjasalkadega, andis ta oma enda perekonna käsutusse neid vähe. Ta kuulutas välja uue seaduse ehk Ikh Zasag või Jassa, mis reguleeris kõike igapäevaelu ja poliitikaga seonduvat. Ta keelustas naiste müümise, teiste omandi varguse, sõdimise mongolite vahel ja loomade küttimise innaajal.[26]

Painting of Ogedei Khan
Ugedei-khaan, Tšingis-khaani poeg ja järeltulija.

Ta määras oma adopteeritud venna Sigi Hutuku ülemkohtunikuks (jarughachi), käskides tal kõik suurriigis toimuv üles märkida. Lisaks perekonda, toitu ja sõjaväge puudutavatele seadustele kuulutas Tšingis-khaan välja suhtelise usuvabaduse ning toetas sise- ja väliskaubandust. Ta vabastas vaesed ja vaimulikud maksustamisest,[27] mistõttu toetasid Mandžuuria, Põhja-Hiina, India ja Pärsia muslimid, kristlased ja budistid teda juba enne ta välisvallutusi. Võttes omaks uiguuri tähestiku, millest sai hiljem uiguuri-mongoli tähestiku alus, toetas ta kirjaoskuse arengut. Oma poegade õpetajaks võttis ta uiguuri Tatatunga, kes oli olnud naimanite hõimu khaan.[28]

Esimesed vallutusretked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tšingis-khaan sattus kiiresti konflikti Hiina riikide Jini dünastia ja Lääne-Xiaga. Mongooliast lääne pool, kasutades ära muslimi kalifaadi Horezmi valitseva Khwārizmī dünastia provokatsiooni, liikusid mongoli väed Kesk-Aasia Turkestani, laastates Transoxiana ja Pärsia impeeriumi idaosa. Veel rüüstasid mongoli väed (12201223), väejuhtide Subutai ja Jebe juhtimisel Kaukaasiat, polovetse (nimetatud ka kõptšakkideks, kiptšakkideks, kumaanideks), alaane ja Kiievi-Vene järglasvürstiriike (Lõuna-Venemaa stepialadel ja võites 1223. aastal, Kiievi suurvürsti Mstislav III, juhitud vene-polovetsi ühisväe Kalka lahingus.[23] Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni Novgorodini ja läänes kuni Dnepri jõeni.

Painting of a battle scene
Batu-khaan rüüstamas Venemaa linna Suzdali veebruaris 1238, miniatuur 16. saj kroonikast.

1223. aastal otsustas Tšingis jagada impeeriumi oma esimese naise poegade ja lähedaste vahel ära, mis muutis kogu riigi valitseva perekonna omandiks, kes koos mongoli aristokraatiaga moodustasid valitseva klassi.[29]. Kõige noorem, Tolui sai Mongoolia kesk- ja lääneosa; teine poeg, Tšagatai sai Ile jõe basseinis asuva endise Karakitai riigi alad; kolmas poeg Ugedei, sai Džungaaria ning Irtõši ülemjooksul asuvad alad ning vanimale pojale, Džutšile määrati uued vallutatud alad (Džutši uluss) Araali merest põhjapool (tänapäevased Kasahstani alad), kuid Džutši suri enne Tšingis-Khaani ning temale määratud alad said tema pojale Batule.

Ugedei vallutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mongolite riik sai alguse Kesk-Aasias, kui ühinesid mongoli ja turgi hõimud. Tšingis-khaani juhtimise all laienes riik lääne suunas Lähis-Itta, Venemaale ja Euroopasse; lõunasuunal Hiinasse ja Indiasse ning idasuunal kuni Korea poolsaareni ja Kagu-Aasiasse.[23] Kui Tšingis-khaan suri aastal 1227, ulatus impeerium Vaiksest ookeanis Kaspia mereni ning hõlmas maa-ala, mis oli kaks korda suurem kui Rooma impeerium. Tšingis oli määranud oma pärijaks kolmanda poja, karismaatilise Ugedei. Ugedei noorem vend Tolui valitses riiki kuni Ugedei ametliku valimiseni suurkhaaniks kurultail aastal 1229.[30]

Ühena oma esimestest tegudest saatis Ugedei väed vallutama baškiire, Volga bulgareid ja teisi rahvaid Kõptšaki kontrollitud steppides.[31] Idas taastasid mongolid võimu Mandžuuria üle, purustades Lääne-Xia ja tunguusid. Aastal 1230 juhtis Ugedei isiklikult kampaaniat hiinlaste Jini dünastia vastu. 1230. aastal tungisid mongoli väed ka Pärsiasse, kus purustasid Pärsia šahhi Jalal ad-Dini väed. Kindral Sübedei vallutas aastal 1232 Jini dünastia pealinna Kaifengi.[32] Ugedei pojad Kotšu ja Koten, koos kindral Chaganiga tungisid aastal 1234 Lõuna-Hiinasse. Koos Songi dünastia abiga hävitasid mongolid Jini dünastia aastal 1234.[33][34] Läänes purustas Ugedei väejuht Tšargman Horezmi valitseja väe, mistõttu tunnistasid Lõuna-Pärsia väikesed kuningriigid vabatahtlikult mongolite ülemvõimu.[35][36]

1235. aastal toimunud kurultail, määratleti 4 järgmist sõjakäiku - 2 kaug-idas, Koreasse ja Lõuna-Songi riigi vastu Lõuna-Hiinasse; ühe Lähis-itta, Pärsia, Süüria, Kaukaasiasse ja Rumi Seldžukkide sultanaadi vastu Väike-Aasias ning 1 läänesuunas, Euroopasse.

Mongolid üritasid ka mitmel korral Korea poolsaart vallutada, kuid edu ei saavutatud. Korjo ehk Korea kuningas Gojong alistus halvima ärahoidmiseks, kuid hakkas hiljem mässama ja tappis mongolite darugachi'd (ülevaatajad) ning liigutas riigi pealinna Kaesongist Ganghwa saarele.[37]

Kivikilpkonnad Karakorumis
Hõbepuu purskkaev Karakorumis (kaasaegne koopia)

Impeeriumi kasvades nimetas Ugedei riigi pealinnaks Karakorumi, muutes väikese linna kiirelt üheks maailma pealinnaks.[38]

Lõuna-Hiinas vallutasid mongolid Songi dünastia käest Siyang-yang'i, Jangtse jõe ja Sichuani, kuid ei suutnud neid piirkondi enda käes hoida. Songid vallutasid Siyang-yang'i tagasi aastal 1239. Pärast Ugedei poja Kocho äkilist surma Hiinas tõmbusid mongolid Lõuna-Hiinast tagasi, kuid Kotšu vend prints Koten tungis siiski Tiibetisse kohe pärast taandumist.[23]

Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan (Ugedei poeg) vallutas 1236–1237 Volga bulgarite khaaniriigi, mordvalased, tšuvašid ja teised Lõuna-Venemaa steppide rahvad. 1237. aasta talvisel vallutussõjakäigul vallutasid mongolid esimese slaavi vürstiriigi, Rjazani. Pärast kolmepäevast rünnakut linn alistus, 21. detsembril 1237 ja mongolid korraldasid linnas tapatalgud. Seejärel purustasid mongolid Vladimiri suurvürsti Juri II armee Siti lahingus. Aastal 1238 võtsid mongolid Alania pealinna Maghasi. Aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud slaavlastega asustatud loodealad (Połacki, Turaŭ, Pihkva vürstiriik ja Novgorodi vürstiriik.

Next.svg Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Venemaale

Kindral Tšargmani juhitud mongoli väed vallutasid Lõuna-Kaukaasia, mis sundis Gruusia ja Armeenia ülikud alistuma.[39]

Sõjalisest edust hoolimata hakkasid tekkima võimuprobleemid. Batu suhted Güjüki, Ugedei vanima poja, ja Büri, Tšagatai-khaani armastatud lapselapsega, olid pehmelt öeldes pingelised ning olukorda ei parandanud ka Batu-khaani võidukas sõjakäik Venemaal. Siiski ei saanud Güjük ega Büri Batule midagi teha, kuni elas Batu onu Ugedei. Parajasti oli Ugedei järjekordsel sõjakäigul India poolsaarele, kus ta hoidis mõnda aega enda käes Lahore'i, Multani, Delhi sultanaati ja Kashmiri.[40] Ugedei lahendas tüli Korjo ehk Koreaga, muutes selle vasalliks, ning saatis Mongoli printsessid Korjo printsidele naiseks. Ta hoidis korealased kuulekad piitsa ja prääniku ehk diplomaatia ja sõjalise jõuga.[41][42][43]

Jätkus Batu-khaani sõjakäik Euroopasse läbi Poola, Ungari ja Transilvaania. Samal ajal kui üks osa vägedest oli Poola linnu rüüstamas, aeglustasid polovetside, moraavlaste, Malta ordu, Saksa ordu ja Templiordu ühendväed mongolite edasitungi Legnitzi lahingus. Ungari, horvaatide ja Templiordu väed said hävitavalt lüüa Mohi lahingus 11. aprillil 1241. Mongolid tungisid pidurdamatult edasi Boheemiasse, Serbiasse ja Austriasse ehk Saksa-Rooma riiki,[44][45] aga enne kui mongolitel oli võimalik Viin vallutada, peatas Ugedei surm detsembris 1241 vallutusretke.[46][47] Mongolite traditsioon nägi ette, et kõik Tšingis-khaani printsid peavad osalema järgmise suurkhaani valimisel. Batu ja mongoli armee lahkusid Kesk-Euroopast järgmise aasta jooksul.[48]

Next.svg Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse

Ugedei-järgne võimuvõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Ugedei surma 1241, aga enne järgmist kurultaid, suutis Ugedei lesk Töregene võimu enda kätte võtta. Ta kiusas taga oma mehe muslimist ametnikke ning andis kõrged kohad oma liitlastele. Ta ehitas paleesid, katedraale ja muid võimsaid ehitisi, mis toetasid religiooni ja haridust. Töregene mõjutuste tulemusena toetas enamik mongoli aristokraate uue suurkhaanina ta poega Güjüki. Kuid Batu, Kuldhordi valitseja, keeldus tulemast järgmisele kurultaile, kuna ta oli väidetavalt haige ja Mongoolia kliima ei sobinud talle. See patiseis kestis neli aastat, mis nõrgendas impeeriumi ühtsust.[49]

Kui Tšingise noorem vend Temuge ähvardas võimu haarata, tuli Güjük Karakorumi oma võimu kindlustamiseks.[50] Batu nõustus lõpuks saatma oma esindajad kurultaile, mis toimus 1246. Selleks ajaks oli Güjükist saanud haige alkohoolik, aga tema võidud Mandžuurias ja Euroopas olid andud talle suurkhaanile sobiva võimsuse. Ta valiti pidulikult tseremoonial, kus osalesid mongolid ja saadikud välisriikidest – vasallriikide juhid, Rooma ja teiste riikide esindajad, kes olid tulnud kohale austuse näitamiseks ja diplomaatiaks.[51][52]

Güjüki valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Güjük-khaan asus võitlema korruptsiooniga ning jätkas oma isa, mitte Töregene, poliitikat. Ta karistas Töregene toetajaid ning andis oma isa ametnikele tagasi nende koha. Selle tulemusena koosnes ta lähikond uiguuri, naimani ja Kesk-Aasia ametnikest ning hiina väejuhtidest, sest nemad olid aidanud ta isa Hiina sõjakäikudel. Güjük jätkas Korea vallutamist, tungis Lõuna-Hiinasse ja Iraaki ning lasi teha üleriigilise rahvaloenduse.

Mitte kõik impeeriumi osad ei olnud nõus Güjüki võimuga. Assasiinid, kelle peameister Hasan Jalalud-Din oli aastal 1221 astunud liitu Tšingis-khaaniga, ei tunnistanud Güjüki võimu ja selle asemel tapsid nad Pärsias Mongoli kindraleid. Güjük määras oma isa parima sõbra Eljigidei Pärsia armee juhiks ning seadis talle ülesandeks välja juurida assasiinid ning vallutada Abbassiidide kalifaat ehk Iraan ja Iraak.[53][54][55]

Aastal 1248 moodustas Güjük äkki suure armee ja hakkas pealinnast Karakorumist lääne poole marssima. Güjüki eesmärki ei teata: ta võis minna Lähis-Ida vallutama või liikuda oma nõbu Batu-khaani vastu Venemaal. Batuni jõudis hoiatus, et Güjük võib midagi üritada. Sellel ajal oli Batu liikumas ida suunas, arvatavasti Güjükile austuse avaldamiseks. Kuid enne Güjüki ja Batu vägede kohtumist suri haiglane ja reisist väsinud Güjük Ida-Turkestanis, kuid arvatavasti ta mürgitati.[56]

Güjüki lesk Ogul Kaimiš üritas võimu enda kätte võtta, kuid tal ei olnud selleks vajalikke oskusi nagu Töregenel ning ta pojad Khoja ja Naku ei lasknud tal vabalt tegutseda. Batu-khaan kuulutas välja kurultai uue khaani valimiseks aastal 1250, aga see pidi toimuma tema territooriumil. Kuna see oli nii kaugel Mongooliast, keeldusid Ugedei ja Tšagatai klannide esindajad osalemast. Kurultai pakkus trooni Batule, kuid ta ei tahtnud seda. Selle asemel toetas ta Möngket, kes oli Tolui poeg ja Tšingise pojapoeg. Mönkge juhtis sellel ajal mongoli vägesid Venemaal, Põhja-Kaukaasias ja Ungaris. Tolui klann asus kohe toetama Möngket, kuid arvestades kurultai vähest osavõttu, polnud Möngkel piisavalt legitiimsust. Batu saatis Möngke Mongooliasse, et korraldada seal uus kurultai. Möngke toetajad kutsusid Ogul Kaimiši, Ugedei ja Tšagatai klannide esindajad nõupidamisele, kuid nad keeldusid tulemast. Ugedei ja Tšagatai printsid ei pidanud Möngket õigeks khaaniks, sest nende arvates võisid ainult Ugedei printsid olla suurkhaanid.[57]

Möngke valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bagdadi langemine 1258, milles Bagdad kaotas oma senise tähtsuse

Möngke-khaan kuulutati uueks suurkhaaniks 1. juulil 1251. Sellega algas võimuvõitlus, kui kõrgemad kohad anti Tšingise poja Ugedei järglaste asemel Tšingise poja Tolui järglastele. Möngke võimu ei tunnistanud Ugedei ja Tšagatai printsid ning üks neist, Ugedei pojapoeg Shiremun, plaanis teda kukutada. Shiremun viis oma väed kuningliku palee lähedale, kuid Möngket hoiatati. Möngke lasi vandenõud uurida, mis viis vangistamisteni üle kogu riigi. Mitmed Mongoli kõrgklassi liikmed mõisteti süüdi ja hukati, neid võis olla 77 kuni 300, kuid Tšingise järglased saadeti hukkamise asemel riigist välja. Möngke purustas Ugedei ja Tšagatai klannide vastuseisu oma võimule ning jagas riigi lääneosa oma liitlase Batu-khaaniga. Pärast verist puhastust andis Möngke vangistatutele amnestia, kuid sellest ajast alates oli suurkhaani võim kindlalt Tolui järglaste käes.[58]

Möngke oli tõsine mees, kes järgis esivanemate traditsioone ja vältis alkoholi. Ta oli salliv teiste uskude ja kunstistiilide suhtes, mistõttu ehitati pealinna kaupmeeste kvartal ning budistide, muslimite ja kristlaste pühakojad. Möngke sattus vaimustusse hiina, euroopa ja pärsia arhitektuurist. Ta lasi ehitada suure hõbedast puu, mille oksad väljastasid jooke. Puu valmistas Guillaume Boucher, Pariisi kullassepp.[59]

Möngke alustas majandusreformidega, mis pidid muutma valitsuse kulutused ettearvatavamaks. Ta õukond vähendas valitsuse kulutusi ja keelas ülikutel ning sõduritel tsiviilisikuid segada või edikte ilma khaani nõusolekuta välja anda. Ta muutis maksusüsteemi ning üritas alama klassi maksukoormat vähendada. Lisaks tugevdas ta postijaamade kaitset. Möngke kuulutas aastal 1252 välja üleriigilise rahvaloenduse, mille teostamiseks kulus mitu aastat. Viimasena loeti üle Novgorod aastal 1258.[60]

Oma võimu kindlustamiseks määras ta oma vennad Hulagu ja Hubilai vastavalt Pärsia ja mongolite Hiina juhtideks. Impeeriumi lõunaosas jätkas ta oma eelkäijate võitlust Songi dünastiaga. Hubilai vallutas Dali kuningriigi 1253. aastal. Möngke kindral Qoridai stabiliseeris olukorra Tiibetis ning budistide kloostrid pidid tunnistama mongolite ülemvõimu. Sübedei poeg Uryankhadai hoidis 1258. aastal ajutiselt enda käes Põhja-Vietnami.[53]

Stabiliseerinud majanduse, hakkas Möngke otsima võimalusi impeeriumi laiendamiseks. 1253. ja 1258. aasta kurultaidel Karakorumis otsustas ta rünnata Lähis-Ida ja Lõuna-Hiinat. Islamimaailma keskpunkt oli tol ajal Bagdad, kuid selle võimsus ei suutnud vastu panna mongolite hordidele. Kui Bagdadi kaliif al-Mustasim keeldus mongolitele alistumast, vallutati Bagdad aastal 1258. Mongolid rüüstasid ja tapsid kümneid tuhandeid ning seda sündmust loetakse üheks kõige katastroofilisemaks islami ajaloos. Abbassiidide kalifaadi hävitamisega olid mongolitel Lähis-Idas vabad käed ning peagi ründasid nad teel Süüriasse teisi piirkonna riike. Mongolite ülemvõimu tunnistasid Kiliikia armeenlased, Antiookia ja Tripoli kristlased ning Rumi sultanaadi Seldžukid, kelle abil jätkasid mongolid muslimite alade vallutamist. Mõned linnad alistusid ilma vastupanuta, teised, näiteks Mayafarriqin, üritasid end kaitsta, kuid nende elanikud tapeti ning linnadest jäid järele ainult varemed.[61]

Samal ajal rüüstas Batu-khaani järglane ja noorem vend Berke Leedu suurvürstiriiki, selle alasi Ukrainas, Valgevenes ja Poola Kuningriiki. Pinged hakkasid tekkima riigi loode- ja edelaosa vahel, sest Batu arvates oli Hulagu Lähis-Ida vallutamine osa salaplaanist vähendada Batu mõjuvõimu regioonis.[62]

Mongolite riik Möngke-khaani (1251–59) surma järel.

Lagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaidlus troonipärimise üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Impeeriumi lõunaosas oli Möngke isiklikult juhtimas Hiina vallutamist. Sõjaretk oli edukas, kuid ei edenenud piisava kiirusega ning seetõttu ei tõmbunud mongolid tagasi nagu tavaliselt, kui ilmad muutusid soojemaks. Mongoli vägedes puhkes verine epideemia ning üks selle ohver oli ka Möngke, kes suri 11. augustil 1259. Algas uus peatükk mongolite ajaloos, sest järjekordselt tuli valida uus khaan. Mongoli väed üle kogu riigi lõpetasid sõdimise ja kogunesid kurultaile.[63]

Mönkge vend Hulagu lõpetas oma eduka kampaania Süürias, jättes vallutatut kaitsma väikse üksuse kindral Kitbuqa juhtimise all. Muslimid kasutasid mongolite ajutist nõrkust ära ning aastal 1260 kohtusid mamelukid mongolitega Palestiinas Ain Jaluti lahingus. Mongolid said lüüa ja Kitbuqa hukati. Pärast seda lahingut ei suutnud mongolid enam kunagi tungida Süüriast kaugemale.[64]

Mönkge ja Hulagu kolmas vend Hubilai oli Möngke surma ajal Huai jõe juures Hiinas. Selle asemel et pealinna naasta, jätkas ta pealetungi Wuchangi piirkonda Hiinas, Jangtse jõe lähedal. Perekonna noorem vend Arig Böke kasutas ära Hulagu ja Hubilai puudumist ning lasi end kõigi perekonna esindajate poolt suurkhaaniks kuulutada. Saanud sellest teada, korraldas Hubilai omakorda kurultai Kaipingis, kus peaaegu kõik Mandžuuria ja Põhja-Hiina mongolid ta kandidatuuri toetasid.[48]

Hubilai, Tšingis-khaani pojapoeg ja Yuani dünastia rajaja. Maal aastast 1294.

Kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hubilai ja Arig Böke tüli eskaleerus peagi täiemahuliseks sõjaks. Hubilai armee hävitas Arig Boke toetajad ja vallutas Lõuna-Mongoolia. Probleeme tekitasid ka nende sugulased, Tšagataid. Hubilai saatis Abishka, talle lojaalse Tšagatai printsi, üle võtma võimu Tšagatai perekonnale kuuluval alal. Kuid Arig Böke püüdis ta kinni ning tappis ta ja laskis kroonida oma mehe Alghu. Hubilai blokeeris vilja sisseveo Mongooliasse, põhjustades näljahäda. Hubilai vallutas kiirelt Karakorumi, kuid Arig Böke kogus end ja vallutas pealinna tagasi aastal 1261.[65][66][67]

Ilkhanaadis tegutsev Hulagu jäi Hubilaile lojaalseks, kuid aastal 1262 algasid kokkupõrked Kuldhordi valitseva nõbu Berkega. Berket vihastas ebaõiglane sõjasaagi jaotamine ja muslimite massiline tapmine, nii et Berke kaalus 1259–1260 Hulagu võimu vastu mässava Gruusia kuningriigi toetamist.[68] Berke leidis liitlase Egiptuse mamelukkide näol ning ta toetas ka Hubilai vaenlast, Arig Böket.[69] Hulagu suri 8. veebruaril 1265 ning Berke tahtis seepeale Hulagu maid vallutama minna, kuid suri teel olles. Tšagatai khaaniriigi valitseja Alghu-khaan suri samuti ainult mõni kuu hiljem ning Hubilai nimetasis Tšagatai uueks juhiks Alghu poja Abaqa. Kuldhordi juhiks määras Hubilai Batu pojapoja Möngke Temüri. Ariq Böke alistus Hubilaile Shangdus 21. augustil 1264.[70]

Impeeriumi lõunaosas olid mongolid pärast Xiangyangi vallutamist aastal 1273 väga lähedal Songi dünastia kukutamisele. Et võita hiinlaste toetus, nimetas Hubilai aastal 1271 oma režiimi ümber Yuani dünastiaks. Hubilai viis pealinna Dadusse, mis on tänapäevase Pekingi eellane, kuid teised mongolid pidasid Hubilai liigset hiina kultuuri soosimist kohatuks.[71][72] Kuid mongoli kampaaniad Lõuna-Hiina vastu õnnestusid ning aastal 1276 kukutati lõplikult Songi dünastia, mis tegi mongolitest esimesed mitte-hiinlased, kes on vallutanud kogu Hiina. Hubilai rajas võimsa impeeriumi, ehitades kanaleid, kaubasadamaid ning toetades kunsti ja teadust. Tema ajal avati Hiinas 20 166 avalikku kooli.[73]

Kindlustanud oma võimu, võis Hubilai vaadata oma valduste piiridest kaugemale. Vallutusretked Birma, Vietnami, Sahhalini ja Champasse läksid kalliks maksma, kuid Hubilai suutis need maad muuta ainult oma vasallideks. Mongolite katsed vallutada Jaapanit (1274 ja 1280) ning Jaavat (1293) kukkusid läbi.[73] Võimuvõitlus Tšingis-khaani perekonna harude vahel siiski jätkus, kuid need tülid ei takistanud Mongoli impeeriumi majanduslikku ja kaubanduslikku edu.[74]

Temür-khaan, Hubilai pojapoeg ja Yuani dünastia keiser. 14. saj illustratsioon.

Võimuvõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabban Bar Sauma, Hubilai ja Ilkhanaadi khaani Arghuni saadik, reisis Dadust Euroopasse, külastades Roomat, Pariisi ja Bordeauxi, kohtudes selle perioodi tähtsate valitsejatega aastatel 1287–1288.

13. sajandi lõpul leidsid Mongolite riigis aset suured muutused. Hubilai, kes oli vallutanud kogu Hiina ning asutanud Yuani dünastia, suri aastal 1294 ning ta järglaseks sai ta pojapoeg Temür-khaan, kes jätkas Hubilai poliitikat. Ilkhanaat jäi Yuani dünastiale lojaalseks, kuid neile valmistasid peavalu riigi edelaosas kasvavad islamistlikud meeleolud. Kui aastal 1295 sai Ilkhanaadi valitsejaks Mahmud Gazan, kes võttis enda usuks islami, muutus Mongoli Pärsia üha enam ja enam islamistlikuks. Sellest hoolimata tugevdas Gazan sidemeid Yuani dünastiaga, et saada endale liitlane Kuldhordi vastu, kes ihaldas lähedalasuvat Gruusiat. Gazan hakkas Yuani õukonda saatma andameid, üritas teistele khaanidele näidata, et Temür on sobilik suurkhaan, ning soodustas Ilkhanaadi ja Yuani dünastia vahelist kultuurilist ja teaduslikku koostööd.[75]

Kuigi Gazan oli muslim, jätkas ta oma eelkäijate sõda Egiptuse mamelukkidega ning rääkis oma nõunikega mongoli keeles. Ta võitis mamelukke Wadi al-Khazandari lahingus aastal 1299, kuid Süüriat suutis Gazan hoida lühikest aega, sest probleeme tekitasid Tšagatai khaaniriigi pidevad rüüsteretked. Tšagatai khaani Kaidu vastu ühinesid seepeale Kuldhordi ja suurkhaani väed ning aastal 1301 ta tapeti ning asendati rahulikuma juhi Duwa'ga.[76][77]

1303 hakkas Yuani keiser Temür vastu võtma andameid Shani rahvalt Tais ning see tähendas mongolite lõunaekspansiooni lõppu. Mõned mongolid, khaan Duwa juhtimisel, tahtsid lõpetada omavahelise sõdimise ning ühineda Temür-khaani valitsemise alla. Aastal 1304 kiitsid kõik khaaniriigid heaks rahulepingu ning tunnustasid Temüri ülemvõimu.[78][79][80][81]


Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Linn asutati alles 1220 ja oli riigi pealinnaks kuni aastani 1259.
  2. Pärast Möngke-khaani surma aastal 1259 ei olnud riigil ühte kindlat pealinna, aga Dadu (Peking) oli Yuani dünastia pealinn aastatel 1272 kuni 1368.
  3. Mongolite rahu.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Morgan. The Mongols. p. 5.
  2. Finlay. Pilgrim Art. p.151.
  3. http://www.britannica.com/EBchecked/topic/102315/history-of-Central-Asia/73543/Creation-of-the-Mongol-empire
  4. «Mongolia se encomienda a Gengis Jan» (en espa?ol). diario El Pa?s 18.08.2007 (2007). Consultado el 19/06/2008.
  5. Peter Turchin, Thomas D. Hall and Jonathan M. Adams, "East-West Orientation of Historical Empires". Journal of World-Systems Research Vol. 12 (no. 2). pp. 219–229 (2006).
  6. Diamond. Guns, Germs, and Steel. p. 367.
  7. The Mongols and Russia, by George Vernadsky
  8. The Mongol World Empire, 1206–1370, by John Andrew Boyle
  9. The History of China, by David Curtis Wright. p. 84.
  10. The Early Civilization of China, by Yong Yap Cotterell, Arthur Cotterell. p. 223.
  11. Mongols and Mamluks: The Mamluk-Ilkhanid War, 1260–1281 by Reuven Amitai-Preiss
  12. Gregory G.Guzman – Were the barbarians a negative or positive factor in ancient and medieval history?, The historian 50 (1988), 568–70.
  13. Allsen. Culture and Conquest. p. 211.
  14. "The Islamic World to 1600: The Golden Horde". University of Calgary. 1998. Vaadatud December 3, 2010. 
  15. Michael Biran. Qaidu and the Rise of the Independent Mongol State in Central Asia. The Curzon Press, 1997, ISBN 0-7007-0631-3
  16. The Cambridge History of China: Alien Regimes and Border States. p. 413.
  17. Jackson. Mongols and the West. p. 127.
  18. Allsen. Culture and Conquest'. pp. xiii, 235.
  19. Sanders. p. 300.
  20. Saunders. History of the Mongol conquests. p. 225.
  21. Rybatzki. p. 116.
  22. Barfield. p. 184.
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 Morgan. The Mongols. pp. 49–73.
  24. Riasanovsky. Fundamental Principles of Mongol law. p. 83.
  25. Ratchnevsky. p. 191.
  26. Secret history. p. 203.
  27. Vladimortsov. p. 74.
  28. Weatherford. p. 70.
  29. Morgan. pp. 99–101.
  30. Man. Genghis Khan. p. 288.
  31. Saunders. p. 81.
  32. Atwood. p. 277.
  33. Rossabi. p. 221.
  34. Atwood. p. 509.
  35. May. Chormaqan. p. 29.
  36. Amitai. The Mamluk-Ilkhanid war
  37. Grousset. p. 259.
  38. Burgan. p. 22.
  39. Timothy May. Chormaqan. p. 32.
  40. Jackson. Delhi Sultanate. p. 105.
  41. Bor. p. 186.
  42. Atwood. p. 297.
  43. Henthorn. Korea, the Mongol invasions.
  44. Weatherford. p. 157.
  45. Howorth. pp. 55–62.
  46. Weatherford. p. 158.
  47. Matthew Paris. English history (trans. by J.A.Giles). p. 348.
  48. 48,0 48,1 Morgan. The Mongols. p. 104.
  49. Jackson. Mongols and the West. p. 95.
  50. The Academy of Russian science and the academy of Mongolian science-Tataro-Mongols in Europe and Asia. p. 89.
  51. Weatherford. p. 163.
  52. Man. Kublai Khan. p. 28.
  53. 53,0 53,1 Atwood. p. 255.
  54. D.Bayarsaikhan. Ezen khaaniig Ismailiinhan horooson uu (Did the Ismailis kill the Great Khan)
  55. Weatherford. p. 179.
  56. Atwood. p. 213.
  57. Morgan. The Mongols. p. 159.
  58. Morgan. The Mongols. pp. 103–104.
  59. Guzman, Gregory G. (Spring 2010). "European captives and craftsmen among the Mongols, 1231–1255". The Historian 72 (1): 122–150. doi:10.1111/j.1540-6563.2009.00259.x. 
  60. Allsen. Mongol Imperialism. p. 280.
  61. Morgan. The Mongols. pp. 132–135.
  62. Morgan. The Mongols. pp. 127–128.
  63. Lane. p. 9.
  64. Morgan. The Mongols. p. 138.
  65. Wassaf. p. 12.
  66. Jackson. Mongols and the West. p. 109.
  67. Barthold. Turkestan. p. 488.
  68. L. N.Gumilev, A. Kruchki. Black legend
  69. Barthold. Turkestan down to the Mongol invasion. p. 446.
  70. Weatherford. p. 120.
  71. Man. Kublai Khan. p. 74.
  72. Sh.Tseyen-Oidov – Ibid. p. 64.
  73. 73,0 73,1 Man. Kublai Khan. p. 207.
  74. Weatherford. p. 195.
  75. Allsen. Culture and Conquest. pp. 32–35.
  76. Rene Grousset. The Empire of the Steppes
  77. Atwood. p. 445.
  78. Vernadsky – The Mongols and Russia. p. 74.
  79. Oljeitu's letter to Philipp the Fair
  80. J.J.Saunders – The History of the Mongol conquests
  81. Howorth. p. 145.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Allsen, Thomas T. (1987). Mongol Imperialism: The Policies of the Grand Qan Möngke in China, Russia, and the Islamic Lands, 1251–1259. University of California Press. ISBN [[Special:BookSources/978-0-520-05527-6Mall:Please check ISBN|978-0-520-05527-6[[:Mall:Please check ISBN]]]] . 
  • Allsen, Thomas T. (2004). Culture and conquest in Mongol Eurasia. Cambridge, UK: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-60270-9. 
  • Amitai-Preiss, Reuven (1995). Mongols and Mamluks: The Mamluk-Ilkhanid War, 1260–1281. Cambridge, UK; New York, USA: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-46226-6. 
  • Atwood, Christopher P. (2004). Encyclopedia of Mongolia and the Mongol Empire. New York, USA: Infobase Publishing. ISBN 0-8160-4671-9. 
  • Barfield, Thomas Jefferson (1992). The perilous frontier: nomadic empires and China. Blackwell. ISBN 978-1-55786-324-9. 
  • Burgan, Michael (2005). Empire of the Mongols. New York, USA: Infobase Publishing. ISBN 978-1-4381-0318-1. 
  • Diamond, Jared (1997). Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies. New York, USA: W.W. Norton & Co. ISBN 0-393-06131-0. 
  • Finlay, Robert (2010). The Pilgrim Art: Cultures of Porcelain in World History. Berkeley, California, USA: University of California Press. ISBN 978-0-520-24468-9. 
  • Foltz, Richard C. (1999). Religions of the Silk Road: Overland Trade and Cultural Exchange from Antiquity to the Fifteenth Century. New York, USA: St. Martin's Press. ISBN 0-312-23338-8. 
  • Franke, Herbert (1994). Twitchett, Denis; Fairbank, John King, toim. Alien Regimes and Border States, 907–1368. The Cambridge History of China 6 (Cambridge, UK; New York, USA: Cambridge University Press). ISBN 978-0-521-24331-5. 
  • Grousset, Rene (1970). The Empire of the Steppes: a History of Central Asia (translated from French by Naomi Walford). New Brunswick, New Jersey, USA: Rutgers University Press. 
  • Halperin, Charles J. (1985). Russia and the Golden Horde: The Mongol Impact on Medieval Russian History. Bloomington, Indiana, USA: Indiana University Press. ISBN 0-253-20445-3. 
  • Howorth, Henry H. (1965 (reprint of London edition, 1876)). History of the Mongols from the 9th to the 19th Century: Part I: The Mongols Proper and the Kalmuks. New York, USA: Burt Frankin. 
  • Jackson, Peter (1978). "The dissolution of the Mongol Empire". Central Asiatic Journal. XXXII: 208–351. 
  • Jackson, Peter (2003). The Delhi Sultanate: A Political and Military History. Cambridge, UK; New York, USA: Cambridge University Press. ISBN 0-521-54329-0. 
  • Jackson, Peter (2005). The Mongols and the West: 1221–1410. Harlow, UK; New York, USA: Longman. ISBN 978-0-582-36896-5. 
  • Lane, George (2006). Daily life in the Mongol empire. Westport, Connecticut, USA: Greenwood Press. ISBN 978-0-313-33226-5. 
  • Man, John (2004). Genghis Khan: Life, death and resurrection. New York, USA: Thomas Dunne Books. ISBN 978-0-312-36624-7. 
  • Man, John (2007). Kublai Khan: from Xanadu to superpower. Bantam Books. ISBN 978-0-553-81718-8. 
  • Morgan, David (June 1989). Arbel, B.; et al., toim. "The Mongols and the Eastern Mediterranean: Latins and Greeks in the Eastern Mediterranean after 1204". Mediterranean Historical Review (Tel Aviv, Illinois, USA: Routledge) 4 (1): 204. doi:10.1080/09518968908569567. ISSN 0951-8967. 
  • Morgan, David (2007). The Mongols (väljaanne 2nd ). Malden, Massachusetts, USA; Oxford, UK; Carlton, Victoria, Australia: Blackwell Publishing. ISBN 978-1-4051-3539-9. 
  • Prawdin, Michael (pseudonym for Charol, Michael) (1940/1961). Mongol Empire. New Brunswick, New Jersey, USA: Collier-Macmillan Canada. ISBN 1-4128-0519-8. 
  • Ratchnevsky, Paul (1993). Haining, Thomas Nivison (translator), toim. Genghis Khan: his life and legacy. Wiley-Blackwell. ISBN [[Special:BookSources/8780631189497Mall:Please check ISBNMall:Please check ISBN|8780631189497[[:Mall:Please check ISBN]][[:Mall:Please check ISBN]]]] . 
  • Rossabi, Morris (1983). China among equals: the Middle Kingdom and its neighbors, 10th-14th centuries. Berkeley, California, USA: University of California Press. ISBN 0-520-04383-9. 
  • Sanders, Alan J. K. (2010). Historical dictionary of Mongolia. Lanham, Maryland, USA: Scarecrow Press. ISBN 978-0-8108-6191-6. 
  • Saunders, John Joseph (2001). The history of the Mongol conquests. Philadelphia, Pennsylvania, USA: University of Pennsylvania Press. ISBN 978-0-8122-1766-7. 
  • Rybatzki, Volker (2009). The early mongols: language, culture and history. Indiana University. ISBN [[Special:BookSources/97880933070578Mall:Please check ISBN|97880933070578[[:Mall:Please check ISBN]]]] . 
  • Sverdrup, Carl (November 2010). "Numbers in Mongol Warfare". teoses Rogers, Clifford J.; DeVries, Kelly; France, John. Journal of Medieval Military History 8. Woodbridge, Suffolk, UK: Boydell & Brewer. ISBN 978-1-84383-596-7. 
  • Vladimortsov, Boris (1969). The life of Chingis Khan. B. Blom. 
  • Weatherford, Jack (2004). Genghis Khan and the Making of the Modern World. New York, USA: Three Rivers Press. ISBN 0-609-80964-4.