Nõukogude-Poola sõda

Nõukogude-Poola sõda
Osa Vene kodusõda
Toimumisaeg veebruar 1919 – märts 1921 Toimumiskoht Kesk- ja Ida-Euroopa Tulemus Riia rahu
Osalised
Vene NFSV Ukraina NSV Leedu-Valgevene NSV	II Rzeczpospolita Ukraina Rahvavabariik

Nõukogude-Poola sõda oli veebruarist 1919 kuni märtsini 1921 kestnud relvakonflikt, milles osalesid Vene SFNV, Ukraina NSV, Poola Vabariik ja Ukraina Rahvavabariik.

Territoriaalsed valdused 1919. aasta märtsis

Jozef Pilsudski

Nõukogude-Poola sõja algetapp, 1919. aasta suvi

Poliitiline olukord Ida-Euroopas 1918. aastal

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungis Punaarmee Lätisse ja 28. novembril üle Eesti piiri. Punaarmee löögisuunad olid:
1) Pihkva – Valga – Valmiera (eestipäraselt Volmari) – Cesis (eestipäraselt Võnnu) – Riia – Tukums – Ventspils
2) Zilupe – Stukmani – Jelgava – Mažeikiai – Liepaja
3) Polotsk (Valgevenes) – Daugavpils – Panevėžys – Šiauliai (Leedumaal) – Liepaja.

Pärast Saksa vägede taandumist Poola territooriumilt kuuulutas Poola Regentinõukogu 3. november 1918 Poola iseseisvaks. Pärast iseseisvuse saavutamist jätkas Poola oma territooriumi laiendamist sõjalisel teel Lõuna-Galiitsias, kus oli moodustatud oktoobris 1918 sotsialistlik vasakpolne Lääne-Ukraina Rahvavabariik, piirkonna hõivasid Poola väed 1918. aasta novembrikuus. Detsembris hõivasid Poola väed ka Poznani piirkonna. 1918. aastal viidi Poolas läbi valimised ning 1919. jaanuaris võeti vastu Poola Põhiseadus, mis kuulutas Poola riigi iseseisvaks ja sõltumatuks 1772 aasta Rzeczpospolita piirides.

27. veebruaril 1919 moodustati Valgevene nõukogude I kongressi ja Leedu nõukogude I kongressi otsuse põhjal Vilniuses Leedu-Valgevene NSV, 19. aprillil vallutasid poola väed Nõukogude-Poola sõja käigus Vilniuse, endise Rzeczpospolita koosseisu kuulunud alad.

Simon Petljura

Sõja käik

Nõukogude-Poola sõja sõjategevuse skeem, 1919. aasta sügis

Poola vägede pealetung

1919. aasta suvel hõivasid Poola väed osa Leedu-Valgevene NSV nõukogude võimuesinduste poolt valitsetavaid Valgevene piirkondi. 21. november 1919. aastal andis Antanti Ülemnõukogu Poolale 25-aastase valitsemismandaadi Ukraina Galiitsia piirkonna üle. Detsembris kuulutas Suurbritannia välisminister George Nathaniel Curzon välja uue riigipiiride ümberjaotamise kava - nn Curzoni liini, mis pidi määratlema Nõukogude Venemaa ja Poola vahelise piirjoone.

Nõukogude-Poola sõja sõjategevuse skeem

21. aprillil 1920. aastal sõlmisid Ukraina Rahvavabariigi juht Simon Petljura ja Poola Vabariigi juht Józef Piłsudski koostööleppe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura-poolset Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõukogude Venemaaga, mille eest vastutasuks tunnustas Petljura Galiitsia liitmist Poolaga igaveseks.

Poola Revolutsioonikomitee (Polrewkom), 1920. aasta. Keskel: Feliks Dzeržinski, Julian Marchlewski, Feliks Kon, Józef Unszlicht

25. aprillil alustasid Poola väed pealetungi Nõukogude Venemaa poolt hõivatud Ukrainale ja kiire edasiliikumise tulemusena vallutasid: 26. kp Žõtomõri, Berditševi ja Korosteni; 28. kp Žmerinka; 29. kp Vinnõtsjaja 30 kp Fastovi linna ning 6. mail 1920 Ukraina pealinna Kiievi. Nõukogude väed taandusid Dnepri jõe taha ning nõukogude Ukraina keskuseks jäi Harkivi linn.

Nõukogude vägede vastupealetung

9. mail 1920 alustasid Leedu ja Nõukogude Venemaa koostööläbirääkimisi, mille eesmärgiks oli ühine sõjategevus Poola vastu, kes oli hõivanud osa leedukatega asustatud piirkondi ning ka Vilniuse. Läbirääkimised, mille tulemusena Vene SFNV lubas Leedule Vilniuse oblasti lõppesid 12. juulil edukalt ning Leedu väed alustasid ühist sõjategevus koos Nõukogude vägedega Poola vastu.

26. mail 1920 alustasid nõukogude Edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 14. armee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski. Nõukogude Läänerinde ja Leedu väed aga hõivasid 11. juulil Minski ja 14. juulil Vilniuse. Juulikuu lõpuks hõivasid nõukogude väed kogu Valgevene ning viisid üle sõjategevuse Poola territooriumile.

10. juulil teatas ebasoodsas sõjalises olukorras Poola, et on nõus väljapakutud piiriga Curzoni liinil. Järgmisel päeval saatis Suurbritannia välisminister George Nathaniel Curzon Vene SFNV-le noodi nõudega peatada Punaarmee pealetung ning sõlmida Poolaga vaherahu. 16. juulil kuulas VK(b)P KK pleenum Punaarmee juhtkonna hinnangud kujunenud olukorrale ning lähtudes nende optimistlikust hinnangust, mis andis lootust võiduks Poola vägede üle, keeldus Curzoni ettepanekust. Punaarmee jätkuvat pealetungi Poolale juhtis Punaarmee Läänerinde juhataja Mihhail Tuhhatševski suunaga Varssavile, seda toetas Aleksandr Jegorovi juhitav Looderinne suunaga Lvivile.

Punaarmee pealetung Varssavile 1920. aastal

Poola Sõjarevolutsioonikomitee

26. juulil 1920 vallutas Punaarmee Białystoki ning moodustas seal 30. juulil 1920 Ajutise Poola Sõja-Revolutsioonikomitee - Poola Ajutise Tööliste ja Talupoegade valitsuse, mille esimeheks nimetati Julian Marchlewski, komitee liikmeteks aga Feliks Dzeržinski, Józef Unszlicht, Edward Próchniak ja Feliks Kon. Asuti moodustama ka Poola Punaarmeed.

Nõukogude vägede kaotus Varssavi all ja sõja lõpp

Edukalt alanud pealetungi kavatses nõukogude Läänerinde juhataja Tuhhatševski jätkata Poola pealinna Varssavi suunas ning kaasata selleks Punaarmee ülemjuhataja Sergei Kamenevi nõusolekul ka Läänerinde koosseisust 12. armee ja 1. Ratsaarmee, kuid 16. augustil viisid Poola keskrinde väed läbi pealetungioperatsiooni Läänerinde tiiva ning tagala suunas ning Punaarmee väeosad purustati ning Punaaarmee väeosad ja Poola Revolutsioonikomitee taganesid nädala jooksul Lipski–Brest-Litovsk liinile; osa Läänerinde (4. armee, 2 ratsaväekorpuse ja 15. armee, 4. jalaväediviisi väeosad) jäid aga piiramisrõngasse ning taganesid Ida-Preisimaale, kus nad interneeriti.

18. oktoobril 1920 lõppes aktiivne sõjategevus Nõukogude-Poola kujunenud piirijoonel, kuid ametlik rahuleping Venemaa NSFV ja Poola vahel sõlmiti alles pool aastat hiljem.

Sõjategevuse osapooled

Punaarmee sõjajõud

• Läänerinne, ülemjuhataja Mihhail Tuhhatševski. Läänerinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liikmed: Mihhail Tuhhatševski, Feliks Dzeržinski (tagalaülem);
  • Rinde koosseisu kuulusid: 15. armee (August Kork) ja 16. armee;
• Edelarinne, ülemjuhataja Aleksandr Jegorov. Looderinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liikmed: Aleksandr Jegorov, Jossif Stalin;
  • Rinde koosseisu kuulusid: 12. ja 14. armee.

Poola sõjajõud

• Kirderinne, Leedu ja Valgevene piirkond, ülemjuhataja kindral krahv Stanisław Szeptycki, alates 31. juuli 1920. aastast kindral Józef Haller;
  • Rinde vägede hulka kuulusid 1. ja 4. armee;
• Kagurinne, Ukraina piirkond, ülemjuhataja Antoni Listowski, alates 25. juunist 1920. aastast kindal Edward Śmigły-Rydz;
  • Rinde vägede hulka kuulusid 2., 3., 6. ja Ukraina rahvaarmee (Simon Petljura väed);

6. augustil 1920. aastal, enne Poola vägede suurpealetungi reorganiseeriti senised 2 rinnet - 3 rindeks:

• Põhjarinne, juhataja Józef Haller;
• Keskrinne, juhataja kindral Edward Śmigły-Rydz, alates 17. augustist 1920. aastal marssal Józef Piłsudski;
• Lõunarinne, juhataja kindral Wacław Iwaszkiewicz-Rudoszański, alates 20. augustist 1920. aastal kindral Robert Lamezan de Salins.

II Rzeczpospolita 1920. aastal

Tagajärjed

Punaarmeelastest sõjavangid, 1920. aastal Poola sõjavangis

Sõja lõpetas Riia rahu, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias.

Sõja tulemusena langes Poola vägede vangi ca 130 000 punaarmee sõjaväelast, kes paigutati sõjavangilaagritesse Poola idaosas.

Vaata ka

• 1939 aasta NSV Liidu kallaletung Poolale

Kirjandus

• Kara, S. Võitlused Varssavi all augustis 1920. a. Sõdur. 1929, nr 45/46
• Kara, S. Niemeni lahing septembris 1920. Sõdur. 1930, nr 45/46.
• Pullat, R. Versaille'st Westerplatteni. Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel. Tallinn, 2001.

Välislingid

• Nõukogude-Poola sõda 1919–1920. Lühike ülevaade Kirjutatud 2002. aastal Tartu Ülikooli Ajaloo osakonnas seminaritööna (juhendaja prof. Jüri Ant)
• Denes Kattago. Vihased poolakad nurjasid punaväe ausamba avamise. Delfi, 16. august 2010

Helisalvestused

• Nõukogude-Poola sõja lõpp. Müstiline Venemaa. Vikerraadio, 19. juuli 2009