Nõukogude-Poola sõda

Allikas: Vikipeedia
Nõukogude-Poola sõda
Osa Vene kodusõda
Battle of Slutzk 1919.JPG
Toimumisaeg veebruar 1919märts 1921
Toimumiskoht Kesk- ja Ida-Euroopa
Tulemus Riia rahu
Osalised
Flag of Russian SFSR.svg Vene NFSV
Flag of Ukrainian SSR.svg Ukraina NSV
Flag of the Lithuanian-Byelorussian SSR.svg Leedu-Valgevene NSV
Flag of Poland.svgII Rzeczpospolita
Flag of Ukrainian People's Republic (non-official, 1917).svgUkraina Rahvavabariik

Nõukogude-Poola sõda oli veebruarist 1919 kuni märtsini 1921 kestnud relvakonflikt, milles osalesid Vene SFNV, Ukraina NSV, Poola Vabariik ja Ukraina Rahvavabariik.

Territoriaalsed valdused 1919. aasta märtsis
Jozef Pilsudski
Nõukogude-Poola sõja algetapp, 1919. aasta suvi

Poliitiline olukord Ida-Euroopas 1918. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungis Punaarmee Lätisse ja 28. novembril üle Eesti piiri. Punaarmee löögisuunad olid:
1) PihkvaValgaValmiera (eestipäraselt Volmari) – Cesis (eestipäraselt Võnnu) – RiiaTukumsVentspils
2) ZilupeStukmaniJelgavaMažeikiaiLiepaja
3) Polotsk (Valgevenes) – DaugavpilsPanevėžysŠiauliai (Leedumaal) – Liepaja.

Pärast Saksa vägede taandumist Poola territooriumilt kuulutas Poola Regentinõukogu 3. november 1918 Poola iseseisvaks. Pärast iseseisvuse saavutamist jätkas Poola oma territooriumi laiendamist sõjalisel teel Lõuna-Galiitsias, kus oli moodustatud oktoobris 1918 sotsialistlik vasakpolne Lääne-Ukraina Rahvavabariik, piirkonna hõivasid Poola väed novembris 1918. Detsembris hõivasid Poola väed ka Poznani piirkonna. 1918. aastal viidi Poolas läbi valimised ning jaanuaris 1919 võeti vastu Poola Põhiseadus, mis kuulutas Poola riigi iseseisvaks ja sõltumatuks 1772. aasta Rzeczpospolita piirides.

27. veebruaril 1919 moodustati Valgevene nõukogude I kongressi ja Leedu nõukogude I kongressi otsuse põhjal Vilniuses Leedu-Valgevene NSV, 19. aprillil vallutasid Poola väed Nõukogude-Poola sõja käigus Vilniuse, endise Rzeczpospolita koosseisu kuulunud alad.

Sõmon Petljura

Sõja käik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Curzoni liin. Parempoolne piirkond eraldati Poolast 1945. aastal NSV Liidu koosseisu
Nõukogude-Poola sõja sõjategevuse skeem, 1919. aasta sügis

Poola vägede pealetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919. aasta suvel hõivasid Poola väed osa Leedu-Valgevene NSV nõukogude võimuesinduste poolt valitsetavaid Valgevene piirkondi. 21. november 1919 andis Antanti Ülemnõukogu Poolale 25-aastase valitsemismandaadi Ukraina Galiitsia piirkonna üle. Detsembris kuulutas Suurbritannia välisminister George Nathaniel Curzon välja uue riigipiiride ümberjaotamise kava – nn Curzoni liini, mis pidi määratlema Nõukogude Venemaa ja Poola vahelise piirjoone.

Nõukogude-Poola sõja sõjategevuse skeem

21. aprillil 1920 sõlmisid Ukraina Rahvavabariigi juht Sõmon Petljura ja Poola Vabariigi juht Józef Piłsudski koostööleppe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura-poolset Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõukogude Venemaaga, mille eest vastutasuks tunnustas Petljura Galiitsia liitmist Poolaga igaveseks.

Poola Revolutsioonikomitee (Polrewkom), 1920. aasta. Keskel: Feliks Dzeržinski, Julian Marchlewski, Feliks Kon, Józef Unszlicht

25. aprillil alustasid Poola väed pealetungi Nõukogude Venemaa poolt hõivatud Ukrainale ja kiire edasiliikumise tulemusena vallutasid: 26. kp Žõtomõri, Berditševi ja Korosteni; 28. kp Žmerinka; 29. kp Vinnõtsja ja 30 kp Fastovi linna ning 6. mail 1920 Ukraina pealinna Kiievi. Nõukogude väed taandusid Dnepri jõe taha ning nõukogude Ukraina keskuseks jäi Harkivi linn.

Nõukogude vägede vastupealetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

9. mail 1920 alustasid Leedu ja Nõukogude Venemaa koostööläbirääkimisi, mille eesmärgiks oli ühine sõjategevus Poola vastu, kes oli hõivanud osa leedukatega asustatud piirkondi ning ka Vilniuse. Läbirääkimised, mille tulemusena Vene SFNV lubas Leedule Vilniuse oblasti lõppesid 12. juulil edukalt ning Leedu väed alustasid ühist sõjategevus koos Nõukogude vägedega Poola vastu.

26. mail 1920 alustasid nõukogude Edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 14. armee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski. Nõukogude Läänerinde ja Leedu väed aga hõivasid 11. juulil Minski ja 14. juulil Vilniuse. Juulikuu lõpuks hõivasid nõukogude väed kogu Valgevene ning viisid üle sõjategevuse Poola territooriumile.

10. juulil teatas ebasoodsas sõjalises olukorras Poola, et on nõus väljapakutud piiriga Curzoni liinil. Järgmisel päeval saatis Suurbritannia välisminister George Nathaniel Curzon Vene SFNV-le noodi nõudega peatada Punaarmee pealetung ning sõlmida Poolaga vaherahu. 16. juulil kuulas VK(b)P KK pleenum Punaarmee juhtkonna hinnangud kujunenud olukorrale ning lähtudes nende optimistlikust hinnangust, mis andis lootust võiduks Poola vägede üle, keeldus Curzoni ettepanekust. Punaarmee jätkuvat pealetungi Poolale juhtis Punaarmee Läänerinde juhataja Mihhail Tuhhatševski suunaga Varssavile, seda toetas Aleksandr Jegorovi juhitav Looderinne suunaga Lvivile.

Punaarmee pealetung Varssavile 1920. aastal

Poola Sõjarevolutsioonikomitee[muuda | redigeeri lähteteksti]

26. juulil 1920 vallutas Punaarmee Białystoki ning moodustas seal 30. juulil 1920 Ajutise Poola Sõja-Revolutsioonikomitee - Poola Ajutise Tööliste ja Talupoegade valitsuse, mille esimeheks nimetati Julian Marchlewski, komitee liikmeteks aga Feliks Dzeržinski, Józef Unszlicht, Edward Próchniak ja Feliks Kon. Asuti moodustama ka Poola Punaarmeed.

Nõukogude vägede kaotus Varssavi all ja sõja lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edukalt alanud pealetungi kavatses nõukogude Läänerinde juhataja Tuhhatševski jätkata Poola pealinna Varssavi suunas ning kaasata selleks Punaarmee ülemjuhataja Sergei Kamenevi nõusolekul ka Läänerinde koosseisust 12. armee ja 1. Ratsaarmee, kuid 16. augustil viisid Poola keskrinde väed läbi pealetungioperatsiooni Läänerinde tiiva ning tagala suunas ning Punaarmee väeosad purustati ning Punaaarmee väeosad ja Poola Revolutsioonikomitee taganesid nädala jooksul LipskiBrest-Litovsk liinile; osa Läänerinde (4. armee, 2 ratsaväekorpuse ja 15. armee, 4. jalaväediviisi väeosad) jäid aga piiramisrõngasse ning taganesid Ida-Preisimaale, kus nad interneeriti.

18. oktoobril 1920 lõppes aktiivne sõjategevus Nõukogude-Poola kujunenud piirijoonel, kuid ametlik rahuleping Venemaa NSFV ja Poola vahel sõlmiti alles pool aastat hiljem.

II Rzeczpospolita 1920. aastal

Sõjategevuse osapooled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaarmee sõjajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola sõjajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. augustil 1920, enne Poola vägede suurpealetungi reorganiseeriti senised 2 rinnet 3 rindeks:

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaarmeelastest sõjavangid, 1920. aastal Poola sõjavangis

Sõja lõpetas Riia rahu, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias.

Sõja tulemusena langes Poola vägede vangi umbes 130 000 Punaarmee sõjaväelast, kes paigutati sõjavangilaagritesse Poola idaosas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kara, S. Võitlused Varssavi all augustis 1920. a. Sõdur. 1929, nr 45/46
  • Kara, S. Niemeni lahing septembris 1920. Sõdur. 1930, nr 45/46.
  • Pullat, R. Versaille'st Westerplatteni. Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel. Tallinn, 2001.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helisalvestused[muuda | redigeeri lähteteksti]