Molotovi-Ribbentropi pakt

Allikas: Vikipeedia
Molotov allkirjastab mittekallaletungilepingut Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Tema taga seisavad Ribbentrop ja Stalin.
Pakti lisaprotokoll (venekeelne versioon).

Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel (vene Договор о ненападении между Германией и Советским Союзом) ehk Molotovi-Ribbentropi pakt oli mittekallaletungileping Saksa Riigi ja NSV Liidu vahel, millele kirjutasid Moskvas 23. augustil 1939 alla NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop.[1]

Enim tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid. Esimene salaprotokoll allkirjastati lepingu sõlmimise ajal, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks.

Teise salaprotokolliga muudeti Poola ja Baltikumi esialgset jagamist.

Kolmanda salaprotokolliga loobus Saksamaa talle Nõukogude Liidu poolt esialgu antud õigusest osale Leedu territooriumist, mille eest Nõukogude Liit kohustus tasuma.

Kahepoolne mitte-kallaletungi-leping kehtis kuni Operatsioon Barbarossani 22. juunil 1941, mil Saksamaa ründas NSVLi.

Leping on tuntud erinevates maades ka järgmiste nimede all:

Ettevalmistused lepingu sõlmimiseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

1939. aasta augusti teisel poolel saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa suursaadiku von Schulenbergi kaudu Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikuse mittekallaletungileping koos selle nõukogudepoolse projektiga. Samal ajal toimusid Moskvas ka Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahelised läbirääkimised Euroopa julgeoleku teemal. 20. augustil saabus Berliinist vastus, et Saksamaa on põhimõtteliselt nõus lepingu põhiosaga. Suursaadik von Schulenberg palus V. Molotovilt vastuvõttu ning ta võeti vastu 21. augustil kell 15.00. Peale seda saadeti Saksamaa suursaatkonnast teele kiirtelegramm, kutsega 23. augustil Saksamaa esindajal Moskvasse sõita, kuna Stalin oli selle kuupäevaga nõus. [2]

Nõukogude pool katkestas läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga 21. augustil 1939.

Nõukogude Liidu eesmärgid lepingu sõlmimisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leping sõlmiti Nõukogude Liidu diktaatorist liidri Jossif Stalini algatusel, kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopat natsionaalsotsialismist vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt maailmarevolutsioonini viia.

Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikite tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel. Selleks, et oleks võimalik rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude liidule selja. Samad huvid, kuid vastupidises suunas ja kaugemas perspektiivis olid ka Saksamaal. [3]

Ehkki leping sõlmiti Stalini algatusel, ei kavatsenud Stalin lepinguga võetud mittekallaletungi kohustusi Saksamaa ees täita, mida näitab ka tema põhimõtteline seisukoht. Stalin ütles: "Sõda võib peapeale pöörata igasugused lepped." [4]. Kuid veelgi paremini näitavad Punaarmee ja Stalini seisukohti kõrgemate ohvitseride väljaütlemised. Kindralleitnant S. Krivošein, kes oli Punaarmee 25. soomuskorpuse komandör ja juhatas koos kindral H. Guderianiga nõukogude-saksa ühisparaadi Brestis Poola jagamise puhul, ütleb: "...Me sõlmisime sakslastega lepingu, kuid see ei tähenda meile midagi... Nüüd on parim aeg maailma probleemide lõplikuks ja konstruktiivseks lahendamiseks..." [5], [6].

Lepingu allakirjutamine Moskvas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop maandus Moskvas 23. augusti keskpäeval ning suundus otsekohe Kremli. Kohtumine kestis kolm tundi. Lepinguprojekti arutelu alguses lausus Stalin, et selle lepingu juurde on vaja teha täiendavad kokkulepped, millistest me midagi kusagil ei avalda. Kõnealuste täiendavate kokkulepete all mõtles Stalin mõjusfääride jagamist. Nagu hiljem selgitas Ribbentrop, Stalin andnud mõista, et kui ta ei saa poolt Poolat ja Balti riike ilma Leeduta, kuid Liepāja sadamaga, siis võin kohe tagasi sõita. Hitlerile kooskõlastamiseks saadetud telegrammis oli juttu veel peale Liepāja ka Ventspilsist.[7]

Samal õhtul kirjutati alla leping, koos lisaprotokolliga. Kohtumine jätkus banketiga V. Molotovi kabinetis, kus läbirääkimised olid toimunud.[8].

Lepingu tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajases lisaprotokollis kokkulepitule algas 1. septembril 1939 Teine maailmasõda, kuigi sellel ajal seda veel mujal kui Moskvas nii ei nimetatud. Läänemaailm nimetas seda Saksamaa–Poola sõjaks.

Samal päeval (1. septembril) pidi vastavalt lepingule ründama Poolat ka Nõukogude Liit, kuid Stalin teatas, et tema väed ei ole rünnakuks valmis[9]. Kuna Nõukogude Liit ei rünnanud Poolat 1. septembril nagu vastavalt lepingule pidi, sai Saksamaast Teise maailmasõja vallapäästja ülejäänud maailma rahvaste silmis, mis oligi Moskva poliitika eesmärk. 3. septembril 1939 kuulutavad Saksamaale sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kuid millegipärast ei tee seda Nõukogude Liidu suhtes peale selle rünnakut Poolale 17. septembril 1939.

Poola jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.

28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti Vabariigi vahel vastastikuse abistamise pakt, millega toodi Lääne-Eestisse 25 tuhat punaväelast. Samasugune pakt sõlmiti NSV Liidu ja Läti vahel 5. oktoobril ning NSV Liidu ja Leedu vahel 10. oktoobril.

30. novembril tungis NSV Liit Soomesse. Algas Soome Talvesõda; NSV Liit heideti Rahvasteliidust välja. Tänu Soome vägede visale vastupanule ei õnnestunud NSV Liidul Soomet vallutada.

15. juunil 1940 okupeeris NSV Liidu Punaarmee Leedu, 17. juunil ka Eesti ja Läti. 17. juunil toimus sotsialistlik riigipööre Leedus, 21. juunil Eestis ja Lätis.

28. juunil okupeeris Punaarmee Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Need alad liideti NSV Liiduga.

3. augustil liideti NSV Liiduga Leedu, 5. augustil Läti ja 6. augustil Eesti.

Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939-1940.

Lepingu tühistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

22. juunil 1941, seoses Saksamaa kallaletungiga NSV Liidule, kaotas Molotovi-Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega oma kehtivuse.

Eesti, Läti ja Leedu sõjajärgne saatus määrati mitte Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi lepinguga, vaid hoopis Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja NSV Liidu kokkuleppega Jalta ja Potsdami konverentsidel 1945. aastal.

23. augustil 1979 avaldasid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja (Balti apelli) ÜRO peasekretärile ning NSVL, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks allakirjutamise hetkest peale ning taastada Balti riikide iseseisvus.

23. augustil 1987 toimus MRP-AEG korraldatud Hirvepargi meeleavaldus Tallinnas, kus nõuti avalikult pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ja tagajärgede likvideerimist.

23. augustil 1989 moodustati ligi 2 miljonist inimesest koosnev inimkett (Balti kett) TallinnRiiaVilnius. Selle meeleavaldusega juhiti taas tähelepanu vajadusele pakt avalikustada ja selle tagajärjed likvideerida.

24. detsembril 1989 tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress pakti salaprotokollid õigustühiseks ja allakirjutamise hetkest peale kehtetuks.

Tekstid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lepingu tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSVL Valitsus ja Saksa Valitsus, juhindudes soovist tugevdada rahu NSVL ja Saksamaa vahel ning lähtudes NSVL ja Saksamaa vahel 1926. a. aprillis sõlmitud neutraliteedilepingu põhisätetest, jõudsid järgmisele kokkuleppele:

1. Mõlemad Lepinguosalised kohustuvad hoiduma igasugusest vägivallast, igasugusest agressiivsest tegevusest ja igasugusest vastastikkusest kallaletungist, nii eraldi kui koos teiste riikidega.

2. Juhul, kui üks Lepinguosalistest osutub sõjalise tegevuse objektiks kolmanda riigi poolt, ei toeta teine Lepinguosaline mitte mingil viisil seda riiki.

3. Mõlema Lepinguosalise valitsused jäävad tulevikus teineteisega kontakti konsultatsioonideks, et informeerida teineteist ühiseid huvisid puudutavates küsimustes.

4. Kumbki Lepinguosalistest ei osale mitte mingisuguses riikide grupeeringus, mis on otseselt või kaudselt suunatud teise poole vastu.

5. Vaidluste või konfliktide tekkimisel Lepinguosaliste vahel ühes või teises küsimuses lahendavad mõlemad pooled need vaidlused või konfliktid eranditult rahumeelselt sõbraliku arvamustevahetuse või, vajaduse korral, konflikti reguleeriva komisjoni moodustamise teel.

6. Käesolev leping sõlmitakse kümneks aastaks ning kui üks Lepinguosalistest ei tühista seda üks aasta enne lepingutähtaja möödumist, pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmise viie aasta võrra.

7. Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele võimalikult lühikese aja jooksul. Ratifitseerimiskirjade vahetamine leiab aset Berliinis. Leping jõustub vahetult selle allakirjutamise hetkest.

Koostatud kahes originaaleksemplaris, saksa ja vene keeles.

NSVL Valitsuse volitusel: Vjatšeslav Molotov
Saksa Valitsuse nimel: Joachim von Ribbentrop
23. augustil 1939 Moskvas.

Salajase lisaprotokolli tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pakti lisaprotokoll (saksakeelne versioon).

Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu allakirjutamise puhul arutasid mõlema poole allakirjutanud täievolilised esindajad rangelt konfidentsiaalsetel kõnelustel mõlema poole huvisfääride piiritlemist Ida-Euroopas. Need läbirääkimised viisid järgneva tulemuseni:

1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.

2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride ligikaudne piir Narewi, Wisła ja Sani jõe joonel. Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus. Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.

3. Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.

4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.

Saksa Valitsuse nimel: J. Ribbentrop
NSVL Valitsuse volitusel: V. Molotov
Moskvas, 23. augustil 1939

Lepingu tühistamise otsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsus "Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust 1939. aasta Nõukogude–Saksa mittekallaletungilepingule"

1. NSV Liidu rahvasaadikute kongress võtab teadmiseks 23. augusti 1939. a. Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu poliitilise ja õigusliku hindamise komisjoni järeldused.

2. NSV Liidu rahvasaadikute kongress nõustub komisjoni arvamusega, et mittekallaletungileping Saksamaaga sõlmiti kriitilises rahvusvahelises situatsioonis, tingimustes, mil kasvas fašismi agressiooni oht Euroopas ja Jaapani militarismi oht Aasias, ning selle lepingu üks eesmärke oli juhtida NSV Liidult kõrvale läheneva sõja oht. Lõppkokkuvõttes seda eesmärki ei saavutatud, möödalaskmised aga, mis olid seotud Saksamaa kohustustega NSV Liidu ees, süvendasid sõnamurdliku natsliku agressiooni tagajärgi. Sel ajal seisis meie maa raske valiku ees. Lepingukohustused jõustusid otsekohe pärast allakirjutamist, kuigi leping ise kuulus kinnitamisele NSV Liidu Ülemnõukogu poolt. Otsus ratifitseerimise kohta võeti vastu 31. augustil Moskvas, ratifitseerimiskirjad aga vahetati 24. septembril 1939. a.

3. Kongress on seisukohal, et selle lepingu sisu ei lahknenud rahvusvahelise õiguse normidest ja riikide lepingupraktikast, mida rakendatakse niisuguse reguleerimise puhul. Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle ratifitseerimisel aga varjati fakti, et ühtaegu lepinguga kirjutati alla salajane lisaprotokoll, milles piiritleti lepingupoolte huvisfäärid Läänemerest Musta mereni, Soomest Bessaraabiani.

Protokolli originaale ei ole leitud ei Nõukogude ega välismaa arhiividest. Ent koopiate, kaartide ja muude dokumentide grafoloogiline, fototehniline ja leksikaalne ekspertiis ning hilisemate sündmuste vastavus protokolli sisule kinnitavad selle allakirjutamise ja eksisteerimise fakti.

4. NSV Liidu rahvasaadikute kongress kinnitab käesolevaga, et 23. augusti 1939. a. mittekallaletungileping, samuti NSV Liidu ja Saksamaa vahel ning sama aasta 28. septembril sõlmitud sõprus- ja piirileping kaotasid nii nagu teisedki Nõukogude-Saksa leppimused - vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele - kehtivuse momendil, mil Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, s.o. 22. juunil 1941. a.

5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939-1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926-1933, kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.

6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, ÜK(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsuse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust.

7. NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 23. augusti 1939. a salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.

8. NSV Liidu rahvasaadikute kongress lähtub sellest, et keerulise ja vastuolulise mineviku mõistmine on osa uutmisprotsessist, mis peab tagama igale Nõukogude Liidu rahvale võimaluse vabalt ja võrdõiguslikult areneda tervikliku, vastastikku sõltuva maailma ning laieneva üksteisemõistmise tingimustes.

NSV Liidu Ülemnõukogu esimees M. GORBATŠOV

Moskva, Kreml, 24. detsembril 1989. Nr. 979-I.

Allikas: NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja NSV Liidu Ülemnõukogu Teataja. 1989, nr. 29, art. 579.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Küllo Arjakas, Faatum: Eesti tee hävingule 1939-1940. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939-1940. Molotovi - Ribbentropi pakti tagamaad: dokumente ja materjale. (Tallinn: SE & JS, 2009), lk 389–390.
  2. Manfred Vasold "August 1939", ISBN 9789985626658
  3. Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 42–54
  4. Ajaleht "Правда" 15.09.1927
  5. Кривошеин С. М. "Ратная быль" Молодая гвардтя, Москва 1962 lk 8
  6. Viktor Suvoorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 52
  7. А.А.Пронин. Советско-германские соглашения 1939 года: истоки и последствия (монография)// Международный исторический журнал, №11, сентябрь-октябрь 2000
  8. Läbirääkimised Kremlis
  9. Viktor Suvoorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 49

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni". Dokumente ja materjale. Koostanud Küllo Arjakas, Heino Arumäe, Tiit Arumäe, Rein Helme. Kirjastus Perioodika, Tallinn 1989, 200 lk; vene keeles: От пакта Молотова-Риббентропа до договора о базах: документы и материалы [составители Кюлло Арьякас... и др.], Таллин: Периодика, 1990, 216 lk
  • Heiki Lindpere, "MRP: raske ülestunnistus". Olion, Tallinn 1991, 112 lk; teine, täiendatud ja parandatud trükk: Ilo, Tallinn 2009, 240 lk
  • Pavel Sudoplatov, "Molotov-Ribbentropi pakt". Tõlkinud ja järelsõna: Jaan IsotammAkadeemia 1997, nr 4, lk 693–709
  • Jan Lipinsky, "Hitleri-Stalini pakti salajane lisaprotokoll. Lühikokkuvõte 1939. a 23. augusti Molotovi-Ribbentropi lepingu salaprotokolli loost". Saksa keelest tõlkinud Jaan Isotamm – Akadeemia 2009, nr 9, lk 1663–78

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]