Sõmon Petljura

Sõmon Petljura
	Sõmon Petljura
Isikuandmed
Sünninimi	Симон Петлюра
Sünniaeg	22. mai 1879; Poltava, Poltava kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg	25. mai 1926 (47-aastaselt); Pariis, Prantsusmaa
Rahvus	ukrainlane
Abikaasa	Olga Petljura (née Bilska)
Lapsed	Lesja Petljura
Autogramm

Sõmon Petljura (ukraina keeles Симон Васильович Петлюра; 22. mai (10. mai vkj) 1879 Poltava – 25. mai 1926 Pariis) oli Ukraina rahvusliku liikumise tegelane ja poliitik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sõmon Petljura õppis Poltava Vaimulikus Seminaris, kuid ta visati sealt välja. 1900. aastal astus ta Ukraina Revolutsioonilisse Parteisse. Tema poliitilised vaated oli vasakrahvuslikud. 1902. aastal läks ta elama Kubanimaale, et vältida arreteerimist tsaarivõimude poolt. 1903. aasta detsembris ta arreteeriti, kuid 1904. aasta märtsis vabastati. Seejärel peatus Petljura lühikest aega Kiievis ning seejärel asus ta elama Austria-Ungari koosseisu kuulunud Lvivi, kus ta tegutses publitsistina. 1905. aasta lõpul pöördus ta muutunud oludes Austria-Ungarist tagasi ning töötas Peterburis ja Moskvas ajakirjaniku ja raamatupidajana. Aastatel 1905–1919 kuulus ta Ukraina Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse.

28. juunil 1917 sai ta Ukraina Keskraada peasekretariaadi sõjaasjade sekretäriks (sisuliselt minister). 1917. aasta detsembris sattus ta aga Keskraada juhtkonnaga vastuollu ja lahkus ametist ning asus juhtima enda asutatud haidamakkide väeosa. 1918. aasta jaanuari lõpus ja veebruari alguses võttis Petljura osa Kiievi jaanuariülestõusu mahasurumisest ja osales võitluses pealetungivate Nõukogude vägede vastu.

Hetman Pavlo Skoropadski võimuhaaramise järel 1918. aasta aprilli lõpus Petljura arreteeriti ning ta oli neli kuud Bila Tserkvas vangistuses.^[1] Vanglast vabanemise järel võttis ta osa Skoropadski kukutamisest. Alates 14. novembrist 1918 oli ta Ukraina Direktooriumi liige ja Ukraina Rahvavabariigi vägede peaataman, alates 10. veebruarist 1919 Ukraina Direktooriumi president. Tema juhtimise all võideldi nii Punaarmee kui ka valgekaartlaste vastu.

Paguluses[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina vägede purustamise järel põgenes Petljura 1919. aasta detsembri algul Poolasse. 1920. aasta aprillis sõlmis ta Poolaga sõjalise ja poliitilise lepingu ning püüdis Poola vägede abiga Ukraina iseseisvust taastada, mis aga ei õnnestunud.

Nõukogude-Poola sõja lõppemise järel juhtis Petljura Tarnówis Ukraina eksiilvalitsust. Nõukogude Liit hakkas aga teda Poolalt välja nõudma ning 1923. aastal lahkus Petljura Poolast. Ta elas mõnda aega Ungaris, Austrias ja Šveitsis, kuni asus 1924. aasta algul elama Pariisi, kus ta asutas ukrainakeelse ajalehe Trõzub.

Sõmon Petljura mõrvati Pariisis juudi äärmuslase Sholom Schwartzbardi poolt, kes võis olla nõukogude eriteenistuste agent.^[2]