Vene kodusõda

Vene kodusõda
Ülevalt päripäeva: Doni Armee sõdurid 1918, valgete jalaväediviis märtsis 1920, 1. Ratsaväearmee sõdurid, Lev Trotski 1920, bolševike poomine.
Toimumisaeg 1917–1923 Toimumiskoht Endine Venemaa keisririik, Mongoolia, Pärsia; Ukraina, Siber Tulemus Bolševike võit Nõukogude Liidu loomine Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Poola iseseisvumine
Osalised
Vene NFSV Punaarmee Ukraina NSV	Venemaa Valgekaartlased Keskriigid 1917–1918 Austria-Ungari Saksa Keisririik Osmani impeerium 1918–1922 Kanada Tšehhoslovakkia Eesti Soome Prantsusmaa Kreeka Läti Leedu Poola Serbia Inglismaa USA	Ukraina Saksamaa
Jõudude suurus
3 000 000	2 400 000 vene valgekaartlast, 100 000 teiste riikide liitlast.	umbes mõned sajad tuhanded
Kaotused
1 212 824 .	Vähemalt 300 000	mõned tuhanded
Kaotused tsiviilelanike hulgas üle 13 miljoni, üle miljoni põgeniku lahkus Venemaalt.

Vene kodusõda (1917–1923) oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei juhtkonna juhtimisel ja toetusel endise Venemaa Keisririigi territooriumil pärast selle lagunemist tekkinud erinevate riikide "punaste"(kommunistliku ehk nõukogude suunitlusega) ja "valgete" (nõukogude ja bolševikevastaste suunitlustega) jõudude vahel toimunud relvakonflikt. Relvastatud vastupanu ja konfliktid algasid pärast bolševike poolt teostatud riigipööret ja võimu haaramist 1917. aastal Petrogradis. Lisaks sellele ei nõustunud enamik endise keisriarmee kaadriohvitsere asjaoluga, et bolševikud olid teinud separaatrahu Brest-Litovskis Venemaa Esimese maailmasõja-aegse põhivaenlase Saksamaa Keisririigiga.

Kõige pingelisem võitlus kestis 1918 kuni 1920.

Ülevaade

Riigipöördega 7. novembril ukj 1917. aastal (Oktoobrirevolutsiooniga) said enamlased Venemaa keisririigi pealinna Petrogradi enda kontrolli alla, ent põhjas, lõunas, idas ja läänes kehtis Venemaa Ajutisele Valitsusele ja Asutavale Kogule lojaalsed valitsusorganid ja sõjavägi, kus moodustusid erineva suunitlusega (monarhistid, Ajutise Valitsuse pooldajad jt.) nõukogude võimu vastased valgekaartlaste relvastatud jõud. Kodusõja alguseks loetakse 15. novembrit 1917. kui kindral Mihhail Aleksejev hakkas Lõuna-Venemaal koguma relvastatud jõude võimuhaaranud bolševikega võitlemiseks.

Relvastatud võitlus

1918. aasta 11. septembril moodustati bolševike kontrolli all olevas Venemaa Euroopa osas 3 kaitsepiirkonda: Põhjarinne (Koola poolsaar ja Karjala); Idarinne (Eesti, Pihkva oblasti piirkond ja Läti); Lõunarinne (Leedu, Poola ja Ukraina) ning läänesuunal eraldi kaitsepiirkond. Rinnete juhatajateks määrati endised keisririigi kindralstaabi ohvitserid kindral Dmitri Parski, kindral Pavel Sõtin ja polkovnik Sergei Kamenev, läänesuunalise kaitsepiirkonna juhatajaks määrati kindralleitnant Andrei Snesarev.

1918

1918. a. keskel ähvardasid Nõukogude Venemaa bolševike valitsemist mitmesugused jõud:

• Esimese maailmasõjast tingituna – Saksamaa Keisririigi sõjavägi Venemaa piiril Eestis, Lätis, Valgevenes ja Ukrainas;
• võimuvaakumist ääremail tingituna hõivasid Briti, Prantsuse, Ameerika väed – märtsis Sir Henry Rawlinsoni juhtimisel 1918 Arhangelski; Jaapani väed aprillis 1918 Murmanski; Prantsuse väed Musta mere piirkonna ja Odessa;
• Esimese maailmasõjas Venemaa Keisririigi poolt sõdinud Tšehhoskovakkia korpus, keda bolševike poolt sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu kohaselt ähvardas Austria-Ungarile riigireetmise eest väljaandmine, maikuus 1918 võtis Korpus oma kontrolli alla Transsiberi raudtee oma teel Ukrainast läbi Siberi Vladivostokki, kustkaudu nad kavatsesid lahkuda Prantsusmaale, et jätkata võitlust Saksamaa Keisririigi vastu,
• rahvuslased Ukrainas, Soomes, Eestis, Poolas ja muudes mittevenelaste piirkondades, oma rahvusriikide loomispüüetes;
• keisri- ja Venemaa Ajutise Valitsuse armeede kõrgemate ohvitseride kindral Anton Denikini (lõunast), admiral Aleksandr Koltšaki (idast) ja kindral Nikolai Judenitši (läänest) poolt juhitud valgekaartlased, kes soovisid kukutada nõukogude valitsust.
• Siseriiklikud vastupanukolded:madrused – Kroonlinna ülestõus, esseerid – Jaroslavli ülestõus (06-21.07.1918);
• siseriiklikud- võimuvõitlus vasakesseeridega, mis lõppes III Vene revolutsiooniga, võimuvõitlus menševikega ja ka bolševike juhtkonnas;
• välisriikide katsed kukutada Saksamaaga separaatrahu sõlminud bolševike valitsust: nn saadikute vandenõu, mida juhtis Moskvas asunud Suurbritannia välisluure MI6 resident Robert Bruce Lockhard, kapten George Hill, Helsinkis asunud resident Ernest Boyce ja MI6 agendid Sidney Reilly ja Paul Dukes, Suurbritannia sõjalise atašee kohusetäitja kapten Francis Newton Allan Cromie; Prantsusmaa saadik Moskvas Joseph Noulens, peakonsul Fernand Grenard, Prantsusmaa sõjaline atašee ja Prantsusmaa sõjalise missiooni juht Venemaal jne.

1918. aasta suvel ei olnud 3/4 endise Venemaa Keisririigi territooriumist Nõukogude Venemaa enamlaste kontrolli all.

1919

• Venemaast iseseisvunud rahvuslaste iseseisvuse kaitse:
  • Ukraina NSV loomise katse ning võitlus Ukrainas,
  • Põhjarinne Soomes,
  • Loodearmee koostöös Eesti vägedega,
  • Poolas ja muudes mittevenelaste piirkondades, oma rahvusriikide loomispüüetes;
• keisri- ja Venemaa Ajutise Valitsuse armeede kõrgemate ohvitseride
  • kindral Anton Denikini (lõunasuunast),
  • admiral Aleksandr Koltšaki (idasuunast – Siberist ja
  • kindral Nikolai Judenitši (läänesuunast) poolt juhitud Loodearmee pealetung Petrogradile, kes soovisid kukutada nõukogude valitsust.

1920

• Veebruaris 1920 vangistasid ja hukkasid bolševikud Siberis ja Kaug-Idas tegutsenud Kõrgeima ülemjuhataja Koltšaki. Kuu aega hiljem evakueeriti suurem osa tema järglase Denikini vägedest Musta mere sadamate kaudu.
• Valgekaartlike vägede kindral Peter von Wrangel üritas juunis Krimmist ette võtta suurpealetungi, et kasutada ära Venemaa samaaegset sõda Poolaga, kuid ka tema oli novembris sunnitud põgenema.
• Punaarmee võitlus Ukraina vallutamiseks ning sellele järgenud Nõukogude-Poola sõda
• siseriiklikud-talupoegade ülestõusud: (Tambovi kubermangus Aleksandr Antonovi juhtimisel (1920–1921)

1921

• Siseriiklikud vastupanukolded:madrused – Kroonlinna ülestõus

Lahingutegevuspiirkonnad

Nõukogude Venemaa väejuhid ja poliitiline juhtkond	Lahingutegevuspiirkond	Nõukogudevastased väejuhid
	Arhangelski rinne (Vene kodusõda)
	Idarinne (Vene kodusõda)
Põhjarinde SRN	Põhjarinne (Vene kodusõda)	Eugen Miller
Karjala rinde SRN, Sergei Kamenev	Karjala rinne (Vene kodusõda)
Lõunarinde SRN, Konstantin Mehonošin	Lõunarinne (Vene kodusõda)/Doni rinne (Vene kodusõda)	Anton Denikin
Looderinde SRN	Looderinne (Vene kodusõda)	Nikolai Judenitš, Loodearmee
Tsaritsõni rinde SRN, Jossif Stalin, Kliment Vorošilov	Tsaritsõni rinne (Vene kodusõda)	Peter von Wrangel
Läänerinde SRN, Ivars Smilga	Läänerinne (Vene kodusõda)
Edelarinde SRN	Edelarinne (Vene kodusõda)
	Turkestani rinne (Vene kodusõda)
	Ukraina rinne (Vene kodusõda)
Kaspia-Kaukaasia rinde SRN, esimees Aleksandr Šljapnikov	Kaspia-Kaukaasia rinne (Vene kodusõda) (8.12.1918–11.03.1919)

Nõukogude ja bolševike valitsused ja sõjalised juhtorganid Venemaa kodusõja ajal

• Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu (Pеволюционный военный совет Республики, Реввоенсовет), mida juhtis sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski, VRSN oli kollektiivne juhtorgan, kuhu kuulusid; sõjakomissar Trotski, sõjavägede ülemjuhataja (Jukums Vācietis, Sergei Kamenev), kellele allusid kõik Vabariigi sõjajõud ning ÜK(b)P KK liige Kārlis Jūlijs Daiševskis ;
  • Vabariigi relvajõudude ülemjuhtajale allus Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaap (Полевой штаб Реввоенсовета);
• Punaarmee 14 armee Revolutsioonilised Sõjanõukogud (Революционные военные советы (РВС)), kuhu kuulusid armee juhataja (sõjaväespetsialist endiste keisririigi armee professionaalsetest sõjaväelastest); armee staabiülem ja komissar (veendunud bolševik, kes oli määratud teostama kontrolli sõjaväe tegevuse üle ja ilma kelle nõusolekuta ei omanud seaduslikku jõudu armee juhataja korraldused);

Nõukogudevastased valitsused ja sõjaliste liitude juhtorganid Venemaa kodusõja ajal

Venemaa poliitiline jaotus 1920. aastal

Rindejoon Venemaa kodusõjas, 1920. aastal

Lõuna-Venemaal

• Vabatahlike armee, Mihhail Aleksejev Kõrgeim juht 25. detsember 1917 – 8. oktoober 1918, alates 31. augustist 1918. aastal Erinõupidamise(valitsuse) esimees;
• Abram Mihhailovitš Dragomirov, 8. oktoober 1918 – 12. oktoober 1919, Erinõupidamise(valitsuse) esimees;
• Aleksandr Sergejevitš Lukomski, 12. oktoober – 30. detsember 1919, Erinõupidamise(valitsuse) esimees, alates 30. detsembrist 1919 – 8. veebruar 1920 valitsuse esimees;
• Nikolai Mihhailovitš Melnikov, Lõuna-Venemaa Valitsuse juht Novorossiiskis 11. märts – 30. märts 1920;
• Aleksandr Vassiljevitš Krivošein Lõuna-Venemaa Valitsuse esimees Krimmis 2. aprill – 4. november 1920.
  • Sõjavägede ülemjuhatajad: Lavr Kornilov, 25. detsember 1917 – 13. aprill 1918;
  • Anton Denikin, 13. aprill 1918 – 8. jaanuar 1919, Lõuna-Venemaa Relvajõudude ülem alates 8. jaanuar 1919 – 22. märts 1920;
  • Peter von Wrangell, 8. jaanuar 1919 – 22. mai 1919,
  • Vladimir Mai-Majevski, 22. mai – 27. november 1919,
  • Peter von Wrangell, 5. detsember 1919 – 11. mai 1920, Vene armee juhataja Krimmis 11. mai – 14. november 1920.
• Asutava kogu liikmete kogu, (Комитет членов Учредительного собрания (Комуч), Samaras, Tšehhoslovakkia korpuse kontrolli all olevatel aladel;
  • Komitee esimees Vladimir Volski (Вольский Владимир), liikmed: Prokopi Klimuškin (Климушкин Прокопий), Ivan Brušvit (Брушвит Иванä), Boriss Fortunatov (Фортунатов Борис), Ivan Nesterov (Иван Нестеров).
  • Relvajõud, Rahvaarmee («Народная армия»)

Doni jõe piirkond

• Kasakaväe Valitsus (25. oktoober 1917 – 25. veebruar 1918
• Doni ataman, Aleksei Kaledin, 17. juuni 1917 – 29. jaanuar/11. veebruar 1918,
• Valitusjuht Mitrofan Petrovitš Bogajevski, 25. oktoober 1917 – 29. jaanuar/11. veebruar 1918,
• Doni ataman Anatoli Mihhailovitš Nazarov 12. veebruar – 18. veebruar 1918,

Doni piirkond vallutati Nõukogude vägede poolt ning territooriumil tegutses ajutiselt (23. märts – 8. mai 1918 Doni Nõukogude Vabariik

• Sõjaväe valitsus, 21. aprill 1918 – 18. aprill 1920
• Sõjakäigu ataman Pjotr Haritonovitš Popov, 21. aprill – 16. mai 1918, 20. veebruar – 1. november 1919, valitsuse esimees,
• Doni ataman, Pjotr Nikolajevitš Krasnov, 16. mai 1918 – 19. veebruar 1919,
• Doni ataman, Afrikan Petrovitš Bogajevski, 19. veebruar 1919 – 18. märts 1920.

Kubanimaa

• Kubani kraivalitsus, 11. november 1917 – 17.03.1920.
• Kubani ataman, Aleksei Petrovitš Filimonov, 22. aprill 1917 – 23. november 1919,
• Kubani Raada esimees, Kondrat Lukitš Bardiž 22. aprill – 9. november 1917,
• Kubani Raada ja valitsuse esimees, Leonid Lavrentjevitš Bõtš 11. november 1917 – 14. märts 1918,
• Kubani Raada esimees, N.Rjabovol, 11. mai 1918 – 6. märts 1919,
• Kubani Raada ja valitsue esimees, Leonid Lavrentjevitš Bõtš, 6. märts – 6. november 1919,
• F.Suškov, 6. november 1919 – 17. märts 1920,
  • Kubani armee ülemjuhtaja, Viktor Leonidovitš Pokrovski 5. november 1919 – 12. veebruar 1920,

Doni piirkond vallutati Nõukogude vägede poolt ning territooriumil tegutses ajutiselt (märts – 6. juuli 1918 Kubani Nõukogude Vabariik ja Kubani-Mustamere Nõukogude Vabariik.

Loode-Venemaa

• Valgekaartliku armee ülemjuhtaja Nikolai Nikolajevitš Judenitš, 14. jaanuar – 28. november 1919, Poliitnõukogu esimees, alates 24. maist 1919,
• Stepan Georgevitš Liazonov, Loode-Venemaa Valitsuse esimees Narva, 11. august – 3. detsemebr 1919.

Põhja oblast, Arhangelski ja Murmanski piirkond

• 1918. aasta märts – 1920. aasta veebruarini Suurbritannia ja Prantsumaa Ekspeditsioonivägede valitsuse periood,
• Aleksei Mihhailovitš Jurjev, Murmanski Nõukogu esimees 1917. aasta detsember – 1918. aastab september,
• Nikolai Vassiljevitš Tšaikovski, Arhangelski Kõrgeima valitsuse esimees 2. august – 6. september 1918 ja Põhja oblasti Ajutise Valitsuse esimees, 28. september 1918 – 10. september 1919,
• Georgi Jefimovitš Tšaplin, Kõrgeima valitsuse esimees 6. september – 28. september 1918,
• Eugen Miller, Põhja oblasti diktaator 10. september 1919 – 19. veebruar 1920, 7. veebruarist 1920 Maakonna ja Linnanõukogu esimees.

Karjala

• Olonetsi Valitsuse esimees Herman Kuttujev 13. mai- 19. juuli 1919, emigratsioonis Soomes kuni 10. detemeber 1920,
• Valgemere Karjala Ajutine Valitsus, esimees A.Tihhonov, Uhtas, 21. juuli 1919 – 25. märts 1920, valitsuse esimees, H.Tihhanov 25. märts – 26. aprill 1920, Paavo Köttinen, ühendatud Karjala Valitsue esimees, Viiburis, aastatel 1920–23.

Siber ja Kaug-Ida

• Uurali oblastivalitsus (Уральское областное правительство) Jekaterinburgis
• Ajutine Siberi Valitsus, Tomskis
• Direktoorium, esimees Pjotr VologodskiUfas ja hiljem Omskis kuni 18. novembril 1918;
• Direktoorium, Omskis; Venemaa Ülemvalitseja, sõjaminister ja relvajõudude kõrgem ülemjuhataja Aleksandr Koltšak 18. november 1918 – ;

Valgekaartlaste võitlus emigratsioonis

Poliitilised organisatsioonid

• Vene Üldsõjaline Liit, (Русский общевоинский союз (РОВС)), Aleksandr Kutepov
• Kodumaa ja vabaduse kaitse rahvaliit ("Народный союз защиты Родины и свободы" (НСЗРиС)), Boriss Savinkov

Nõukogude julgeoleku Vene valgekaartlaste emigratsioonivastased üritused

• Operatsioon Trust, Boriss Savinkov, Sidney Reilly
• Keskvenemaa monarhistlik organisatsioon ("Монархической организации Центральной России"), variisikutena: endine vene keisriarmee jalaväekindral Andrei Zaiontškovski, endine vene keisriarmee kindralleitnant Nikolai Potapov, endine Vene Kaubandusministeeriumi Tõeline riiginõunik Aleksandr Jakušev (Александр Александрович Якушев), lätlane Eduard Opperput (Уппениньш Александр Оттович, Стауниц Эдуард Оттович) Rēzekne linnast.
• Sündikaat;
• Sündikaat-2 ("Синдикат-2")
• D-7 ("Д-7"),
• Toimik #39 ("Дело # 39"),
• ...("Центр действий"),
• Meretagused ("Заморское")
• Sündikaat-4 ("Синдикат-4")
• ... ("Маки-Мираж").

Kirjandus

• Mati Kröönström. Vene armee ohvitserkonna valikutest 1918–1920: Eesti Rahvaväe ja Valgearmee näidete põhjal. Akadeemia, 2008, nr. 7, lk. 1517–1542.
• David Bullock, "Vene kodusõda 1918–1922". Tõlkija: Andreas Ardus, kirjastus: KOOLIBRI, ISBN 9789985026243, 2010

Vaata ka

• Eesti Vabadussõda