Vene kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Vene kodusõda
CWRArticleImage.jpg
Ülevalt päripäeva: Doni Armee sõdurid 1918, valgete jalaväediviis märtsis 1920, 1. Ratsaväearmee sõdurid, Lev Trotski 1920, bolševike poomine.
Toimumisaeg 19171923
Toimumiskoht Endine Venemaa keisririik, Mongoolia, Pärsia; Ukraina, Siber
Tulemus
Osalised
Vene NFSV Vene NFSV Punaarmee
Ukraina NSV Ukraina NSV
Venemaa Venemaa Valgekaartlased
Keskriigid 1917–1918
Austria-Ungari Austria-Ungari
Saksa Keisririik Saksa Keisririik
Osmani impeerium Osmani impeerium
1918–1922
Kanada Kanada
Tšehhoslovakkia Tšehhoslovakkia
Eesti Eesti
Soome Soome
Prantsusmaa Prantsusmaa
Kreeka Kreeka

Läti Läti
Leedu Leedu
Poola Poola
Serbia Serbia
Inglismaa Inglismaa
USA USA

Ukraina Ukraina
Saksamaa Saksamaa
Jõudude suurus
3 000 000 2 400 000 vene valgekaartlast, 100 000 teiste riikide liitlast. umbes mõned sajad tuhanded
Kaotused
1 212 824 .[1] Vähemalt 300 000 mõned tuhanded
Kaotused tsiviilelanike hulgas üle 13 miljoni, üle miljoni põgeniku lahkus Venemaalt.

Vene kodusõda (1917–1923) oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei juhtkonna juhtimisel ja toetusel endise Venemaa Keisririigi territooriumil pärast selle lagunemist tekkinud erinevate riikide "punaste"(kommunistliku ehk nõukogude suunitlusega) ja "valgete" (nõukogude ja bolševikevastaste suunitlustega) jõudude vahel toimunud relvakonflikt. Relvastatud vastupanu ja konfliktid algasid pärast bolševike poolt teostatud riigipööret ja võimu haaramist 1917. aastal Petrogradis. Lisaks sellele ei nõustunud enamik endise keisriarmee kaadriohvitsere asjaoluga, et bolševikud olid teinud separaatrahu Brest-Litovskis Venemaa Esimese maailmasõja-aegse põhivaenlase Saksamaa Keisririigiga.

Kõige pingelisem võitlus kestis 1918 kuni 1920.

Ülevaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigipöördega 7. novembril ukj 1917. aastal (Oktoobrirevolutsiooniga) said enamlased Venemaa keisririigi pealinna Petrogradi enda kontrolli alla, ent põhjas, lõunas, idas ja läänes kehtis Venemaa Ajutisele Valitsusele ja Asutavale Kogule lojaalsed valitsusorganid ja sõjavägi, kus moodustusid erineva suunitlusega (monarhistid, Ajutise Valitsuse pooldajad jt.) nõukogude võimu vastased valgekaartlaste relvastatud jõud. Kodusõja alguseks loetakse 15. novembrit 1917. kui kindral Mihhail Aleksejev hakkas Lõuna-Venemaal koguma relvastatud jõude võimuhaaranud bolševikega võitlemiseks.

Relvastatud võitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta 11. septembril moodustati bolševike kontrolli all olevas Venemaa Euroopa osas 3 kaitsepiirkonda: Põhjarinne (Koola poolsaar ja Karjala); Idarinne (Eesti, Pihkva oblasti piirkond ja Läti); Lõunarinne (Leedu, Poola ja Ukraina) ning läänesuunal eraldi kaitsepiirkond. Rinnete juhatajateks määrati endised keisririigi kindralstaabi ohvitserid kindral Dmitri Parski, kindral Pavel Sõtin ja polkovnik Sergei Kamenev, läänesuunalise kaitsepiirkonna juhatajaks määrati kindralleitnant Andrei Snesarev.

Vene kodusõja rindejoon 1918–1920 aastal ja sõdivad jõud

1918[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. a. keskel ähvardasid Nõukogude Venemaa bolševike valitsemist mitmesugused jõud:

1918. aasta suvel ei olnud 3/4 endise Venemaa Keisririigi territooriumist Nõukogude Venemaa enamlaste kontrolli all.

1919[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920[muuda | redigeeri lähteteksti]

1921[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lahingutegevuspiirkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Venemaa väejuhid ja poliitiline juhtkond Lahingutegevuspiirkond Nõukogudevastased väejuhid
Arhangelski rinne (Vene kodusõda)
Idarinne (Vene kodusõda)
Põhjarinde SRN Põhjarinne (Vene kodusõda) Eugen Miller
Karjala rinde SRN, Sergei Kamenev Karjala rinne (Vene kodusõda)
Lõunarinde SRN, Konstantin Mehonošin Lõunarinne (Vene kodusõda)/Doni rinne (Vene kodusõda) Anton Denikin
Looderinde SRN Looderinne (Vene kodusõda) Nikolai Judenitš, Loodearmee
Tsaritsõni rinde SRN, Jossif Stalin, Kliment Vorošilov Tsaritsõni rinne (Vene kodusõda) Peter von Wrangel
Läänerinde SRN, Ivars Smilga Läänerinne (Vene kodusõda)
Edelarinde SRN Edelarinne (Vene kodusõda)
Turkestani rinne (Vene kodusõda)
Ukraina rinne (Vene kodusõda)
Kaspia-Kaukaasia rinde SRN, esimees Aleksandr Šljapnikov Kaspia-Kaukaasia rinne (Vene kodusõda) (8.12.1918–11.03.1919)

Nõukogude ja bolševike valitsused ja sõjalised juhtorganid Venemaa kodusõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu (Pеволюционный военный совет Республики, Реввоенсовет), mida juhtis sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski, VRSN oli kollektiivne juhtorgan, kuhu kuulusid; sõjakomissar Trotski, sõjavägede ülemjuhataja (Jukums Vācietis, Sergei Kamenev), kellele allusid kõik Vabariigi sõjajõud ning ÜK(b)P KK liige Kārlis Jūlijs Daiševskis ;
  • Punaarmee 14 armee Revolutsioonilised Sõjanõukogud (Революционные военные советы (РВС)), kuhu kuulusid armee juhataja (sõjaväespetsialist endiste keisririigi armee professionaalsetest sõjaväelastest); armee staabiülem ja komissar (veendunud bolševik, kes oli määratud teostama kontrolli sõjaväe tegevuse üle ja ilma kelle nõusolekuta ei omanud seaduslikku jõudu armee juhataja korraldused);

Nõukogudevastased valitsused ja sõjaliste liitude juhtorganid Venemaa kodusõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna-Venemaal

Vabatahlike armee
Добровольческая армия
Tegev 1917–1920
Kuuluvus monarhistlik orientatsioon
Saksamaa vastase sõja jätkamine koos Antanteriikidega
Ülesanne "Ühtse ja jagamatu Vene riigi taastamine"
Tähtpäevad 2. november 1917
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Mihhail Aleksejev
Lavr Kornilov
Anton Denikin
Peter von Wrangell
Vladimir Mai-Majevski
Vene armee
Русская армия
Tegev 1919–1920
Kuuluvus monarhistlik orientatsioon
Ülesanne "Ühtse ja jagamatu Vene riigi taastamine"
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Peter von Wrangell

Doni jõe piirkond

Doni Armee
Tegev 1917–1920
Kuuluvus saksameelne orientatsioon
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Pjotr Nikolajevitš Krasnov
Afrikan Petrovitš Bogajevski

Doni piirkond vallutati Nõukogude vägede poolt ning territooriumil tegutses ajutiselt (23. märts – 8. mai 1918 Doni Nõukogude Vabariik

Kubanimaa

Kubani Armee
Tegev 1917–1920

Doni piirkond vallutati Nõukogude vägede poolt ning territooriumil tegutses ajutiselt (märts – 6. juuli 1918 Kubani Nõukogude Vabariik ja Kubani-Mustamere Nõukogude Vabariik.

Loode-Venemaa

Loodearmee
Tegev 1919–1920
Kuuluvus monarhistlik orientatsioon
Suurus Armeekorpus
Venemaa poliitiline jaotus 1920. aastal

Põhja oblast, Arhangelski ja Murmanski piirkond

Karjala

  • Olonetsi Valitsuse esimees Herman Kuttujev 13. mai- 19. juuli 1919, emigratsioonis Soomes kuni 10. detemeber 1920,
  • Valgemere Karjala Ajutine Valitsus, esimees A.Tihhonov, Uhtas, 21. juuli 1919 – 25. märts 1920, valitsuse esimees, H.Tihhanov 25. märts – 26. aprill 1920, Paavo Köttinen, ühendatud Karjala Valitsue esimees, Viiburis, aastatel 1920–23.

Siber ja Kaug-Ida

Valgekaartlaste võitlus emigratsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitilised organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Terror bolševike vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude julgeoleku Vene valgekaartlaste emigratsioonivastased üritused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgete kaotuse põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgete liikumisel puudus ühtne poliitiline eesmärk, mille eest sõdida. 1918. aastal tunnistas Anton Denikin: "Kui tõsta vabariigi lipp, lahkub pool vabatahtlikest, kui monarhia lipp, siis lahkub teine pool." Seda kartes ei formuleeritud kunagi selgelt, millise Venemaa eest õieti võideldakse[4]. Enamus ohvitsere, kes ei olnud rakendatud Punaarmees, hoidis sõjast kõrvale, ja püüdis iga hinna eest vältida rindele sattumist[5]. Samas peeti enesestmõistetavaks, et lääneliitlased valgete jaoks Venemaa ära vallutavad, kuna eriti prantslased olevat Venemaa tänuvõlglased[6]. Valgete distsipliin oli madal, Peter Wrangel ütles, et armees, mis kasvas omavoli, röövimiste ja joomingute peal, ei võinudki luua Venemaad[7]. Selle tagajärjel langesid talupojad ja intelligents valgetest ära. 1918. aastal toimus Venemaal talupoegade stiihiline maadehõivamine, nad olid saanud maaomanikeks ja kartsid, et valgete võiduga kaasneb made ja varade restitutsioon[8]. Väikerahvastesse (ka eestlastesse), kes oleksid võinud valgeid aidata, suhtusid venelased vaenulikult kui Venemaa laialitassijatesse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. G.F. Krivosheev, Soviet Casualties and Combat Losses in the Twentieth Century, pp. 7–38.
  2. Memoirs of a British Agent By R H Bruce Lockhart
  3. ТАЙНЫЕ ИГРЫ ПЕТРА СОКОЛОВА
  4. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 188
  5. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 186
  6. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 189
  7. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 191
  8. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 193

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mati Kröönström "Vene armee ohvitserkonna valikutest 1918–1920 Eesti Rahvaväe ja Valgearmee näidete põhjal" Akadeemia 7/2008, lk 1517–1542
  • David Bullock "Vene kodusõda 1918–1922". Tõlkija: Andreas Ardus, kirjastus: KOOLIBRI, ISBN 9789985026243, 2010
  • Mati Kröönström "Venemaast lahkulöömise nimel: Eesti rahvaväest Vene kodusõja kontekstis" Akadeemia 9/2013, lk 1600–1615

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]