Katõni massimõrv

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada Valgevenes 1943 toiminud massimõrvaga, selle kohta vaata artiklit Chatyń.

Katõni massimõrvas tapetud

Katõni massimõrv (vene keeles Катынский расстрел, poola keeles zbrodnia katyńska) on üldnimetus kõikidele 1940. aastal NLKP KK korraldusel läbiviidud massihukkamistele Poola sõjavangide suhtes. Üldistav nimetus on käibele tulnud natside poolt 1943. aastal Venemaal Smolenski oblastis Katõni külast leitud haua järgi. Ohvriterohkeid mahalaskmisi viidi läbi ka mujal, näiteks Minskis, Harkivis ja Tveris. Massimõrva pani toime NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD).

16. aprillil 2012 tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus NKVD poolt läbiviidud hukkamised sõjakuriteoks.[1]

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine maailmasõda algas Saksamaa kallaletungiga Poolale 1. septembril 1939. Vastavalt NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile alustasid kallaletungi Poolale ka nõukogude väed ning seda 17. septembril 1939.

Poola päritolu kinnipeetud NSV Liidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Poola vallutamist Saksamaa ja NSV Liidu vägede poolt ning ühist võiduparaadi koondati NSV Liidu poolses sõjategevuses vangi võetud ja vangi langenud Poola armee ohvitserid vangilaagritesse Ukraina NSV territooriumil asuvatesse sõjavangilaagritesse. NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile alluv Sõjavangide Peavalitsus loodi juba enne sõjategevuse algust Poolaga. Vastavalt NSVL NKVD ja poliitilise juhtkonna korraldusele hukati vangi langenud 21 857 Poola kodakondsusega poola, ukraina, valgevene ja juudi rahvusest isikut.

Katyn a.png

Vangi langenud Poola sõjaväelaste ning NSV Liidu julgeolekuorganite poolt vahistatud Poola sisejulgeolekut taganud riigiametnikud (piirivalvurid, politseinikud, kohtute töötajad, vangivalvurid ja sõjaväelased, kellest viimaseid oli ligi 250 000) ning Poola katoliku kiriku vaimulikkonna esindajad, koondati kolmes oblastis asunud laagritesse ja vanglatesse:

Poola päritolu sõjaväelaste ja tsiviilisikute hukkamiskäsk[muuda | redigeeri lähteteksti]

VK(b)P KK Poliitbüroo istungi protokolli nr P13 väljavõte n 144, 5. märts 1940

Nõukogude võimu vastaseid ja potentsiaalseid vastaseid hukkasid nõukogude julgeolekuorganite operatiivgrupid juba esimestest päevadest pärast uute territooriumite okupeerimist, kuid alles 5. märtsil 1940. aastal võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo (de facto ÜK(b)P Keskkomitee peasekretär Jossif Stalin) vastu määruse П 13/144, mis andis korralduse NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile:

„maha lasta 14700 «endist poola ohvitseri, ametnikku, mõisnikku, politseinikku, luurajat, sandarmit, ossadnikut (poola sõjaväelast) ja vangivalvurit», keda hoitakse kinni kolmes erilaagris ja lisaks neile veel 11000 poola «vabrikanti» ja ametnikku, keda peetakse kinni Valgevene ja Ukraina lääneosa vanglates“

Toime pandud sõjakuriteo kohta on kinnistes Venemaa arhiivides säilinud NKVD ülema Lavrenti Beria ettekanne nr.794/Б- märtsist 1940. aastast "tehtud tööst", mis esitati NLKP KK peasekretärile Jossif Stalinile ning mida säilitati NLKP Keskkomitee eriarhiivis.

Hukkamiste täideviimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sellest hukatute arvust olid ligi 15 000 Poola ohvitserid, kelle 4143 surnukeha leiti Katõni piirkonnast, teiste teadmata kadunute matmiskohtadest andmed puuduvad. Ainsa tuvastatud hukkamiskoha järgi nimetataksegi seda Poola sõjaväelaste suhtes toime pandud sõjakuritegu Katõni massimõrvaks.

Vastavalt 1991. aastal alustatud eeluurimisele antud kuriteos, kuulati NSV Liidu Sõjaväeprokuratuuri Peavalitsuse uurimisgrupi liikme Anatoli Jablokovi andmetel üle eeluurimise käigus hukatute leiukoha Tveri oblasti (sellel ajal Kalinini oblasti) Siseasjade Rahvakomissariaadi Valitsuse ülem, 90-aastane kindralmajor Dmitri Tokarev, kes andis tunnistusi selle kohta, et 1940. aastal kutsuti ta kui Kalinini oblasti NKVD Valitsuse ülem koos asetäitja komandandiga Moskvasse, kus NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari Lavrenti Beria usaldusisik ja NKVD Uurimisosakonna ülem Bogdan Kobulov viis läbi kolme oblasti, kus asusid poola sõjavangide laagrid NKVD Valitsuste juhtkondade instruktaaži KK Poliitbüroo korralduse läbiviimiseks. Pärast kuuajalist ettevalmistusaega saabusid antud oblastitesse kõrge NKVD juhtkonna kontrollkomisjon kontrollima ettevalmistusi ning NKVD Transpordi Peavalitsuse ülem Solomon Milstein, tema asetäitja, konvoivägede staabiülem M. Krivenko ja NKVD Administratiiv-haldusvalitsuse Komandandiosakonna ülem (ka Lubjanka sisevangla ülem ja hukkamiste täideviija) riikliku julgeoleku major Vassili Blohhin.

Tokarevi andmetel toimusid poola ohvitseride hukkamised Kalinini oblastis järgmiselt: kinnipeetud toimetati mööda raudteed Kalinini linna, kus nad paigutati NKVD Kalinini oblastivalitsuse sisevanglasse, pärast isikute tuvastamist seoti nende käed selja taha käeraudadega ning toimetati kambrisse, kus nad hukati lasuga kuklasse. Pärast hukkamist asetati surnukehad eskalaatorile, mis toimetas surnukehad hoovi, kus nad paigutati veoautodele ning toimetati öisel ajal Mednõi küla lähedal asuvasse metsa, kus oli juba traktoritega lahti kaevatud matmispaigad. Igal õhtul edastas NKVD valitsuse ülem hukatute arvu Moskvasse rahvakomissari 1. asetäitjale ja Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse ülemale Vsevolod Merkulovile.[2]

Katõni massimõrva memoriaal

Sõjakuriteo kasutamine propagandaeesmärkidel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Ukraina vallutamist Saksa vägede poolt avati (algus 29. märts 1943) selles piirkonnas propaganda mõttes koos Poola Punase Risti esindajatega hauad ja tuvastati osa hukatud isikuid. Sõjakuriteo toime pannud Nõukogude võimu esindajate vastu ning rahvusvahelise avaliku arvamuse mõjutamiseks viidi läbi Saksamaa psühholoogilise sõja üritusi.

NSV Liit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast aga piirkonna hõivamist nõukogude vägede poolt 1944. aastal moodustati jaanuaris 1944 Saksa-fašistlike vallutajate poolt Katõnimetsas Poola sõjavangidest ohvitseride mahalaskmise asjaolude tuvastamise ja uurimise erikomisjon ehk nn Burdenko komisjon («Специальная комиссия по установлению и расследованию обстоятельств расстрела немецко-фашистскими захватчиками в Катынском лесу военнопленных польских офицеров» (комиссия Н. Бурденко)).

Nõukogude Liidu ja Venemaa poolne kuriteo varjamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed katsed toime pandud kuritegu varjata tegi juba 1941. aasta detsembris ÜK(b)P Keskkomitee peasekretär Jossif Stalin, kes pärast sõjalist ebaedu vajades toetust Suurbritannias formeeritava Poola armee juhi kindral Władysław Sikorskilt teatas, et ta ei tea midagi 1939. aastal vangilangenud Poola sõjaväe ohvitseride saatusest.

1944. aasta jaanuaris avaldatud nn Burdenko komisjoni kokkuvõttes viidati nõukogude võimude kontrolli all läbiviidud sündmuskoha uurimiste tulemuses, et hukatud olid tapetud saksa päritolu käsitulirelvadest ning vangilaagrites viibinud poola sõjavangid langesid 1941. aastal pealetungivate saksa vägede sõjavangi, kes nad hukkasid 1941. aastal.

1987. aastal andis NLKP KK töötaja Valentin Falin korralduse NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvale Arhiivide Peavalitsusele koguda kokku kõigis nõukogude arhiivides asuvad arhiivisäilikud, mis kajastasid "nõukogude vabastusretke 1939. aastal Lääne-Valgevenesse, Lääne-Ukrainasse ning Poolasse" ning 1990. aastal NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ja Poola Rahvavabariigi presidendi Wojciech Jaruzelski kohtumisel viimase päringule poola päritolu ohvitseride saatuse kohta andis Mihhail Gorbatšov analoogse vastuse ehkki oli NLKP KK peasekretärina tutvunud antud sõjakuritegu ja teisi nõukogude riigi suurimaid saladusi kajastavate dokumentidega NLKP eriarhiivis säilitatavate dokumentidega (millega tutvusid allkirja vastu kõik NLKP peasekretärid Hruštšovist Gorbatsovini).

Pärast NSV Liidu lagunemist andis Venemaa president Boriss Jeltsin korralduse läbi viia uurimine antud kuriteoasjaolude selgitamiseks, mida viis läbi NSV Liidu Sõjaväeprokuratuuri Peavalitsus.

Toimunu kajastus kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunstis on Katõni massimõrvale viidatud mitmes teoses:

Kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • märts 1942 Katõni kohalikud elanikud näitavad saksa ehituspataljonis töötanud poolakatele nende kaasmaalaste ühishauda. Saksa väejuhatus sündmusele ei reageerinud.
  • 10. aprillil 1943 avaldas Saksa infoagentuur Transocean Tallinnast uudise "Üks 800-st Punaarmeest põgenenud eestlastest 30-ne aastane Ferdinand Tamman teatab ajalehele Eesti Sõna: "Kui Poola emigrantlik valitsus otsib taga teadmata kadunud poolakaid, siis võiks küsida selle kohta Punaarmeesse mobiliseeritud eestlastelt. Sest meie, eestlased nägime nende haudu" [4]
  • 13. aprillil 1943 avalikustab Saksa valitsus Berliinis Katõni piirkonnas toimunud väljakaevamiste tulemused.
  • 17. aprill 1943 edastab Poola valitsus emigratsioonis läbi BBC palve Rahvusvahelise Punase Ristile saata Katõni väljakaevamistele eksperdid.
  • 26. aprill 1943 Poola saadikule NSVL esitatakse noot diplomaatiliste suhete katkestamisest NSVL ja Poola Sikorski valitsuse vahel.
  • 8. mail 1943 alustatakse NSVL-s Poola Kostyuzcko nimelise diviisi formeerimist.
  • 30. mail 1943 dateerib rahvusvaheline komisjon mahalaskmise ajaks kevade 1940.
  • 24. jaanuaril 1944 avalikustati NSVL poolse "sõltumatu" uurimiskomisjoni, mille kohaselt poolakate hukkajaks olid sakslased ning toimus see sügisel 1941.
  • 1.–2. novembril 1946 toimunud Nürnbergi protsessil kuulati üle tunnistajaid Katõni massimõrva kohta, kuid saksa kohtualuste süüdistuskokkuvõttest jääb antud juhtum välja tõendite puudumise tõttu.
  • 13. aprillil 1990 tunnistab NLKP KK peasekretär Mihhail Gorbatšov, et Poola sõjavangid hukkasid NSV Liidu võimud.
  • 2010. aasta novembris võttis Venemaa riigiduuma vastu Katõni puudutava avalduse, milles kinnitati, et poolakate tapmised pandi toime Jossif Stalini käsul.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

54.7733333331.78888889