Krimm

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Krimmi Autonoomne Vabariik

ukraina Автономна Республіка Крим
(Avtonomna Respublika Krõm)
vene Автономная Республика Крым
(Avtonomnaja Respublika Krõm)
krimmitatari Qırım Muhtar Cumhuriyeti / Къырым Мухтар Джумхуриети

Krimmi vapp
Krimmi vapp
Krimmi lipp
Krimmi lipp

Pindala: 26 100 km²
Elanikke: 1 953 700 (2012)
Pealinn: Simferopol
Ametlikud keeled: vene, ukraina ja krimmitatari
Krimmi asend Ukrainas
Crimea republic map.png

Krimm on autonoomne vabariik Ukraina koosseisus, mis asub peamiselt Krimmi poolsaarel Musta mere põhjarannikul. Krimmi edelanurgal asuv Sevastopol on vabariikliku alluvusega linn ega kuulu seega Krimmi Vabariigi koosseisu.

De facto on Krimmi ala Venemaa Föderatsiooni kontrolli all.

Krimm on tuntud kuurortpiirkond. Krimmi Vabariigi tuntumad turismilinnad on Jalta, Simferopol, Kertš, Alupka, Alušta, Bahtšisarai ja Sudak.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Krimmis oli asustus juba paleoliitikumis. Varaseimad asukad olid mägedes elanud taurid, kelle järgi on poolsaart nimetatud ka Tauriaks. Madalamate stepialade esimesed asukad olid kimmerlased ja sküüdid. Kreeka kolonistid asutasid praeguse Kertši kohale 7. sajandil eKr Pantikapaioni linna. 6.-5. sajandil eKr lisandus kreeka kolooniaid veelgi, need ühinesid peagi Bosporose riigiks. 1. sajandist eKr kuni 3. sajandini kuulus Krimmi idaosa ja lõunarannik Roomale, seejärel tungisid sinna goodid ja hunnid. 6. sajandil haaras ülemvõimu Bütsants, kelle peamine tugiala oli Hersonesos, aga ka Kertš ja Sudak.

1239. aastal tungisid Stepi-Krimmi mongolid ning maa ühendati Kuldhordiga, kuni 1443. aastal tekkis iseseisev Krimmi khaaniriik. 1475. aastal vallutas Krimmi poolsaare kolmesajaks aastaks Osmanite riik.

1774. aastal läks Krimm, Vene-Türgi sõja lõpetanud Küçük Kaynarci rahulepingu alusel Venemaa keisririigile. 1802. aastal moodustati Tauria kubermang ning sajandi jooksul asendus põlisasukatest krimmitatarlastest rahvastik põhiliselt venelastega.

18. oktoobril 1921. aastal loodi Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Vene NFSV koosseisus. Krimmitatarlased said autonoomia ning krimmitatari keel sai Krimmis vene keele kõrval ametliku staatuse.

Aastatel 19411944 oli Krimm okupeeritud Kolmanda Riigi ja Rumeenia poolt. Pärast okupatsiooni lõppemist küüditati krimmitatarlased 18. mail (peamiselt Stalini algatusel) Usbeki NSV kõrbealadele jm., 26. juunil küüditati siit ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased.

1945. aastal tühistati krimmitatarlaste autonoomia, Krimmi ANSV-st sai Krimmi oblast.

1948. aastal eraldati Sevastopol Krimmi oblastist, Sevastopolist sai Vene NFSV keskalluvusega linn.

19. veebruaril 1954. aastal anti Krimmi oblast, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega, mille kinnitas 26. märtsil NSV Liidu Ülemnõukogu üle Ukraina NSV-le. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt siiski kinnitamist pole leidnud. Sevastopol on olnud ajalooliselt Venemaa sõjamerelaevastiku Musta mere laevastiku peabaas.

1974. aastal anti krimmitatarlastele õigus naasta Krimmi.

1978. aastal võeti vastu Ukraina NSV uus põhiseadus, mille kohaselt Sevastopolist sai Ukraina NSV keskalluvusega linn.

1989. aastal algas krimmitatarlaste massiline naasmine Krimmi.

12. veebruaril 1991 taastati Krimmi ANSV.

4. septembril 1991 võttis Krimmi ANSV Ülemnõukogu vastu Vabariigi suveräänsusdeklaratsiooni.

5. mail 1992 võeti vastu dokument Krimmi Vabariigi riiklikust iseseisvusest. Järgmisel päeval võttis Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisva Krimmi Vabariigi põhiseaduse.

30. juunil 1992 kirjutati alla seadusele, mis reguleerib Ukraina riigivõimu ja Krimmi Vabariigi võimuorganite volitusi.

4. veebruaril 1994 valiti vabariigi presidendiks Juri Meškov.

20. mail 1994 võeti vastu seadus Krimmi Vabariigi riikluse põhiseaduslike aluste taastamisest.

17. märtsil 1995 tühistati Krimmi Vabariigi põhiseadus ja mõned seadused.

4. aprillil 1996 töötati välja uus põhiseadus, mis võeti vastu 21. oktoobril 1998. Põhiseadus oli kinnitatud Ukraina Ülemraada poolt 23. detsembril 1998 ning jõustus 11. jaanuaril 1999.

2014. aasta veebruari lõpust, kui Kiievis moodustati Ukraina ajutine valitsus, ei allu Krimmi Vabariik ametlikule Kiievile. 16. märtsile määras Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu referendumi vabariigi saatuse üle.[1]

11. märtsil 2014 võttis Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni.

16. märtsil 2014 toimus Krimmi Vabariigis ebaseaduslik referendum, kus väidetavalt 96,77% hääletanuid hääletas Venemaaga liitumise poolt. Päev hiljem kuulutas Krimm end iseseisvaks riigiks ning Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu nimetati ümber Krimmi Riiginõukoguks.[2]

2014. aasta kriis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 2014. aasta Krimmi kriis

26. veebruaril andis Vene president Vladimir Putin Venemaa lääne- ja kesksõjaväeringkondadele korralduse kontrollida lahinguvalmidust. 27. veebruari varahommikul tungisid eraldusmärkideta väidetavalt Vene Föderatsiooni rünnakrühmlased Krimmi ning asusid hõivama Krimmi Vabariigi ja Ukraina valitsusasutusi. Hõivatud hoonetel heisati vene lipud.

28. veebruaril 2014 registreerisid 16 Vene riigiduuma saadikut seaduseelnõu Krimmi Vabariigi annekteerimiseks Vene Föderatsiooni subjektina.

2. märtsi pärastlõunaks konstateeris USA välisteenistus, et kogu Krimmi strateegiliselt olulised objektid on Vene Föderatsiooni armee kontrolli all. 2. märtsi õhtuks oli Krimmi viidud umbes 15 000 Vene sõdurit, kes olid hõivanud kõik lennuväljad ja sadamad, blokeerinud teed ning Ukraina piirivalve ja sõjaväeüksused nende baasides. Ukraina ametiisikuid ja sõjaväelasi sunniti oma riiki reetma ning vanduma ustavust venemeelsetele jõududele. Ukraina sõjaväe vastupanu oli kõrgema käsu kohaselt passiivne, hoiduti tulevahetusest sissetungijatega ega reageeritud provokatsioonidele. Ajutine valitsus Kiievis kuulutas 2. märtsi hommikul Ukrainas välja üldmobilisatsiooni, kuid ei käsi asuda sissetungijaid tõrjuma relvadega. Puhkes igakülgne propagandasõda. EL-i ja NATO juhid kutsusid Putinit ja Venemaad korrale ning ähvardasid tõsiste tagajärgedega (rahvusvaheline boikott ja G-8 liikmestaatuse külmutamine).

18. märtsil kirjutati Kremlis alla Krimmi ja Sevastopoli Venemaaga liitumislepingutele. Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu kiitsid lepingud heaks vastavalt 20. ja 21. märtsil.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aasta rahvaloenduse andmetel elas Krimmi Vabariigis 2 024 056 inimest, kellest 58,3 % olid venelased, 24,3 % ukrainlased, 12,1 % krimmitatarlased, 1,4 % valgevenelased, 0,5 % tatarlased, 0,4 % armeenlased.[3]

1. märtsi seisuga 2013 oli Krimmi vabariigis 1 965 839 elanikku. Koos Sevastopoli linnaga on Krimmis umbes 2,35 miljonit elanikku, kellest pisut üle kahe kolmandiku (1,6 mln) elab linnades ning 32 % maa-asulates.

Suuremad linnad on Sevastopol (386 tuhat el.), Simferopol (337 tuh.), Kertš (145 tuh.), Jevpatorija (107 tuh.), Jalta (78 tuh.), Feodossija (70 tuh.), Džankoi (36,2 tuh.), Krasnoperekopsk (30,2 tuh.), Alušta (28,6 tuh.), Bahtšisarai (26,4 tuh.), Sakõ (23,7 tuh.), Armjansk (22,5 tuh.), Bilogirsk (18,2 tuh.) ja Sudak (15,4 tuh.).

Keeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikeeleks on ukraina keel, kuid ametlikeks keelteks on ka enim kasutatav vene keel ning krimmitatari keel. Asjaajamine toimub üldiselt vene keeles.

81,3 % Krimmi elanike emakeel on vene keel, 9,4 % emakeel on krimmitatari keel ja 6,4 % emakeel on ukraina keel.[4]

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandriga ühendab poolsaart 7–9 km laiune Perekopi maakitsus. Idas eraldab Arabati maasäär Aasovi merest madala Sivaši lahe. Ligi kolmveerand Krimmist on tüüpiline stepp, lõuna pool kerkib Krimmi mäestik (165 km pikk, kuni 50 km lai) ja lõunarannikule jääb 5–12 km laiune lähistroopilise taimestikuga madalik. Kolmest kuesta-tüüpi mäeahelikust põhjapoolseim ulatub 350 m-ni, keskmine 750 m-ni. Pea- ehk Lõunaaheliku harjaks on Babugan-Jailal (jaila tähendab metsata platood) viis peaaegu ühekõrgust tippu, mille seas kõrgeim on Roman-Koš (1545 m), järgnevad Demir-Kapu (1540 m), Zeitin-Koš (1537), Kemal-Egerek (1529 m) ja Eklizi-Burun (1527 m) (nn Tšatõrdag Jailal). Turistide seas kindlalt populaarseim on aga Ai-Petri Jaila (1234 m – tipp Bedene-Kõr), kust avaneb suurepärane vaade Jalta linnale, Livaadia paleele ja merele.

Jaltast 7 km loodes poolel teel Ai-Petri mäele on kogu Ukraina kõrgeim juga Utšan-Su (tõlkes ´kärme või lendav vesi´), mille 390 m kõrguselt astangult langev veesammas on 98 meetrit kõrge. Suvel juga siiski kuivab peaaegu täielikult ja on veerohke lume sulamise ajal ja hilissügisel. Samanimeline jõgi on vaid 8 km pikk ja alamjooksul on veel mitu väiksemat juga. Peamiselt lubjakividest koosnevad mäed on tugevalt karstunud, rohkesti on sügavaid kanjoneid (Suur Kanjon on 250-320 m sügav, 3,5 km pikk ja kohati vaid 2-3 m lai), kaljulõhanguid ja koopaid. Mitmed lõunaranniku tähelepanuväärsed mäed on vulkaanilise päritoluga: Karadag (574 m) ja lakoliitmassiiv Aju-Dag (572 m) kunagise rahvusvahelise pioneerilaagri Arteki naabruses. Mõlemal mäel on nüüd moodustatud looduskaitsealad. Krimmi lõunaosa on ka seismiline ala. Tugevaid maavärinaid esineb 2-4 korda sajandis, viimati 1980. aastal. Ajaloo teadaolev tugevaim 8-palline maavärin leidis aset 1875. a. juulis, rohkem kui 6-palline 1908. a. oktoobris.

Krimmi põhja- ja idaosa kliima on kuiv, sademeid vaid 350–500 mm aastas. Kõrgemas osas sajab kuni 1200 mm/a ning mägede põhjanõlvult algavad ka poolsaare suuremad jõed Belbek, Katša ja Salgir. Poolsaare põhja- ja idaossa on rajatud niisutuskanal Dnepri vete juhtimiseks kuivadele stepialadele. Samas piirkonnas on üle 50 soolajärve, mitmed maardlad sobivad erinevate soolade tootmiseks. Kertši poolsaarel on märkimisväärsed rauamaagi leiukohad. Poolsaarel leidub ravimuda ja mineraalveeallikaid.

Eestlased Krimmis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlased Krimmis

Krimmis tegutseb kolm eesti kultuuriorganisatsiooni: Krimmi Eesti Kultuuriselts (asutatud 8. septembril 1997), Sevastopoli Eesti Kultuuriselts ja Eesti selts Krasnodarka külas. Oleksandrivka (venepäraselt Aleksandrovka) koolis on olemas eesti klass.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

44.93334634.099927