Kasakad

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib etnilisest rühmast; ametiisiku kohta vaata artiklit Vallakasakas

"Kasakad kirjutavad Türgi sultanile kirja" Ilja Repin 1880–1890
Kubani kasakad 19. sajandi lõpus

Kasakad on idaslaavi[1] etniline ja sotsiaalne grupp rühm, algse elupaigaga Ida-Euroopa lõunapoolsetes steppides: Venemaal, Kasahstanis ja Ukrainas. Nimetus pärineb türgi sõnast kazak ('vaba mees')[2].

Aastal 1916 oli kasakaid 4 434 000, neist sõjaväeteenistuses 480 000.

Tänapäeval on enamik kasakaid õigeusku ja kõneleb vene keelt.

Kasakad moodustasid Vene riigis ja Poolas omamoodi vaba seisuse. Neid on esmakordselt mainitud 14. sajandil. Nad pärinesid peamiselt põgenenud pärisorjadest, osalt ka linnade lihtrahvast.

Kasakad elasid Ukrainas ja Edela-Venemaal. Nad elatusid küttimisest ja kalapüügist, samuti karjakasvatusest. 17. sajandil hakkasid nad ka põldu harima.

1684. aastal Itaalias avaldatud kaart «European Tataria». Tänapäeva Ukraina lõunaosas om märgitud Zaporižžja kasakate ja nendest idapool asuvate Doni kasakate alad

Neil oli oma sõjaline organisatsioon. Nad elasid sõjaväeliste kogukondadena. Nende üldkoosolek raada otsustas tähtsamad küsimused. Raada valis atamanid (pealikud).

Kasakad olid tuntud heade ratsutajate ja vaprate sõjameestena. Nende kohta on palju laule ja legende.

Zaporižžja kasakad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Zaporižžja kasakad

Ukrainas organiseerusid nad 15. ja 16. sajandil, mil põgenenud pärisorjad varjasid end Zaporižžja steppides (Zaporižžja kasakad). 16. sajandi poliitilise kaose tõttu muutus kasaklus massiliseks. Kaitseks tatarlaste ja türklaste vastu organiseerisid nad sõjaväeüksused (vataga) ja rajasid kindlustatud laagreid (sitš). Nende keskus oli Zaporižžja Sitš, mis 16. sajandi lõpus rajati ühele Dnepri saarele. Selle järgi on nime saanud ka nende riigitaoline moodustis. Kasakate juht (ataman või hetman) valiti kord aastas. Sõjakäigu ajal oli koševoiatamanil absoluutne võim. Rahuajal piirasid tema võimu must raada (kasakate üldkoosolek) ja polkovnikute raada.

Kasakad pidasid end Vene riigist ja Poolast sõltumatuks, kuid nad olid sellgipoolest nendele riikidele kaitsevägedeks; selle eest varustati neid nisu ja relvadega. Mõlemad riigid püüdsid kasakaid oma riiki integreerida. Ka kohalikud magnaadid püüdsid neid enda teenistusse värvata. Poola vägedes teenisid kasakad esimest korda kuningas Jan I Olbrachti Bukoviina sõjaretkel; nad olid seal peamiselt luurajateks ja teejuhtideks. Kasakate regulaarväeosad moodustati 1572 kuningas Zygmunt II August käsul. Siis koostati kasakate register (Poola kasakaüksuste loend) ning kuningas müüs ja annetas neile teatud eesõigusi. Sõjaväes teenisid registrikasakad, kes olid Poola-Leedu riigi palgal, kuigi nad formaalselt allusid ainult registrivanemale. Registri pidev muutmine oli üks kasakate mässude (1625–1637) põhjusi.

Alates 16. sajandi lõpust olid kasakate alad Poola riigis üks ukrainlaste vabadusvõitluse keskusi. Seal puhkes suuri mässe. Suurim neist leidis aset 1648 Bogdan Hmelnitski juhtimisel. Et tema sõjakäigud ebaõnnestusid, olid kasakad 1654. aastal sunnitud end andma Vene tsaari kaitse alla ning Dneprist ida poole jääv ala läks Vene riigi koosseisu (Perejaslavi unioon). Registrikasakad hakkasid teenima Vene ratsaväes.

Sõjad Ukrainas ning Ivan Brjuhhovetskõi valimine hetmaniks viisid kasakate ühiskonna lagunemiseni. Aastal 1667 sõlmiti Andrussovo vaherahu, millega Ukraina jagati Vene riigi ja Poola vahel. Järgnevatel aastatel Zaporižžja kasakad nõrgenesid ja kihistusid. Nende omavalitsuse kaotas lõplikult Katariina II 1775.

Aastatel 1941–1944 püüdsid Saksa okupatsioonivõimud koguda Ukrainast kasakaid sõjaks Nõukogude Liidu vastu. Nendest moodustati päris suured väeüksused, mis võitlesid Saksamaa poolel.

Doni kasakad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Doni kasakad

Doni kasakatel oli 1700. aasta paiku Lõuna-Venemaal vägev positsioon. Hetman Ivan Mazepa võitles Põhjasõjas Karl XII poolel Vene riigi vastu. Peeter I püüdis kasakaid riigi kontrolli alla saada. Aastal 1723 olid Doni kasakad sunnitud nõustuma sellega, et riik määrab nende hetmani. Neile jäi mõneks ajaks siiski teatud omavalitsus, mille Katariina II 1775 kaotas. Kasakad juhtisid mitmel puhul suuri talurahvamässe ning nende seas kestsid kaua rahutused. Suuremaid mässe juhtisid Stenka Razin (1667–1671) ja Jemeljan Pugatšov (17721774).

Doni kasakad aitasid Venemaa keisririigil hõivata ja süstemaatiliselt koloniseerida Venemaa piirialasid. Kasakad asustasid Volga (Volga kasakad), Uurali jõe (Uurali kasakad) ja Tereki alamjooksu piirkonna (Tereki kasakad) ning suuri alasid Siberis (Siberi kasakad). Kasakatel oli esialgu õigus vallutatud maadele ja omavalitsusele ning haldusfunktsioonid piirialadel.

Aastal 1841 kaotati maa ühisomand ja iga vaba mees sai pärisorja maalapist kaks korda suurema maatüki. Nad ei pidanud makse maksma, kuid pidid teenima ratsaväes eraldi üksustes. Et nad talupoegi põlgasid, oli neil tähtis roll politseivägedes, kus nende abil suruti maha mässe.

19. sajandil oli kasakatel tähtis roll Venemaa sõdades ning Siberi, Kaug-Ida, Kesk-Aasia ja Põhja-Kaukaasia allutamisel.

Aastatel 1918–1920 püüti luua Doni Kasakavabariik, kuid see ei õnnestunud. Kasakad võitlesid Venemaa kodusõjas enamasti valgete poolel. Lõuna-Venemaal moodustasid kasakad valgete tuumiku. Kasakate haldusüksused lakkasid olemast.

Kodusõjas võitlesid Doni valgekasakate armee, Kaukaasia valgekasakate armee (Kubani-Tereki valgekasakate armee), Orenburgi valgekasakate armee ja Uurali valgekasakate armee.

Aastal 1920 hakkasid Vene SFNV seadused kehtima kõigil kasakate asualadel. Kõik kasakate eesõigused kaotati.

Kuni 1936. aastani oli kasakate teenimine Punaarmees kitsendatud.

Kubani kasakad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kubani kasakad

Venemaa keisririigi kasakaväed[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi lõpus loodi endiste kasakakogukondade asemele valitsusele alluvad kasakaväed. Lõpliku seisuga oli neid 11:

Oli ka eraldi väiksemaid üksusi.

Igal väel oli oma territoorium, kus kasakad harisid vabade talupoegadena neile annetatud suuri maatükke.

Kõigi kasakavägede ataman oli 1827. aastast Venemaa troonipärija.

18. eluaastast pidid kõik meessoost kasakad ilmuma sõjaväeteenistusse, võttes kaasa hobuse ja varustuse. Teenistus kestis 20 aastat, 1909. aastast kuni 18 aastat.

Kasakate taasorganiseerumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1989 loodi kasakate organisatsioon, mis püüdis taastada nende kultuurilisi, ajaloolisi ja sõjalisi traditsioone. Aastast 1992 on nad nõudnud oma maid tagasi ning omavalitsust ja eraldi kasakaüksusi sõjaväes.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kasakad integreerisid endasse ka mingil määral tatarlasi.
  2. Samast sõnast pärineb kasahhide etnonüüm.
  3. Расцвет и закат Семиреченского казачьего войска, Военное обозрение, 7 августа 2013