Peter von Wrangell

Allikas: Vikipeedia
Peter von Wrangell

Parun Peter von Wrangell (vene keeles Пётр Николаевич фон Врангель, hüüdnimi Paiper (vene Пайпер); 27. august (vkj 15. august) 1878 Zarasai (Novoaleksandrovsk), Kovno kubermang25. aprill 1928 Brüssel, Belgia) oli baltisaksa päritolu Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralleitnant), üks valgekaartlaste juhte Vene kodusõjas.

Wrangelli lapsepõlv möödus pidevas kolimises, mis oli seotud tema tema isa Nikolai von Wrangell majandustegevusega, kes oli Amgunja kullatööstuskompanii ja Piiritusepuhastamistehaste ühistu juhatuse esimees ning Bakuus asuva Bibi-Heybati naftaühingu juhatuse liige ja saksa firma Siemens & Halske juhatuses, kus esindas Peterburi rahvusvahelise kommertspanga juhataja Adolf Rothsteini[1],[2].

Peter von Wrangell asus (isa suunitlusel, kes oli tegev väärismetallide kaevandamisega) 1895. aastal õppima Peterburi Mäeinstituudis mäeinseneriks, ülikooli lõpetas ta 1901. aastal kuldmedaliga.

Sõjaväelasekarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1901. aasta septembris asus Peter von Wrangell astus vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse eliitsesse Ratsaväe ihukaardiväepolku (Лейб-Гвардии Конный полк) ja sai peale väjaõppeaja läbimist märtsis 1902. aastal allohvitseriks. Juulikuus 1902. aastal, aga ülendati ta juba lipujunkruks. Pärast ohvitserieksami tegemist Nikolai Ratsaväekoolis, ülendati Peter von Wrangell 12. oktoobril 1902 kaardiväekornetiks.

Takistuseks sõjaväelasekarjääril sai Peter Wrangelli poolt polku vastuvõtmise eelõhtul toimunud pidustustele järgnenud polgukomandör vürst Trubetskoi maja ees olevate ilupuude uljas maharaiumine, mille tulemusena ohvitseride kogu keeldus teda vastu võtmast polku ning Wrangellil tuli mõneks ajaks asuda eraellu, Irkutski kubermangu kindralkuberneri Aleksandr Pantelejevi juurde[2] erikäsundusohvitseriks Irkutskisse.

Pärast Vene-Jaapani sõja algust 1904. aasta jaanuaris astus Peter von Wrangell vabatahtlikult veebruarikuus sõjaväeteenistussse Tagabaikali kasakaväe 2. Verhneudinski polku horunži auastmes ning osales 1904. aasta märtsist 2. Arguni kasakapolgu koosseisus Paul Georg von Rennenkampffi ratsaväebrigaadis sõjategevuses Liaoyangi piirkonnas. 4. juulil 1904. aastal autasustati Peter von Wrangell 4. järgu Püha Anna ordeniga, millel kirje "Vapruse eest". 1904. aasta detsembris ülendati ta kasakasotnikuks.

1905. aast maikuus viidi ta üle 1. Mandžuuria armee luure üksikdivisjoni 2 sotnjasse, aga septembrikuus ülendati ta teenete eest alamjessauulik ja autasustati 3. järgu Püha Stanislavi ordeniga, millel mõõgad ja lint. Üksikdivisjonis teenis ta kuni sõja lõpuni, (23. augustil 1905).

6. jaanuaril 1906. aastal määrati ta 55. Soome tragunipolku staabirittmeistri auastmes. 26. märtsil 1907 viidi ta aga üle teenistust jätkama Ratsaväe ihukaardiväepolku, kuid porutšiku auastmes, sest eliitses kaardiväepolgus olid teenistusastmete tabeli järgi auastmed kahe astme võrra madalamad, kui tavasõjaväeosades.

Pärast 1905. aasta rahutuste järel loodi keiser Nikolai II korraldusel rahutuste mahasurumiseks Teme Keiserliku kõrguse keisri kaaskonna Põhjasalk (Северной отряд Свиты Его Величества Государя Императора), kuhu aga veel Mandžuuriast tagasi mittejõudnud Peter von Wrangell määrati 7. jaanuaril. Kuna aga maa-alad teekonnal läbi Siberi olid haaratud revolutsioonilistest rahutustest, siis osales ta teenistuskohta jõudmiseks Paul Georg von Rennenkampffi juhtimisel rahutuste mahasurumises Transsiberi raudtee äärsetes piirkondades.

Peter von Wrangell jõudis osaleda ka kindral V. A. Orlovi alluvuses 1905. aasta rahutuste järgsetes karistusoperatsioonides Liivimaa kubermangus.

1907. aasta sügisel astus Peter von Wrangell Venemaa keisririigi kindralstaabi juures asuvasse Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, kus õppis samal kursusel koos hilisema NSV Liidu marssali Boriss Šapošnikoviga, Akadeemia lõpetas ta 1909. aastal.

Peter von Wrangell lõpetas Kindralsstaabi akadeemia esimese astme 1908. aasta sügisel ning heade õpitulemusete alusels võimaldati tal asuda õppima ka Akadeemia teise (kaheksakuulise õppeajaga) astmesse, mis valmistas ette kindralstaabi ohvitsere. Saadud auaste oleks võimaldanud asuda staabitööle, kuid Wrangell läks omal soovil riviteenistusse ratsaväe ihukaardiväepolku eskadroni komandöriks, 1909. aasta detsembris ülendati ta kaardiväe staabirittmeistriks.

Pärast Akadeemia lõpetamist kaheaastaste kohustusliku riviteenistuse aja suunati von Wrangell 1910. aasta sügisel ratsaväe ohvitseridekooli, kus osales kuni oktoobrini 1911. aastal, pärast mida jätkas teenistust ratsaväe ihukaardiväepolgus. 1912. aastal oli Wrangellil ratsaväepolgus austav ülesanne olla keiser Nikolai II eskadroni komandör. Kuni 1914. aastani oli pidevas osalemises õukonna ja pidulike keisririigi üritustel, 12. augustil 1913. aastal ülendati ratsaväe ihukaardiväepolgu komandör von Wrangell kaardiväerittmeistriks, mis oli võrdne armeepolkovniku auastmega.

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimeses maailmasõjas juhtis ta ratsaväepolku, hiljem brigaadi ja diviisi, Kaukaasia korpust.

Peter von Wrangell sai ühena esimestest sõjaliste teenete eest ohvitseride Püha Georgi risti, kui 6. augustil 1914. aastal viis Ida-Preisimaal Kraupiškeni lähedal oma 3. ratsaväeeskadroni rünnakule vaenlase suurtükipatarei positsioonidele, mille käigus hukkus tema all ta hobune suurtükitabamusest[3].

1914. aasta septembrikuus ülendati ta Ratsaväe koonddiviisi staabiülemaks, pärast seda Ratsapolgu ülema asetäitjaks rivialal. Oktoobris 1914. annetati talle vahvuse eest 4. järgu Püha Vladimiri orden lindiga, detsembris 1914. aastal hinnati keisri tiibadjutandi aunimetusega ning ülendati polkovnikuks.

1915. aasta oktoobrist määrati ta Taga-Kaukaasia kasakaväe Ussuuri diviisi 1. Nertšinski kasakapolgu komandöriks, mmille kooseisus ta osales Vene-Jaapani sõjas. Talle alluvas ka hilisem Vene valgekaartlik väejuht Roman Ungern von Sternberg.

1916. aasta augustikuus osales Wrangell oma kasakatega Karpaatide piirkonnas, lahnigutes näidatud vapruse es määrati nende polgu aušefiks troonipärija Aleksei Nikolajevitš, kellele esitlemise järel Petrogradis aga Peter von Wrangell määrati rindeteenistuse asemel keiser Nikolai II valvetiibadjutandiks.

1916. aasta detsembris viidi Ussuuri ratsadiviis Rumeenia rindele ning Wrangell liitus jälle sõjategevusega, polkovnik Wrangell määrati Ussuuri diviisi 2 brigaadi komandöriks, kuhu kuulusid Primordki trangunipolk ja Netšinski kasakapolk. 1917. aasta jaanuaris ülendati "lahinguliste teenete eest" kindralmajoriks ja Ussuri ratsadiviisi komandöriks, asendades sellela ametikohal kindral Lavr Kornilovit.

Veebruarirevolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni teenis ta Nartšinski kasakapolgu komandörina, mis kuulus Ussuri ratsadiviisi koosseisu ja mille šeff oli Venemaa keisririigi troonipärija Aleksei.

Pärast veebruarirevolutsiooni kutsuti Wrangell oma teenistuskohast Petrogradi uuele ametikohale määramiseks, kuid järgnevate sündmuste käigus jäi uus ametissemääramine teostamata ning koos teenistuskaaslastega püüdis ta luua uut sõjalist organisatsiooni võitluseks revolutsioonilise anarhiaga. Pärast oktoobrirevolutsiooni läks ta aga sõjaväest erru.

Venemaa kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Oktoobrirevolutsiooni keeldus Wrangell koostööst bolševikega, kolis Krimmi ning liitus 1918. aasta augustis Anton Denikini juhitava Vabatahtliku armee valgekaartlastega, kus ta määrati 1. Ratsaväediviisi ja pärast 1. Ratsaväekorpuse komandöriks. Kevadel 1919. aastal oli ta juba määratud juhtima Kaukaasia armeed, mille väeosad koosnesid põhiliselt Kubani kasakatest.

Juhtides erinevaid väeüksusi sattus Wrangell sõjanduslike ja poliitiliste eriarvamuste tõttu vastuollu kindral Anton Denikiniga ning 1920. aasta mais sai ta Krimmi kõrgema sõjanõukogu otsusel Denikini asemel Lõuna-Venemaa relvajõudude ülemjuhatajaks. 1920. aastaks oli Wrangelli alluvusse jäänud viimane valgekaartlaste sõjavägi ning Wrangell üritas karmide meetoditega Vabatahtliku armee ja Lõuna relvajõudude vägesid koondada ning reorganiseerida ühtseks Venemaa armeeks; tema plaaniks oli luua Doni ja Kubani kasakate toetusel Krimmis omaette riik nn Lõuna-Venemaa valitsuse all. Wrangelli armee eripära oli see, et see 40 000 armee, koosnes suuresti ohvitseridest ja allohvitseridest (ca 50% isikkoosseisust).

Wrangell püüdis ka saavutada talutahva poolehoidu, andes 25. mail 1920 välja Maaseaduse, mille kohaselt võis osa suurmaaomanike (mõisnike) maast olla väljaostetud 25 aastase järelmaksuga.

1920. aasta maikuus, samaaegselt Nõukogude-Poola sõja lahingutega alustas ka Wrangelli armee pealetungi Punaarmeele Krimmist Lõuna-Venemaalt, Põhja-Tauuria piirkonnas vallutades Melitopoli, kuid rohkemaks võimsust ei jätkunud ning Wrangelli Venemaa armee pidas vastu ainult kaheksa kuud, sh jõudis augustis 1920 Prantsusmaa seda de facto tunnustada.

1920. aasta sügisel (21. septembril) alustas Mihhail Frunze poolt juhitava Punaarmee Lõunarinne pealetungi ja pärast Nõukogude-Poola rahulepingu sõlmimist 12. oktoobril 1920), paisati Wrangelli vägede vastu ka Poola rindelt Punaarmee sõjaväeosad, kellega sõlmis Wrangelli-vastase liidu ka ukraina anarhokommunistlike Rohelise armee vägede juhataja Nestor Mahno, mille tulemusena Wrangelli väed olid sunnitud taganema.

Ööl vastu 8. novembrit 1920. viisid Punaarmee väeosad läbi Krimmi vallutamise läbi Sivaši lahe ning vallutasid 7- 14.oktoobrini kestnud lahingutes Wrangelli armee viimase tugipunkti Venemaal. Wrangelli armee kaitselahingute katte all õnnestus evakueerida Krimmist arvukalt sõjaväelasi ja tsiviilelanikke Konstantinoopolisse (126 laeva, 145 000 inimesega).

Krimmi vallutanud Punaarmee nõudis kõigi allesjäänud sõjaväelaste registreerumist, kes aga pärast seda nende nimekirjade alusel Punase terrori käigus hukati.

19211927 elas Wrangell Serbias, elu lõpul Belgias. 1924. aastal asutas ta emigratsioonis endiste Vene sõjaväelaste organisatsiooni Vene üldsõjaline liit ning kirjutas mälestusi, mis ilmusid 1928 Berliinis. Wrangell suri Brüsselis ja on maetud Belgradi, seal asuvasse õigeusu katedraali.

Wrangelli hüüdnimi sõprade ja polgukaaslaste ringis oli Paiper (vene Пайпер). Ta sai oma hüüdnime oma lemmikšampanja Piper-Heidsieck järgi.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peter von Wrangell sündis Nikolai von Wrangelli (−1923) ja Maria Denmentjeva-Majkova (1858–1944) perekonnas, vanima pojana; nooremad vennad: sündisid 1880. aastal – Nikolai von Wrangell ja 1884. aastal Vsevolod von Wrangell, kelle eluaastad olid (1884–1895). Noorem vend Nikolai oli Esimeses maailmasõjas suurvürst Olga Nikolajevna poolt juhendatava sanitaarrongi volinik ning suri 1916. aasta juunikuus Varssavis kollatõppe.

Peter von Wrangell abiellus 1907. aastal Venemaa keisrinna õuepreili Olga Mihhailovna Ivanenkoga (1883–1968), kes oli keiserliku õukonna tallmeistri Mihhail Ivanenko tütar. Abielust sündis kaks poega ja kaks tütart:

  • Paruness Jelena von Wrangell (sünd. 1909), abiellus 1930. aastal Philip Knapp Hillsiga
  • Parun Peter Wrangel (Pjotr von Wrangell; Петр Петрович фон Врангель; 1911-1999), elas 1950-ndatel New Yorgis
  • Paruness Natalja von Wrangell (1914-2013), abielus Basilevskaja (Базилевская)[4]
  • Parun Alexis Wrangel (Aleksei von Wrangell; Алексей Петрович фон Врангель барон Люденгоф; 1921–2005), Ameerika Ühendriikide Õhujõudude ohvitser (1952 oli nooremleitnant – 2nd Lieut., USAF)[5]

Sugupuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peter von Wrangell
(1878–1928)
Nikolai von Wrangell
(1847–1923)
Hans Georg Hermann von Wrangell
(1803–1868)
Karl Hermann von Wrangell
(1773–1821)
Johanna Sophia von Manderstjerna
Dorothea Rausch von Traubenberg
(1807–1851)
Alexander Rausch von Traubenberg
(1780–1842)
Wera von Rothkirch
(surnud 1812)
Marja Dementjev-Maikova Dmitri Dementjev-Maikov ...
...
Maria Poltoratzki ...
...

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]