Peter von Wrangell

Allikas: Vikipeedia
Peter von Wrangell

Parun Peter von Wrangell (vene keeles Пётр Николаевич фон Врангель, hüüdnimi Paiper (vene Пайпер); 27. august (vkj 15. august) 1878 Zarasai (Novoaleksandrovsk), Kovno kubermang25. aprill 1928 Brüssel, Belgia) oli baltisaksa päritolu Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralleitnant), üks valgekaartlaste juhte Vene kodusõjas.

Wrangelli lapsepõlv möödus pidevas kolimises, mis oli seotud tema tema isa Nikolai von Wrangell majandustegevusega, kes oli Amgunja kullatööstuskompanii ja Piiritusepuhastamistehaste ühistu juhatuse esimees ning Bakuus asuva Bibi-Heybati naftaühingu juhatuse liige ja saksa firma Siemens & Halske juhatuses, kus esindas Peterburi rahvusvahelise kommertspanga juhataja Adolf Rothsteini[1],[2].

Peter von Wrangell asus (isa suunamisel, kes oli tegev väärismetallide kaevandamisega) 1895. aastal õppima Peterburi Mäeinstituudis mäeinseneriks, ülikooli lõpetas ta 1901. aastal kuldmedaliga.

Sõjaväelasekarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Septembris 1901 asus Peter von Wrangell astus vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse eliitsesse Ratsaväe ihukaardiväepolku (Лейб-Гвардии Конный полк) ja sai pärast väljaõppeaja läbimist märtsis 1902 allohvitseriks. Juulis 1902 ülendati ta juba lipujunkruks. Pärast ohvitserieksami tegemist Nikolai Ratsaväekoolis, ülendati Peter von Wrangell 12. oktoobril 1902 kaardiväekornetiks.

Takistuseks sõjaväelasekarjääril sai Peter Wrangelli poolt polku vastuvõtmise eelõhtul toimunud pidustustele järgnenud polgukomandör vürst Trubetskoi maja ees olevate ilupuude uljas maharaiumine, mille tulemusena ohvitseride kogu keeldus teda vastu võtmast polku ning Wrangellil tuli mõneks ajaks asuda eraellu(?), Irkutski kubermangu kindralkuberneri Aleksandr Pantelejevi juurde[2] erikäsundusohvitseriks Irkutskisse.

Pärast Vene-Jaapani sõja algust jaanuaris 1904 astus Peter von Wrangell vabatahtlikult veebruaris sõjaväeteenistussse Tagabaikali kasakaväe 2. Verhneudinski polku horunži auastmes ning osales märtsist 1904 2. Arguni kasakapolgu koosseisus Paul Georg von Rennenkampffi ratsaväebrigaadis sõjategevuses Liaoyangi piirkonnas. 4. juulil 1904 autasustati Peter von Wrangelli 4. järgu Püha Anna ordeniga, millel kirje "Vapruse eest". Detsembris 1904 ülendati ta kasakasotnikuks.

Mais 1905 viidi ta üle 1. Mandžuuria armee luure üksikdivisjoni 2 sotnjasse, aga septembris ülendati ta teenete eest alamjessauuliks ja autasustati 3. järgu Püha Stanislavi ordeniga, millel mõõgad ja lint. Üksikdivisjonis teenis ta kuni sõja lõpuni 23. augustil 1905.

6. jaanuaril 1906 määrati ta 55. Soome tragunipolku staabirittmeistri auastmes. 26. märtsil 1907 viidi ta aga üle teenistust jätkama Ratsaväe ihukaardiväepolku, kuid porutšiku auastmes, sest eliitses kaardiväepolgus olid teenistusastmete tabeli järgi auastmed kahe astme võrra madalamad, kui tavasõjaväeosades.

1905. aasta rahutuste järel loodi keiser Nikolai II korraldusel rahutuste mahasurumiseks Teme Keiserliku kõrguse keisri kaaskonna Põhjasalk (Северной отряд Свиты Его Величества Государя Императора), kuhu aga veel Mandžuuriast tagasi mittejõudnud Peter von Wrangell määrati 7. jaanuaril. Kuna aga maa-alad teekonnal läbi Siberi olid haaratud revolutsioonilistest rahutustest, siis osales ta teenistuskohta jõudmiseks Paul Georg von Rennenkampffi juhtimisel rahutuste mahasurumises Transsiberi raudtee äärsetes piirkondades.

Peter von Wrangell jõudis osaleda ka kindral V. A. Orlovi alluvuses 1905. aasta rahutuste järgsetes karistusoperatsioonides Liivimaa kubermangus.

Sügisel 1907 astus Peter von Wrangell Venemaa keisririigi kindralstaabi juures asuvasse Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, kus õppis samal kursusel koos hilisema NSV Liidu marssali Boriss Šapošnikoviga, Akadeemia lõpetas ta 1909. aastal.

Peter von Wrangell lõpetas Kindralsstaabi akadeemia esimese astme sügisel 1908 ning heade õpitulemusete alusel võimaldati tal asuda õppima ka Akadeemia teise (kaheksakuulise õppeajaga) astmesse, mis valmistas ette kindralstaabi ohvitsere. Saadud auaste oleks võimaldanud asuda staabitööle, kuid Wrangell läks omal soovil riviteenistusse ratsaväe ihukaardiväepolku eskadroni komandöriks, detsembris 1909 ülendati ta kaardiväe staabirittmeistriks.

Pärast Akadeemia lõpetamist kaheaastase kohustusliku riviteenistuse aja suunati von Wrangell sügisel 1910 ratsaväe ohvitseride kooli, kus osales kuni oktoobrini 1911, misjärel jätkas teenistust ratsaväe ihukaardiväepolgus. 1912. aastal oli Wrangellil ratsaväepolgus austav ülesanne olla keiser Nikolai II eskadroni komandör. Kuni 1914. aastani osales sageli õukonna ja keisririigi pidulikel pidulike .ritustel, 12. augustil 1913 ülendati ratsaväe ihukaardiväepolgu komandör von Wrangell kaardiväe rittmeistriks, mis oli võrdne armeepolkovniku auastmega.

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimeses maailmasõjas juhtis ta ratsaväepolku, hiljem brigaadi ja diviisi, Kaukaasia korpust.

Peter von Wrangell sai ühena esimestest sõjaliste teenete eest ohvitseride Püha Georgi risti, kui 6. augustil 1914 viis Ida-Preisimaal Kraupiškeni lähedal oma 3. ratsaväeeskadroni rünnakule vaenlase suurtükipatarei positsioonidele, mille käigus hukkus tema all ta hobune suurtükitabamusest[3].

Septembris 1914 ülendati ta Ratsaväe koonddiviisi staabiülemaks, pärast seda Ratsapolgu ülema asetäitjaks rivialal. Oktoobris 1914 annetati talle vahvuse eest 4. järgu Püha Vladimiri orden lindiga, detsembris 1914 hinnati keisri tiibadjutandi aunimetusega ning ülendati polkovnikuks.

Oktoobris 1915 määrati ta Taga-Kaukaasia kasakaväe Ussuuri diviisi 1. Nertšinski kasakapolgu komandöriks, mille koosseisus ta osales Vene-Jaapani sõjas. Talle alluvas ka hilisem Vene valgekaartlik väejuht Roman Ungern von Sternberg.

Augustis 1916 osales Wrangell oma kasakatega Karpaatide piirkonnas, lahnigutes näidatud vapruse es määrati nende polgu aušefiks troonipärija Aleksei Nikolajevitš, kellele esitlemise järel Petrogradis aga Peter von Wrangell määrati rindeteenistuse asemel keiser Nikolai II valvetiibadjutandiks.

Detsembris 1916 viidi Ussuuri ratsadiviis Rumeenia rindele ning Wrangell liitus jälle sõjategevusega, polkovnik Wrangell määrati Ussuuri diviisi 2. brigaadi komandöriks, kuhu kuulusid Primordki trangunipolk ja Netšinski kasakapolk. Jaanuaris 1917 ülendati "lahinguliste teenete eest" kindralmajoriks ja Ussuri ratsadiviisi komandöriks, asendades sellela ametikohal kindral Lavr Kornilovit.

Veebruarirevolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni teenis ta Nartšinski kasakapolgu komandörina, mis kuulus Ussuri ratsadiviisi koosseisu ja mille šeff oli Venemaa keisririigi troonipärija Aleksei.

Pärast veebruarirevolutsiooni kutsuti Wrangell oma teenistuskohast Petrogradi uuele ametikohale määramiseks, kuid järgnenud sündmuste käigus jäi uus ametissemääramine ära ning koos teenistuskaaslastega püüdis ta luua uut sõjalist organisatsiooni võitluseks revolutsioonilise anarhiaga. Pärast oktoobrirevolutsiooni läks ta aga sõjaväest erru.

Venemaa kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Oktoobrirevolutsiooni keeldus Wrangell koostööst bolševikega, kolis Krimmi ning liitus augustis 1918 Anton Denikini juhitava Vabatahtliku armee valgekaartlastega, kus ta määrati 1. Ratsaväediviisi ja pärast 1. Ratsaväekorpuse komandöriks. Kevadel 1919 oli ta juba määratud juhtima Kaukaasia armeed, mille väeosad koosnesid põhiliselt Kubani kasakatest.

Juhtides erinevaid väeüksusi sattus Wrangell sõjanduslike ja poliitiliste eriarvamuste tõttu vastuollu kindral Anton Denikiniga ning mais 1920 sai ta Krimmi kõrgema sõjanõukogu otsusel Denikini asemel Lõuna-Venemaa relvajõudude ülemjuhatajaks. 1920. aastaks oli Wrangelli alluvusse jäänud viimane valgekaartlaste sõjavägi ning Wrangell üritas karmide meetoditega Vabatahtliku armee ja Lõuna relvajõudude vägesid koondada ning reorganiseerida ühtseks Venemaa armeeks; tema plaaniks oli luua Doni ja Kubani kasakate toetusel Krimmis omaette riik nn Lõuna-Venemaa valitsuse all. Wrangelli armee eripära oli see, et see 40 000-meheline armee koosnes suuresti ohvitseridest ja allohvitseridest (ca 50% isikkoosseisust).

Wrangell püüdis ka saavutada talurahva poolehoidu, andes 25. mail 1920 välja maaseaduse, mille kohaselt võis osa suurmaaomanike (mõisnike) maast olla välja ostetud 25-aastase järelmaksuga.

Mais 1920, samal ajal Nõukogude-Poola sõja lahingutega alustas ka Wrangelli armee pealetungi Punaarmeele Krimmist Lõuna-Venemaalt, Põhja-Tauuria piirkonnas vallutades Melitopoli, kuid rohkemaks võimsust ei jätkunud ning Wrangelli Venemaa armee pidas vastu ainult kaheksa kuud, sh jõudis augustis 1920 Prantsusmaa seda de facto tunnustada.

21. septembril 1920 alustas Mihhail Frunze poolt juhitava Punaarmee Lõunarinne pealetungi ja pärast Nõukogude-Poola rahulepingu sõlmimist 12. oktoobril 1920 paisati Wrangelli vägede vastu ka Poola rindelt Punaarmee sõjaväeosad, kellega sõlmis Wrangelli-vastase liidu ka ukraina anarhokommunistlike Rohelise armee vägede juhataja Nestor Mahno, mille tulemusena Wrangelli väed olid sunnitud taganema.

Ööl vastu 8. novembrit 1920 viisid Punaarmee väeosad läbi Krimmi vallutamise läbi Sivaši lahe ning vallutasid 7.–14. oktoobrini kestnud lahingutes Wrangelli armee viimase tugipunkti Venemaal. Wrangelli armee kaitselahingute katte all õnnestus evakueerida Krimmist arvukalt sõjaväelasi ja tsiviilelanikke Konstantinoopolisse (126 laeva, 145 000 inimesega).

Krimmi vallutanud Punaarmee nõudis kõigi allesjäänud sõjaväelaste registreerumist, kes aga pärast seda nende nimekirjade alusel Punase terrori käigus hukati.

19211927 elas Wrangell Serbias, elu lõpul Belgias. 1924. aastal asutas ta emigratsioonis endiste Vene sõjaväelaste organisatsiooni Vene üldsõjaline liit ning kirjutas mälestusi, mis ilmusid 1928 Berliinis. Wrangell suri Brüsselis ja on maetud Belgradi, seal asuvasse õigeusu katedraali.

Wrangelli hüüdnimi sõprade ja polgukaaslaste ringis oli Paiper (vene Пайпер). Ta sai oma hüüdnime oma lemmikšampanja Piper-Heidsieck järgi.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peter von Wrangell sündis Nikolai von Wrangelli (−1923) ja Maria Denmentjeva-Majkova (1858–1944) perekonnas, vanima pojana; nooremad vennad: sündisid 1880. aastal – Nikolai von Wrangell ja 1884. aastal Vsevolod von Wrangell (kes suri 1895). Noorem vend Nikolai oli Esimeses maailmasõjas suurvürst Olga Nikolajevna poolt juhendatava sanitaarrongi volinik ning suri juunis 1916 Varssavis kollatõppe.

Peter von Wrangell abiellus 1907. aastal Venemaa keisrinna õuepreili Olga Mihhailovna Ivanenkoga (1883–1968), kes oli keiserliku õukonna tallmeistri Mihhail Ivanenko tütar. Abielust sündis kaks poega ja kaks tütart:

  • Paruness Jelena von Wrangell (sünd. 1909), abiellus 1930. aastal Philip Knapp Hillsiga
  • Parun Peter Wrangel (Pjotr von Wrangell; Петр Петрович фон Врангель; 1911–1999), elas 1950. aastatel New Yorgis
  • Paruness Natalja von Wrangell (1914–2013), abielus Basilevskaja (Базилевская)[4]
  • Parun Alexis Wrangel (Aleksei von Wrangell; Алексей Петрович фон Врангель барон Люденгоф; 1921–2005), Ameerika Ühendriikide Õhujõudude ohvitser (1952 oli nooremleitnant – 2nd Lieut., USAF)[5]

Sugupuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peter von Wrangell
(1878–1928)
Nikolai von Wrangell
(1847–1923)
Hans Georg Hermann von Wrangell
(1803–1868)
Karl Hermann von Wrangell
(1773–1821)
Johanna Sophia von Manderstjerna
Dorothea Rausch von Traubenberg
(1807–1851)
Alexander Rausch von Traubenberg
(1780–1842)
Wera von Rothkirch
(surnud 1812)
Marja Dementjev-Maikova Dmitri Dementjev-Maikov ...
...
Maria Poltoratzki ...
...

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]