Venemaa Keisririik

Allikas: Vikipeedia
Pоссійская Имперія
Venemaa Keisririik
Flag of Russia.svg Lesser Coat of Arms of Russian Empire.svg
Lipp Vapp (1883)
Russian Empire (orthographic projection).svg
Venemaa, 1866
Riigikeel Vene
Riigikirik Vene Õigeusu Kirik
Pealinn Sankt Peterburg (1721–1728)
Moskva (1728–1730)
Sankt Petersburg (1730–1914)
Petrograd (19141918)
Riigipea Venemaa keiser:
Peeter I (esimene; 17211725)
Mihhail II (viimane; 15. märts (vkj 2. märts) 1917)
Seadusandlik võim Venemaa keiser
Venemaa Keisririigi Riigiduuma
Iseseisvus 22. oktoober (vkj 11. oktoober) 172115. märts (vkj 2. märts) 1917
Pindala 21 799 825 km² (1916)
Rahvaarv 18 153 7800 (1916)
Rahaühik Rubla
Riigihümn Боже, Царя храни

Venemaa Keisririik (vene keeles Россійская Имперія, praeguses kirjaviisis Российская империя) oli ajavahemikul 17211917 Euroopas ja Aasias paiknenud riik, mille eellaseks oli Moskva tsaaririik ja järglaseks 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni tulemusena 14. septembril 1917 välja kuulutatud demokraatlik Venemaa Vabariik.


Territoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. sajandi alguses võiks Venemaa Keisririigi hiigelterritooriumi jagada tinglikult suuremateks piirkondadeks: nn Suur-Vene (Velikorossija) alad – impeeriumi keskne territoorium ehk sisekubermangud, kokku 29 kubermangu Venemaa Euroopa osas. Läänest liitusid selle alaga 15 nn Lääne- ja Balti kubermangu. Kokku moodustasid need 44 kubermangu omamoodi metropoli. Idast liitusid nendega 10 Siberi ja Kaug-Ida kubermangu ning Lõunast 3 Põhja-Kaukaasia kubermangu. Ülejäänud piirkonnad olid ääraladeks, kus elas palju erinevaid rahvusi, mille poliitiline staatus oli ka väga erinev (Poola Suurvürstiriik ja Soome Suurvürstiriik).

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikord ja juhtimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa Keisririigi valitsejaks oli keiser, keisritiitli kandjaks oli alates 1721. aastast Romanovite dünastia esindaja.

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa keiser
Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa keisririigi Ministrite Komitee (1864–1906);
Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa keisririigi Ministrite Nõukogu (1905–1917)

Venemaa keisririigi valitsusvormiks oli absoluutne monarhia, mille valitseja oli Venemaa keiser, kes oli kõrgeim seadusandlik ja kohtuvõim, ja keda riigivalitsemisel vastavalt monarhi korraldustele abistasid ning viisid ellu isevalitseja otsuseid ja korraldusi Tema Keiserliku Majesteedi Isiklik Kantselei, Venemaa keisririigi Valitsev Senat, Pühim Valitsev Sinod, Venemaa keisririigi Riiginõukogu, Venemaa keisririigi Ministrite Komitee; Venemaa keisririigi Ministrite Nõukogu ning keisri poolt määratud ministrite poolt juhitavad ministeeriumid.

Pärast 1905. aastal toimunud massilisi rahutusi võttis viimane Venemaa keiser Nikolai II vastu 17. oktoobri manifesti, millega andis Venemaa elanikkonnale esmased poliitilised vabadused ning õiguse valida esindajatekogu – Venemaa keisririigi Riigiduuma, mis tegutses aastail 1906–1917.

6. oktoobril 1917. aastal, faktiliselt aga juba 25. veebruaril 1917. aastal aeti Riigiduuma Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei bolševike tiiva esindajatest moodustatud Petrogradi Nõukogu poolt laiali.

Ühiskonnakorraldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa keisririigi aluseks oli Venemaa keisri kui isevalitseja ilmalik ja vaimulik võim, keiser oli kõrgeim seadusandlik, kohtu- ja täidesaatev võim.

Riigivalitsemises toetus keiser aadelkonnale ning bürokraatlikule ametnikkonnale, kelle tegevust reguleeris 1722. aastal keiser Peeter I kinnitatud Teenistusastmete tabel; Peeter III poolt aadelkonnale 1762. aastal antud "Manifest aadli vabadusest" ja Katariina II poolt 1785. aastal väljastatud "Armu­kiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest"; kohaliku omavalitsuse tegevust reguleeris 1785. aastal Katariina II välja antud 1785. aasta linnaseadus ehk "Armukiri linnadele", millega määratleti linnu kui iseseisvaid omavalitsuslikke administratiivseid üksusi. Ainsad õigusteta elanikud olid kuni 1861. aastani, mil Venemaal likvideeriti talupoegade pärisorjus – talupojad. Maapiirkondade kohalikud omavalitsused semstvod moodustati 1864. aastal.

Seisused Venemaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keisririigi eksistentsi jooksul toimusid muutused keisririigi elankikkonna seisuste jaotuses, kuid põhiseisused olid: aadel (дворяне), vaimulikud, linnakodanikud (мещане) ja maaelanikud. 1897. aastal toimunud rahvaloenduse ajal oli juba 12 liiki elanikkonna seisusi: Pärilik aadel, Isiklik aadel, Pärilik aukodanik, Isiklik aukodanik, Vaimulik, Kaupmees, Talupoeg, Kasakas, Erusoldat Niokolai I ajast, Väikekodanlane, Võõras, Soomlane.

Rahvad ja usundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa keisririik oli oma arengu lõpuajastul mitmerahvuseline ja suhteliselt ususalliv riik: elanikkonnast moodustasid 98% venelased, ukrainlased, rumeenlased, kreeklased, komid, mordvalased, tšuvašid ja jakuudid, kes olid vene õigeusku ja Kreeka-katoliku kirikusse kuuluvad õigeusklikud; kasahhid, usbekid, kirgiisid, tadžikid, tšetšeenid ja dagestanlasedmoslemid; enam kui 98% poolakaid ja leedulasikatoliiklased; soomlased, rootslased ning suur osa eestlasi ja lätlasiluterisuslised ja üle 96% kalmõkkelamaistid.

Venemaal elavad sakslased oli aga jagunenud usutunnistuselt (analoogselt Saksamaaga), neist oli 13,5% katoliiklasi, ülejäänud luteriusku või üle läinud vene õigeusku; valgevenelaste seas oli 18% kreeka uniaadikiriku liikmeid; lätlaste seas oli 18% katoliiklasi, 4,5% – vene õigeusklikke, ülejäänud olid luteriusulised; eestlaste seas oli 13,2% vene õigeusklikke, ülejäänud luteriusulised; 6–7% volga tatarlasi ja 24,6% tšerkesse olid õigeusklikud, ülejäänud aga islamiusulised.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Transporttaristu[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi teise pooleni oli Venemaa keisririigis peamine transpordiliik mere- ja jõetransport (laevadega) – maismaal kasutati hobutransporti. 19. sajandi esimesel veerandil Suurbritannias alanud raudtee areng jõudis Venemaale 1838. aastal, kui Peterburi lähedal asuv Tsarskoje Selo 25 versta pikkune raudtee, Peterburi linna ja Romanovite dünastia suveresidentsi Pavlovski vahel. Raudtee rajamine toimus nii Venemaa riigikassa kui ka eraettevõtjate toel. Põhilised raudteemagistraalid olid laiarööpmelised (1524 mm ehk 5 inglise jala laiuse rööpavahega): Peterburi–Moskva raudtee (1851), Peterburi–Varssavi raudtee (1862), Siberi raudtee, Taga–Kaspia raudtee, Ida-Hiina raudtee, Balti ja Pihkva–Riia raudtee, mida haldasid teedeministeeriumi raudteeringkonnad.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Moskva Tsaaririik
Venemaa Keisririik
Järgnev:
Venemaa Vabariik

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]