Nestor Mahno

Allikas: Vikipeedia
Machno.jpg

Nestor Mahno (ukraina keeles Махно Нестор Іванович, vene keeles Махно Нестор Иванович) (hauaplaadil Nestor Makhno; 26. oktoober 1888, Huljaipole25. juuli 1934, Pariis) oli Ukraina anarhokommunist, Ukraina revolutsiooni juht.

Osalemise eest terroristlikus aktis mõisteti 1910. aastal surmanuhtlus, mis asendati tähtajatu asumisele saatmisega, vabanes 1917. aastal Butõrka vanglast Veebruarirevolutsiooni tulemusel antud amnestiaga.

1917. aastal valiti Ukrainas Huljaipole Nõukogu esimeheks (vene keeles Гуляйпольского Совета).

Pärast Vene SFNV esindaja Brest-Litovski rahulepingu läbirääkimiste läbikukkumist okupeerisid Saksamaa Keisririigi väed Ukraina ning aprillist 1918 alustas Mahno koos staabiülema Feodosi Štšusiga partisanisõda saksa vägede vastu. Novembris 1918 andsid vastupanuliikumise liikmed talle ukraina austava nimetuse "Batko" (Батько).

1919. aasta veebruaris liitus Mahno oma väeosaga Punaarmeega võitluses Ukraina Keskraada ja Petljura vägede vastu ning hiljem Anton Denikin vägede vastu. Sõjategevuse ajal liitus ta kolm korda Ukrainasse tunginud Punaarmeega ning kolm korda lõi neist lahku poliitilistel põhjustel. Mahno oli nn roheliste esindaja Venemaa kodusõja ja sellele järgenenud sõjategevuse ajal endise Venemaa keisririigi aladel.

28. augustil 1921 ületas Nestor Mahno koos 78 kaaslasega Dnestri jõel Rumeenia piiri ja andis ennast Rumeenia võimude kätte.[1]

Emigratsioonis elas Nestor Mahno Rumeenias, Poolas, Saksamaal ja alates 1925. aastast Prantsusmaal, kus ta ka suri ning maeti Père-Lachaise'i kalmistule Pariisis.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tõnu Trubetsky. Anarhistid : anarhia agendid. Maailmarevolutsiooni prelüüd : anarhistliku liikumise ajalugu. Tallinn, 2003, lk. 302

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]