Agitatsioon

Allikas: Vikipeedia

Agitatsioon (ladina agitatio 'ärgitus') on agitaatorite tegevus; ühiskondliku ideoloogia või liikumise tuline toetamine eeskätt selliste poliitiliste vahendite ja sütitavate üritustega, nagu loosungid, üleskutsed, kõned, ässitustöö ja muu ägedam kihutustöö ehk propaganda, mille eesmärk ei piirdu agitaatori ideedele poolehoidjate leidmisega, vaid eeldab ka poolehoidjate tegevussekaasamist ja inimrühma/de toimimapanekut just agitaatorile vajalikul moel.

Muinasajal nimetati agitaatoriteks sõjavankrite juhte. Uuel ajal, eriti 17. sajandi Suurbritannias nimetati agitaatoriteks sõdurite eestkõnelejaid.

Vasakäärmuslikud liikumised käsitlesid agitatsiooni alati käsikäes propagandaga (agitprop).

Kommunistid eesotsas Vladimir Uljanoviga hakkasid 20. sajandi algul agitaatorit propagandistist eristama tegevuse kvaliteedi ja kvantiteedi järgi: agitaator levitas rahvamassile ainult üht ideed, kuna propagandist külvas neid hulgi (ideoloogiline töö massidega). Seda küsimust põhjalikumalt käsitlevas raamatus "Mida teha?" (1902) arutles Uljanov üksikasjalikult revolutsionääride hästi korraldatud grupeeringu väljavaateid võimu haaramiseks infiltratsioonitaktika ja legaalse strateegia kombineerimise abil.

Hilisemate tõlgitsuste järgi käsitatakse agitatsiooni sageli lihtviisiliselt kui propaganda räigemat, vastupanu ja mässu õhutavat vormi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]