Provence

Allikas: Vikipeedia
Tänapäevane piirkond Provence-Alpes-Côte d'Azur Kagu-Prantsusmaal
Moustiers-Sainte-Marie Ülem-Provence'is
Tüüpiline Provence'i kõrvaltee, ääristatud plataanidega

Provence (provansi: Provença klassikalise normi järgi või Prouvènço Mistrali normi järgi) on piirkond Kagu-Prantsusmaal Vahemere ääres, külgnedes Itaaliaga. See on osa Provence-Alpes-Côte d'Azur'i piirkonnast. Traditsiooniline Provence'i piirkond vastab Var'i, Vaucluse'i, Bouches-du-Rhône'i, Alpes-de-Haute-Provence'i, Alpes-Maritimes'i ja osaliselt Hautes-Alpes'i departemangudele. Roomlased tegid piirkonda esimese Rooma provintsi Alpide taga, Provincia Romana, sellest ka tänapäevane nimi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Provence'i ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis Alam-Burgundia

Eelajalooline Provence[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sissepääs Cosquer' koopasse, mis on kaunistatud aulide, piisonite, hüljeste ja käekontuuride maalingutega, mida dateeritakse 27 000 kuni 19 000 aastaga eKr. Koobas paikneb Cassise lähistel 37 meetrit Calanque de Morgiou merepinnast allpool.
Pronksiaegne dolmen (2500 kuni 900 eKr) Draguignan'i lähistel

Provence'i rannikul on mõned varaseimad tuntud inimasustuse kohad Euroopas. Lihtsad kivist tööriistad dateerituna 1 kuni 1,05 miljonit aastat eKr leiti Grotte du Vallonnet'ist Roquebrune-Cap-Martin'i lähistel, Monaco ja Menton'i vahel. Palju keerukamad tööriistad, töödeldud kivi mõlemalt küljelt ja dateeritud 600 000 eKr, leiti Escale koopast Saint Estėve-Janson'is, ning tööriistad aastast 400 000 eKr ja mõned esimesed lõkkekohad Euroopaas leiti Terra Amata's Nice'is. Keskmise paleoliitikumiga (300 000 eKr) ja hilise paleoliitikumiga (30 000–10 000 eKr) dateeritud tööriistad avastati Jardin Exotique'i koopas Monaco's.

Paleoliitiline periood Provence'is nägi suurt kliimamuutust koos kahe jääaja saabumise ja lahkumisega ning dramaatilist muutust merepinna tasemes. Paleoliitilise perioodi alguses oli merepinna tase Lääne-Provence'is 150 meetrit kõrgemal kui tänapäeval. Paleoliitikumi lõpuks langes see 100–150 meetrit madalamale kui tänapäeval. Provence'i varajaste asukate elukoopad ujutati tõusva merevee taseme tõttu regulaarselt üle või jäid merest kaugele ja pühiti erosiooni poolt minema.

Mereveetaseme muudatused viisid ühele kõige tähelepanuväärsemale avastusele varajase inimese märkidest Provence'is. Aastal 1985 avastas sukelduja Henri Cosquer merealuse koopa suu 37 meetrit Calanque de Morgiou merepinnast Marseille lähistel. Sissepääs viib koopasse, mis on merepinnast kõrgemal. Sees on Cosquer' koopa seinad kaunistatud piisonite, hüljeste, alkide, hobuste ja käekontuuride joonistustega, mida dateeritakse 27 000 – 19 000 eKr.

Paleoliitikumi lõpp ja neoliitikumi perioodi algus nägi merepinna taset tänapäevasel tasemel, kliima soojenemist ja metsade taandumist. Metsade ja hirve ja teiste kergesti kütitavate ulukite kadumine tähendas, et Provence'i asukad jäid püsima tänu küülikutele, tigudele ja metslammastele. Umbes aastal 6000 eKr kodustasid inimesed, kes elasid Châteauneuf-les-Martigues'i ümbruses, ühena esimestest Euroopaas metslamba ja loobusid jäädavalt ühest kohast teise liikumise. Kuna nad jäid paikseks, olid nad võimelised arendama uusi tööstusharusid. Innustatuna Vahemere idaosast sissetoodud keraamikast teginad nad umbes aastal 6000 eKr esimese keraamika Prantsusmaal.

Umbes aastal 6000 eKr saabus Provence'i uute asunike laine idast. Nad olid talunikud ja sõdalased ning tõrjusid järkjärgult varasemad karjapidajad nende maadelt välja. Neile järgnes umbes aastal 2500 eKr järgmine asunike laine, samuti talunikud, kes saabusid merelt ja asusid piki rannikut, mis nüüd on Bouches-de-Rhône'i departemang. Nende varajaste tsivilisatsioonide jälgi leidub Provence'i paljudes kohtades. Neoliitikumi asulakoht umbes aastast 6000 eKr avastati Marseille's Saint-Charles'i raudteejaama lähistel ja pronksiaegne dolmen (2500–900 eKr) leiti Draguignan'i lähedalt.

Liguurid ja keldid Provence'is[muuda | redigeeri lähteteksti]

10. ja 4. sajandi vahel eKr leidus Provence'is liguure alates Massiliast kuni tänapäeva Liguuriani. Nad olid ebamäärase päritoluga; nad võisid olla põlise neoliitikumi rahva järeltulijad. Strabon väitis selgelt, et nad ei olnud keldi päritolu ja gallidest erinevast rassist. Neil ei olnud oma kirja, kuid nende keel säilis Provence'i kohanimedes, mis lõppesid järelliidetega -asc, -osc, -inc, -ates ja auni. Antiikgeograaf Poseidonios kirjutas nendest: "Nende maa on metsik ja kuiv. Pinnas on nii kivine, et ei saaistutada midagi ilma kive puutumata. Mehed kompenseerivad teravilja vähesust jahipidamisega... Nad ronivad mägedes nagu kitsed". Nad olid ka sõjakad – tungisid Itaaliasse ja jõudsid 4. sajandil eKr kuni Roomani ning hiljem aitasid Hannibalil läbi pääseda, tema teel rünnata Roomat (218 eKr). Liguuride jäljed on säilinud tänapäevani Ida-Provence'is leitud dolmenites ja teistes megaliitehitistes, lihtsates kivist varjualustes ("Bories"), mida leidub Luberon'is ja Comtat'is ja kivinikerdistena Vallée des Merveilles'is Mont Bégo lähistel Alpes-Maritimes'is, kõrgusel 2000 meetrit.

8. ja 5. sajandi vahel eKr hakkasid tõenäoliselt Kesk-Euroopast saabunud keldi hõimud samuti Provence'i tulema. Neil olid rauast relvad, mis võimaldasid neil kergesti alistada kohalikud hõimud, kes olid veel relvastatud pronksist relvadega. Üks hõim, segobriigid, asusid tänapäeva Marseille lähistele. Caturiigid, tricastiinid ja cavaarid asusid Durance'i jõest lääne poole.

Keldid ja liguurid elasid ulatuslikult kogu Provence'is ja keldid-liguurid jagasid lõpuks Provence'i territooriumi, iga hõim omas alpiorus või asustus piki jõge, igal oma kuningas ja dünastia. Nad ehitasid mäe otsa linnuseid ja asulaid, mis hiljem said ladinakeelse nime oppidum. Tänapäevaks on leitud jälgi 165 oppidumist Var'is ja 285 oppidumist Alpes-Maritimes'is. Nad kummardasid mitmeid looduse aspekte, rajasid pühasid metsi Sainte-Baume'is ja Gemenos'is ning terviseallikaid Glanum'is ja Vernėègues'is. Hiljem, 5. ja 4. sajandil eKr, moodustasid erinevad hõimud hõimuliite; vocontid Isère'ist Vaucluse'ini; cavaarid Comtat'is; ja salluveerid Rhône'i jõest Var'ini. Hõimud hakkasid kauplema oma toodetega, raua, hõbeda, alabastri, marmori, kulla, vaigu, vaha, mee ja juustuga; oma naabritega, esmalt kaubateedel piki Rhône'i jõge ja hiljem rannikut külastanud etruski kaupmeestega. Etruski amforaid 7. ja 6. sajandist eKr on leitud Marseille'st, Cassis'est ja piirkonna mäeotsa oppidumist.

Kreeklased Provence'is[muuda | redigeeri lähteteksti]

Massalia antiiksadama jäänused Marseille vanasadama lähistel.

Kaupmehed Rhodose saarelt külastasid Provence'i rannikut 7. sajandil eKr. Rhodose keraamikat sellest sajandist on leitud Marseille'st, Martigues'i ja Istres'i lähistelt ning Mont Garou'st ja Evenos'ist Toulon'i lähistel. Kaupmehed Rhodoselt andsid oma nimed antiiklinnale Rhodanousia'le (nüüd Trinquetaille, Arles'ist üle Rhône'i jõe) ning peamisele Provence'i jõele, Rhodanosele, tänapäeval Rhône.

Esimene kreeklaste püsiasustus oli Massalia, asutatud tänapäeva Marseille kohale umbes aastal 600 eKr kolonistide poolt, kes tulid Phokaiast (nüüd Foça Türgis) Väike-Aasia Egeuse rannikul. Teine laine koloniste saabus umbes aastal 540 eKr, kui Phokaia pärslaste poolt hävitati.

Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Selle kõrgajal, 4. sajandil eKr, oli seal rahvast umbes 6000 asukat, kes elasid umbes 50 hektari suurusel müüriga ümbritsetud alal. Seda valitseti kui aristokraatlikku vabariiki, 600 rikkaima kodaniku koosoleku poolt. Seal oli suur Delfi Apolloni kultuse tempel mäetipul sadama kohal ja Ephesose Artemise kultuse tempel linna teises otsas. Massalias vermitud drahme on leitud kõigis liguuri-keldi Gallia osades. Kaupmehed Massaliast sisenesid sügavale Prantsusmaa sisemaale piki Durance'i ja Rhône'i jõgesid ning rajasid kaubateed sügavale Galliasse ja Šveitsi ja Burgundiasse ja isegi nii kaugele põhja kui Läänemere äärde. Nad vedasid oma toodangut; kohalikud veinid, soolatud sealiha ja kala, aromaatsed ja ravimtaimed, korallid ja kork.

Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut, millest hiljem said linnad; nad asutasid Citharista (La Ciotat), Tauroeis (Le Brusc), Olbia (Hyères'i lähistel), Pergantion (Breganson), Caccabaria (Cavalaire), Athenopolis (Saint-Tropez), Antipolis (Antibes), Nikaia (Nice) ja Monoicos (Monaco). Nad asutasid sisemaised linnad Glanum (Saint-Remy) ja Mastrabala (Saint-Blaise).

Kõige kuulsam Massalia kodanik oli matemaatik, astronoom ja laevnik Pytheas. Pytheas valmistas gnomoni, mis võimaldas tal määrata peaaegu täpselt Marseille laiuskraadi, ja ta oli esimene, kes selgitas loodete päritolu. Aastatel 330–320 eKr korraldas ta laevareisi Atlantile ja nii kaugele põhja kui Inglismaa, ja külastas Islandit, Shetlandit ja Norrat. Kuigi ta lootis luua merekaubatee Cornwalli tinale, ei olnud tema reisil äriedu ja seda ei korratud. Massalialased leidsid olevat odavama ja lihtsama kaubelda Põhja-Euroopaga maitsi.

Rooma Provence (2. sajand eKr – 5. sajand pKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pont du Gard, 1. sajand eKr
Rooma amfiteater Arles'is (2. sajand pKr)
Fréjus'i katedraali baptisteerium (5. sajand) on veel kasutuses

2. sajandil eKr pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega liguuride vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral; aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu Genova lähistel; aastal 154 eKr alistas Rooma konsul Optimus oxybiid ja decietid, kes ründasid Antibes't; ja aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu. Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada Provence'is püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremont'i kõrvale uue linna, Aquae Sextiae, hilisem Aix-en-Provence. Aastal 118 eKr asutasid nad Narbonne'i.

Rooma kindral Gaius Marius purustas viimase tõsise vastupanu aastal 102 eKr, alistades kimbrid ja teutoonid. Siis hakkas ta ehitama teid vägede liikumise ja kaubanduse hõlbustamiseks Rooma, Hispaania ja Põhja-Euroopa vahel; ühe rannikult sisemaale Apt'i ja Tarascon'i ja teise piki rannikut Itaaliast Hispaaniasse, mis läbis Fréjus'i ja Aix-en-Provence'i.

Aastal 49 eKr oli Massalial ebaõnn Pompeiuse ja Julius Caesari vahelises võimuvõitluses vale pool valida. Pompeius alistati ja Massalia kaotas oma territooriumid ja poliitilise mõju. Rooma veteranid rahvastasid vahepeal vanade kreeka asulate kohtades kaks uut linna Arles'i ja Fréjus'i.

Aastal 8 eKr ehitas keiser Augustus La Turbie'sse triumfikaare rahu tähistamiseks piirkonnas ja ta alustas Provence'i romaniseerimist poliitiliselt ja kultuuriliselt. Rooma insenerid ja arhitektid ehitasid monumente, teatreid, saunu, villasid, foorumeid, areene ja akvedukte, millest paljud on veel alles. Rooma linnad ehitati Cavaillon'i, Orange'i, Arles'i, Fréjus'i, Glanum'isse (väljaspool Saint-Rémy-de-Provence'i), Carpentras'i, Vaison-la-Romaine'i, Nîmes'i, Vernègues'i, Saint-Chamas'i ja Cimiez'i (Nice'i kohal). Rooma provints, mida kutsuti selle pealinna Narbo (tänapäeva Narbonne) järgi Gallia Narbonensis, ulatus Itaaliast Hispaaniani, Alpidest Püreneedeni.

Pax Romana Provence'is kestis 3. sajandi keskpaigani. Germaani hõimud tungisid Provence'i aastatel 257 ja 275. 4. sajandi alguses oli Rooma keisri Constantinus Suure (280–337) õukond sunnitud Arles'is varjuma. 5. sajandi lõpuks oli Rooma võim Provence'ist kadunud ning algas sissetungide, sõdade ja kaose ajastu.

Kristluse saabumine Provence'i (3.–6. sajand)[muuda | redigeeri lähteteksti]

On palju legende varajastest kristlastest Provence'is, kuid neile on raske kinnitust leida. On dokumenteeritud, et Provence'i Rooma linnades oli kirikuid ja piiskoppe organiseeritud juba 3. ja 4. sajandil; Arles'is aastal 254, Marseille's aastal 314, Orange'is, Vaison'is ja Apt'is aastal 314, Cavaillon'is, Digne'is, Embrun'is, Gap'is ja Fréjus'is 4. sajandi lõpus, Aix-en-Provence'is aastal 408, Carpentras'is, Avignon'is, Riez'is, Cimiez'is (tänapäeval Nice'i osad) ja Vence'is aastal 439, Antibes'is aastal 442, Toulon'is aastal 451, Senez'is aastal 406, Saint-Paul-Trois-Châteaux's aastal 517 ja Glandèves'is aastal 541. Vanim kristlik struktuur, mis veel Provence'is töötab, on Fréjus'i katedraali baptisteerium 5. sajandist. Umbes samal ajal 5. sajandil asutati esimesed kaks kloostrit Provence'is, Lérins'i klooster saarel Cannes'i lähistel ja Saint-Victor'i klooster Marseille's.

Germaanlaste sissetungid, Merovingid ja Karolingid (5.–9. sajand)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuningas Boso ja Püha Stefan (fresko fragment Charlieu kloostris)

5. sajandi teise poole alguses, kui Rooma võim hääbus, sisenesid Provence'i järjestikused germaani hõimude lained, algul läänegoodid (480), siis idagoodid, siis burgundid, lõpuks frangid 6. sajandil. Araablastest sissetungijad ja berberi piraadid tulid Põhja-Aafrikast Provence'i rannikule 7. sajandi algul.

Kaootilise perioodi kestel valitsesid Provence'i Frangi kuningad Merovingide dünastiast, siis Karolingidest kuningad, Karl Martelli järglased; ning oli siis Karl Suure impeeriumi osa (742–814). Aastal 879, pärast Karolingist valitseja Charles II Paljaspea surma, eraldus tema õemees Boso Louis III Karolingide kuningriigist ja valiti Provence'i sõltumatu riigi esimeseks valitsejaks.

Provence'i krahvid (9.–13. sajand)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katalaanist Provence'i krahv Raimond-Bérenger I Fos'i lossis, Marià Fortuny maal.
Ramon Berenguer III ja tema järglaste vapp; valitsesid Provence'i krahvidena aastatel 1112 kuni 1246
Valois-Anjou dünastiast Provence'i krahvide vapp, kes valitsesid Provence'i aastast 1246 kuni selle saamiseni Prantsusmaa osaks aastal 1486

Kolm erinevat krahvidünastiat valitses Provence'i keskajal ja Provence muutus auhinnaks keerukas rivaliteedis katalaani Barcelona valitsejate, Burgundia kuningate, Saksa-Rooma riigi valitsejate ja Prantsusmaa Anjou kuningate vahel.

Bosoniidid (879–1112) olid esimese Provence'i kuninga Boso järeltulijad. Tema poeg Louis III Pime (890–928) kaotas nägemise püüdes võita Itaalia trooni, pärast mida sai tema nõbu Hugues (suri aastal 947) Provence'i hertsogiks ja Vienne'i krahviks. Hugues viis Provence'i pealinna Vienne'ist Arles'i ja tegi Provence'i Rudolf II lääniks.

9. sajandil tungisid Provence'i araabia piraadid (saratseenid) ja siis normannid. Normannid rüüstasid piirkonnas ja lahkusid siis, kuid saratseenid ehitasid kindlusi ja hakkasid linnu rüüstama ning nõudsid kohalikelt elanikelt lunaraha. 973. aasta alguses püüdsid saratseenid kinni Cluny kloostri abti Maioluse ja nõudsid tema eest lunaraha. Lunaraha maksti ja abt vabastati, kuid krahv Guillaume I juhitud Provence'i rahvas tõusis üles ja alistas saratseenid nende kõige võimsama kindluse Fraxinet' (La Garde-Freinet) lähistel Tourtouri lahingus. Saratseenid, keda lahingus ei tapetud, ristiti ja tehti orjadeks, ning ülejäänud Provence'i saratseenid põgenesid piirkonnast. Vahepeal jätkusid dünastilised tülid. Sõda Rudolf III ja tema rivaali, Saksa keisri Saali Konradi vahel aastal 1032 viis Provence'i saamiseni Saksa-Rooma riigi vasalliks, milleks see jäi aastani 1246.

Aastal 1112 abiellus viimane Boso järeltulija Douce de Gévaudan katalaani Barcelona krahvi Ramon Berenguer III-ga, kes seetõttu sai Provence'i krahviks nimega Raymond Berenguer I. Ta valitses Provence'i aastatel 1112–1131 ja tema järeltulijad Katalaani dünastiast valitsesid Provence'i aastani 1246. Aastal 1125 Provence jagati; Provence'i osa Durance'i jõest põhjas ja läänes läks Toulouse'i krahvile, samas maad Durance'i ja Vahemere vahel ning Rhône'i jõest Alpideni kuulusid Provence'i krahvidele. Provence'i pealinn liikus Arles'ist Aix-en-Provence'i ja hiljem Brignoles'i.

Katalaani dünastia ajal 12. sajandil ehitati Provence'is tähtsaid katedraale ja kloostreid uues harmoonilises romaani stiilis, mis ühendas Rhône'i oru gallia-rooma stiili Alpide lombardia stiiliga. Aix katedraal ehitati vana Rooma foorumi kohale ning ehitati 13. ja 14. sajandil gooti stiilis ümber. Saint-Trophime'i katedraal Arles'is oli romaani stiilis maamärk, mis ehitati 12. ja 15. sajandi vahel. Tohutu kindlus-klooster, Montmajour'i klooster, ehitati saarele just Arles'ist põhja poole ja muutus suureks sihtkohaks keskaegsetele palveränduritele.

12. sajandil ehitati kolm tsistertslaste kloostrit Provence'i kaugetesse paikadesse, eemale linnade poliitilistest intriigidest. Sénanque'i klooster oli esimene, rajati Luberonis aastatel 1148–1178. Thoronet' klooster asutati aastal 1160 kauges orus Draguignan'i lähistel. Silvacane'i klooster Durance'i jõel La Roque-d'Anthéron'i juures asutati aastal 1175.

13. sajandil alustasid Prantsuse kuningad abielude kasutamist oma mõju laiendamiseks Prantsusmaa lõunaosas. Kuningas Louis VIII "Lõvi" üks poeg, Poitou krahv Alphonse abiellus Toulouse'i krahvi pärijanna Jeanne'iga. Teine poeg Louis IX "Püha" (1214–1270) abiellus Marguerite de Provence'iga. Louis VIII noorem poeg Anjou krahv Charles abiellus aastal 1246 Provence'i pärijanna Béatrice'iga. Provence'i õnn sai seotud Anjou dünastia ja Napoli kuningriigiga.

Avignoni paavstid (14. sajand)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv
Paavstide palee fassaad.

Aastal 1309 viis paavst Clemens V, kes pärines Bordeaux'st, paavsti residentsi Avignoni. Aastatel 1309–1377, enne skismat Rooma ja Avignoni kirikute vahel, resideerus Avignon'is 7 paavsti. Skisma viis rivaalpaavstide valimiseni mõlamas kohas. Pärast seda resideerus Avignon'is aastani 1423 kolm vastupaavsti, kuni paavst lõplikult Rooma tagasi läks. Aastatel 1334–1363 ehitas paavst Benedictus XII vana paavstipalee Avignon'is ja paavst Clemens VI ehitas uue paavstipalee; üheskoos oli Paavstide palee suurim gooti palee Euroopas.

14. sajand oli kohutav aeg Provence'is ja kogu Euroopas: Provence'i rahvastik oli olnud umbes 400 000 inimest; Must Surm (1348–1350) tappis 15 000 inimest Arles'is, poole linnarahvast, ja vähendas suuresti kogu piirkonna rahvastikku. Prantsuse armee kaotus Saja-aastases sõjas sundis Provence'i linnu ehitama müüre ja torne enda kaitseks endiste sõdurite armeede vastu, kes laastasid maapiirkondi.

Provence'i Anjou valitsejatel olid ka rasked ajad. Kuninganna Giovanna I (1343–1382) võimule vastuseisuks kutsuti kokku Provence'i aadlike, usuliidrite ja linnajuhtide koosolek. Ta mõrvati aastal 1382 oma nõbu ja pärija Carlo di Durazzo poolt, kes algatas uue sõja, mis viis aastal 1388 Nizza, Poggetto Tenieri ja Barcelonnette'i eraldumisele Provence'ist ja nende liitmisele Savoia territooriumidega. Aastatel 1388–1526 oli selle Savoia dünastia poolt omandatud uue ala nimi ülejäänud Provence'i järgi Terres Neuves de Provence. Pärast aastat 1526 võttis see ametlikult nimeks Nizza krahvkond.

Hea kuningas René, Provence'i viimane valitseja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põleva põõsa triptühhoni detail Nicolas Froment'i järgi, mis kujutab Renéd ja tema naist Jeanne de Lavali.
René loss Tarasconis (15. sajand)

15. sajand nägi rida sõdu Aragóni kuningate ja Provence'i krahvide vahel. Aastal 1423 vallutas Aragóni Alfonso armee Marseille ja aastal 1443 vallutasid nad Napoli ja sundisid selle valitseja, kuningas René, põgenema. Viimane asus lõpuks ühte oma allesjäänud valdusesse, Provence'i.

Ajalugu ja legend andis Renéle tiitli "hea Provence'i kuningas René", kuigi ta ainult elas Provence'is viimased kümme aastat oma elust, aastatel 1470–1480, ja tema poliitilised suunad territoriaalsele laienemisele olid kulukad ja edutud. Provence sai kasu rahvaarvu kasvust ja majanduse laienemisest ning René oli helde kunstide patroon, toetades maalikunstnikke Nicolas Froment'i, Ludovico Bread ja teisi meistreid. Ta lõpetas ka ühe kõige kenama lossi Provence'is Tarasconis, Rhône'i jõe ääres.

Kui René aastal 1480 suri, läks tema tiitel tema sugulasele Charles du Maine'ile. Aasta hiljem, aastal 1481, kui Charles suri, läks tiitel kuningas Louis XI-le. Provence liidendati aastal 1486 seaduslikult Prantsuse kuningliku domeeniga.

Aastatel 1486–1789[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varsti pärast seda, kui Provence sai Prantsusmaa osaks, kaasati see Hugenotisõdadesse, mis pühkisid üle maa 16. sajandil. Aastatel 1493–1501 aeti paljud juudid nende kodudest välja ja nad otsisid varjupaika Avignoni piirkonnas, mis oli veel paavsti otsese kontrolli all. Aastal 1545 käskis Aix parlament hävitada Lourmarini, Mérindoli, Cabriéresi külad Luberonis, kuna nende asukad olid Itaalia Piemonte juurtega valdeslased ja neid ei peetud piisavalt õigeteks katoliiklasteks. Enamus Provence'ist jäi rangelt katoliiklikuks. Erandiks oli vaid üks protestantide enklaav, Orange vürstkond, mida valitses vürst Willem Madalmaade Oranje-Nassau dünastiast, ning mis loodi aastal 1544 ja ei olnud Prantsusmaa osa aastani 1673. Katoliikliku Liiga armee piiras protestantide linna Mėnerbes'i Vaucluse'is aastatel 1573–1578. Sõjad ei lõppenud enne 16. sajandi lõppu, koos võimu kindlustamisega Provence'is Bourbonide kuningate poolt.

Touloni sadama vaade umbes aastal 1750, Claude Joseph Vernet.

Poolsõltumatu Provence'i parlament Aix's ja mõned Provence'i linnad, eriti Marseille, jätkasid mässu Bourbonide kuninga võimu vastu. Pärast ülestõuse aastatel 1630–31 ja 1648–1652 ehitas noor kuningas Louis XIV sadama sissepääsu juurde kaks suurt kindlust linna rahutu elanikonna kontrollimiseks.

16. sajandi alguses alustas kardinal Richelieu Toulon'is mereväe arsenali ja dokkide ehitamist, et luua baas uuele Prantsuse Vahemere laevastikule. Baasi laiendas oluliselt Louis XIV minister Jean-Baptiste Colbert, kes tellis sõjaväe peainsenerilt Vaubanilt ka kindlustuste tugevdamise ümber linna.

17. sajandi alguses elas Provence'is umbes 450 000 inimest. See oli ülekaalukalt maapiirkond, mis pühendunud nisu, viinamarjade ja oliivide kasvatamisele, koos väikeste parkimis-, keraamika-, lõhna- ning laeva- ja paadiehitus tööstustega. 17. sajandi keskpaigast alates tehtud Provence'i tepinguid eksporditi edukalt Inglismaale, Hispaaniasse, Itaaliasse, Saksamaale ja Hollandisse. Piki rannikut ning Rhône'i jõge pidi üles ja alla toimus märkimisväärne kaubavahetus. Linnad Marseille, Toulon, Avignon ja Aix-en-Provence nägid puiesteede ja rikkalikult dekoreeritud eramute ehitamist.

Marseille aastal 1754, Claude Joseph Vernet.

18. sajandi alguses tabas Provence'i Louis XIV valitsemise lõpu majanduslangus. Katk tabas piirkonda aastatel 1720–1722, alates Marseille'st, tappes umbes 40 000 inimest. Siiski hakkasid sajandi lõpuks paljud käsitööliste tööstused õitsema; lõhnaõli tehti Grasse'is, oliiviõli Aix's ja Alpilles'i mägedes, tekstiili Orange'is, Avignon'is ja Tarascon'is ning fajansskeraamikat Marseille's, Apt'is, Aubagne'is ja Moustiers-Sainte-Marie's. Palju sisserändajaid saabus Liguuriast ja Piemontest Itaalias. 18. sajandi lõpuks elas Marseille's 120 000 inimest, tehes sellest suuruselt kolmanda linna Prantsusmaal.

Prantsuse revolutsiooni ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Prantsuse revolutsioon

Kuigi enamus Provence'ist, väljaarvatud Marseille, Aix ja Avignon, oli maapiirkond, konservatiivne ja suuresti rojalistlik, andis see mõned meeldejäävad tegelased Prantsuse revolutsioonis; Honoré Gabriel Victor Riquetti de Mirabeau Aix'st, mõõdukas revolutsionäär, pooldas Prantsusmaal konstitutsioonilist monarhiat nagu Inglismaal; Markii de Sade Lacoste'ist Luberon'is, kes oli Rahvusassamblee saadik vasakult servalt; Charles Jean Marie Barbaroux Marseille'st, kes saatis vabatahtlike pataljoni Pariisi võitlema Prantsuse Revolutsiooniarmee ridades; ning abbé Emmanuel-Joseph Sieyès (1748–1836), esseist ja poliitiline liider, kes oli üks peamisi Prantsuse revolutsiooni, Konsulaadi ja Esimese Prantsuse keisririigi teoreetikuid ja kes aastal 1799 oli 18. brumääri riigipöörde algataja, mis tõi võimule Napoleoni.

Provence andis ka perioodi kõige meeldejäävama laulu, marseljeesi. Kuigi laulu kirjutas algselt aastal 1792 Strasbourg'i kodanik Claude-Joseph Rouget de Lisle ja see oli algselt Reini revolutsioonilise armee sõjalaul, sai see kuulsaks, kui seda laulsid Pariisi tänavatel Marseille' vabatahtlikud, kes olid kuulnud, kuidas Marseille's laulis seda noor vabatahtlik Montpellier'st, François Mireur. See muutus kõige populaarsemaks revolutsioonilauluks ja aastal 1879 sai Prantsusmaa riigihümniks.

Revolutsioon oli Provence'is vägivaldne ja verine nagu ka muudes Prantsusmaa osades. 30. aprillil 1790 piirati Saint-Nicolas' kindlust Marseille's ja palju sõdureid tapeti. 17. oktoobril 1791 leidis aset rojalistide ja usutegelaste tapmine Avignoni paavstide palee vangla jäähoidlas (glaciere).

Kui radikaalsed montanjaarid võtsid mais 1793 Žirondiinidelt võimu, puhkes Avignonis, Marseille's ja Toulonis tõeline vasturevolutsioon. Revolutsiooniline armee kindral Carteaux juhtimisel taasvallutas Marseille augustis 1793 ja nimetas selle "Nimetuks linnaks" (Ville sans Nom). Toulonis andsid revolutsiooni vastased 28. augustil 1793 linna üle Briti ja Hispaania laevastikule. Revolutsiooniline armee piiras Briti positsioone neli kuud (vaata Touloni piiramine) ja alistas lõpuks tänu noore suurtükiväe komandöri Napoleon Bonaparte'i ettevõtmisele britid ja ajas nad detsembris 1793 linnast välja. Umbes 15 000 rojalisti põgenes koos Briti laevastikuga, kuid 500–800 7000-st mahajäänust lasti Champ de Marsil maha ja Toulon sai nimeks Port la Montagne.

Montanjaaride langusele juulis 1794 järgnes uus, revolutsionääridele suunatud valge terror. Rahu taastati alles aastal 1795 Napoleoni võimule tõustes.

Napoleon I ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoleon taastas Provence'is vana režiimi perekondade vara ja võimu. Briti laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel blokeeris Touloni ja peaaegu kogu merekaubandus peatus, põhjustades viletsust ja vaesust. Kui Napoleon alistati, tähistati Provence'is tema langemist. Kui ta 1. märtsil 1815 Elbalt põgenes ja Golfe-Juanis randus, hoidus ta Provence'i linnadest, mis olid tema suhtes vaenulikud.

19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marseille aastal 1825

Provence nautis 19. sajandil heaolu; Marseille ja Touloni sadamad ühendasid Provence'i laieneva Prantsuse impeeriumiga Põhja-Aafrikas ja Oriendis, eriti pärast Suessi kanali avamist aastal 1869.

Aprillis–juulis 1859 tegi Napoleon III salakokkuleppe Piemonte peaministri Cavouriga, et see aitaks Prantsusmaal Austria Apenniini poolsaarelt välja tõrjuda, ja tõi kaasa Itaalia ühinemise, vastutasuks pidi Piemonte loovutama Savoia ja Nice'i piirkonna Prantsusmaale. Ta astus Austriaga sõtta aastal 1859 ja võttis võidu Solferino all, mille tulemusena loovutas Austria Lombardia Piemontele ja vastutasuks sai Napoleon aastal 1860 Savoia ja Nice'i ning aastal 1861 Roquebrune-Cap-Martini ja Mentoni.

Raudtee ühendas Pariisi Marseille'ga (1848) ja siis Touloni ja Nice'iga (1864). Nice, Antibes ja Hyères muutusid populaarseteks talikuurortiteks Euroopa kuningakodadele, sealhulgas kuninganna Victoria. Napoleon III ajal kasvas Marseille rahvastik 250 000 inimeseni, sealhulgas väga suur Itaalia kogukond. Touloni rahvaarv oli 80 000. Suured linnad nagu Marseille ja Toulon nägid kirikute, ooperimajade, suurte puiesteede ja parkide ehitamist.

Pärast Louis Napoleoni langust kaotuse järel Prantsuse-Preisi sõjas püstitati Marseille tänavatele barrikaadid (23. märts 1871) ning Gaston Cremieux juhitud ja Pariisi Kommuunist innustatud kommunaarid võtsid linna üle kontrolli. Kommuun purustati armee poolt ja Cremieux hukati 30. novembril 1871. Kuigi Provence oli üldiselt konservatiivne, valis see sageli reformimeelseid juhte; peaminister Léon Gambetta oli Marseille vürtspoodniku poeg ja tulevane peaminister Georges Clemenceau valiti aastal 1885 saadikuks Var'ist.

19. sajandi teine pool nägi provensaali dialekti ja kultuuri taaselustamist, eriti traditsioonilistes maapiirkondades, ajendatuna Frédéric Mistrali juhitud kirjanike ja luuletajate liikumise Félibrige poolt. Mistral saavutas kirjandusliku edu oma poeemiga Miréio (prantsuse Mireille); teda premeeriti aastal 1904 Nobeli kirjandusauhinnaga.

20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmasõdade vahel oli Provence kibedalt jagatud konservatiivseteks maapiirkondadeks ja radikaalseteks suurteks linnadeks. Marseille's olid laialdased streigid aastal 1919 ja Toulonis olid rahutused aastal 1935.

Pärast Prantsusmaa kaotust Saksamaale juunis 1940 jagati Prantsusmaa okupeeritud tsooniks ja vabaks tsooniks, Provence jäi vabasse tsooni. Osa Ida-Provence'st okupeeriti Itaalia poolt. Kollaboratsionism ja passiivne vastupanu andsid järkjärgult teed palju aktiivsemale vastupanule, eriti pärast natsi-Saksamaa tungimist Nõukogude Liitu juunis 1941, ja kommunistlik partei muutus vastupanus aktiivseks. Vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa juhi Charles de Gaulle saadik Jean Moulin visati 2. jaanuaril 1942 langevarjuga Eygalières'i Bouches-du-Rhône'is, et ühendada erinevad vastupanuliikumised kogu Prantsusmaal sakslaste vastu.

Novembris 1942, pärast Liitlaste randumist Põhja-Aafrikas (operatsioon "Tõrvik"), okupeerisid sakslased kogu Provence'i (operatsioon "Attila") ja suundusid siis Touloni (operatsioon "Anton"). Prantsuse merevägi Toulonis saboteeris oma laevad, et need ei langeks sakslaste kätte.

Ameeriklaste 3. jalaväediviis randumas Cavalaire-sur-Mer'is.

Sakslased hakkasid süstemaatiliselt kokku ajama Prantsuse juute ja põgenikke Nice'ist ja Marseille'st. Mitmed tuhanded viidi koonduslaagritesse, ja vähesed elasid selle üle. Suur ala ümber Marseille sadama tühjendati elanikest ja mineeriti, et see ei oleks vastupanu baasiks. Sellest hoolimata muutus vastupanu tugevamaks; saksameelse miilitsa juht Marseille's mõrvati aprillis 1943.

15. augustil 1944, kaks kuud pärast Liitlaste randumist Normandias (operatsioon "Overlord"), randus Ühendriikide 7. armee kindral Alexander Patchi juhtimisel koos Vaba Prantsusmaa korpusega kindral Jean de Lattre de Tassigny juhtimisel Var'i rannikul Saint-Raphaëli ja Cavalaire'i vahel (operatsioon "Dragoon"). Ameerika väed liikusid põhja poole Manosque'i, Sisteroni ja Gapi suunas, samas Prantsuse 1. soomusdiviis kindral Vigieri juhtimisel vabastas Brignoles'i, Saloni, Arles'i ja Avignoni. Sakslased pidasid Toulonis vastu 27. augustini ja Marseille vabastati 25. augustil.

Pärast sõja lõppu oli Provence silmitsi tohutu ülesandega parandada ja üles ehitada eriti sõja aja hävitatud sadamad ja raudteed. Osana sellest jõupingutusest ehitati Marseille's aastatel 1947–52 esimene moodne raudbetoonist kortermaja, Le Corbusier Unité d'Habitation. Aastal 1962 võttis Provence vastu suure hulga Prantsuse kodanikke, kes lahkusid Alžeeriast pärast selle iseseisvumist. Sellest ajast alates elab suur Põhja-Aafrika kogukond suurte linnade, eriti Marseille ja Touloni sees ja ümber.

1940. aastatel tegi Provence läbi kultuurilise uuestisünni, koos Avignoni teatrifestivali asutamisega (1947), Cannes'i filmifestivali taasavamisega (algas aastal 1939) ja paljude muude suurte sündmustega. Uute maanteede ehitamisega, eriti Pariisi-Marseille kiirtee, mis avati aastal 1970, sai Provence massiturismi sihtpaigaks üle kogu Euroopa. Paljud eurooplased, eriti britid, ostsid Provence'is suvilaid. TGV ülikiirete rongide tulemine lühendas reisi Pariisist Marseille'sse vähem kui neljale tunnile.

20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses olid Provence'i elanikud raskustes lepitada majanduslik areng ja rahvastiku kasv sooviga säilitada loodus ja kultuur, mis teeb Provence'i unikaalseks.

Ulatus ja geograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma provints Gallia Narbonensis umbes aastal 58 eKr.
Provence ja Prantsusmaa aastal 1461.

Algset Rooma provintsi kutsuti Gallia Transalpina, siis Gallia Narbonensis, või lihtsalt Provincia Nostra ("meie provints") või Provincia. See ulatus Alpidest Püreneedeni ja põhjas Vaucluse'ini, pealinnaks oli Narbo Martius (nüüd Narbonne).

15. sajandil ümbritsesid Provence'i krahvkonda Vari jõgi idast, Rhône'i jõgi läänest, Vahemeri lõunast ja Durance'i jõgi põhjast.

Jõed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rhône'i jõgi Provence'i läänepiiril on üks suuremaid jõgesid Prantsusmaal ja oli sajandeid kaubanduse ja sidepidamise kiirtee Prantsusmaa sisemaa ja Vahemere vahel. See saab alguse Rhône'i liustikult Valais's, Šveitsis, Sankt Gotthardi mäemassiivil, kõrgusel 1753 m. See ühineb Saône'i jõega Lyoni juures. Piki Rhône'i orgu ühinevad sellega paremalt Sevennidest algavad jõed Eyrieux, Ardèche, Cèze ja Gardon ning vasakult Alpidest algavad jõed Isère, Drôme, Ouvèze ja Durance.

Rhône Avignoni juures

Arles'i juures jaguneb Rhône kaheks, moodustades Camargue delta, mille mõlemad harud voolavad Vahemerre. Ühte haru kutsutakse "Grand Rhône", teist "Petit Rhône".

Rhône'i lisajõgi Durance saab alguse Alpidest Briançoni lähistel. See voolab edelasse läbi Embruni, Sisteroni, Manosque'i, Cavailloni ja Avignoni, kus see ühineb Rhône'iga.

Verdon on Durance'i lisajõgi, mis algab 2400 m kõrguselt Edela-Alpides Barcelonette'i lähistel ja voolab 175 km edelasse läbi Alpes-de-Haute-Provence'i ja Var'i departemangu, enne kui ühineb Durance'iga Vinon-sur-Verdoni lähistel, Manosque'st lõunas. Verdon on hästi tuntud oma kanjoni Gorges du Verdon poolest. See lubjakivikanjon, kutsutud ka "Verdoni suureks kanjoniks", 20 km pikune ja rohkem kui 300 m sügav, on populaarne ronimiseks ja vaatamisväärsuseks.

Var algab Col de la Cayolle'i lähistel (2326 m) Mereäärsetes Alpides ja voolab 120 km peamiselt kagusse, suubudes Nice'i ja Saint-Laurent-du-Var'i vahel Vahemerre. Enne Nice'i tagastamist Prantsusmaale aastal 1860 oli Var Prantsusmaa idapiiriks Vahemere ääres. Var on unikaalne juhtum Prantsusmaal, kus jõgi annab departemangule nime, kuid ei voola läbi selle departemangu (departemangu piiridesse hiljem tehtud muudatuste tõttu).

Camargue[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pindalaga üle 930 km² on Camargue Lääne-Euroopa suurim jõedelta (tegelikult saar, kuna on täielikult veega ümbritsetud). See on suur tasandik, mis koosneb suurtest soolase veega laguunidest (étang), mida merest eraldavad liivaseljandikud ja mida ümbritsevad pillirooga kaetud padurad, mida omakorda ümbritsevad suured haritud alad.

Camargue on koduks rohkem kui 400 linnuliigile, soolase veega tiigid pakuvad ühe vähestest Euroopa elukohtadest flamingole. Padurad on ka peamine elukoht paljudele putukaliikidele, eriti (ja teadupärast) mõnele kõige raevukamale sääseliigile, keda leidub kõikjal Prantsusmaal. Piirkond on kuulus ka pullide ja Camargue hobuste poolest.

Mäed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vallon de Mollières, Mercantouri rahvuspark.

Kuna Mereäärsed Alpid piki piiri Itaaliaga on osa Provence'ist, on seal kõrgeimad tipud piirkonnas (Cime de l'Argentera kõrgusega 3297 m). Need moodustavad piiri Prantsuse Alpes-Maritimes'i departemangu ja Itaalia Cuneo provintsi vahel. Mercantouri rahvuspark paikneb Mereäärsetes Alpides.

Vaade Mont Ventoux' mäele Mirabel-aux-Baronnies'ist.

Väljaspool Mereäärseid Alpe on Mont Ventoux (oksitaani: Ventor klassikalise normi järgi või Ventour Mistrali normi järgi) (1909 m) kõrgeim tipp Provence'is. See paikneb Vaucluse'is, umbes 20 km Carpentras'ist kirdes. Põhjas külgneb mägi Drôme departemanguga. Selle hüüdnimed on "Provence'i hiiglane" või "Kiilaspäine mägi". Kuigi see on geoloogiliselt Alpide osa, peetakse seda sageli sellest eraldi asuvaks, kuna läheduses puuduvad sarnase kõrgusega mäed. See seisab üksi Luberoni ahelikust läänes ja oma eelmäestikust Dentelles de Montmirailist vahetult idas. Mäe tipp on paljas lubjakivi ilma taimestiku või puudeta. Valge lubjakivi mäe paljal tipul jätab kaugelt mulje, et see on aastaringselt lumega kaetud (lumikate kestab tegelikult detsembrist aprillini).

Alpillesi maastik Le Destet' lähistel.

Alpilles on väikeste mägede ahelik, mis paikneb umbes 20 km Avignonist lõunas. Kuigi see ei ole tegelikult kõrge – vaid 387 m oma kõrgeimas punktis – paistab Alpilles silma, kuna tõuseb järsult Rhône'i oru tasandilt. Ahelik on umbes 25 km pikk ja 8–10 km lai, kulgedes ida-läänesuunalisena Rhône'i ja Durance'i jõgede vahel. Alpilles'i maastik on üks kuivemaid lubjakivi tippe, mis eraldatud kuivade orgudega.

Mont Sainte-Victoire, Paul Cézanne

Montagne Sainte-Victoire on tõenäoliselt kõige paremini tuntud mägi Provence'is tänu maalikunstnik Paul Cézanne'ile, kes nägi seda oma kodust ja maalis seda sageli. See on lubjakivi mäeahelik, mis ulatub üle 18 km Bouches-du-Rhône'i ja Var'i departemangu vahel. Selle kõrgeim punkt on Pic des mouches (1011 m).

Maures'i massiiv

Maures'i massiiv (Mauride mäed) on väike mäeahelik, mis lasub piki Vahemere rannikut Var'i departemangus Hyèresi ja Fréjusi vahel. Selle kõrgeim punkt on Signal de la Sauvette, 780 m kõrge. Nimi on mälestus mauridest (vanaprantsuse Maures), araablastest ja berberitest Põhja-Aafrikast, kes asusid Provence'i rannikule 9. ja 10. sajandil.

Maures'i massiiv lasub umbes 60 km piki rannikut ja ulatub sisemaale umbes 30 km. Põhjas piirneb see alamikuga, mida järgivad riigimaanteed 97 ja 7 ning raudtee liin Touloni ja Nice'i vahel. Lõunas lõpeb see järsult Vahemerega, moodustades murtud ja järsu rannajoone.

Saint-Tropez'i poolsaar on Maures'i massiivi osa üheskoos Giens'i poolsaare ning Hyères'i, Porquerolles'i, Port-Cros'i ja Levant'i avameresaartega. Sicié neem Toulonist läänes, samuti Tanneroni massiiv, kuuluvad geoloogiliselt Maures'i massiivi.

Calanque'id[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calanque'id, tuntud ka kui Marseille calanque'id, on Provence'i ranniku dramaatiline tunnus, 20 km pikk seeria kitsaid abajaid rannakaljudes Marseille' (läänes) ja Cassis'e (idas) vahel. Massiivi kõrgeim tipp on Mont Puget, 565 m kõrge.

Kõige paremini tuntud Marseille calanque'ide koosseisus on Calanque de Sormiou, Calanque de Morgiou, Calanque d'En-Vau, Calanque de Port-Pin ja Calanque de Sugiton.

Calanque'id on enamasti tertsiaari ajal moodustunud iidsete jõesuude jäänukid. Hiljem, kvaternaari jäätumiste ajal, kui liustikud üle pühkisid, süvendasid nad edasi neid orge, millesse lõpuks (viimase jääaja lõpus) tungis meri ja mis muutusid calanque'ideks.

Gariig, tüüpiline Provence'i maastik.

Cosquer' koobas on veealune koobas Calanque de Morgiou's, 37 m vee all, kus elati paleoliitikumis, kui mere tase oli tänapäevasest palju madalam. Selle seinad on kaetud maalingutega, mis pärinevad aastatest 27 000 – 19 000 eKr, kujutades loomi nagu piisonid, kaljukitsed ja hobused, samuti mereimetajad nagu hülged, ja vähemalt ühte lindu, alki.

Maastikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gariig on tüüpiline Provence'i maastik. See on madal, pehmelehine põõsastik, mida leidub lubjakivi pinnastel ümber Vahemere, peamiselt ranniku lähedal, kus kliima on mõõdukas, kuid kus igal suvel on põud. Kadakad ja kängus iilekstammed on tüüpilised puud; aromaatsed lubjalembesed põõsad nagu lavendel, salvei, rosmariin, nõmm-liivatee ja puju on tavalised gariigitaimed. Gariigi avatud maastikku rõhutavad värvitamme tihedad tihnikud.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mistraal puhub Marseille' lähedal. Keskplaanis Château d'If.
Sisteron – la Baume'i kalju.

Enamuses Provence'is on vahemereline kliima, mida iseloomustavad kuumad, kuivad suved, pehmed talved, vähe lund ja palju päikesepaistet. Provence'is sees on mikrokliimad ja kohalikud erinevused, alates alpikliimast Nice'ist sisemaale kuni mandrilise kliimani Põhja-Vaucluse'is. Provence'i tuuled on tähtis kliimatunnus, eriti mistraal, külm ja kuiv tuul, mis puhub eriti talvel Rhône'i orgu pidi alla Bouches-du-Rhône'ini ja Var'ini ning ulatub sageli üle 100 km/h.

Bouches-du-Rhône[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marseille's, Bouches-du-Rhône'is, on keskmiselt 59 päeval aastas vihmasadu, kuigi sageli on tegemist vihmavalingutega; aasta keskmine sademete hulk on 544,4 mm. Lund sajab keskmiselt 2,3 päeva aastas ja harva jääb lumi pikalt maha. Marseille's on keskmiselt 2835,5 tundi päikesepaistet aastas. Keskmine madalaim temperatuur jaanuaris on 2,3 °C ja keskmine kõrgeim temperatuur juulis on 29,3 °C. Mistraal puhub keskmiselt sada päeva aastas.

Var[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toulonis ja Var'i departemangus (kuhu kuuluvad St. Tropez ja Hyères) on kliima veidi soojem, kuivem ja päikeselisem kui Nice'is ja Alpes-Maritime'is, kuid ka vähem tuule eest kaitstud. Toulonis on keskmiselt 2899,3 tundi päikesepaistet aastas, mis teeb sellest päikseliseima linna Prantsusmaa emamaal. Keskmine kõrgeim päevatemperatuur augustis on 29,1 °C ja keskmine madalaim päevatemperatuur jaanuaris on 5,8 °C. Keskmine aastane sajuhulk on 665 mm, rohkem sajab oktoobris-novembris. Tugevad tuuled puhuvad keskmiselt 118 päeva aastas Toulonis, võrreldes 76 päevaga Fréjusis kaugemal idas. Tugevaim mistraal on üles tähendatud Toulonis, 130 km/h.

Alpes-Maritimes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nice ja Alpes-Maritimes'i departemang on Alpide varjus ja kõige rohkem kaitstud osa Vahemere rannikust. Tuuled selles departemangus on tavaliselt õrnad, puhudes merelt maale, kuigi mõnikord puhub mistraal tugevalt loodest või mägedest keerates idast. Aastal 1956 jõudis kagust puhuv mistraal kiiruseni 180 km/h Nice'i lennuväljal. Mõnikord suvel toob siroko Aafrikast kõrgeid temperatuure ja punakat kõrbeliiva.

Sademeid on harva – 63 päeva aastas, kuid need võivad olla valingutena, eriti septembris, kui torme ja vihma põhjustab erinevus külmema sisemaa õhu- ja soojema Vahemere veetemperatuuri (20–24 °C) vahel. Keskmine aastane sajuhulk Nice'is on 767 mm, rohkem kui Pariisis, kuid koondatuna vaid mõnele päevale.

Lund on äärmiselt harva, tavaliselt korra iga kümne aasta tagant. 1956 oli väga eriline aasta, kui rannikut kattis 20 cm lund. Jaanuaris 1985 kattis rannikut Cannes'i ja Mentoni vahel 30–40 cm lund. Mägedes on lund püsivalt novembrist maini.

Nice'is on aastas keskmiselt 2694 tundi päikesepaistet. Keskmine kõrgeim päevatemperatuur Nice'is augustis on 28 °C ja keskmine madalaim päevatemperatuur jaanuaris on 6 °C.

Alpes-de-Haute-Provence[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alpes-de-Haute-Provence'i departemangus on madalamates orgudes alla 1000 m kõrgusel vahemereline kliima ja kõrgemates orgudes, nagu Blanche, Haut Verdon ja Ubaye orud, mis on üle 2500 m kõrged, alpiinne kliima. Alpiinset kliimat kõrgemal mägedes pehmendab soojem õhk Vahemerelt.

Haute-Provence'is on tavaliselt kõrgem suvetemperatuur tänu selle kõrgusele ja laiuskraadile (44. põhjaparalleel). Keskmine suvetemperatuur on 22–23 °C 400 m kõrgusel ja 18–19 °C 1000 m kõrgusel ning keskmine talvetemperatuur on 4–5 °C 400 m kõrgusel ja 0 °C 1000 m kõrgusel. Madalamates orgudes on 50 päeva külmakraade aastas, kõrgemates orgudes rohkem. Mõnikord võivad temperatuurid kõrgemates orgudes jõuda −30 °C. Kõrgmägede ja Vahemere õhu kombinatsiooni tõttu pole tavatu, et piirkonnas on sageli madalaimad talvetemperatuurid ja kõrgeimad suvetemperatuurid Prantsusmaal.

Sadu on Haute-Provence'is harva – 60–80 päeva aastas – kuid see võib olla valingutena; 650–900 mm aastas mäejalamitel ja tasandikel edelas ning Ubaye orus ja 900–1500 mm mägedes. Kõige sajusem on sügisel, lühikesed ja tugevad tormid; juuni keskpaigast kuni augusti keskpaigani sajab vihma lühikeste, kuid ägedate äikesetormide ajal. Äikest võib kuulda 30–40 päeva aastas.

Lund sajab mägedes novembrist maini ning seda leidub kesktalvel mägede varjupoolel allpool kõrgust 1000–1200 m ja päikesepoolel allpool kõrgust 1300–1600 m. Lumesajud on tavaliselt üsna kerged ja sulavad kiiresti.

Mistraal on kliimatunnus departemangu lääneosas, puhudes põhjast ja loodest, tuues selge ja kuiva ilma. Departemangu idaosa on mistraali eest rohkem kaitstud. Mariin tuleb lõunast, tuues sooja õhku, pilvi ja sademeid.

Haute-Provence on üks päikselisemaid piirkondi Prantsusmaal, keskmiselt 2550–2650 tundi päikesepaistet aastas departemangu põhjaosas ja 2700–2800 tundi edelas. Selged ööd ja päikeselised päevad põhjustavad terava erinevuse öö- ja päevatemperatuurides. Selgete ööde tõttu on piirkonnas tähtsaid observatooriume, nagu Haute-Provence'i observatoorium Saint-Michel-Observatoire'is Forcalquieri lähistel.

Vaucluse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaucluse on neljast erinevast Prantsusmaa kliimatsoonist kolme kohtumispunkt; siin on vahemereline kliima lõunas, alpiinne kliima kirdes (ümber Vaucluse'i mägede ja Baronnies'i massiivi) ja mandriline kliima loodes. Nende kolme erineva kliima vahetu lähedus pehmendab neid kõiki ja vahemereline kliima tavaliselt domineerib.

Orange'is, Vaucluse'is on 2595 tundi päikesepaistet aastas. Sajab keskmiselt 80 päeva aastas, kokku 693,4 mm aastas. Kõrgeim keskmine temperatuur juulis on 29,6 °C ja madalaim keskmine temperatuur jaanuaris on 1,3 °C. Aastas on keskmiselt 110 päeva tugevaid tuuli.

Keel ja kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Oksitaani keel
Next.svg Pikemalt artiklis Oksitaani kirjandus
Raimbaut de Vaqueiras, trubaduurilaulude kollektsioonist, BNF Richelieu Manuscrits Français 854, Bibliothèque Nationale Française, Pariis.

Ajalooliselt oli Provence'is kõneldav keel oksitaani keele dialekt provensaali (langue d'oc) ja lähedalt seotud katalaaniga. On mitmeid piirkondlikke erinevusi: vivaro-alpin'it räägitakse Alpides ja provensaali erimeid lõunas, sealhulgas maritim, rodanenc (Rhône'i orus) ja niçard (Nice'is). Niçard on provensaali arhailine vorm, lähedane algsele trubaduuride keelele, ja mõnikord on seda peetud omaks kirjakeeleks.

Provensaali räägiti Provence'is laialdaselt kuni 20. sajandi alguseni, kui Prantsuse valitsus käivitas jõulise ja suures osas eduka kampaania asendada kohalikud keeled prantsuse keelega. Tänapäeval õpetatakse provensaali piirkonna koolides ja ülikoolides, kuid räägitakse regulaarselt väikese arvu inimeste poolt, arvatavasti vähem kui 500 000, enamasti eakad.

Oksitaani keeles kirjutavad kirjanikud ja poeedid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Folquet de Marselha, 13. sajandi laulukirjutaja. Kujutatud piiskopirüüs.

Provensaali kirjanduse, õigemini oksitaani kirjanduse kuldne ajastu oli 11. sajandil ja 12. sajandil, kui trubaduurid vabanesid klassikalisest ladina kirjandusest ning koostasid romansse ja armastuslaule oma emakeeles. Kõige kuulsamate trubaduuride seas oli Folquet de Marselha, kelle armastuslaulud said kuulsaks üle kogu Euroopa ja keda kiitis Dante oma Jumalikus komöödias. Vanemas eas loobus Folquet luuletamisest ning sai Le Thoronet' kloostri abtiks ja siis Toulouse'i piiskopiks, kes kiusas raevukalt katareid taga.

19. sajandi keskel oli kirjanduslik liikumine keele elustamiseks, Félibrige, mida juhtis poeet Frédéric Mistral (1830–1914), kes aastal 1904 jagas Nobeli kirjandusauhinda.

Provensaali kirjanikud ja poeedid, kes kirjutasid oksitaani keeles:

Prantsuse autorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Alphonse Daudet (1840–1897) oli tuntuim prantsuse kirjanik Provence'ist 19. sajandil, kuigi ta elas enamsti Pariisis ja Champrosay's. Ta oli tuntud oma Lettres de mon moulin (Kirjad minu veskist) (1869) ja Tartarin de Tarascon triloogia (1872, 1885, 1890) poolest. Tema loost L'Arlésienne (1872) tehti kolmevaatuseline näidend Bizet' muusikaga.
  • Marcel Pagnol (1895–1970), sündinud Aubagne'is, on tuntud nii filmitegijana kui ka oma kirjapandud lapsepõlvelugude Le Château de la Mere, La Gloire de mon Pere ja Le Temps des secrets poolest. Ta oli esimene filmitegija, kellest sai Prantsuse Akadeemia liige aastal 1946.
  • Colette (Sidonie-Gabrielle Colette) (1873–1954), kuigi ta ei olnud Provence'ist pärit, muutus ta eriti seotuks Saint-Tropez'ga. Pärast Teist maailmasõda juhtis ta komiteed, mis jälgis, et sõjas tugevalt purustatud küla taastataks selle algses ilus ja moel.
  • Jean Giono (1895–1970), sündinud Manosque'is, kirjutas talupojaelust Provence'is, innustatuna oma kujutlusvõimest ja oma nägemusest Vana-Kreeka suhtes.
  • Paul Arène (1843–1896), sündinud Sisteronis, kirjutas elust ja paikkonnast ümber oma kodulinna.

Emigrandid, pagulased ja põgenikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. ja 20. sajandil meelitas Provence'i kliima ja elustiil kirjanikke peaaegu sama palju kui kunstnikke. See oli 1920. ja 1930. aastatel eriti populaarne briti, ameerika ja vene kirjanike seas.

Teised inglisekeelsed kirjanikud, kes elasid Provence'is või kirjutasid selle kohta:

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Provence'i kohta kirjutatud muusikat:

  • Saksafonikontsert Tableaux de Provence (Provence'i pildid), Paule Maurice.
  • Ooper Mireille, Charles Gounod, Frédéric Mistral'i poeemi Mireio ainetel.
  • Georges Bizet, L'Arlésienne saatemuusikat mängis Alphonse Daudet.
  • Darius Milhaud, Suite Provençale
  • Kaks lauluseadet Vladimir Nabokov'i poeemile "Provence" vene ja inglise versioonis heliloojatelt Ivan Barbotinilt ja James DeMarsilt 2011. aasta klassikalisel albumil Troika.

Maalikunstnikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. sajandi Fréjus'i katedraali ristikäigu lagi on kaunistatud maalidega loomadest, inimestest ja müütilistest olenditest.
Põleva põõsa triptühhon, Nicolas Froment, Aix' katedraal (15. sajand)

Kunstnikud on maalinud Provence'is eelajaloolistest aegadest alates; piisonite, hüljeste, alkide ja hobuste joonistusi aastatest 27 000 – 19 000 eKr leiti Cosquer' koopas Marseille lähistel.

14. sajandi Fréjus'i katedraali ristikäigu puitlaes on tähelepanuväärne seeria maale piiblistseenidest, fantastilistest loomadest ja igapäevaelu stseenidest, mis maalitud aastatel 1350–1360. Selhulgas on maale nahkhiire tiibadega langenud inglist, maost sabaga saatanast, pille mängivatest inglitest, tiigrist, elevandist, jaanalinnust, kodu- ja metsloomadest, merineitsist, lohest, kentaurist, lihunikust, rüütlist ja žonglöörist.

Nicolas Froment (1435–1486) oli kõige tähtsam Provence'i maalikunstnik renessansi ajal, hästi tuntud oma Põleva põõsa triptühhoni järgi (umbes aastal 1476), mille tellis Napoli kuningas René. Maal kujutab kuulutust karjastele koos Neitsi Maarja ja Kristusega põleva põõsa kohal. Triptühhoni tiivad kujutavad kuningas Renéd koos Maarja Magdaleena, Püha Antoniose ja Püha Mauritiusega ühel küljel ning kuninganna Jeanne de Laval'i koos Püha Katariina, evangelist Johannese ja Püha Nikolausega teisel küljel.

Ludovico Brea (1450–1523) oli Nice'is sündinud 15. sajandi maalikunstnik, kelle töid leidub kirikutes Genovast Antibes'ini. Tema Püha Nikolause katedraali altarimaal (1500) asub Monacos ja tema Notre-Dame-de-Rosaire altarimaal (1515) asub Antibes'is.

Marseille's sündinud Pierre Puget (1620–1694) oli portreede ja usuliste stseenide maalikunstnik, kuid oli paremini tuntud oma skulptuuride poolest, mida leidub Touloni katedraalis, Touloni raekoja juures ja Louvre'is. Tema järgi on nimetatud mägi Marseille lähedal ja väljak Toulonis.

Paul Cézanne, L'Estaque, 1883–1885
Vincent van Gogh, Terrasse du café le soir, september 1888.
Paul Signac, Saint-Tropezi sadam, 1901

19. ja 20. sajandil koondusid paljud maailma kõige kuulsamatest maalikunstnikest Provence'i, tänu kliimale ja valguse selgusele. Valguse erilist kvaliteeti põhjustab osaliselt mistraal, mis eemaldab õhust tolmu, parandades märgatavalt nähtavust.

Film[muuda | redigeeri lähteteksti]

Provence'il on eriline koht kino ajaloos – üks esimesi filmilõike, L'Arrivée d'un train en gare de La Ciotat (rongi saabumine Ciotat' jaama), viiekümnesekundiline tummfilm, tehti Auguste ja Louis Lumière'i poolt rannikulinna La Ciotat' rongijaamas. Seda näidati 28. detsembril 1895 publikule Pariisis, mis põhjustas sensatsiooni.

Enne selle tasulist esilinastust Pariisis näidati filmi kutsutud publikule mitmes Prantsuse linnas, sealhulgas La Ciotat's. Seda näidati Edeni teatris septembris 1895, mis tegi sellest teatrist ühe esimese kinoteatri, ja ainsa esimesest teatritest, mis aastal 2009 veel filme näitas.

Kolm muud varajast Lumière'i filmi Partie de cartes, l'Arroseur arrosé (esimene teadaolev komöödiafilm) ja Repas de bébé filmiti ka La Ciotat's aastal 1895, Villa du Clos des Plages'is, Lumière vendade suvekodus.

Kaks kaasaegset Prantsuse filmiklassikat jäädvustavad eriti Provence'i idüllilisi omadusi: Jean de Florette ja selle järg Manon des Sources.

Kaasaegne briti film "A Good Year" näitab Provence'i ja selle viinamarjaistanduste tõelist ilu.

Köök[muuda | redigeeri lähteteksti]

Provence'i köök on sooja, kuiva vahemerelise kliima tulemus; kaljune maastik, hea lammaste ja kitsede karjatamiseks, kuid väljaspool Rhône'i orgu kehva pinnasega suuremahuliseks põllumajanduseks; ja rikkalike mereandidega rannikul. Põhilised koostisained on oliivid ja oliiviõli, küüslauk, sardiinid, rihvahvenad, merisiilikud ja kaheksajalad, lamba- ja kitseliha, kikerherned, kohalikud puuviljad, nagu viinamarjad, virsikud, aprikoosid, maasikad, kirsid ja kuulsad Cavailloni melonid.

Sageli Provence'is menüüdes leiduvad kalad on meriärn, väike punane kala, mida tavaliselt süüakse grillituna, ja meriahven, mida sageli grillitakse tilliga viinamarjaväätide kohal.

Pissaladière
Kausike ratatouille'i leivaga.
Nice'i socca, Toulon'is ka la cade.
Aix' Calissons
  • Aïoli on paks emulsioonkaste, mis tehtud purustatud küüslauguga maitsestatud oliiviõlist. See on sageli lisandiks bourridele, kalasupile, või serveeritakse kartulite ja tursaga (pr. Morue). On nii palju retsepte, kui on perekondi Provence'is.
  • Bouillabaisse on klassikaline mereandidest roog Marseille'st. Traditsiooniline versioon tehakse kolmest kalast: meriahven, merikukk ja euroopa angerjas, pluss sortiment teisi kalu ja karpe, nagu peetrikala, merikurat, merisiilikud, krabid ja meriämblikud, mida lisatakse maitseks. Maitse on sama tähtis kui kala, lisatakse soola, pipart, sibulat, tomatit, safranit, tilli, salveid, tüümiani, loorberit, mõnikord apelsinikoort ja tass valget veini või konjakit. Marseille'is serveeritakse kala ja leem eraldi – leem serveeritakse üle paksude leivaviilude koos rouille'iga (vaata allpool).
  • Brandade de Morue on paks kreem, mis tehtud hakitud tursast ning segatud oliiviõli, piima, küüslaugu ja mõnikord trühvlitega.
  • Daube provençale on veiseliha kuubikutest hautis, mis mooritud veinis, köögiviljades, küüslaugus ja herbes de provence'is. Esineb variatsioone oliivide, kuivatatud ploomidega ning maitsestamist pardirasva, äädika, brändi, lavendli, muskaatpähkli, kaneeli, nelgi, kadakamarja või apelsinikoorega. Parima maitse saavutamiseks keedetakse seda mitmes etapis ja jahutatakse päevaks iga etapi vahel, et maitsed saaksid kokku sulanduda. Prantsusmaa Camargue'i alal kasutatakse mõnikord daube tegemiseks härjavõitluses tapetud härgi.
  • Escabeche on veel üks populaarne mereandidest roog; kalad (tavaliselt sardiinid) on kas pošeeritud või praetud pärast äädikas või tsitruseliste mahlas üleöö marineerimist.
  • Fougasse on Provence'i traditsiooniline leib, ümar ja lame, pagari lõigatud aukudega. Tänapäeval küpsetatakse oliivide või pähklitega sees.
  • Oursinade on nimi kastmele, mis põhineb merisiilikute kestal, ja seda kasutatakse tavaliselt koos kalaga, ja see viitab ka merisiilikute maitsele.
  • La pissaladière on veel üks Nice'i erioskus. Kuigi see sarnaneb pitsaga, tehakse seda leivataignast ja traditsiooniliselt ei kaeta kunagi tomatiga. Seda müüakse tavaliselt pagaritöökodades ning kaetakse kergelt praetud sibulakorraga, mingit liiki pastaga (pissalat), mis tehtud sardiinidest ja anšoovistest, ja väikeste mustade Nice'i oliividega (caillettes).
  • Ratatouille on traditsiooniline roog hautatud köögiviljadest, mis pärineb Nice'ist.
  • Rouille on majonees punase pimentoga, mida sageli määritakse leivale ja antakse kalasupi juurde.
  • Socca on Nice'i erioskus – see on ümargune lame kook, mis tehtud kikerherne jahust ja oliiviõlist, nagu Itaalia farinata. Seda küpsetatakse ahjus suurel pannil, diameeter rohkem kui meeter, siis maitsestatakse pipraga ja süüakse sõrmedega kuumalt. Toulonis on socca tuntud kui la cade.
  • Soupe au pistou, kas külmalt või kuumalt, tavaliselt tehakse jahvatatud ja oliiviõliga segatud värskest basiilikust, koos suviste köögiviljadega, nagu valged oad, rohelised oad, tomatid, kabatšokid ja kartulid.
  • Tapenade on mõnu, mis koosneb püreestatud või peeneks hakitud oliividest, kaprisest ja oliiviõlist, tavaliselt leivale määrituna ja eelroana serveerituna.
  • Calisson on traditsiooniline küpsis Aix-en-Provence'ist, mis tehtud martsipani baasil ning maitsestatud meloni ja apelsini confitiga. Neid on Aix-en-Provence'is tehtud alates 17. sajandist.
  • Galette des Rois on epifaaniakoogi tüüp, mida leidub kõikjal üle Prantsusmaa; Provence'i versioon on erinev, kuna seda tehakse ringikujulisest brioche'ist, maitsestatakse apelsiniõite essentsiga ning kaetakse suhkru ja puuvilja confitiga.
  • Tarte tropézienne on kondiitrikreemi (crème pâtissière) kook, mille mõtles välja Saint-Tropez'i kondiiter Alexandre Micka 1950. aastatel, ja mis põhineb retseptil, mille ta oma kodumaalt Poolast kaasa võttis. Aastal 1955 oli ta kokk filmi "Ja jumal lõi naise..." tegemise juures, kui näitlejanna Brigitte Bardot soovitas anda koogile nimi La Tropézienne. Nüüd leidub seda kondiitriärides üle kogu Var'i.
  • Kolmteist magustoitu on jõulutraditsioon Provence'is, kui 13 erinevat rooga, mis kujutasid Jeesust ja 12 apostlit, ja igal erinev tähendus, serveeritakse pärast suurt jõulusöömaaega.
  • Herbes de Provence on segu kuivatatud Provence'i ürtidest, mida tavaliselt kasutatakse Provence'i köögis.

Veinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Provence'i vein

Provence'i veinide tootmist alustati Provence'is ilmselt umbes aastal 600 eKr kreeka fokaialaste poolt, kes asutasid Marseille ja Nice'i. Pärast Rooma okupatsiooni aastal 120 eKr keelas Rooma Senat viinamarjade ja oliivide kasvatamise Provence'is, et kaitsta kasumlikku kauplemist Itaalia veinide väljaveol, kuid Rooma keisririigi lõpuaastail asusid Rooma leegionitest vabastatud sõdurid Provence'i ja neil lubati viinamarju kasvatada.

Roomlased kurtsid konkurentsi ja Provence'i veinide kehva kvaliteedi pärast. 1. sajandil pKr halvustas Rooma poeet Martialis Marseille' veine kui "kohutavat mürki, mida ei saa kunagi hea hinna eest müüa".

Viinamäed Montagne Sainte-Victoire'i lähistel, kus toodetakse Côtes de Provence AOC veine.

Alles 1970. aastail said Provence'i veinid üsna tavalise maine: aastal 1971 kirjutas veinikriitik Hugh Johnson: "Valged on kuivad ja vähendavad happesust, olles väeskendavad; punased on lihtsad, tugevad ja ilgelt igavad; tavaliselt roosad, sageli oranži varjundiga, on kõige veetlevamad". Ta lisas: "Cassis ja Bandol eristuvad teineteisest vastavalt oma valgete ja punaste veinide poolest. Cassis (pole seost mustsõstra siirupiga) on elavam, kui Provence'i valge veini käik, ja Bandol juhib punast paljuski samal viisil."

Sellest ajast alates on vaesemate sortide kasvatamist vähendatud ning uued tehnoloogiad ja meetodid parandavad kvaliteeti märgatavalt.

Provence'i veinid on kasvatatud nõudlikes tingimustes; soe ilm ja külluslik päikesepaiste (Toulon Bandoli lähedal saab enim päikesepaistet, kui ükski muu linn Prantsusmaal), milles viinamarjad kiiresti valmivad; vähe vihma ja mistraal.

Suurem enamus Provence'is toodetud veine on roosad. Kõige iseloomulikum viinamari on mourvèdre, mida kõige kuulsamalt kasutatakse Bandoli punastes veinides. Cassis on ainus ala Provence'is, mis tuntud oma valgete veinide poolest.

Provence'is on kolm piirkondlikku klassifikatsiooni (Appellation d'origine contrôlée (AOC)):

Veinisort katab 20 300 hektarit. 80 % toodangust on roosa vein, 15 % on punane vein ja 5 % valge vein.

  • AOC Coteaux d'Aix-en-Provence. See AOC klassifikatsioon on aastast 1985. Aix' veine tootsid algselt Rooma leegionide veteranid 1. sajandil eKr ja edendati 15. sajandil Provence'i viimase valitseja René poolt. Enamus viinamägesid hävitati viinapuutäi poolt 19. sajandil ja need taastusid väga aeglaselt. Põhilised punastes ja roosades veinides kasutatavad viinamarjad on grenache, mourvèdre, cinsault, syrah, counoise, carignan ja cabernet sauvignon. Valgetes veinides kasutatavad on peamiselt bourboulenc, clairette, grenache blanc ja vermentino. Tootmises on 4000 hektarit. 70 % veinidest on roosad, 25 % punased ja 5 % valged veinid.
  • AOC Coteaux varois en Provence on hiljutine AOC Provence'is. Nime Coteaux Varois kasutati esmakordselt aastal 1945 ja sai AOC aastal 1993. Nimi muudeti Coteaux Varois en Provence aastal 2005. Põhilised punastes veinides kasutatavad viinamarjad on grenache, cinsault, mourvèdre ja syrah. Valgetes veinides kasutatavad on clairette, grenache blanc, rolle blanc, sémillon blanc ja ugni blanc. Veinisort katab 2200 hektarit. See toodab 80 % roosasid, 17 % punaseid ja 3 % valgeid veine.

Lisaks on siin viis kohalikku klassifikatsiooni: (Les appellations locales):

  • Bandol (AOC), kasvatatud Var'i rannikul Toulonist läänes, enamasti ümber La Cadiere d'Azuri ja Castellet' külade. Selles veinisordis peab olema vähemalt 50 % mourvèdre viinamarju, kuigi enamasti on oluliselt rohkem. Teised kasutatavad viinamarjad on grenache, cinsault, syrah, ja carignan.
  • Cassis (AOC), mida tehakse Touloni ja Marseille' vahelise rannikulinna Cassis'e lähedal, oli esimene vein Provence'is, mis klassifitseeriti aastal 1936 kui AOC, ja on hästi tuntud oma valgete veinide poolest. Cassis'e veine kirjeldatakse prantsuse kirjanduses juba 12. sajandil. Levinuimad kasutatavad viinamarjad on marsanne, clairette, ugni blanc, sauvignon blanc ja bourboulenc. Roosades veinides kasutatakse sorte grenache, carignan, ja mourvèdre.
  • Bellet (AOC); Prantsuse revolutsiooni ajal oli väikelinn Saint Roman de Bellet (nüüd Nice'i osa) tähtsa veinipiirkonna keskus. Tootmine peaaegu hävitati viinapuutäi ja kahe sõja poolt ning alles aastal 1946 taastus tootmine piirkonnas täielikult. See klassifitseeriti aastal 1941 kui AOC. Tänapäeval on piirkond üks väiksemaid Prantsusmaal, vaid 47 hektarit. Viinamarju kasvatatakse terrassidel piki Var'i jõe vasakut kallast, linnast idas. Peamised punasteks ja roosadeks veinideks kasvatatavad viinamarjad on braquet, folle ja cinsault, mõnikord segatud grenache'iga. Peamised valgeteks veinideks kasvatatavad viinamarjad on rolle blanc, roussane, spagnol ja mayorquin; teised viinamarjad on clairette, bourboulenc, chardonnay, pignerol ja muscat.
  • Palette (AOC); väike Palete'i küla neli kilomeetrit Aix-en-Provence'ist idas on juba ammu kuulus vin muté tootmise poolest, mida kasutatakse traditsioonilises Provence'i jõulumagustoidus Kolmteist magustoitu ja jõulukoogis pompo à l'oli. Selle tootmine oli peaaegu soikunud, kuid taastub nüüd. Peamised viinamarjad punasteks veinideks on grenache, mourvèdre, ja cinsault; valgeteks veinideks on clairette.
  • Les-baux-de-provence (AOC); rajati kui AOC punasteks ja roosadeks veinideks aastal 1995. Avignonist lõunas hõlmab see Alpilles'i põhja- ja lõunanõlvad kuni kõrguseni 400 meetrit ja see ulatub umbes 30 kilomeetrit idast läände. Peamised punasteks veinideks kasvatatavad viinamarjad on grenache, mourvèdre ja syrah. Peamised roosadeks veinideks kasvatatavad viinamarjad on syrah ja cinsault.

Pastis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klaas lahjendatud pastist.
Mehed mängivad petanki Toulonis.
Snadi teraspalli kõrval

Pastis on traditsiooniline Provence'i liköör, maitsestatud aniisiga ja sisaldab tavaliselt 40–45% alkoholi. Kui absint Prantsusmaal aastal 1915 keelustati, defineerisid suured absinditootjad (siis Pernod Fils ja Ricard, kes on sellest ajast ühendatud kui Pernod Ricard) oma joogi ümber ilma keelatud koirohuta ja rohkema aniisimaitsega, mis tuli tähtaniisist, suhkrust ja väiksemast alkoholisisaldusest, luues pastise. Seda juuakse tavaliselt veega lahjendatult, mis annab häguse värvi. Eriti populaarne on see Marseille's ja selle ümber.

Petank või keegel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Petank, üks keegli vorm, on populaarne sport, mida mängitakse linnades ja külades üle kogu Provence'i. Mängu juured on iidsed, tulles Vana-Egiptusest, Vana-Kreekast ja Vana-Roomast, kes olla selle Provence'i toonud. Sport oli väga populaarne keskajal üle kogu Euroopa, tuntud kui murukeegel.

Spordi atleetlikum versioon jeu provençal oli populaarne üle kogu Provence'i 19. sajandil – seda versiooni on kirjeldatud oma romaanides ja mälestustes Marcel Pagnol; mängijad jooksid enne palli viskamist kolm sammu ja see sarnanes kohati baletiga. Mängu moodne versioon loodi aastal 1907 La Ciotat' linnas endise jeu provençal meistri Jules Hugues poolt, kes ei saanud reuma tõttu mängida. Ta töötas välja uue reeglistiku, kus väljak oli palju väiksem ja mängijad ei jooksnud enne palli viskamist, vaid jäid väikese ringi sisse jalad kõrvuti. See andis mängule nimeks lei peds tancats, kohalikus murrakus "jalad koos". Esimene turniir mängiti La Ciotat's aastal 1910. Esimesed teraskuulid võeti kasutusele aastal 1927.

Eesmärgiks on visata pall nii lähedale kui võimalik väiksemale pallile, mida kutsutakse snadiks, (sellist viset kutsutakse faire le point või pointer); või lüüa eemale vastase palle, mis on snadi lähedal (seda kutsutakse tirer). Mängijad võistlevad üks-teise vastu (tête-à-tête), kahestes võistkondades (doublettes) või kolmestes võistkondades (triplettes). Eesmärgiks on saada 13 punkti. Punkti annab snadile lähim pall. Mängija heidab palle, kuni saab punkti (reprenne le point), kui pall on snadile lähim. Iga pall ühelt tiimilt, kui teise tiimi palle ei ole snadile lähemal, loetakse punktiks. Punktid loetakse kokku, kui mõlema tiimi kõik pallid on visatud.

Geneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimane geneetiline uuring aastast 2011 analüüsis 51 lõunaprantslast Provence'ist ja 89 Anatoolia kreeklast, kelle isapoolne põlvnemine tuli Smyrnast ja Väike-Aasia Phokaiast, esivanemate lahkumise kohast 6. sajandil eKr Vana-Kreeka kolooniatesse Massaliasse (Marseilles) ja Alaliesse (Aleria, Korsika). Uuring avastas, et 17% Provence'i Y-kromosoomidest võib olla tingitud Kreeka kolonisatsioonist. Uuring jõudis ka järeldusele, et "Hinnangud koloniaalkreeklaste ja põlise keldi-liguuria demograafia suhtest ennustavad maksimaalselt 10% kreeka panust, viidates kreeka meeste eliit-domineerivale sisenemisele rauaaja Provence'i rahvastikku". See tõend toetab vanade kreeklaste genofondi püsimist tänapäeva lõunaprantslaste seas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]