Józef Piłsudski

Allikas: Vikipeedia
Jozef Pilsudski1.jpg

Józef Klemens Piłsudski (5. detsember 1867 Zułów (praegu Zalavas), Vilno kubermang, Venemaa Keisririik12. mai 1935 Varssavi, Poola) oli Poola sõjaväelane (marssal) ja riigitegelane, Poola sõjaväe rajaja. 1918–1922 oli ta Poola riigipea (Naczelnik Państwa). Aastatel 1926–1935 Poola diktaator.

Ta sündis tänapäeva Leedu alal ja käis Vilniuse vene gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis arstiteadust Harkivi meditsiiniinstituudis. Ta osales liikumises Narodnaja Volja nagu vanem vendki Bronislav Pilsudski, kellele mõisteti poliitilise tegevuse eest surmanuhtlus, mis asendati 15-aastase sunnitööga.

22. märtsil 1887. aastal arreteeriti ta süüdistatuna vandenõu organiseerimises keiser Aleksander II tapmiseks. Aastail 18881892 viibis 5 aastat asumisel Siberis (Burjaatias). Pärast vabastamist 1892. aastal liitus ta Poola Sotsialistliku Parteiga, 1894. aastal valiti partei keskkomiteesse ja oli selle üks juhtivaid agitaatoreid ning andis välja põrandaalust ajalehte "Robotnik".

1900. aastal veebruaris ta vangistati Lodzi linnas, mõisteti 10 aastat vabadusekaotust, kuid ta teeskles vaimuhaiget ning viibis 5 kuud Peterburis vaimuhaiglas, kust põgenes välismaale. 1901. aastal liitus uuesti poliitilise tegevusega, siis juba Londonis.

1904. aastal, peale Vene-Jaapani sõja algust suundus Jaapanisse, kontakteerus Jaapani luurega ja püüdis organiseerida abi poolakate ülestõusuks ning Vene armee kahjustamiseks. 1904 asutas ta Sotsialistliku Partei poolsõjaväelise üksuse (OBPPS).

Enne Esimese maailmasõja algust lõi kontaktid Austria-Ungari sõjaväeluurega ning nende kaasabil moodustas Galiitsias venevastase luurevõrgu "Strelets". Esimeses maailmasõjas võitles ta brigaadikindralina Austria-Ungari sõjaväes 1914 loodud 10 000-mehelise poola leegioni juhina.

Asutas 1914. aasta novembris Keskriikidele vaenuliku salajase organisatsiooni „Polska Organizacja Wojskowa“, mille avalikukstulemise tagajärjel oli ta 1916. aastal sunnitud loobuma leegionäride juhatamisest.

1916 oli ta Austria-Ungari toetusel loodud Poola ajutise valitsuse sõjaminister. 1917 arreteerisid ta Magdeburgis Saksamaa keisririigi sõjavõimud, kuna ta keeldus Poolat okupeerivale Saksamaale truudust vandumast ning organiseeris saksavastast partisaniliikumist. 8. novembril 1918 ta vabastati ning saadeti Poola. 11. novembril loovutas ajutine valitsus võimu Piłsudskile. 14. novembril sai temast riigipea (Naczelnik Państwa).

Aprillis 1920 ülendati ta marssaliks ning ta sõlmis liidu Sõmon Petljuraga sõjaks Nõukogude Venemaa vastu.

Kuni 1922. aasta detsembrini tegutses Poola riigi presidendina ja vägede ülemjuhatajana, juhtis Poola-Nõukogude sõjas sõda Venemaa vastu eduka lõpuni. Pärast 1922. aastat elas ta eraellu tõmbunult kuni maini 1926, mil ta poliitiliste lahkhelide ja erakondliku võitluse lõpetamiseks sõjaväe kaasabil kukutas W. Witose valitsuse ning kehtestas 1926. aasta oktoobris sõjalise diktatuuri. Piłsudski keeldus riigipresidendiks valimisest ja loobus juunis 1928. aastal ka peaministri kohustest ja toimis sellest ajast (välja arvatud aeg dets-st 1930 maini 1931, mil oli uuesti peaministriks) vaid vägede kindralinspektorina ja sõjaministrina.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta aastal 1899 Maria Piłsudskaga (1865–1921, neiuna Koplewska, esimesest abielust Juszkiewiczowa), neil oli tütar Wanda (1889–1908). Aastal 1921 abiellus ta Aleksandra Piłsudskaga (1882–1963, neiuna Szczerbińska), neil olid tütred Wanda (1918–2001, töötas psühhiaatrina) ja Jadwiga Piłsudska-Jaraczewska (sündinud aastal 1920, töötas arhitektina, elab praegu Varssavis).

Tal oli neli venda: Bronisław (1866–1918, oli revolutsioonitegelane ning asumisel olles etnograaf, ainude uurija), Adam (1869–1935, oli Poola poliitik, Vilniuse linnapea ja Poola Seimi liige), Kazimierz (1871-1941, arreteeriti 1939, suri Buhhaaras) ja Jan, (1876–1950, oli Poola poliitik, Kesk-Leedu seimi liige).

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti Vabadusristi I liigi I järgu ja III liigi I järgu ordeni kavaler. Saanud ka Kotkaristi I klassi mõõkadega teenetemärgi 06.06.1930

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]