Ludolf Grove

Ludolf Grove (ka Ludolph Grove või Ludolphus Grove; surnud 11. märtsil 1458) oli Saare-Lääne piiskop 1449–1458 koos Johannes Creuliga, kuid Saare-Lääne piiskopkonna kapiitel oli ta valinud piiskopiks 1438. või 1439. aastal.

Grove oli 1423–1425 Saare-Lääne piiskopkonna kanoonik ja toomhärra, 1429–1438 oli ta Saare-Lääne piiskopkonna rahandusametnik (Tressler) ja 1435 Saaremaa generaalvikaar.

Saksa ordu ülemprotektor Johann Tiergart nõudis Grovelt 12. septembril 1423 seoses Christian Kubandi määramisega Saare-Lääne piiskopiks, et Grove mõjutaks Saare-Lääne piiskopkonna kapiitlit ja rüütleid, et apelleerida paavsti otsuse vastu. 10. novembril 1423 nõudis Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf, et Grove mõjutaks kapiitlit paavsti otsust vaidlustama. 1424 saatis kõrgmeister Grove Johannes Schutte esindajana Rooma, kuid ta ei saavutanud seal loodetud tulemust.

1425 peeti kohtuprotsess Grove ja Kuramaa preestri Nicolaus Sumbergi vahel ametikohale määramise asjus.

Paavst Martinus V nõudis 6. augustil 1430 Saksa ordu kõrgmeistrilt, et vangistatud toomhärra Ludolf Grove tuleb vabastada. 1432 määrati kardinal Antonio Cassino abilisteks Saaremaa kohtuasja uurimisel Johannes Schutte ja Grove. 1435 osales Grove Baseli kirikukogul, 18. veebruarist 25. veebruarini 1437 Riias provintsiaalkontsiilil ja 1438 osales ta Saare-Lääne piiskopi esindajana Valga maapäeval.

Ametisse määramine ja kodusõda

Grove valiti Saare-Lääne piiskopkonna kapiitli poolt piiskopiks 15. jaanuari 1439, kuid paavst ei kinnitanud teda ametisse. Seevastu pühitses ta enne 8. jaanuari 1440 ametisse Riia peapiiskop Henning Scharpenberg. Lisaks Riia peapiiskopile tunnustasid teda teised Liivimaa piiskopid ning Liivi ordu, Taani kuningas ja Rootsi kuningas. Tänu sellele oli Grove aastatel 1439–1448 kogu Saare-Lääne piiskopkonna tegelik vaimulik ja ilmalik isand.

Eugenius IV teatas 2. detsembril 1440, et kardinal Antonio Correr pidi Saaremaa vaidluse lahendama. Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen nõudis 29. märtsil 1445 Liivi ordu maameistrilt Heidenreich Vinke von Overbergilt Grovega tekkinud tüli lahendamist ja nõudis mitte viivitada Creuli taotluste täitmisega.

Aprillis 1446 nõudis kõrgmeister Grovelt kahjutasu maksmist Creulile. Creul teatas 25. aprillil 1446 oma loobumisest Saare-Lääne piiskopi ametikohast, vastutasuks pidi Grove talle maksma vähemalt 4000 ungari kuldnat ja 8 täkku. 16. juunil 1446 soovis Creul saada teist ametikohta ja jätkas kahjutasu nõudmist, Grove poolt väljastatud lepe pidi saama kapiitli ja Konrad von Uxkülli poolt pitseritega kinnitatud. Creul sõnastas 22. juunil 1446 notariaali, mille järgi jäi Grove piiskopiks ja Creul lubas teda mitte takistada tingimusel, et kui Grove ei taha kokkulepet täita, tuleb Grove vastu välja astuda. Grove pidi kahjutasu ära maksma kahes osas, kuid loobus sellest viimasel hetkel, mille järel võttis Taani kuningas Christofer III Grove ja Saare-Lääne piiskopkonna 16. juulil 1446 oma kaitse alla.

Nicolaus V kohustas 24. mail 1447 Riia peapiiskopkonna rüütelkondi abistama Saare-Lääne piiskoppi Creuli võitluses Ludolf Grove vastu. Saksa ordu kõrgmeister nõudis 8. oktoobril 1448 Turu komtuurilt, et see ei osutaks abi Grovele ja soovitas paavstile mõjutada Rootsi kuningat mitte toetama Grovet.

1448. ja 1449. aasta talvel tungisid orduväed Läänemaale ja hõivasid osa sellest. Kuna Grovet toetas Taani kuningas, siis ei saanud ordu kogu piiskopkonda vallutada.

Kodusõja lõpetamiseks sõlmis Grove 9. märtsil 1449 Johannes Creuliga Kuressaares Kuressaare rahulepingu ja 20. aprillil 1449 andis ta Haapsalu Creulile üle. 1. detsembril 1449 tunnustas Nicolaus V Kuressaares sõlmitud lepingut ja vabastas Grove ekskommunikatsioonist.

Viibimine Eestis

15. jaanuaril 1439 oli Grove Koluveres, 5. märtsil 1441 Haapsalus, 9. veebruaril 1442 Kuressaares, 9. märtsil 1449 Kuressaares ja 1456 Valga maapäeval.

Liivi ordu maameistri tunnustamine

Saksa ordu Deutschmeister Eberhard von Sanszeym kohustas 19. juunil 1439 Riia peapiiskoppi Henning Scharpenbergi, Tallinna piiskoppi Heinrich Uxkülli, Tartu piiskoppi Dietrich Reslerit ja Grovet tunnustama Liivi ordu maameistrina Heidenreich Vinke von Overbergi. 14. augustil 1439 teatas Grove koos Riia peapiiskopi ja Kuramaa piiskopiga Liivi ordu asjus Preisimaa seisustele, kuna Liivi ordu maameister tülitses Saksa ordu kõrgmeistriga.

Nõuded

Grove esitas 15. jaanuaril 1439 nõude Tallinna kodaniku Hans tor Nateli maksmata võla asjus.

Grove teatas Tallinna raele 9. veebruaril 1442 Clawes Heveri asjus.

Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen teatas 2. novembril 1447 Grovele piiskopi vasalli Heinrich Beeri ja kõrgmeistri vasalli Marcus Mageri tüli asjus.

Grove esitas 2. septembril 1455 Tallinna raele palvekirja oma alama Hans Ponnycki laeva asjus.

Liivi ordu maameister Vinke teatas 23. veebruaril 1453, et Grove pole Rooma saatnud vabanduskirja.

Lepe orduga

Maasilinna foogt Dietrich von der Dornenburg leppis 29. augustil 1453 Grovega kokku ülejooksnud talupoegade asjus, kes jäeti Grovele.

Läänistamised

Grove läänistas 5. märtsil 1441 Fromhold Aderkasile ustava teenistuse eest läänimaad Ridala kihelkonnas.

Ta tunnistas 16. augustil 1441, et Wilhelm Fahrensbach oli Hans Lyvele müünud maatüki.

Grove läänistas 13. mail 1453 kapiitli loal Konrad ja Nicolaus Uxküllile Vigala ja Aaspere mõisad.

Ta läänistas 24. aprillil 1454 Hinrik Radele maad Karja kihelkonnas.

Kirjandus

• G. F. Fiedeler. Einige Nachrichten über den aus Hannover gebürtigen Oeseler Bischof Ludolf Grove. "Zeitschrift des historischen Vereins für Niedersachsen" (1859): 148–164.

Eelnev Johannes I Schutte

Saare-Lääne piiskop 1449–1458; kuni 1457 koos Johannes II-ga

Järgnev Jodokus Hoenstein