Malaaria

Allikas: Vikipeedia

Malaaria ehk halltõbi on transmissiivsete haiguste rühm, mida põhjustavad punalibledesse elama asunud eukarüootsed algloomad perekonnast Plasmodium ja millesse nakatuvad osad selgroogsed loomad mitmete hallasääse perekonda liigitatud emaste sääskede pistete vahendusel.

Malaarianakkust võis esineda ka dinosaurustel.[1]

Ravita jäänud malaaria on krooniline haigus.

Inimesel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nakkustekitaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesel võivad malaariat tekitada neli Plasmodiumi liiki, neist kõige sagedasem ja ohtlikum on Plasmodium falciparum.

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaaria on laialdaselt levinud troopikas ja lähistroopikas, sealhulgas suuremas osas Mustast Aafrikast, Lõuna- ja Kagu-Aasias, Kesk-Ameerikas ning Lõuna-Ameerika põhjaosas. Malaaria levib eelkõige piirkondades, kus on soe ja niiske kliima, mis tagab hallasääskedele pidevaks paljunemiseks sobiliku keskkonna.[2]

80% malaariajuhtumitest esineb Mustas Aafrikas. Igal aastal haigestub malaariavormdesse 300–500 miljonit ja sureb 1,5–2,5 miljonit inimest (peamiselt Plasmodium falciparum-malaaria).

Maailma Terviseorganisatsiooni 2010. aasta malaariaraporti andmetel nakatub aastas malaariasse üle 225 miljoni inimese ja sureb umbes 781 000 inimest. See moodustab 2,23% kõikidest surmadest maailmas.[3] 90% neist surmadest leiab aset Aafrikas Saharast lõuna pool ning suurem osa malaariasse surevatest inimestest on väikelapsed.[4] [5]

Sümptomaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klassikaliseks tunnuseks peetakse järsu külmatunde teket, millele järgnevad külmavärinad ning 4–6 tundi kestev kõrge palavik ja higistamine. Sellised tsüklid korduvad P. vivax'i ja P. ovale'ga nakatumise korral iga kahe päeva tagant, P. malariae'ga nakatumise korral kestab tsükkel kolm päeva. P. falciparum'iga nakatumise korral aga kordub palavik sageli 36–48 tunni tagant, ent palavik võib korduda ka väiksema aja tagant või olla kestev.

Sagedamini esinevate malaariasümptomite hulka kuuluvad malaariapalavik, külmavärinad, liigne higistamine, pea- ja lihasevalu, iiveldus, oksendamine, aneemia (põhjustatud erütrotsüütide lõhkemisest), ebakollatõbi, teadvuskaotus, ja kooma.[6]

Kooma arvatakse saabuvat mitmete rakkude poolt vabastatavate molekulide toimel, mis avaldavad toimet ka närvisüsteemile (nt lämmastikoksiid).

Malaaria ja rasedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasedal naisel võib malaaria ägeda faasi ajal platsentas tekkida hulgaliselt malaariaplasmoodiume. Need võivad häirida kapillaarset vereringet ja ummistada platsenta talitlust, mille tagajärjeks võib olla loote hapnikuvarustuse halvenemine, hüpoksia ja platsenta irdumise oht. Malaaria võib suurendada spontaanabordi, loote kasvupeetuse ja surmaohtu ning eklampiariski. Vastsündinul võib välja kujuneda kaasasündinud malaaria.[7]

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaaria
Klassifikatsioon ja välisallikad
Plasmodium.jpg
Plasmodium falciparum'i sõrmus-staadiumid erütrotsüütides ja gametotsüüdid inimese veres
RHK-10 kood B50. B51. B52. B53. B54.
RHK-9 kood 084
OMIM 248310
MedlinePlus 000621
eMedicine 1385  emerg/305 ped/1357
MeSH C03.752.250.552

RHK-9[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis tähistatakse malaariat jaotise 0.84 vastavate koodidega.

RHK-10[muuda | redigeeri lähteteksti]

RHK-10-s liigitatakse haigus peamiselt algloomhaiguste koosseisu.

Vormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lähtuvalt haigustekitaja liigist esineb inimestel valdavalt neli erinevat malaariavormi:

Kood Eestikeelne nimetus Ladinakeelne nimetus Tekitaja
[B50] Plasmodium falciparum-malaaria (tropica) Malaria a Plasmodio falciparo Plasmodium falciparum (nakatab erütrotsüüte)
[B51] Plasmodium vivax-malaaria (tertiana) Malaria a Plasmodio vivace Plasmodium vivax (nakatab retikulotsüüte)
[B52] Plasmodium malariae-malaaria (quartana) Malaria a Plasmodio malariae Plasmodium malariae
[B53] Parasitoloogiliselt kinnitatud muu malaaria Alia malaria parasitologice confirmata
[B54] Täpsustamata malaaria Malaria non specificata

Plasmodium falciparum'i malaaria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Plasmodium falciparum-malaaria

Plasmodium falciparum-malaaria (Malaria a Plasmodio falciparo) peiteaeg on vähemalt 1 nädal, tavaliselt 2–4 nädalat ja haruharva üle aasta.

Enamik haigusjuhte on siiski kerged, raskete ja eluohtlike maalaariajuhtumite korral esineb raskekujuline aneemia, akuutne neerupuudulikkus, hüpoglükeemia, hingamistakistus, krambihood ja kooma.

Plasmodium falciparum'i malaariaga seostatakse ka ajumalaariat.

Malaaria iseloomulik sümptom on punaliblede lagunemisest põhjustatud külmavärinatega hoogudena esinev palavik. Kõrge palavik kestab paar tundi ning sellele järgneb higistamine ja palaviku kiire langus. Palavikuhood võivad kindla intervalliga korduda. Lisaks palavikule ja külmavärinatele võib esineda, erütrotsüütide lüüsil vabanevate tsütokiinide toimel ka pea- ja lihasvalusid, iiveldust, oksendamist, kõhuvalusid ning kõhulahtisust.

Maks ja põrn suurenevad, kujuneb kehvveresus. Raskematel juhtudel tekivad teadvusehäired kuni koomani. Plasmodium falciparum'i malaaria võib komplitseeruda juba mõne tunniga, seetõttu tuleks raviga kohe algust teha. Õigeaegse ravita võib Plasmodium falciparum'i malaaria põhjustada surma.

Meflokviini peetakse tõhusaks ravimiks Plasmodium falciparum'i malaaria vastu.

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaaria eristamiseks teistest haiguslikest seisunditest tuleks läbi viia eristusdiagnoos, siin võidakse kaaluda ja välistada:

Laboratoorne diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaaria diagnoosimiseks võetakse, soovitatavalt palaviku ajal, näpuotsast verd, mida uuritakse malaariaplasmoodiumide suhtes. Negatiivne analüüs ei välista malaaria diagnoosi – seetõttu võetakse harilikult 3–4 analüüsi.

Parasiitide levik ja elutsükkel inimeses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Plasmoodium

Malaariatekitaja levib emase hallasääse (Anopheles sp.) hammustusega. Inimese verre sattunud sporozoiidid liiguvad põhiliselt maksa-, aga ka teiste siseorganite rakkudesse, muutudes rakkudes skisontideks ning algatades sellega maksa- ehk pre-erütrotsütaarse haiguse staadiumi.

Maksarakkudes toimub skisontide sugutu hulgijagunemine ehk skisogoonia ning igast skisondist vabaneb 2000 – 40 000 tütar-merozoiiti. Pre-erütrotsütaarse staadiumi lõpus liiguvad haigustekitajad uuesti verre. Merozoiidid kinnituvad spetsiifiliste retseptorite abil erütrotsüütide membraanile ja tungivad rakku – algab erütrotsütaarne skisogoonia. Erütrotsüüdis tekib ühe trofozoiidiga parasitofoorne vakuool. Trofozoiit võtab ühe tuumaga rõnga kuju, seda nimetatakse sõrmus-staadiumiks. Rakus olles parasiit kasvab ja hakkab jagunema. Jagunevat parasiiti nimetatakse skisondiks. Erütrotsüütide lõhkedes vabanevad skisondid verre, erütrotsütaarne tsükkel algab taas. Pärast mitmekordset tsükli läbimist arenevad erütrotsüütides osast merozoiitidest gametotsüüdid – sääskedes suguliseks paljunemiseks vajalikud plasmoodiumi eluvormid.[10] [11][12][13]

Malaariatekitaja ja lümfoid(-immuun)süsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaariauuringutes on uuritud PD-1 mehhanismi osalust (valk, mis reguleerib T-rakkude aktivatsiooni (immunoloogiline sünaps) ja võimalik, et osaleb raku programmeritud surma esile kutsumises ja kaitseb rakke autoimmuunsuse eest) T-rakkude jõuetust – uuringud näitasid CD4+ T-rakkude (tüümusest küpsenud Th rakud) jõuetust ja suremist ning CD8+ T-rakkude arvukuse vähenemist.[14]

Malaariavaktsiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Malaariavaktsiinid

Malaariavaktsiinide all peetakse silmas eri väljatöötamis- ja katsetusjärkudes olevaid vaktsiine (viimase kümne aasta jooksul ligi 40 vaktsiini) (Schwartz jt, 2012), mille eesmärgiks on inimeste immuniseerimine malaaria vastu: SPf66 (aseksuaalne staadium), RTS,S (sporozoiidi staadium), CS-NANP (sporozoiidi staadium), CS102 peptide vaccine, MSP/RESA (aseksuaalne staadium), MVA ME-TRAP, ChAd63 ME-TRAP, RTS,S/AS01B.

24. aprillil 2015 andis uudistekanal BBC World News teada, et malaaria vastane vaktsiin ( tõenäoliselt RTS,S/AS01) on läbinud kliiniliselt katsetused esmakordselt edukalt.[15]

Uut malaariavaktsiini on välja töötatud üle 30 aasta ning seda peetakse Aafrikale väga vajalikuks, ehkki vaktsiini kasutegur on suhteliselt väike. Malaariavaktsiini töötas välja GlaxoSmithKline ja seda hakatakse kasutama tõenäoliselt k.a oktoobris, kombineeritult muude malaariavastaste meetmetega.[16]

Malaariaprofülaktika ja maalaariaravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Indias on varem kasutatud malaaria ennetamiseks kanepi suitsetamist.[17]

Mitmete malaariaravimite toime baseerub nende võimel hävitada veres leiduvaid skisonte, gametotsüüdid aga võivad puutumata jääda ja malaariahaige ei pruugi aimatagi et ta on gametotsüütide kandja (gametotsüütide kandlus).[18]

DDT[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis DDT

Aastal 1939 avastas Paul Hermann Müller DDT insektitsiidse toime (mille eest pälvis Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna 1948).

Teise maailmasõja ajal kasutati DDT-d malaaria kontrolli all hoidmiseks.

Maailma Terviseorganisatsioon käivitas 1955. aastal programmi "Global Malaria Eradication Programme", mille eesmärgiks oli malaariast jagusaamine 10 aastaga. Programm läks maksma rohkem kui miljard dollarit ja seisnes tuhandete tonnide DDT pihustamises malaariapiirkondadesse. Indias võeti palgale 150 000 töötajat, kes pidid DDT-ga inimeste kodusid pritsima.[19]

Ameerika Ühendriikides käivitati oma "National Malaria Eradication Program" (NMEP) 1. juulil 1947. NMEP-d juhtis föderaalne Communicable Disease Center (nüüd Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus) ja CDC esimeste tegevusaastate jooksul pritsiti rohkem kui 6 500 000 inimese kodusid DDT-ga.

Maailma Tervisorganisatsioon on arvanud (2006), et DDT oskuslik kasutamine siseruumides võib malaaria levikut kontrolli all hoida. [20]

1960. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaarihaigete laste profülaktikaks ja raviks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Liidus olid paljudes kohtades organiseeritud malaariajaamad ja nendes olid malaarihaigetele lastele spetsiaalsed osakonnad.

Profülaktikaks manustati lastele hiniini (euhiniini) ja pool raviannust akrihhiini 2 päeva kestel 4–5-päevaste vaheaegadega.

Hiniinravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imikutele manustati hiniini 0,01/elukuu kohta ja vanemaealistele 0,1 eluaasta kohta ööpäevas. Raske malaaria korral peeti otstarbekaks määrata hiniini naha alla või lihasesse süstimiseks hinopüriini või hinouretaani näol (0,5–2,0 ml).[21]

Akrihhiinravi[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Akrihhiin

Imikutele manustati akrihhiini 0,01, 2–4 aasta vanustele lastele 0,025–0,03 ja 6–10 aasta vanustele lastele 0,05–0,1 (ühik?) kaks korda päevas.

Akrihhiini võis süstida lihasesse 4%-lise lahusena olenevalt east 1,0–5,0 ml: imikutele 1,0 ml, lastele 2–4 aasta vanuses 1,5 ml, lastele 6–10 aasta vanuses 3,0–4,0 ml ja vanuses üle 10 aasta 5,0 ml.

Ravikuuri esimene tsükkel kestab 3–6, teine ja kolmas aga 3–5 päeva. Tsüklite vahet peetakse 7–10 päeva. Ravikuuri tsüklite arv sõltub malaaria vormist. Täiendusena kasutati vereülekandeid, raua- ja arseeniravi ning põrna röntgenikiiritust.[22]

Meflokviin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Meflokviin

1985. aastast on seda rohtu kirjutatud maailmas 22 miljonile inimesele, sealhulgas ka Afganistanis sõdivatele USA sõduritele.

Aastas määratakse Eestis selle ravimiga umbes 890 ravikuuri, peamiselt inimestele, kes käivad turistina lõunamaades.

Malaariarohi Lariam (toimeaine meflokviin) on paljudele USA rahukorpuse liikmetele tõenäoliselt hallutsinatsioone, mälukaotust ja paranoiat põhjustanud. Allen Hoppes, kes teenis samuti rahukorpuses, hakkas rohu mõjul nägema olematut hiigelpüütonit, kes just nagu üritanuks teda kägistada.[23]

USA ravimi- ja toiduohutusamet lasi 2013. USA-s turustatava toote pakendile lisada teabe ravimi neuroloogliste mõjude kohta – ravim võivat süvendada enesetapukalduvust.

RBx 11160[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arterolaani ehk OZ277 ehk RBx 11160[24] III faasi kliinilisi ravimiuuringuid hakati Indias läbi viima 2009. aastal.

Ravi 21. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on levinuim malaariaravim klorokviin. Enne malaariapiirkondadesse reisimist soovitatakse manustada profülaktiliselt ravimeid, kuid need ei taga täielikku kaitset.

Lähtuvalt malaariasse nakatumise riski iseloomust on tõhusateks malaariavastasteks ennetusmeetmeteks kas sääsehammustuste vältimine või selle kombinatsioon kemoprofülaktikaga. Üldjuhul alustatakse malaaria kemoprofülaktikaga üks nädal enne malaariapiirkonda jõudmist, preparaatide võtmist jätkatakse kogu reisi vältel ja vähemalt nelja nädala jooksul pärast reisilt naasmist. Samuti on oluline välja selgitada ravimi sobivus ja võimalikud kõrvaltoimed juba enne reisile minekut. Peab siiski arvestama sellega, et malaariavastane profülaktika vähendab oluliselt malaariasse haigestumise riski, kuid ei taga sajaprotsendilist kaitset.

Klorokiin suudab edukalt ära hoida P. vivax'i, P. ovale ja P. malariae malaaria haigusnähud, kuid ei elimineeri P. vivax'i ega P. ovale malaaria maksavorme ja sel juhul võib haigus puhkeda kemoprofülaktika lõpetamisega. Proguaniini soovitatakse kasutada koos teise preparaadiga. Koos klorokiiniga on see suuremas osas Aafrikas kasutuskõlblik. Meflokiin on tõhus P. falciparum'i malaaria vastu.

Erakorraline ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raske ja tüsistustega (parasiteemia < 5%) Plasmodium falciparum'i malaaria korral alustatakse ruttu infusioonravi – kiniin-hürdokloriidi glükoosilahuses, ravi kestus on 7–10 päeva ja seda kombineeritakse doksütsükliiniga (alla 8-aastastel lastel ja rasedatel klindamütsiiniga).

Võimalikult kiiresti soovitatakse üle minna peroraalsele ravile: suukaudse kiniin-hürdokloriidi ja doksütsükliiniga (alla 8-aastastel lastel ja rasedatel klindamütsiiniga).

Alternatiivsete ravimitena kasutatakse ka artemisiniiniderivaate, proguaniili ja meflokiini.[25]

Taimeravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calabria inimesed on malaariaraviks kasutanud selliste taimede saadusi nagu harilik iisop (Hyssopus officinalis L.), harilik palderjan (Valeriana officinalis L.), maarja-sõnajalg (Dryopteris filix-mas (L.) Schott.), Lupinus albus L., Teucrium chamaedrys L., Erythraea centaurium (L.) Borkh., Centaurea centaurium L., Centaurea benedicta L., aedsalvei (Salvia officinalis L.), harilik rosmariin (Rosmarinus officinalis L.), Calamintha nepeta (L.) Savi, ruut (Ruta spp.), koirohi (Artemisia absinthium L.), harilik sibul (Allium cepa L.), harilik küüslauk (Allium sativum L.), harilik raudrohi (Achillea millefolium L.), harilik kurgirohi (Borago officinalis L.), Ballota nigra L., Ajuga chamaepitys Guss., Heliotropium europaeum L., Gentiana lutea L., Verbena officinalis L., Tamarix spp., Nerium oleander L., harilik õlipuu (Olea europaea L.), Eucalyptus spp., Punica granatum L., laukapuu (Prunus spinosa L.), must leeder (Sambucus nigra L.), tamm (Quercus spp.) ja paju (Salix spp) jmt.[26]


Harilik kollajuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollajuure risoomis (Curcumae rhizoma) leiduv kurkumiin on in vitro katsetes avaldanud toimet klorokviinitundlikule Plasmodium falciparum tüve 3D7, mida kasvatati inimese erütrotsüütides, kasvule.[27]

Guaraana-pauliinia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Guaraana-pauliinia seemneid on kasutatud malaaria raviks.[28]

Kiinapuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Carl von Linné olevat 1742. aastal nimetanud kiinapuu perekonna Chinchóni krahvinna Francesca de Ribera auks. Krahv olevat 1638 ketšuade tarkuse kohaselt tarvitanud malaariasse haigestunud krahvinna raviks kiinapuu koort (cinchonae cortex). Kiinapuu koores leiduv alkaloid kiniin takistab erütrotsüütides malaariasääskede edasikantava malaariaplasmoodiumi arengut ning samuti alandab palavikku. Kiniini stereoisomeer Quinidine on ravim, mida kasutatakse nii Plasmodium falciparum malaaria, kui ka südame rütmihäirete raviks humaanmeditsiinis.

Üheaastane puju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiina meditsiinis kasutatakse üheaastase puju (Qing Hao) erilisel viisil ettevalmistatud saadusi malaariatekitaja suretamisvahendina, mis peaks malaaria lõpetama.

Malaaria ja avitaminoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uurijad ei ole leidnud põhjuslike seoseid A-vitamiini manustamise ja malaaria vahel. A-avitaminoos võib, aga ei pruugi kaasa aidata haiguse raskele kulule. A-vitamiini preparaatide manustamine justkui vähendaks malaariasurmade arvu väikelastel.[29]

Alla viieaastastel Musta Aafrika lastel võib ühekordne suur A-vitamiini annus vähendada malaariasse haigestumise riski.[30]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hippokrates Kosilt ja Aulus Cornelius Celsus võisid osade uurijate arvates malaaria kliinilisi sümptomeid kirjeldada üsna täpselt.[31]

1897. aastal tõestas R. Ross, et lindude malaariat siirutavad hallasääse perekonna sääsed.[32]

Malaaria Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis oli malaaria arvatavasti levinud vähemalt keskajal; kindlaid teateid on alates 18. sajandist, kuid haiguse tekkepõhjus oli siis teadmata. Halltõve põhjustajaks arvati kurje vaimusid, halba õhku, vale toitu, külmetust ja ehmatust.

18271830 levis Lõuna-Eestis ulatuslik malaariaepideemia. Malaariaepideemia sai alguse 1827. aasta kevadel Võrumaal, kust levis edasi Tartumaale ja 1829 haaras pea kogu Eesti. Võrumaa ja Lõuna-Tartumaal tõusis surmajuhtumite arv mõnel aastal kuni 5%-ni kõigist surmajuhtumitest. Selle epideemia ajal suri Eestis ligikaudu 1400 inimest.[33]

Malaaria Soomes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et 1800. aastatel võis Lääne-Soomes malaaria siirutajaks olla hallasääse perekonna sääseliik Anopheles messeae (Falleroni, 1926).

1853–1862 oli malaariaepideemia Soomes (sh Oulus).

Termin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaaria (keskaja itaalia keeles mala aria – "halb õhk")

Eestis on malaarial olnud hulgaliselt kohalikke nimetusi, näiteks "hall", "halltõbi" Lõuna-Eestis, "külmtõbi" Põhja-Eestis, "külma(h)aigus" Hiiumaal, "viluhaigus" Saaremaal ning "ork, orgahaigus" või "orgatõbi" Ida-Eestis ja Lääne-Eestis "sõitetõbi".

Lõuna- ja Ida-Eestis on haigust tuntud ka Lapimaa haigusena. Lapimaa haigus põhines kujutelmal et siinse malaaria põhjustajaks olid Lapimaa rahvas ehk Lapi nõiad, kes hingede kujul eestlasi piinamas käisid. Vaevajateks võisid olla küll nii mehed kui naised, kuid usuti, et naised olid kurjemad, ning seepärast nimetati neid halvustavalt Lapimaa litsideks või vanatüdrukuteks.

Malaariale omast haigushoogu (malaariahoogu) nimetati rahvapäraselt halli sõitmiseks, halli ajamiseks, aga ka lihtsalt raputamiseks ehk väristamiseks ja malaariahaige kohta öeldi tavaliselt, et tal on hall peal või hall seljas.

Malaariat on nimetatud väristehaiguseks, sõidutõveks, raputajaks ja väristajaks.[34]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Michael Finkel, Malaria, veebiversioon (vaadatud 26.04.2015)(inglise keeles)
  2. Prothero, R. Mansell. "Malaria, Forests and People in Southeast Asia." Singapore Journal of Tropical Geography 20.1
  3. WHO Report
  4. Snow RW, Guerra CA, Noor AM, Myint HY, Hay SI (2005). "The global distribution of clinical episodes of Plasmodium falciparum malaria". Nature 434 (7030): 214–7. doi:10.1038/nature03342. PMID 15759000. 
  5. "Malaria: Disease Impacts and Long-Run Income Differences" (PDF). Institute for the Study of Labor. Vaadatud 2008-12-10. 
  6. Malaria - MedlinePlus Medical Encyclopedia, veebiversioon (vaadatud 8.07.2013)(inglise keeles)
  7. tõlkinud Aivar Ehrenberg, Fred Kirss, Maike Parve, Anne Kirss, Olev Poolamets, "Sünnitusabi ja günekoloogia", AS Medicina, lk 575, 2008, ISBN 978 9985 829 46 2
  8. WHO Fact sheet nr 94, aprill 2010,
  9. Emilio V Perez-Jorge, MD, FACP; Chief Editor: Michael Stuart Bronze, Malaria Differential Diagnoses, veebiversioon (vaadatud 26.04.2015)(inglise keeles)
  10. Plasmodium Life Cycle, Supplemental material for lectures given by Dr. Wiser in Malaria (TRMD 782) http://www.tulane.edu/~wiser/malaria/mal_lc.PDF
  11. Malaria's biology, Centers for Disease Control and Prevention http://www.cdc.gov/malaria/about/biology/
  12. Svetlana Glushakova, Dan Yin, Nicole Gartner, Joshua Zimmerberg, Quantification of malaria parasite release from infected erythrocytes: inhibition by protein-free media, veebiversioon (vaadatud 12.06.2013)
  13. How The Malaria Parasite Hijacks Human Red Blood Cells, veebiversioon (vaadatud 12.06.2013)
  14. Michelle N. Wykes, Joshua M. Horne-Debets, Chiuan-Yee Leow ja Deshapriya S. Karunarathne, Malaria drives T cells to exhaustion, Front. Microbiol., 27. mai 2014, doi: 10.3389/fmicb.2014.00249, veebiversioon (vaadatud 27.04.2015)(inglise keeles)
  15. "New malaria vaccine could be available in months". www.bbc.com (inglise keeles). BBC News Online. 24. aprill 2015. Vaadatud 25. aprillil 2015. 
  16. Liis Velsker, Aafrikas hakatakse kasutama maailma esimest malaariavaktsiini, 24.04.2015, veebiversioon (vaadatud 26.04.2015)
  17. David T Brown, "Cannabis: The Genus Cannabis", harwood academic publishers, lk 12 – 13, 1998, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 5.10.2014)(inglise keeles)
  18. Loomade elu 1:90.
  19. Michael Finkel, Malaria, veebiversioon (vaadatud 26.04.2015)(inglise keeles)
  20. WHO gives indoor use of DDT a clean bill of health for controlling malaria, veebiversion (vaadatud 25.04.2015)(inglise keeles)
  21. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 412, 1957
  22. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 412–413, 1957
  23. Heiki Suurkask, Malaariaravim võib tekitada hullusehoogusid, Eesti Päevaleht, 6. august 2002, veebiversioon (vaadatud 25.04.2015)
  24. Töötati välja uus malaariaravim, veebiversioon (vaadatud 25.04.2015)
  25. tõlkinud Hannes Erm, Triin Tarmas, Ene Leesment, Markko Pärtelpoeg, toimetanud Katrin Hallas, "Vältimatu abi käsiraamat", 3. trükk, AS Medicina, lk 267–269, 2010, ISBN 978 9985 829 95 0
  26. Giuseppe Tagarelli, Antonio Tagarelli ja Anna Piro, Folk medicine used to heal malaria in Calabria (southern Italy), Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine 2010, 18. september 2010, doi:10.1186/1746-4269-6-27, veebiversioon (vaadatud 27.04.2015)(inglise keeles)
  27. Rimi Chakrabarti, Parkash S. Rawat, Brian M. Cooke, Ross L. Coppel, Swati Patankar, Cellular Effects of Curcumin on Plasmodium falciparum Include Disruption of Microtubules, 7. märts 2013, DOI: 10.1371/journal.pone.0057302, veebiversioon (vaadatud 28.04.2015)(inglise keeles)
  28. European Medicine Agency, EMA/HMPC/897384/2011, Assessment report on Paullinia cupana Kunth ex H.B.K. var. sorbilis (Mart.) Ducke, semen, 15. jaanuar 2013, veebiversioon (vaadatud 26.04.2015)(inglise keeles)
  29. Miguel A SanJoaquin ja Malcolm E Molyneux, Malaria and vitamin A deficiency in African children: a vicious circle?, Malaria Journal 2009, 8:134, 17. juuni 2009, doi:10.1186/1475-2875-8-134, veebiversioon (vaadatud 28.04.2015)(inglise keeles)
  30. Maria-Graciela Hollm-Delgado, Frédéric B Piel, Daniel J Weiss jt, Vitamin A supplements, routine immunization, and the subsequent risk of Plasmodium infection among children under 5 years in sub-Saharan Africa, Johns Hopkins University, United States; University of Oxford, United Kingdom, DOI: http://dx.doi.org/10.7554/eLife.03925, 3. veebruar 2015, veebiversioon (vaadatud 28.04.2015)(inglise keeles)
  31. Cunha CB, Cunha BA., Brief history of the clinical diagnosis of malaria: from Hippocrates to Osler., J Vector Borne Dis. september 2008 ;45(3):194-9., veebiversioon (vaadatud 27.04.2015)(inglise keeles)
  32. Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia. Üldosa.", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 12, 2011, ISBN 978 9949 19 712 5 (1.kd)
  33. Toimetas: Denes Kattago, HORISONT: Malaaria ehk halltõve ringkäik Eestimaal, 28. juuli 2011, veebiversioon (vaadatud 28.04.2015)
  34. Toimetas: Denes Kattago, Horisont : Malaaria ehk halltõve ringkäik Eestimaal, 28. juuli 2011, veebiversioon (vaadatud 28.04.2015)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vormid
Riskitegurid
Kontroll
Malaariaimmuunsus
  • Denise L. Doolan, Carlota Dobaño, ja J. Kevin Baird, Acquired Immunity to Malaria, Clin Microbiol Rev. jaanuar 2009 ; 22(1): 13–36.doi: 10.1128/CMR.00025-08, PMCID: PMC2620631
Malaariaravi
Patogenees
Malaariasurm
Inimtegevus & kaasosalus
Pärimus