Malaaria

Allikas: Vikipeedia

Malaaria (keskaja itaalia keeles mala aria – "halb õhk") ehk halltõbi on transmissiivsete haiguste rühm, mida põhjustavad punalibledesse elama asunud eukarüootsed algloomad perekonnast Plasmodium ja millesse nakatuvad osad selgroogsed loomad mitmete hallasääse - perekonda liigitatud emaste sääskede pistete vahendusel.

Ravita jäänud malaaria on krooniline haigus.

Inimesel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesel võivad malaariat tekitada neli Plasmodiumi liiki, neist kõige sagedasem ning kõige ohtlikum on Plasmodium falciparum.

Malaaria on laialdaselt levinud troopikas ja lähistroopikas, sealhulgas suuremas osas Mustast Aafrikast, Aasiast ja Ameerikast. Malaaria levib eelkõige piirkondades, kus on soe ja niiske kliima, mis tagab hallasääskedele pidevaks paljunemiseks sobiliku keskkonna.[1]

Maailma Terviseorganisatsiooni 2010. aasta malaariaraporti andmetel nakatub aastas malaariasse üle 225 miljoni inimese ning sureb umbes 781 000 inimest. See moodustab 2,23% kõikidest surmadest maailmas.[2] 90% neist surmadest leiab aset Aafrikas Saharast lõuna pool ning suurem osa malaariasse surevatest inimestest on väikelapsed.[3] [4]

Parasiitide levik ja elutsükkel inimeses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Plasmoodium

Malaariatekitaja levib emase hallasääse (Anopheles sp.) hammustusega. Inimese verre sattunud sporozoiidid liiguvad põhiliselt maksa-, aga ka teiste siseorganite rakkudesse, muutudes rakkudes skisontideks ning algatades sellega maksa- ehk pre-erütrotsütaarse haiguse staadiumi. Maksarakkudes toimub skisontide sugutu hulgijagunemine ehk skisogoonia ning igast skisondist vabaneb 2000 – 40 000 tütar-merozoiiti. Pre-erütrotsütaarse staadiumi lõpus liiguvad haigustekitajad uuesti verre. Merozoiidid kinnituvad spetsiifiliste retseptorite abil erütrotsüütide membraanile ning tungivad rakku – algab erütrotsütaarne skisogoonia. Erütrotsüüdis tekib ühe trofozoiidiga parasitofoorne vakuool. Trofozoiit võtab ühe tuumaga rõnga kuju, seda nimetatakse sõrmus-staadiumiks. Rakus olles parasiit kasvab ning hakkab jagunema. Jagunevat parasiiti nimetatakse skisondiks. Erütrotsüütide lõhkedes vabanevad skisondid verre, erütrotsütaarne tsükkel algab taas. Pärast mitmekordset tsükli läbimist arenevad erütrotsüütides osast merozoiitidest gametotsüüdid - sääskedes suguliseks paljunemiseks vajalikud plasmoodiumi eluvormid.[5] [6][7][8]

Haiguse sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sagedaste malaariasümptomite hulka kuuluvad palavik, külmavärinad, liigne higistamine, pea- ja lihasevalu, iiveldus, oksendamine, teadvuse kaotamine, aneemia (põhjustatud erütrotsüütide lõhkemisest), kollatõbi, teadvuse kaotus ja kooma.[9]

Kooma arvatakse saabuvat mitmete rakude poolt vabastatavate molekulide toimel, mis avaldavad toimet ka närvisüsteemile, nagu lämmastikoksiid.

Klassikaliseks tunnuseks peetakse järsu külmatunde teket, millele järgnevad külmavärinad ning neli kuni kuus tundi kestev kõrge palavik ja higistamine. Sellised tsüklid korduvad P. vivaxi ja P. ovalega nakatumise korral iga kahe päeva tagant, P. malariaega nakatumise korral kestab tsükkel kolm päeva. P. falciparumiga nakatumise korral aga kordub palavik sageli 36-48 tunni tagant, ent palavik võib korduda ka väiksema aja tagant või olla kestev.

Haiguse kulg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lähtuvalt haigustekitaja liigist esineb inimestel neli erinevat malaariavormi: *Plasmodium falciparum-malaaria (tropica), tekitajaks Plasmodium falciparum

Falciparum – malaaria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Falciparum – malaaria peiteaeg on vähemalt 1 nädal, tavaliselt kaks kuni neli nädalat ja haruharva üle aasta.

Malaaria iseloomulik sümptom on punaliblede lagunemisest põhjustatud külmavärinatega hoogudena esinev palavik. Kõrge palavik kestab paar tundi ning sellele järgneb higistamine ja palaviku kiire langus. Palavikuhood võivad kindla intervalliga korduda. Lisaks palavikule ja külmavärinatele võib esineda, erütrotsüütide lüüsil vabanevate tsütokiinide toimel ka pea- ja lihasvalusid, iiveldust, oksendamist, kõhuvalusid ning kõhulahtisust. Maks ja põrn suurenevad, kujuneb kehvveresus. Raskematel juhtudel tekivad teadvusehäired kuni koomani. Falciparum – malaaria võib komplitseeruda juba mõne tunniga, seetõttu tuleks raviga kohe algust teha. Õigeaegse ravita võib Falciparum – malaaria põhjustada surma.

Diagnostika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaaria diagnoosimiseks võetakse, soovitavalt palaviku ajal, näpuotsast verd, mida uuritakse malaariaplasmoodiumide suhtes. Negatiivne analüüs ei välista malaaria diagnoosi – seetõttu võetakse harilikult 3 – 4 analüüsi.

Malaaria
Klassifikatsioon ja välisallikad
Plasmodium.jpg
Plasmodium falciparumi sõrmus-staadiumid erütrotsüütides ja gametotsüüdid inimese veres
RHK-10 kood B50. B51. B52. B53. B54.
RHK-9 kood 084
OMIM 248310
MedlinePlus 000621
eMedicine med/1385  emerg/305 ped/1357
MeSH C03.752.250.552

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Indias on varem kasutatud malaaria ennetamiseks kanepi suitsetamist. [11]

1960. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaarihaigete laste profülaktikaks ja raviks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Liidus olid paljudes kohtades organiseeritud malaariajaamad ja nendes olid malaarihaigetele lastele spetsiaalsed osakonnad.

Profülaktikaks manustati lastele hiniini (euhiniini), ja pool raviannust akrihhiini 2 päeva kestel 4 kuni 5 päevaste vaheaegadega.

Hiniinravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imikutele manustati hiniini 0,01/elukuu kohta ja vanemaealistele 0,1 eluaasta kohta ööpäevas.

Akrihhiinravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imikutele manustati akrihhiini 0,01, 2 kuni 4 aasta vanustele lastele 0,025 kuni 0,03 ja 6 kuni 10 aasta vanustele lastele 0,05– 0,1, 2 korda päevas. Ravikuuri esimene tsükkel kestab 3 – 6, teises ja kolmandas aga 3 – 5 päeva. Vaheajad aga 7 – 10 päeva. Ravikuuri tsüklite arv sõltub malaaria vormist.

Täiendusena kasutati vereülekandeid, raua- ja arseeniravi ja põrna röntgenikiiritust.[12]

Ravi 21. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käesoleval ajal on levinuim malaariaravim klorokviin. Enne malaariapiirkondadesse reisimist soovitatakse manustada profülaktiliselt ravimeid, kuid need ei taga täielikku kaitset.

Lähtuvalt malaariasse nakatumise riski iseloomust on tõhusateks malaariavastasteks ennetusmeetmeteks kas sääsehammustuste vältimine või selle kombinatsioon kemoprofülaktikaga. Üldjuhul alustatakse malaaria kemoprofülaktikaga üks nädal enne malaariapiirkonda jõudmist, preparaatide võtmist jätkatakse kogu reisi vältel ja vähemalt nelja nädala jooksul pärast reisilt naasmist. Samuti on oluline välja selgitada ravimi sobivus ja võimalikud kõrvaltoimed juba enne reisile minekut. Peab siiski arvestama sellega, et malaariavastane profülaktika vähendab oluliselt malaariasse haigestumise riski, kuid ei taga sajaprotsendilist kaitset.

Klorokiin suudab edukalt ära hoida P. vivax-, P. ovale ja P. malariae-malaaria haigusnähud, kuid ei elimineeri P. vivax- ja P. ovale-malaaria maksavorme ja sel juhul võib haigus puhkeda kemoprofülaktika lõpetamisega. Proguaniini soovitatakse kasutada koos teise preparaadiga. Koos klorokiiniga on see suuremas osas Aafrikas kasutuskõlblik. Meflokiin on tõhus P. falciparum-malaaria vastu.

Erakorraline ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raske ja tüsistustega (parasiteemia < 5%) Falciparum – malaaria korral alustatakse ruttu infusioonraviga- kiniin-hürdokloriidi glükoosilahuses, ravi kestus on 7 – 10 päeva ja seda kombineeritakse doksütsükliiniga (alla 8 – aastastel lastel ja rasedatel klindamütsiiniga).

Võimalikult kiiresti soovitatakse üle minna peroraalsele ravile: suukaudse kiniin-hürdokloriidi ja doksütsükliiniga (alla 8 – aastastel lastel ja rasedatel klindamütsiiniga).

Alternatiivsete ravimitena kasutatakse ka artemisiniiniderivaate, proguaniili ja meflokiini.[13]

Homöopaatiline ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiniin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiinapuu koores leiduv alkaloid kiniin takistab erütrotsüütides malaariasääskede poolt edasikantava malaariaplasmoodiumi arengut ning samuti alandab palavikku. Kiniini stereoisomeer Quinidine on ravim, mida kasutatakse nii Plasmodium falciparumi poolt põhjustatud malaaria, kui ka südame rütmihäirete raviks humaanmeditsiinis.

Malaariapiirkonnad ja haigestumise sagedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malaariapiirkonnad on Aafrika, Lõuna- ja Kagu-Aasia, Kesk-Ameerika ning Lõuna-Ameerika põhjaosa. 80% malaariajuhtumitest esineb Mustas Aafrikas. Igal aastal haigestub malaariasse 300–500 miljonit ja sureb 1,5–2,5 miljonit inimest.


Malaaria Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis oli malaaria (nn halltõbi) arvatavasti levinud vähemalt keskajal; kindlaid teateid on alates 18. sajandist, kuid haiguse tekkepõhjus oli siis teadmata. Halltõve põhjustajaks arvati kurje vaimusid, halba õhku, vale toitu, külmetust ja ehmatust. 18271830 levis Lõuna-Eestis ulatuslik malaariaepideemia ning ohvrite arv ulatus 5%-ni kõigist haigusjuhtumitest (muidu 0,3–0,4%).

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

1897. aastal tõestas R. Ross, et lindude malaariat siirutavad Anophele'e perekonna sääsed.[14]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Prothero, R. Mansell. "Malaria, Forests and People in Southeast Asia." Singapore Journal of Tropical Geography 20.1
  2. http://www.who.int/malaria/world_malaria_report_2010/en/index.html WHO Report
  3. Snow RW, Guerra CA, Noor AM, Myint HY, Hay SI (2005). "The global distribution of clinical episodes of Plasmodium falciparum malaria". Nature 434 (7030): 214–7. doi:10.1038/nature03342. PMID 15759000. 
  4. "Malaria: Disease Impacts and Long-Run Income Differences" (PDF). Institute for the Study of Labor. Vaadatud 10.12.2008.
  5. Plasmodium Life Cycle, Supplemental material for lectures given by Dr. Wiser in Malaria (TRMD 782) http://www.tulane.edu/~wiser/malaria/mal_lc.PDF
  6. Malaria's biology, Centers for Disease Control and Prevention http://www.cdc.gov/malaria/about/biology/
  7. Svetlana Glushakova, Dan Yin, Nicole Gartner, Joshua Zimmerberg, Quantification of malaria parasite release from infected erythrocytes: inhibition by protein-free media, veebiversioon (vaadatud 12.06.2013)
  8. How The Malaria Parasite Hijacks Human Red Blood Cells, veebiversioon (vaadatud 12.06.2013)
  9. Malaria - MedlinePlus Medical Encyclopedia http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/malaria.html veebiversioon (vaadatud 08.07.2013)
  10. Malaria. WHO Fact sheet nr. 94, aprill 2010 http://www.who.int/mediacentre/factsheets/fs094/en/index.html
  11. David T Brown, Cannabis: The Genus Cannabis, harwood academic publishers, lk 12 – 13, 1998, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 05.10.2014)(inglise keeles)
  12. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 412 – 413, 1957
  13. tõlkinud Hannes Erm, Triin Tarmas, Ene Leesment, Markko Pärtelpoeg, toimetanud Katrin Hallas, "Vältimatu abi käsiraamat", 3. trükk, AS Medicina, lk 267 – 269, 2010, ISBN 978 9985 829 95 0
  14. Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia. Üldosa.", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 12, 2011, ISBN 978 9949 19 712 5 (1.kd)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]