Henrik (Uppsala piiskop)

Allikas: Vikipeedia
Piiskop Henrik ja Lalli, "Missale Aboense", 1488

Piiskop Henrik või Püha Henrik oli legendi järgi 12. sajandil elanud Uppsala piiskop, kelle soome talupoeg Lalli tappis Soomes Köyliö järve jääl 20. jaanuaril millalgi 1150. aastatel.

Legend piiskopi tapmise kohta ei põhine ühelgi tõsiseltvõetaval allikal. Vähesed ebamäärased kirjalikud tõendid piiskopi kohta on kirja pandud kaua aega pärast väidetavaid sündmusi, kõige varasemad neist 13. sajandi lõpus. Oletused sündmuste kohta põhinevad mitmel legendil, millest ühtki ei või pidada ajalooliselt usaldusväärseks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Legendi järgi oli Henrik inglise päritolu (Angliamaalt). 13. sajandist pärineva Püha Eriku legendi järgi saabus piiskop Henrik koos Rootsi kuninga Erik Pühaga Soome ristiusku tooma. Hiljem sai see väidetav 1150. aastate keskel toimunud sündmus nime Esimene ristiretk. Paljud tänapäeva ajaloolased arvavad, et mingit ristiretke kunagi ei toimunudki ning legend võis alguse saada mõne väheolulise tõestisündinud sündmuse ülepaisutamisest. 2005. aastal väitis Helsingi Ülikooli ajalooprofessor Tuomas Heikkilä, et tõendeid piiskop Henriku olemasolust ei eksisteeri üheski ajalooarhiivis. Ka Püha Eriku legendi esimestes versioonides ei ole ei ristiretke ega Henrikut üldse mainitud, need lisandusid legendile alles 14. sajandil. Kuningas läks Rootsi tagasi, Soome jäänud piiskopi saatusest jutustab aga kaks legendi – üks neist on kõige varem 13. sajandi lõpus kirja pandud ladinakeelne pühakulegend ning teine soomekeelne "Piispa Henrikin surmavirsi", mis on Kalevala-tüüpi rahvaluulekogumik. Kuigi selle sünniajaks on väidetud keskaega, pandi see kirja alles 17. sajandil.

Ametlik pühakulugu Vita ei kirjelda piiskopi päritolu ega elu kuigi põhjalikult. Selgub vaid tema inglise päritolu ning rõhutatakse asjaolu, et ta oli Uppsala, mitte Soome piiskop; kuigi Soomes on teda ka esimeseks Turu piiskopiks peetud.

Piiskopi surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Piispa Henrikin surmavirsi" jutustab piiskopi tapmise loo. Piiskop oli läinud Lalli-nimelise talupoja naiselt Kerttult söögikraami paluma. Ta sai täiendust nii enda kui ka hobuse toiduvarudele ning maksis kõige eest rikkalikult. Et aga Kerttu võõraid ei sallinud, valetas ta Lallile, et piiskop jättis kraami eest maksmata. Lalli sattus raevu ja asus piiskopi reisiseltskonda kirvega taga ajama. Piiskop aimas oma surma ette ning palus teenijatel pakku minna ning hiljem tema laiba ära viia. Kohta, milleni nad jaksavad tema surnukeha kanda, pidid nad ehitama Soome esimese kiriku. Teise versiooni järgi pidi kirik ehitatama kohta, kuhu rege vedavad härjad seisma jäävad. Piiskopi viimane soov olevat hiljem täidetud, ning Soome esimene kirik ehitatud Nousiainenisse.

Lalli tappis piiskopi Köyliö järve jääl, lüües tal kirvega (teise versiooni järgi mõõgaga) pea maha. Tapmiskoht olevat olnud järve põhjaosas Kirkkokari saare läheduses.

Üks versioon legendist on esitatud ka Elias Lönnroti rahvalaulude kogumiku "Kanteletar" keskaegsete legendide ballaadide osas.[1]

Veljo Tormise 1992. aastal kirjutatud teos "Piiskop ja pagan" toetub Henriku ja Lalli legendile ning sellel põhinevatele rahvalauludele.

Püha Henrik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast surma sai Henrikust Soome katoliiklik (kanoniseerimata) kaitsepühak. Veel vahetult enne reformatsiooni ülistati Soomes Henrikut kui pühakut, reformatsioon püüdis küll pühakute mõjuvõimu vähendada, kuid ikkagi peeti Henrikule pühendatud missasid veel ka 17. sajandil.

Rahvasuus liikuvad legendid rääkisid lugematutest imedest, mis pärast piiskopi surma Püha Henriku nimetamisega palvetes kaasnesid – inimesed tervenesid parandamatutest haigustest ning tõusid surnust üles. Kirkkokarit, saart piiskopi tapmiskoha lähedal, hakati hiljem nimetama ka Püha Henriku saareks. Aastal 1955. paigaldati saarele mälestusmärk ristiusu vastuvõtmisele Soomes. Kirkkokari on Põhjamaade ainuke katoliiklaste palverännakute sihtkoht. Igal aastal enne jaanipäeva peetakse saarel mälestusmissa.

Henrik olevat maetud Nousiainenisse. Märke sellest, et Nousiainenis oleks 12. sajandil kirik olnud, ei ole aga leitud. Vähemalt osa väidetavatest piiskopi säilmetest maeti 1300. aastal ümber vastselt sisse õnnistatud Turu toomkirikusse. On teada, et Turu kirikusse sai juba ümbermatmisel jõuda vaid osa Henriku säilmetest. Enne reformatsiooni säilitati neid omaette altaril; tolleaegsete allikate väitel saadeti pühasid luid muu hulgas Rootsi. Kui venelased Põhjasõja ajal Turu vallutasid, viisid nad säilmed sõjasaagina endaga kaasa. Nende edasine saatus on teadmata. 1920. aastatel uurisid soome arheoloogid Turu kirikust leitud küünarluud ning väitsid, et see pärines tõenäoliselt Henrikult. Seda küünarluud peabki katoliku kirik ainsaks tänapäevani säilinud reliikviaks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pispa Heinrikki ja Lalli. Kanteletar taikka Suomen kansan wanhoja lauluja ja wirsiä. Koonnut Elias Lönnrot. Nr 28. (Kasutatud 21. veebruaril 2011.)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]