Riigivürst

Allikas: Vikipeedia

Riigivürst (saksa keeles Reichsfürst, ladina keeles princeps regni või princeps imperii) oli Saksa-Rooma riigi kõrgaadlik (hertsog, vürst ja mitme suurema valduse krahv) või ilmalikku võimu omav vaimulik isand (peapiiskop, piiskop ja mõne kloostri abt või abtiss), kes oli Saksa-Rooma valitseja (Saksa kuninga või Saksa-Rooma keisri) otsene vasall.

Riigivürsti seisus tekkis 12. sajandi jooksul, kui kõige olulisemaid Saksa-Rooma riigi vasalle (hertsogid, markkrahvid ning ilmaliku võimuga peapiiskopid ja piiskopid ehk vürstpiiskopid) hakati kutsuma vürstideks (ladina princeps, ka esimene, peamine). 13. sajandiks kujunes välja neile spetsiifiline õiguslik korraldus: nii ilmalikud kui ka vaimulikud vürstid said oma valitsemistunnused (regaalid) otse kuningalt või keisrilt ja neile anti ka mitmed privileegid: oma raha müntimise õigus, tollimaksude kogumine, krahvidele ja vabahärradele maade läänistamise õigus. Neil oli ka mitmeid tseremoniaalõigusi, näiteks nimetada end ametlikus kirjavahetuses vürstlikuks valitsejaks, omada erinevaid mõjukust näitavaid regaale jne. 13. sajandil hakati valitsejaid ka ametlikult riigivürsti seisusesse tõstma, varasemal ajal vürstidel ametlikku ürikut selle kohta polnud, kuid neid peeti sellest hoolimata riigivürstideks. 12.–13. sajandil olid riigivürstid enamjaolt vaimulikud valitsejad, hiljem lisandus suur hulk ilmalikke. 14. sajandiks oli riigivürsti seisus oma privileegide ja kohustustega üldiselt välja kujunenud. 13. sajandil oli kõigil riigivürstidel õigus kuningat valida, kuid sajandi lõpuks oli hakkas kujunema tavalistest riigivürstidest kõrgemal seisev kuurvürstide seisus, mis sai lõpliku kuju 1356. aastal Karl IV Kuldbullas.

Saksa riigivürstid Vana-Liivimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka Vana-Liivimaa piiskopid olid riigivürstid. Riia piiskop oli esimest korda keisrile vasallivande andnud juba 1208. aastal, uuesti tegi ta seda 1225. aastal ning sai ka läänikirja. Samal aastal anti läänikiri ka Tartu piiskopile, Saare-Lääne piiskop sai selle 1228. aastal. Kuid seejärel kuni 15. sajandi alguseni Liivimaa piiskopid keisrilt riigivürsti regaale ei küsinud. Alles keiser Sigismundi ajal said Riia peapiiskop, Tartu piiskop ja Saare-Lääne piiskop taas riigivürsti regaalid (nad kasutasid keisrituge võimuvõitluses Saksa ordu Liivimaa orduharu vastu).

Kuid ka 15. sajandil jäid riigivürsti tunnuste läänistamised Liivimaa piiskoppidele ebajärjekindlateks. Alles 1521. aastal anti regaalid kõigile Liivimaa piiskoppidele, sealjuures said Kuramaa ja Tallinna piiskopid selle esmakordselt. Edaspidi tunnistasid peaaegu kõik Liivimaa piiskopid endid keisri vasallidena, ainult Tallinna piiskopid tõenäoliselt ei teinud seda.

Liivi ordumeister omandas tiitli 1526. aastal, Liivimaa orduvalduste pidulik läänistamine tema esindajale toimus 1530. aastal. Ordumeistrid jäid riigivürstideks kuni Liivi ordu lõpuni 1562. aastal.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Karl-Friedrich Krieger: König, Reich und Reichsreform im Spätmittelalter, München 2005, eriti lk-d 37–39 ja 105–109. ISBN 3-486-57670-4