Kolmekümneaastane sõda

Allikas: Vikipeedia
Kolmekümneaastane sõda
Map Thirty Years War-en.svg
Toimumisaeg 1618–1648
Toimumiskoht Euroopa
Tulemus Vestfaali rahu
Osalised
Hollandi Vabariik Hollandi Vabariik

Sweden-Flag-1562.svg Rootsi kuningriik
Čechy Čechy (Böömimaa)
Taani Taani -Norra (1625–1629)
Royal Standard of the King of France.svg Prantsusmaa kuningriik
Saksimaa kuurvürstiriik Saksimaa kuurvürstiriik
Wappen Kurpfalz.svg Reini pfaltskrahvkond
Brunswick-Lüneburg Arms.svg Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond
Inglismaa Inglismaa kuningriik
Wappen Mark Brandenburg.pngPOL Prusy książęce COA.svg Brandenburg ja Preisimaa

Osmanite riik Osmanite riik

Saksa-Rooma riik Saksa-Rooma riik

Flag of Cross of Burgundy.svg Hispaania
Taani Taani Taani-Norra (1643–1645)

Väejuhid või liidrid
Prinsenvlag.svg Nassau Maurits

Prinsenvlag.svg Piet Pieterszoon Hein
Prinsenvlag.svg Frederik Hendrik
Prinsenvlag.svg Maarten Tromp
Sweden-Flag-1562.svg Alexander Leslie
Sweden-Flag-1562.svg Gustav II Adolf
Sweden-Flag-1562.svg Axel Oxenstierna
Sweden-Flag-1562.svg Johan Banér
Sweden-Flag-1562.svg Gustaf Horn
Sweden-Flag-1562.svg Lennart Torstenson
Sweden-Flag-1562.svg Carl Gustaf Wrangel
Sweden-Flag-1562.svg Karl X Gustav
Flag of Bohemia.svg Friedrich V
Flag of Bohemia.svg Jindrich Matyas Thurn
Flag of Bohemia.svg Christian I
Flag of Denmark.svg Christian IV
Royal Standard of the King of France.svg Louis XIII
Royal Standard of the King of France.svg Kardinal Richelieu
Royal Standard of the King of France.svg Louis II Bourbon
Royal Standard of the King of France.svg Henri de la Tour d'Auvergne
Flag of Electoral Saxony.svg Bernard
Flag of Electoral Saxony.svg Johann Georg I
Flag of England.svg George Villiers

Banner of the Holy Roman Emperor with haloes (1400-1806).svg Johann t’Serclaes von Tilly

Banner of the Holy Roman Emperor with haloes (1400-1806).svg Albrecht von Wallenstein
Banner of the Holy Roman Emperor with haloes (1400-1806).svg Ferdinand II
Banner of the Holy Roman Emperor with haloes (1400-1806).svg Ferdinand III
Banner of the Holy Roman Emperor with haloes (1400-1806).svg Franz von Mercy
Banner of the Holy Roman Emperor with haloes (1400-1806).svg Johann von Werth
Banner of the Holy Roman Emperor with haloes (1400-1806).svg Gottfried Heinrich zu Pappenheim
Charles VII Arms-personal.svg Maximilian I
Flag of Cross of Burgundy.svg Felipe IV
Flag of Cross of Burgundy.svg Gaspar de Guzmán
Flag of Cross of Burgundy.svg Gonzalo Fernández de Córdoba
Flag of Cross of Burgundy.svg Ambrosio Espínola
Flag of Cross of Burgundy.svg Ferdinand Habsburg
Flag of Cross of Burgundy.svg Diego Felipez de Guzmán[1]

Jõudude suurus
Kokku: 495 000[1] Kokku: 450 000[1]

Kolmekümneaastane sõda oli sõda, mis peeti 16181648 põhiliselt Saksa-Rooma riigi territooriumil Kesk-Euroopas, kuid milles osales enamik Euroopa riike. Sõjal oli palju põhjuseid, kuid üheks peamiseks oli konflikt protestantismi ja katoliikluse vahel, mistõttu seda on peetud viimaseks suureks ususõjaks Euroopas. Tähtsat osa mängis ka Praha defenestratsioon (Saksa-Rooma riigi keisri Ferdinand II saadikute aknast välja viskamine Prahas 1618. aastal), mida peetakse enamasti sõja alguseks. Lisaks oli mängus Habsburgide dünastia saatus.

Sõja eeldused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Augsburgi usurahu ja sellele järgnenud pinged Saksa-Rooma riigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Augsburgi usurahu (1555) kinnitas 1526. aasta Speyeri maapäeva tulemused, sellega tunnustati Saksamaa luterlasi legaalse konfessioonina katoliiklaste kõrval ning tühistas ametlikult 1521. aasta Wormsi retsessi, millega Martin Luther ja tema toetajad olid riigivande alla pandud.

See nägi ette, et:

  • Saksa riigivürstid (neid oli 360) võivad valida religiooni (luterluse või katoliikluse) oma territooriumil vastavalt südametunnistusele (1582. aastal sõnastas jurist Joachim Stephani selle kui: cuius regio, eius religio – kelle võim, selle usk).
  • Katoliiklikus vaimulikus võimkonnas (peapiiskopkond|peapiiskopkonnas, piiskopkonnas või abtkonnas) elavad aadlikud võivad jääda luterlasteks (Declaratio Ferdinandea, mida ametlikult aga ei kinnitatud).
  • Need territooriumid ja varad, mis luterlased enne Passau rahu (1552) katoliku kirikult on omandanud (sekulariseerinud), kuuluvad legaalselt neile.
  • Katoliku kiriku piiskopid, kes pöörduvad luterlusse, peavad oma territooriumist (peapiiskopkonnast või piiskopkonnast) loobuma ja see antakse katoliiklikule vaimulikule.[2]

Samas ei käsitlenud Augsburgi usurahu kalvinismi, mis selle ajaks oli juba levinud Šveitsis ning mille võtsid hiljem omaks Pfalzi kuurvürst ja mitmed teised Saksa vürstid. See tekitas lisapingeid ning tingis Pfalzi keskse rolli Kolmekümneaastase sõja alguses.

16. sajandi teise poole jooksul usulised pinged Saksamaal kasvasid. Põhja-Saksamaa protestantlikud vürstid jätkasid katoliiklike piiskopkondade sekulariseerimist ning ka mujal asus ametisse protestantlikult meelestatud piiskoppe, kes polnud nõus oma valdustest loobuma. 15831588 toimus Kölni sõda, milles katoliiklikud jõud võitsid peapiiskopkonda sekulariseerida püüdnud protestantlikku peapiiskoppi Gebhard Truchsess von Waldburgi, kes asendati katoliikliku Baieri hertsogi Ernstiga. 1690. aastatel leidis sarnane konflikt aset Strassburgi piiskopkonnas, mille võitsid samuti katoliiklased.[3]

Usulisi pingeid kasvatas ka see, et 16. sajandi teisel poolel kujunesid välja selged konfessioonid: katoliku kirik reformis end sisemiselt Trento kirikukogul ning asus alates 1560. aastatest teostama ka vastureformatsiooni. Luterlased ühinesid 1580. aastal Formula Concordia'ga. 1563. aastal andis Pfalzi kuurvürst välja Heidelbergi katekismuse, mis sai Saksamaa kalvinistide ehk reformeeritute usutunnistuse aluseks. Ehkki kalvinismi ametlikult lubatud usuna ei tunnistatud, ei kuulutatud seda otseselt ka ebaseaduslikuks, kuna 1566. aasta riigipäeval otsustati see lugeda samuti Augsburgi usutunnistuse alla käivaks. Hiljem vastuolud siiski kasvasid, kui kalvinism levis seni luterlike vürstide hulgas, 1613. aastal võttis selle vastu ka Brandenburgi kuurvürst, kuid kelle valdused jäid luterlikeks.[4]

Usuline ja poliitiline olukord Saksa-Rooma riigi piiridel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ida-Euroopa vastureformatsiooni peamised jõud olid Poola ja Austria, mis püüdsid katoliikluse võimu ideoloogiliselt peamiselt jesuiitidele tuginedes taastada. Habsburgid olid huvitatud ka oma võimu laiendamisest Saksa-Rooma riigis, milleks nad olid valmis tegema koostööd ka protestantidega. Keisrid Maximilian II, Rudolf II ja Matthias olid usuliselt tolerantsed, mistõttu nende valdustes Alam- ja Ülem-Austrias, Böömimaal ja Ungaris said levida nii luterlus kui ka kalvinism.

17. sajandi alguses kasvasid Euroopa suurriikide vahel pinged ning suurenes huvi Saksa alade vastu. Hispaaniat valitsevale Habsburgide dünastia harule kuulus mitmeid valduseid Saksa-Rooma riigis: Lõuna-Madalmaad, Franche-Comté ja Milano. Hispaania oli alates 1568. aastast sõjas Põhja-Madalmaade ehk Ühinenud Provintside Vabariigiga, milleks ta samuti taotles Saksa-Rooma riigi toetust. Hispaania ja Põhja-Madalmaade sõda mõjutas tugevalt usulisi vahekordi ka Saksa-Rooma riigis, kuna katoliiklased toetasid Hispaaniat ning protestandid Madalmaid, mis süvendas nendevahelisi lahkhelisid. Prantsusmaa tahtis samas vastu seista oma ida- ja lõunapiire ümbritsevate Habsburgide võimsuse kasvule ning püüdis seetõttu protestantlikke vürste meelestada Hispaania ja Austria vastu. Rootsi ja Taani olid majanduslikel põhjustel huvitatud Läänemere-äärsetest Põhja-Saksa riikidest.

Protestantlik unioon ja Katoliiklik liiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1606. aastal soovisid Donauwörthi riigilinnas enamuses olevad katoliiklased korraldada protsessiooni, kuid seal elavad luterlased ei tahtnud seda lubada, mistõttu linnas puhkesid rahutused. See ajendas Baieri hertsogit Maximiliani katoliiklaste poolel sekkuma, kes liitis linna enda valdustega. Seejärel tundsid Saksamaa kalvinistid, kelle usk oli keisririigis endiselt seadustamata, end ebakindlalt ning Pfalzi kuurvürsti Friedrich IV ning tema peamise nõuniku Anhalti Christiani juhtimisel moodustasid protestandid 1608. aastal oma õiguste kaitseks Protestantliku Uniooni. Protestantliku Uniooni moodustamine ajendas katoliiklasi 1609. aastal looma Katoliiklikku Liigat hertsog Maximiliani ja Mainzi peapiiskopi juhtimisel. Kahe fraktsiooni vastuolusid suurendas see, et nii Friedrich IV kui ka Baieri Maximilian pärinesid Wittelsbachi dünastiast ning Maximilian I soovis muuta Baieri haru Pfalzi omast tähtsamaks, milleks ta soovis muuhulgas omandada selle kuurvürsti tiitlit.[5]

Ferdinand II ja sõja algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1619. aastal suri Saksa-Rooma keiser ja Austria valitseja Matthias lastetuna, ent ta oli valinud pärijaks oma nõo Steiermarki hertsogi Ferdinandi, kes sai Böömimaa kuningaks ja keisriks Ferdinand II nime all. Ferdinand oli vaga katoliiklane, kes oli saanud hariduse jesuiitide juures, ning ta tahtis kõigis oma valdustes läbi viia vastureformatsiooni, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid enamuses protestandid (luterlased, kalvinistid ja utrakvistid ehk mõõdukad hussiidid), ebapopulaarne. Ferdinand püüdis kindlustada Böömimaa kuninga kohta juba enne Matthiase surma, ent kui tema saadikud 1618. aastal Praha linnusesse saabusid, siis viskasid Böömimaa kalvinistid nad lossi akendest välja (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus (Teine Praha defenestratsioon) oli alguseks Böömimaa ülestõusule ning seda loetakse ka Kolmekümneaastase sõja alguseks. Kolmekümneaastane sõda jagatakse neljaks perioodiks: Böömi-Pfalzi periood (16181623, Taani periood (16251629), Rootsi periood (16301635) ja Prantsuse-Rootsi periood (16351648).

Böömimaa kuningas oli valitav ning Böömimaa mässulised valisid 1619. aastal enda valitsejaks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V, 1610. aastal surnud Friedrich IV poja, kes oli Inglismaa kuninga James I tütre Elizabethi abikaasa. Samal ajal valisid lojalistid Böömimaa kuningaks Ferdinand II ning ta kinnitati ka Saksa-Rooma keisriks. Ferdinand luges seejärel Friedrich V mässuliseks ning nendevaheline konflikt muutis sõja Habsburgide valduste sisesõjast üleriigiliseks konfliktiks.

Böömi-Pfalzi periood ehk Böömi sõda, 1618–1625[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lühikese ajaga koondati böömlaste vastu 14 000 meheline sõjavägi, mille ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane tungis kohe Böömimaale ja jõudis Neuhausini.

Ferdinand arvestas, et keisri vägede Böömimaale tungimisega surutakse böömlaste vastupanu lühikese aja jooksul maha. Seda ei juhtunud, olgugi et ka Khuen ja Buguoy tõttasid Ferdinandi vägedele appi. Äge Habsburgide vastane krahv Jindrich Matyas Thurn osutas mehist vastupanu ja suurendas oma sõjaväge, palgates seisuste poolt eraldatud rahaga juurde lisavägesid. Thurnile saabus appi ka seiklushimuline saksa krahv Ernst Mansfeld oma 2000 mehega. Sellises olukorras olid keisri väejuhid sunnitud taanduma ja said böömlastelt koguni lüüa. Keisri olukord halvenes veelgi, kui sileeslased ühinesid böömlastega ja saatsid neile appi markkrahv Jägerndorfi. Keisrimeelse Pilseni linna alistamine Mansfeldi poolt oli böömlaste uueks eduks. Kui Thurn oleks tunginud nõrgestatud Buquoy väele kallale ja selle hävitanud, oleks see olnud keisrile väga raskeks hoobiks. Kuid Thurn siirdus Austriasse, et mõjutada Austria seisusi ühinema böömlastega. Austerlased olid aga kõhkleval seisukohal, et oodata ära Määrimaa otsus, sealne mõjukaim poliitik Karel Žerotín vanem püüdis tekkinud konfliktis säilitada rahu ja toetas pigem Ferdinand II-st. Muutunud ilmastikuolude tõttu pöördus Thurn tagasi Böömimaale. Talve jooksul otsisid mõlemad pooled endale väljastpoolt toetust.

Nüüd kihutas ka Määrimaa minema keisri maavalitsejad, korraldas oma valitsuse Böömimaa eeskujul ja koondasid tugeva sõjaväe. Ühiseks võitluseks Ferdinandi vastu sõlmiti naabermaaga leping ja Žerotín pandi koduaresti. Thurnil oli nüüd tee Alam-Austriasse lahti ja ta saabuski Viini alla, kuid pidi siiski taanduma, sest tema sõjavägi oli Viini ründamiseks liiga nõrk.

Otsustav Valgemäe lahing toimus 8. novembril 1620. aastal Praha juures. Böömi 30 000 meheline sõjavägi oli kirju koosseisuga. Pfalzi ja Böömi sõjavägi ületas oma suuruselt liigalaste oma. Liiga vägede juhataja oli andekas kindral Jan Tsercales Tilly, kes oli rahvuselt madalmaalane. Friedrich V, saanud teada, et lahing on alanud, sõitis oma vägede juurde, kuid jõudis kohale liiga hilja, sest lahing oli tema saabumise ajaks juba kaotatud. Kuigi Praha ja teiste Böömi linnade kaitsmiseks olid Friedrichil head väljavaated, pages ta Böömimaalt ja raskendas sellega oma olukorda veelgi.

Hollandi abirahadega palkas Friedrich endale kaks väejuhti, Ernst von Mansfeldi ja Braunschweigi printsi Christiani. Saanud raha ja kogunud sõjaväe, alustasid mõlemad sõjalist tegevust. Christian tungis talvel 1621./1622. a. Padenbori piiskopkonda ja Mansfelt tegutses Elsassis. Nendega ühines Badeni markkrahv Georg Friedrich, kes oli äge protestant ja jäänud truuks lagunevale Protestantlikule Unioonile. Ka vastaspool – Hispaania, Katoliiklik Liiga ja keiser Ferdinand – valmistusid palavikuliselt sõjale. 1622. aasta kevadel tuldi mõlemalt poolt välja aukartustäratavate jõududega. Kuurvürst Friedrich ilmus nüüd ka ise tema nimel kogutud sõjaväe juurde. Wimpfeni juures (Neckari jõel) toimus 6. mail 1622 äge ja verine lahing, kus mõlemad pooled olid kokku pannud välja 150 000 meest. Friedrich sai lahingus rängalt lüüa. Tema sõjavägi kaotas surnutena 6000 meest, samuti langes vaenlaste kätte osa ta kahuritest, palju moona ning, mis eriti tähtis – kassa. Ka prints Christian sai lüüa Tillylt, kusjuures õnnestus tal hädavaevu Mansfeldiga ühineda ja Madalmaadesse põgeneda. Kaotuste tagajärjel jäi Friedrich ilma Pfalzist.

Taani periood, 1625–1629[muuda | redigeeri lähteteksti]

1626. aasta augustis lõi Tilly Lutteri juures Saksamaale tunginud taani kuningaväge. Peale seda kuningas põgenes Elbe taha.

Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, geniaalne administraator Albrecht von Wallenstein, oli 6 kuud Stralsundi linna tagajärjetult piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti viimasele soodus rahuleping Lüübekis (1629). Taani pool oli enne seda rängalt Wolgasti juures lüüa saanud.

Rootsi periood, 1630–1635[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. juulil 1630. aastal Rootsi kunungas Gustav II Adolf maandus Usedomi saarel oma väikese sõjaväega, mis koosnes 13 000 mehest. Rootslaste sõjasse sekkumise põhjustas:

  • Protestantlik usk oli kindlustanud rahu Rootsis, samas katoliku-usu mõjulepääs oleks tekitanud igavesi rahutusi.
  • Habsburgide absoluutse võimu maksmapanek Saksamaal oleks ähvardanud ka rootslasi Läänemerel.

Rootslaste vägi oli küll väike, kuid seevastu mitte palgaline ja juhuslikest seiklejatest koosnev, vaid hästi distsiplineeritud. Ka rootslaste relvad olid paremad kui sakslaste omad. Rootsi sõduri oda oli lühem ja kitsam, tema püss nii kerge, et toetusharki ei tarvitatudki, kahurid väikesed, nii et neid võis kergelt ühest kohast teise vedada.

Gustav Adolfi seisukord oli alguses üsna hädaohtlik, sest keisri vägi asus alles Pommeris ja Mecklenburgis ning protestantlikud vürstid kartsid Gustaviga ühineda, kuna keisri sõjavägede jõud näis neile väga tugevana. Kindlustanud oma seisukorda Rügeni ja Oderi üle, liikus Gustav Adolf Stettini suunas, tungis Mecklenburgi ja surus keisri väed välja Pommerist. Kuna rootsi väed olid haruldaselt distsiplineeritud ega riisunud okupeeritud aladel, siis rootslased leidsid omale igal pool poolehoidu. Keisri vägesid ei juhatanud enam tark ja osav Wallenstein, vaid temast vanem ja nõrgem Tilly, kes pealegi oli sunnitud ootama läbirääkimisi Prantsusmaa ja liiga juhi, kuurvürst Maximiliani, vahel. Jaanuaris 1631 sõlmiti Bürvaldis liiduleping prantslaste ja rootslaste vahel, mis kindlustas rootslastele prantslaste toetuse 400 000 taalri suuruses summas aastas ilma vastukontsessioonita.

Gustav Adolfi aeglase edasitungi tõttu sattus hädaohtu Põhja-Saksa suurim linn Magdeburg. Keiser oli selles linnas oma restitutsiooni-edikti läbiviimisega teinud algust. Kodanikud polnud sellega nõus ja sõlmisid Rootsi kuningaga lepingu keisri ja Katoliku Liiga vastu. Gustav Adolf saatis magdeburglastele oma väejuhi Falkenbergi appi, kuna ta ise ei saanud kohale minna, sest pidas läbirääkimisi saksa vürstidega ühisest aktsioonist keisri ja liiga vastu. 20. mail 1631 Magdeburg vallutati liiga vägede poolt ja riisuti paljaks.

Pärast seda Tilly raiskas oma aega mõttetult: esmalt ta tungis Hessen-Kasseli maakrahvi Wilhelm V kallale ja kui see sõjakäik ei andnud tulemust, pöördus ta tagasi põhja rootslaste vastu. Nüüd Gustav Adolf oli jõudnud kindlustada oma seljatagust ja ta siirdus Tangermundi juures üle Elbe jõe. Mõlemad väed kohtusid augustis, olgugi et Gustav Adolf hoidus pealahingust. Keisri ebatarga ettekirjutise põhjal Tilly ka taandus ja ründas Saksi kuurvürsti Johann-Georgi, kes oli küll jõudnud relvastuda, kuid ei julgenud avalikult rootslaste poole üle minna. Tilly nõudis kuurvürstilt, et ta paneks relvad maha või ühineks liiga ja keisri vägedega, vallutades seejuures Halle, Eislebeni, Merseburgi. Selle tulemuseks oli kaitse- ja pealetungilepingu sõlmimine rootslaste ja sakside vahel. Rootsi-Saksi vägede arv ulatus nüüd 47 000 meheni. Nüüd Gustav Adolf võis julgesti Tilly vastu välja astuda. Otsustav lahing peeti 17. septembril 1631. aastal Breitenfeldis, Leipzigist põhja pool, mille Tilly oli vallutanud. Tilly otsustas vaenlase tõrjuda tagasi marulise kahuritulega, mis tal õnnestus vaid Saksi vägede suhtes, kuid rootsi kindralid Johan Banér ja Gustaf Horn näitasid üles äärmist kangelaslikkust. Keisri väed löödi lõpuks puruks, kusjuures Tilly kaotas surnutena 12 000 ja vangilangenutena 7000 meest. Gustav Adolf oli selles lahingus kasutusele võtnud uue sõjapidamismooduse – liinitaktika. Välja nägi see selline, et kui vaenlane kasutas vanamoodsaid, 150 mehe laiusi ja 10 viirgu sügavaid kolonne, siis Rootsi kuninga väed olid paigutatud kahte pikka, kuid vaid 5–6 viiru sügavusse "liini". Kuna tema musketimehed suutsid laadida ja tulistada mitu korda kiiremini kui vaenlase omad, pidas selline liin oma tulejõuga kinni märksa massiivsema kolonni rünnaku, jättes samal ajal osa jõude reservi.

Pärast hiilgavat võitu Breitenfeldi juures Gustav Adolfil oli tee vaba keisri valdustesse ja liigale kuuluvaisse maadesse. Kuningas saatiski keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631. aastal vallutas Praha. Sama õnnelikult sõjategevus arenes ka Gustav Adolfil, kes vallutas ühe liiga linna teise järel. 23. detsembril andis talle alla keisri vägede garnison Mainzis. Linnad ja vürstid ühinesid Rootsi kuningaga meelsasti, mis kergendas ta hiilgavat sõjaretke. Gustav Adolfi kuulsus tõusis tollal haripunktini. Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle, kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta vastu võtaks sõjavägede ülemjuhataja koha. Arvati täie õigusega, et kui keegi koostab võitlusvõimelise sõjaväe ja juhib selle võidule, siis võib see olla vaid Wallenstein.

Aprillis 1632 Wallenstein astus sõjavägede ülemjuhataja kohale. 1632. aasta märtsis hakkas Gustav Adolf tungima edasi ja Tilly oli sunnitud taganema Lechi taha. 15. aprillil ta sai Raini juures Lechi ääres ägedas võitluses rängasti lüüa. Gustav Adolf vallutas kuurvürst Maximiliani haldusi ja see suutis suuri-vaevu pugeda varju oma vägedega. Gustav Adolf marssis võidukalt Augsburgi ja saabus mais Münchenisse, kuna ta kannul käis Böömi õnnetu kuningas, pfaltskrahv Friedrich. Gustav Adolfi liitlasel, Saksi kuurvürst Johann Georgil, puudus õnnetuseks mõistus ja arusaamine sõjast. 15. detsembril 1631 ta kolis Prahast Dresdenisse.

Wallenstein alustas oma sõjalist tegevust just Praha vallutamisega (22. mail 1632) ja ühines Egeri juures Maximilianiga. Ühendatud sõjavägi, mille ülemjuhatajaks oli Wallenstein, koosnes 60 000 mehest. Selle väega astus ta Frankenisse, et kohata Gustav Adolfi, kelle väed olid Nürnbergis laagris. Wallenstein otsustas siin kõik teed Nürnbergi sulgeda, et näljaga võita vastast. Gustav Adolf otsustas võtta ette kallaletungi Wallensteini vägedele nende kindlustatud laagris, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Rootsi kuningas hakkas siis liikuma lõuna poole, teeseldes, nagu kavatseks ta tungida Austriasse, kus sel ajal oli parajasti tekkinud mäss. Kuni Bodeni järveni ta liikus katoliku-usulistes maades ja võttis endale kontributsiooni. Wallenstein suundus aga põhja poole ja vallutas osa Saksimaad. Novembris kapituleerus talle Leipzig. Saanud kuulda Wallensteini liikumisest ja võitudest, Gustav Adolf pöördus tagasi ja hakkas jälgima Wallensteini. Samal ajal kogusid mõlemad pooled endale abivägesid. Wallenstein saatis marssal Poppenheimi Hallesse, et takistada Gustav Adolfi ühinemist Saksi vägedega. Gustav Adolf peatus oma väega Lützenis Leipzigi juures, kus 16. novembril 1632. aastal peeti äärmiselt äge lahing, milles langes Gustav Adolf. Ka Wallenstein ise sai kuulist riivata. Saanud kuulda kuninga surmast, rootslased ei kaotanud meelekindlust: kuninga asemele astus uus juht – hertsog Bernhard. Tema juhatuse all alustasid rootslased uut meeleheitlikku pealetungi, ja võit kalduski nende poole. Õhtul Wallenstein andis oma vägedele käsu taanduda. Rootslased kaotasid 6000 meest surnute ja kadunutena, seda oli poole rohkem kui vastastel.

Gustav Adolfi surmaga muutus olukord kolmekümne-aastases sõjas põhjalikult. Kuid siiski peeti sõda edasi rootslaste eestvedamisel. Uueks protestantide juhiks sai rootslane Axel Oxenstierna. Ta oli enam kui keegi teine pühendatud Gustav Adolfi asjadesse. Ta kutsus evangeeliumiusulised vürstid 1633. a. Heilbronni ja viis läbi, et talle anti õigus olla evangeeliumiusuliste liidu vägede juhatajaks. Samal ajal uuendati prantslastega leping abiraha saamises ja võitluseks Habsburgidega. Wallenstein eemaldus pärast Lützeni lahingut Böömimaale, kus moodustas tšehhidest tubli sõjaväe. Frankeni hertsog Bernhard ja rootsi kindral tungisid nüüd Baierisse Maximiliani kallale. Maximilian palus keisrit saata talle abi. Keiser kirjutas Wallensteinile ette minna appi. Saatnud Maximilianile abiväe, Wallenstein tungis 1633. a. oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, Brandenburgi ja Saksi vägesid, soodsa vaherahu. Wallensteini vahekord muutus seejärel liigaga ja keisriga vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises.

Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, ungari kuningas Ferdinand, kelle abiks oli kindral Gallas (Wallenstein mõrvati keisri käsilaste poolt). Esimeseks sõjaliseks menuks kujunes Regensburgi tagasivõtt. Septembris 1634. a. keisri väed lõid Frankeni hertsogit Bernhardit ja rootsi kindral Gustav Horni Härdlingeni juures. Liiduväe kaotused olid 6000 meest surnutena ja 3000 langes vangi, nende seas ka Horn.

Prantsuse-Rootsi periood, 1635–1648[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Lepingu põhjal prantslased olid kohustatud toetama liitlasi rahaliselt ja 12 000-mehelise sõjaväega, mille eest pidid saama tasuks Elsassi ja mõned kindlused. Kõigepealt pidi see sõjavägi vabastama Heidelbergi, mida piirasid baierlased. Rootslaste ja prantslaste vahekord polnud veel selgunud ja Oxenstjerna ei kirjutanud lepingule Prantsusmaaga alla. Rusuvalt mõjus protestantlusele rahu, mis sõlmiti keisri ja Saksi kuurvürsti vahel aastal 1635. Nimelt keiser jõudis otsusele, et ketserluse hävitamine on võimatu väevõimuga ja pidas seepärast vajalikuks teha protestantidele mõningaid järeleandmisi. Kuurvürst sai endale eluaegseks kasutamiseks Ülem- ja Alam-Lausitzi ühes osaga Magdeburgi peapiiskopkonnast. Kirikumaade suhtes lepiti kokku, et protestantidest omanikud võisid neid valitseda veel nelikümmend aastat. Keisri kõrgeim kohus seisis koos liikmeist, kellest pool olid protestandid ja teine pool katoliiklased. Üldist amnestiat keiser ei andnud. Saksi kuurvürst ja kõik teised, kes soovisid selle lepinguga ühineda, olid kohustatud võitlema keisriga koos välismaalaste – prantslaste ja rootslaste – vastu. Kogutud sõjavägi kuulus keisri juhatusele ja väiksemat osa (umbes 20 000 meest) võis juhtida kuurvürst, kes aga ise allus otse keisrile, nagu iga teine väejuht. Selle lepinguga ühines hulk vürste, kuid rahu see veel ei toonud, sest lahendamatuks jäi prantslaste ja rootslaste väljatõrjumine maalt. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, kellel sõjast oli ainult kasu. Kannatasid kõige rohkem rahva laiad massid, kes soovisid rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsimaa loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama. Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Sõjaõnn kaldus niiviisi kord ühele, kord teisele poole. 1636. aasta alguses keisri väed tõrjusid rootslased Baueri juhatusel põhja poole, kuid aasta lõpupoole said nad haledalt lüüa samalt Bauerilt kaotades surnutena ligi 20 000 meest. Sama lugu kordus ka prantslastega: esialgu saavutasid nad edu, kuid siis pidid taganema keisri vägede eest.

1637. aastal suri Ferdinand II ja tema asemel hakkas valitsema ta poeg Ferdinand III (1637–1657). Kuid ka tema valitsus ei toonud alguses mingeid muutusi kolmekümne-aastasesse sõjasse. 1638. aastal rootslased ja prantslased sõlmisid lepingu ja ühisel jõul lõid keisri vägesid põhjas ja lõunas. Habsburgide õnnetuseks hispaania laevastik, mis ilmus Rootsi vetesse, hävitati hollandi admiral Trompi poolt. Pikale veninud sõjast hoolimata kestsid ikka veel läbirääkimised keisri ja vürstide vahel. 1640. aastal kutsuti kokku maapäev Regensburgis, mis ka ei andnud positiivseid tulemusi. 1641. aastal oli tähtis selles mõttes, et suri Rootsi kindral Baner, keda asendas andekas väejuht Lennart Torstenson. 2. novembril 1642. aastal Torstenson lõi Breitenfeldi juures haledasti Ferdinand III-da vägesid ja 1645. aasta märtsis ta tungis Böömimaale, kus lõi keisri vägesid uuesti ja saabus Viini alla. Need olid sõja viimased hingetõmbed, kuna rahvas oli äärmiselt kurnatud ega suutnud enam edasi sõdida. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648. aastal, millest võtsid osa austerlased, baierlased, rootslased, kusjuures tähelepanu väärib tõsiasi, et keisriväge oli kõigest 33 000 meest, kuna seljatagune teenijaskond ja igasugune vahetumalt sõjast elav inimeste kari koosnes 127 000 inimesest. Praha pärast võideldi rootslaste ja keisri vägede vahel kuni 3. novembrini, siis saabus teade üldise rahu sõlmimisest Münsteris ja Osnabrückis 24. oktoobril 1648. aastal Seda rahu nimetatakse Vestfaali rahuks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Inglise vikipeedia andmed seisuga 11. jaanuar 2011.
  2. Augsburgi usurahu kohta näiteks: Joachim Whaley. Germany and the Holy Roman Empire. Volume 1, from Maximilian I to the peace of Wetphalia, 1493–1648. Oxford University Press, 2012. Lk-d 325–336.
  3. Whaley, lk-d 383–417.
  4. Whaley, lk-d 383–417.
  5. Whaley, lk-d 418–427.