Inglismaa kuningriik

Allikas: Vikipeedia
Inglismaa kuningriik
Kingdom of England
9271649 ja 16601707
Flag of England.svg   Royal Coat of Arms of England (1399-1603).svg
Inglismaa kuningriigi lipp Inglismaa kuningriigi vapp
Kingdom of England.png
Inglismaa kuningriik
Riigipea Inglismaa kuningas
Pealinn Winchester (kuni 1066)
Westminster (alates 1066)
Religioon kuni 1533. aastani katoliiklus, hiljem anglikaani
Deviis Dieu et mon droit (prantsuse)

Inglismaa kuningriik oli riik Euroopas aastail 9271649 ja 16601707. Kuningriik hõlmas Inglismaa ja 13. sajandist ka Walesi, samuti mitmeid ümbritsevad saari.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa kuningriigi alguseks peetakse 927. aastat, mil Athelstan viis lõpule väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamise.

Normannide vallutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1066. aastal vallutas Normandia hertsog William Vallutaja Inglismaa.

Next.svg Pikemalt artiklis Normanni vallutus Inglismaal, Hastingsi lahing

Plantagenet' dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1154–1485 valitses Inglismaad viisteist Plantagenet'de monarhi. Dünastia vanem haru valitses Henry II-st kuni Richard II kukutamiseni 1399. aastal.

13. sajandil ühendati kuningriigiga Wales.

Inglismaa kuninga, Anjou krahvi ja Normandia hertsogi Henry II valitsusajal (1154–1189) muutus Inglismaa kuningriik Euroopa üheks võimsamaks riigiks, jäädes alla vaid Friedrich Barbarossa Saksa-Rooma riigile. Henry käes oli peaaegu pool Prantsusmaad, Normandia ja Akvitaania, mis alates Plantagenetite dünastiasse kuuluva Henry II võimulesaamisest oli noile kuulunud.

Prantsusmaa kuninga Philippe II valitsusajal (11801223) õnnestus tal John Maata valitsusajal pärast Bouvinesi lahingu võitmist 1214. aastal, kus prantslased võitsid inglasi ja Saksa-Rooma keisrit Otto IV, piirata Inglise kuningate valdusi Euroopa mandril.

Ristisõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ristisõjad, Kolmas ristisõda

Kolmandas ristisõjas (11891192), katses tagasi vallutada Püha Maad Saladini käest osalesid Inglismaa kuningas Richard Lõvisüda ja Prantsusmaa kuningas Philippe II, Saksa-Rooma riikgi keiser Friedrich I Barbarossa. Austria hertsog Leopold V Vooruslik ja Philippe lahkusid Pühalt maalt, Richard jäi Pühale maale ning sõlmis rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine.

Kuningas (1199–1216) John Maata kinnitatud konstitutsiooniõigus Magna Cartal oli pikaajaline mõju riigiõiguse arengule, samast perioodist pärineb ka Inglismaa parlamendi institutsioon.

Šotimaa vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1296. aastal anastas Inglismaa kuningas Edward I Suurbritannia saare põhjaosas asuva Šotimaa, kuid juba 1297. aastal lõid šotlased William Wallace'i juhtimisel Stirling Bridge'i lahingus inglise vägesid. 1305. aastal alustasid šotlased Robert Bruce juhtimisel mässu Inglise võimu vastu Šotimaal ja 1307. aastal Loudun Hillis ja 1314. aastal lõid šotlased Bannockburni lahingus Robert Bruce juhtimisel inglasi, keda juhtis Inglismaa kuningas (1307–1327) Edward II. 1316. aastal sai Iirimaa kuningaks Robert Bruce'i vend Edward

Rooside sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rooside sõda, Lancasteri dünastia, Yorki dünastia

Rooside sõja järel valitses kuningriiki pool sajandit noorem haru, Lancasterid, kuni see põrkus Rooside sõjas Yorki haruga. Kolme Lancasteri kuninga järel läks kroon kolme Yorki kuninga kätte, kellest viimane, Richard III, langes Bosworthi lahingus 1485.

Plantagenet'de ajal kujunes Inglismaal eripärane inglise kultuur ja kunst. Seda edendasid mõned kuningad, kes olid "Inglise luule isa" Geoffrey Chauceri patroonid. Tollane populaarseim arhitektuuristiil oli gooti arhitektuur. Igapäevaelu ja kultuuri mõjutas Must Surm.

Saja-aastane sõda (1337–1453)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Aastatel 13371453 Prantsusmaa kuningriigi ja Inglismaa vahel toimunud pikaajalise sõja põhjuseks oli Inglismaa nõudmine Prantsusmaa trooni järele, mis oli tekkinud kuninglike abielude tagajärjel. Saja-aastase sõja algataja oli kuningas Edward III, kelle arvates oli pärast Kapetingide pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuningas Charles IV) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, kuna tema ema Isabella oli Charlesi õde, mitte aga Valois' dünastial, mis tegelikult valitsema asus. Prantslased olid lähtunud Saali õigusest ja pannud troonile lähima meessoost sugulase, Edward taotles trooni aga Philippe IV tütrepojana. Tegelikult ei oleks tal olnud õigust Prantsusmaa troonile ka naisliini kaudu, kuna sel juhul oleks edestanud teda pärimisjärgluses Navarra kuninganna Jeanne II, Louis X ainus tütar.

Sõja esimene pool oli inglastele edukas ja seda eelkõige tänu inglise amburitele, kes prantsuse rüütlid juba kaugelt kahjutuks tegid. Kuid inglased ei suutnud sõda enda kasuks ära lõpetada, hoopis prantslased hakkasid edu saavutama. Jeanne d'Arc juhtis mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi. 1429 krooniti Charles VII Reimsis Prantsusmaa kuningaks.

1436–1441 vallutasid prantslased tagasi Île-de-France'i. 1451 vallutasid nad tagasi Bordeaux, Cherbourgi ja Bayonne'i. Prantslased lõpetasid sõja 1453 Castilloni lahinguga, milles inglased kaotasid 4000 meest. Vaid Calais linn ja selle lähiümbrus jäi 1559. aastani inglaste valdusse.

Inglismaa kuningas (1509–1547) Henry VIII 1537. aasta paiku
Inglismaa kuninganna (1558–1603) Elizabeth I

Tudorite Inglismaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tudorid (1485–1603), Henry VII (1485–1509), Henry VIII (1509–1547), Edward VI (1547–1553), Mary I (1553–1558) Elizabeth I (1558–1603)

Reformatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Reformatsioon, Protestantism, Anglikaani kirik, Westminster Abbey

Inglismaa kuningas Henry VIII (1509–1547) ei pooldanud Martin Lutheri õpetust, kuid pooldas reformatsiooni isiklikel põhjustel, kuna paavst keeldus lahutamast tema abielu. Inglismaal moodustas Henry VIII anglikaani kiriku – Inglise riigikiriku, mille pea oli kuningas. Kuninga ettepanekul keeldus Inglismaa parlament paavsti kuuriale makse tasumast, kirikupeaks kinnitati kuningas. Suleti kõik kloostrid, maad ja varad konfiskeeriti ja kirikuteenistus muudeti sisuliselt protestantlikuks ja ingliskeelseks.

Inglise-Hispaania sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise-Hispaania sõda

Osana 16. sajandi ja 17. sajandil Euroopas toimunud vastasseisust protestantide ja katoliiklaste vahel pidasid katoliiklik Hispaania ja protestantlik Inglismaa kuningriik sõdu: Inglise-Hispaania sõda (1585–1604), mille käigus hävines Inglismaa protestandist kuninganna Elizabeth I ja Hispaania rooma-katoliku kiriku pooldaja kuninga Felipe II vahelises vastasseisus Hispaania Võitmatu Armaada 1588. aastal. Eelnevalt olid inglise piraadid (Francis Drake jt) olid juba aastaid Hispaania ja Hispaania koloniaalimpeeriumi vahel kurseerinud laevu rüüstanud, lisaks toetas Inglise kuninganna Elizabeth aktiivselt Madalmaade ülestõusu Hispaania ülemvõimu vastu.

Järgnesid veel ka Inglise-Hispaania sõda (1625–1630), osana Kolmekümneaastaseste sõjast ja Inglise-Hispaania sõda (1654–1660).

Inglise–Šoti personaalunioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

1603 suri lastetu Elizabeth I ning Inglismaa troonile tõusis James I nime all Šotimaa kuningas James VI, mis tähendas, et Inglismaa ja Šotimaa moodustasid personaaluniooni.

Stuartite Inglismaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Stuartid, James I ja VI (1603–1625), Charles I (1625–1649)

Inglise kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise kodusõda (1642–1651)

1641. aastal algas Inglise kodusõda, mis viis Charles I kukutamise ja kuningriigi kaotamiseni 1649. aastal. Inglise kodusõda võib jagada kolmeks eraldi sõjaks või vähemalt etapiks: esimene (16421646) ja teine (1647/16481649) toimusid kuningas Charles I ja parlamendi vahel ning kolmas (16491651/1652) Charles II toetajate ja parlamendi vahel. Paralleelselt toimusid sisesõjad ning rahutused ka Iirimaal (1641–1652, nn Kaheteistaastane sõda) ja Šotimaal (Esimene piiskoppide sõda 1639, Teine piiskoppide sõda 1640, šotlaste osalemine kodusõjas parlamendi poolel 16421646 ning rojalistide poolel 1647/1648 ja 1650–1652).

Inglise Vabariik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise Vabariik (1649–1660).

Pärast Inglise kodusõda ja Inglismaa kuninga Charles I hukkamist kuulutas Päraparlament 19. mail 1649 välja vabariigi, mille täidesaatev võim oli juba varem antud Inglismaa riiginõukogule. Aastatel 1653–1659 valitses isiklikult ja otseselt lordprotektor Oliver Cromwell ja pärast tema surma ta poeg Richard Cromwell.

Inglise restauratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise restauratsioon, monarhia taastamine Inglismaal.
Next.svg Pikemalt artiklis Stuartid, Charles II (1660–1685), James II ja VII (1685–1688 ), Mary II (1688–1694 ), Anne (1702–1714)

Kuulus revolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuulus revolutsioon

1688. aastal toimunud revolutsioon oli parlamentlik riigipööre, mille tulemusena tõugati troonilt viimane Stuartite soost kuningas, katoliiklane James II (Šoti kuningana James VII) ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritoluga protestantliku valitsejapaari, William III (Oranje Willem) ja James II tütre Mary II kätte.

Inglismaa ja Šotimaa Ühendkuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1707. aasta Act of Union-iga ühendati Šotimaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik, mis alates 1603. aastast olid olnud personaalunioonis (Inglismaa ja Šotimaa monarhid: James I, Charles I, Charles II, James II, Mary II, William III, Anne), Suurbritannia kuningriigiks (1707–1801).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]