Uus majanduspoliitika

Allikas: Vikipeedia

Uus majanduspoliitika ehk nepp (ka: nep); lühend vene keelsest väljendist новая экономическая политика) oli Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu majanduspoliitika, mille pakkusid välja Lenin ja Trotski ajajärgul 1921. aastal. Et Venemaa kodusõda ja Esimene maailmasõda olid Venemaa majanduse hävitanud, pidi Nõukogude Venemaa tegema majanduspoliitikas reformi; otsustati minna üle nepile.

Uue poliitika eesmärk oli tugevadada töölisklassi ja talurahva liitu ning suurendada töötajate huvi majanduse edendamise vastu. Selle saavutamiseks asendati toiduainete loovutamise kohustus toitlusmaksuga ning lubati ajutiselt erakaubandust.

Nepi meetmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldtšervoonets 1979
  • Mindi tagasi rahalis-kaubanduslikele suhetele
    • talupoegade toiduainete andmise kohustus asendati toitlusmaksuga, talupoeg võis ülejääke vabalt turustada
  • taastati eraettevõtlus (peamiselt loodi väikeettevõtteid ja kooperatiive)
  • kasutati ka riigikapitalismi vorme (sündikaadid - isemajandavad ettevõtted)
  • väliskapitali kaasamine ettevõtlusesse (Saksa, USA ja Inglise kapital, kuid poliitilistel põhjustel jäi väliskapitali osakaal väga väikeseks)
  • rahareform (uus raha tšervoonets seoti kullastandardiga, see lõi eeldused sotsiaalsete olude ja majanduse stabiliseerimiseks)

NEPi lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõberubla 1924

Aastal 1925, pärast Lenini surma, oli nepi peamine toetaja Nikolai Buhharin. Nepi lõpetas 1929. aastal Jossif Stalin, kes algselt oli neppi toetanud, et vastanduda Lev Trotskile. Selle asemel pöörati peatähelepanu kollektiviseerimisele, kuna oli suur teraviljakriis ja industraliseerimine vajas viisaastakuplaani täitmiseks ressursse. Stalin väitis, et viljakriis oli tingitud nepist, kus inimesed müüsid oma saaki kõrge hinnaga. Teine põhjendus viljakriisile oli pigem tundud läänes ja põhjendas seda rasketööstuse eelisarendamisega, mis tekitas tarbekaupade kriisi ja inimesed, kel polnud võimalik neid osta, paigutasid oma raha viljatagavaradesse.

Nepi vastaseks olid ka bolševikkude vasakpoolne opositsioon, kes leidis, et nepp on kapitalismi detailidega ja vähendab riigi kontrolli võimalusi. Nad leidsid, et nepp on kommunismi põhimõtete reetmine ja omab pikaajalist majanduslikku negatiivset efekti tulevikus. Kommunistid lugesid nepiga tekkinud kauplejaid töölistele klassivaenlasteks.

Et Lenin pooldas neppi, siis on arvatud, et kui ta poleks surnud, oleks nepp jätkunud ja kollektiviseerimine ära jäänud või oleks seda teistmoodi tehtud. Lenin on ka nepi kohta öelnud: "Me teeme ühe sammu tagasi selleks, et pärast teha kaks sammu edasi", mis tähendas, et nepp oleks võinud muutuda ka millekski muuks, kui majandusolukord on paranenud.

Leninile järgnenud Stalin tutvustas täielikku plaanimajandust, kogu majanduse renatsionaliseerimist ja 1920ndate lõpus kiire industrialiseerimise poliitikat. Põllumajanduse kollektiviseerimine oli Stalini tuntuim ja hävitavaim osa nepist. On arutatud, kas industrialiseerimine oleks olnud ka ilma selleta võimalik, kui oleks rohkem makse küsitud. Nagu tehti Jaapanis Meiji ajal, Bismarcki Saksamaal ja peale Teist maailmasõda Lõuna-Koreas ja Taiwanil.