Uus majanduspoliitika
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2008) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis puuduvad viited. (September 2023) |
See artikkel räägib majanduspoliitikast. Muude tähenduste kohta vaata artiklit NEP. Uus majanduspoliitika (ka NEP – lühend venekeelsest väljendist новая экономическая политика) oli Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu majanduspoliitika, mille pakkusid 1921. aastal välja Lenin ja Trotski. Et bolševikud ja Venemaa kodusõda olid Venemaa majanduse hävitanud, pidi Nõukogude Venemaa tegema majanduspoliitikas reformi; otsustati minna üle NEP-ile.
Uue poliitika eesmärk oli tugevdada töölisklassi ja talurahva liitu ning suurendada töötajate huvi majanduse edendamise vastu. Selle saavutamiseks asendati toiduainete loovutamise kohustus toitlusmaksuga ning lubati ajutiselt erakaubandust.
NEP-i meetmed[muuda | muuda lähteteksti]
- Mindi tagasi rahalis-kaubanduslikele suhetele
- talupoegade toiduainete andmise kohustus asendati toitlusmaksuga, talupoeg võis ülejääke vabalt turustada
- taastati eraettevõtlus (peamiselt loodi väikeettevõtteid ja kooperatiive)
- kasutati ka riigikapitalismi vorme (sündikaadid – isemajandavad ettevõtted)
- väliskapitali kaasamine ettevõtlusesse (Saksa, Ameerika ja Inglise kapital, kuid poliitilistel põhjustel jäi väliskapitali osakaal väga väikeseks)
- rahareform (uus raha tšervoonets seoti kullastandardiga, see lõi eeldused sotsiaalsete olude ja majanduse stabiliseerimiseks)
NEP-i lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1925, pärast Lenini surma, oli NEP-i peamine toetaja Nikolai Buhharin. NEP-i lõpetas 1929. aastal Jossif Stalin, kes algselt oli NEP-i toetanud, et vastanduda Lev Trotskile. Selle asemel pöörati peatähelepanu kollektiviseerimisele, kuna oli suur teraviljakriis ja industraliseerimine vajas viisaastakuplaani täitmiseks ressursse. Stalin väitis, et viljakriis oli tingitud NEP-ist, kus inimesed müüsid oma saaki kõrge hinnaga. Teine põhjendus viljakriisile oli pigem tuntud läänes ja põhjendas seda rasketööstuse eelisarendamisega, mis tekitas tarbekaupade kriisi ja inimesed, kel polnud võimalik neid osta, paigutasid oma raha viljatagavaradesse.
Nepi vastaseks oli ka bolševike vasakpoolne opositsioon, kes leidis, et NEP on kapitalismi detailidega ja vähendab riigi kontrolli võimalusi. Nad leidsid, et NEP on kommunismi põhimõtete reetmine ja omab pikaajalist majanduslikku negatiivset efekti tulevikus. Kommunistid pidasid NEP-iga tekkinud kaubitsejaid tööliste klassivaenlasteks.
Et Lenin pooldas NEP-i, siis on arvatud, et kui ta poleks surnud, oleks NEP jätkunud ja kollektiviseerimine ära jäänud või oleks seda teistmoodi tehtud. Lenin on ka NEP-i kohta öelnud: "Me teeme ühe sammu tagasi selleks, et pärast teha kaks sammu edasi", mis tähendas, et NEP oleks võinud muutuda ka millekski muuks, kui majandusolukord on paranenud.
Lenini järeltulija Stalin tutvustas täielikku plaanimajandust, kogu majanduse renatsionaliseerimist ja 1920. aastate lõpus kiire industrialiseerimise poliitikat. Põllumajanduse kollektiviseerimine oli Stalini tuntuim ja hävitavaim osa lõplikus eemaldumises NEP-ist. On arutatud, kas industrialiseerimine oleks olnud ka ilma selleta võimalik, kui oleks rohkem makse küsitud. Nagu tehti Jaapanis Meiji ajal, Bismarcki Saksamaal ja pärast Teist maailmasõda Lõuna-Koreas ja Taiwanil.